Küüditamise operatsioone kõigist kolmest Balti riigist juhtis tõenäoliselt vastav keskus Riias, kuhu NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat lähetas seks puhuks oma juhtivad tegelased – S e r o v i ja A v a k u m o v i. Bolševikest mahajäänud dokumentidest selgub, et nimetatud tegelastele on saabunud Moskvast täiendavaid instruktsioone ja korraldusi küüditamise läbiviimiseks Eestis, Lätis ja Leedus.

13.juunil kell 2.30 saabus Riiga Moskvast lähetatud telegramm, milles määrati kindlaks Balti riikidest küüditatavate arvud.

Selle järgi oli plaanikohaselt Eestist väljasaatmisele määratud esimese küüditamisega 11 102 isikut.

Raudteele vastuvõtmise ja edasisaatmise kord oli samuti varem üksikasjaliselt valmis töötatud ja kohale saadetud.

Lätis leiti väljasaadetute transporteerimiseks antud eeskiri, mis sisaldab peensusteni küündivaid sellekohaseid juhiseid.

Instruktsioonides nimetatakse väljasaadetuid koguni vangideks.

Siinkohal pole üleliigne märkda, et Vene ajaleht Pravda tõi küüditamise puhul sõnumi, milles küüditatud olid ristitud asunikeks, kes vabatahtlikult lahkuvad Balti riikidest ja suure rõõmuga on asunud teele „suuure kodumaa” suunas. Transporteerimise juhtnöörid näitavad olukorda reaalselt, sest sisuliselt koheldi küüditatuid teel vangidega peaaegu ühistel alustel. Mõnevõrra oli olukord naistel-lastel kergem, kuid mehed ei erinenud vangidest milleski.

Lätist leitud juhend kõlab tõlkes järgmiselt:

Instruktsioonid ešelonide ülematele

1.A ja B gruppi kuuluvate kinnivõetute ešelonide saatmiseks sihtkohta määratakse igale ešelonile NSVL-i UKV NKVD korraldusega:

b)arst – 1, velsker – (NKVD korraldusega) ja saatemeeskond arvuliselt 29 meest (saatevägede koosseisust).

„A” gruppi kuuluvad kõik perekondade pead, nende liikmed NKVD – NKGB otsused, märkusega isiklikus toimikus.

Gupp „A” saadetakse üldistel alustel vahistatutega, vastavalt NSVL NKVD saatevägede teenistusmäärustikule.

Saatemeeskonna poolt, koosseisult 65 meest, toimub nende vastuvõtmine kogumispunktides eraldi aktiga, mis koostatakse 3-s eksemplaris.

„B” gruppi kuuluvad kõik perekonnaliikmed NKVD ja NKGB otsusel märkusega isiklikus toimikus.

Gupp „B” saadetakse 30-mehelise saatemeeskonna poolt. Nende vastuvõtmine saatemeeskonna poolt NKVD NKGB esindajalt toimub algjaamas nimekirja järgi ilma isiklike toimikuteta. Isiklikud toimikud viiakse NKVD NKGB esindaja poolt kogumispunkti, kus kogu ešeloni koosseis antakse lõplikult üle koos isiklike toimikutega saatemeeskonna ülemale. Akt koostatakse 3-s eksemplaris, üks NKVD-le, üks äraandmiseks sihtkohas ja üks saatevägede jaoks.

M ä r k u s : Vahistatute vagunite valve kohapeal ja vastuvõtmine toimuvad saatemeeskonna poolt, vastavalt NSVL USKV, pärast vastuvõtmise lõppu.

3.Saatemeeskond koos NKVD ja NKGB esindajatega saabab algpunktidest kogumispunktidesse vastavalt skeemile, kus moodustatakse üldine ešelon 50-55 vagunist.

4.Vahistatute ärasaatmine sihtkohta toimub ešelonide kaupa koosseisudega, mis on korraldatud inimveoks vastavalt suveoludele, selle seas saatemeeskonna jaoks – üks sanitaarselt isoleeritud vagun ja üks vagun-pood.

Igasse vagunisse märkusega „B” paigutatakse 30 inimest täiskasvanuid ja lapsi koos nende asjadega.

Perekonnapead vastavalt NKVD-NKGB märkusele paigutatakse erali vagunisse märkusega „A” ja lähevad eriešeloniga.

Grupp „B” läheb iseseisva ešeloniga”. Kogukamate asjade jaoks antakse ešelonile 2 kaubavagunit.

5.Vahistatuil lubatakse kaasa võtta järgmised asjad ja väiksemad majapidamise tarbvarad: 1)riided, 2)pesu, 3)jalanõud, 4)voodiriided, 5)lauanõud (lusikad, noad, kahvlid), tee- ja kööginõud, panged, 6) toiduained, 7)väiksemad majapidamise instrumendid ja tarbeesemed, 8)raha (summa piiramata), väärtasjad (sõrmused, kellad, kõrvarõngad, käevõrud, portsigarid jt.), 9)kohver või kast asjade pakkimiseks.

M ä r k u s : Kogukamad asjad, nende seas majapidamise tarbvarad, veetakse eriti määratud vagunites.

6.Ešeloni ülem võtab vastu „B” gruppi kuuluvaid vahistatuid ilma isikliku läbiotsimiseta ja asjade läbivaatuseta nimestiku järgi ja nende isiklikud dokumendid NKVD kohalikkude organite nimekirja järgi, vahistatud paigutatakse vaguneisse perekondade kaupa.

Pärast vahistatute vastuvõtmist ešeloni vastutab ešeloni ülem täielikult ešeloni olukorra eest ja kõigi vastuvõetute toimetamise eest sihtkohta.

7.Ešeloni ülem hoiatab vahistatuid, et põgenemise katse puhul ešeloni valve poolt rakendatakse relvad.

8.Vahistatute raskemate haigestumise juhtumite puhul teel – annab ešeloni ülem haiged üle UNKVD kohalikkude organite kaudu ravimisele tervishoiu organite lähemasse punkti, mille kohta koostab vastava akti ja teatab NSVL NKVD peavalitsusele.

Nakkushaiguste juhtumite ilmnemisel haagib ešeloni ülem lahti vastava vaguni ja jätab karantiiniks NKVD kohaliku organi valve alla, millest teeb ettekande NSVL NKVD peavalitsusele.

9.Kulude katteks, mis on seotud vahistatute saatmisega annab NKVD ešeloni ülemale aruande kohustusega rahalist avanssi, selle hulgas vahistatute toitmiseks rbl. 3.50 inimese kohta ööpäevas.

10.Teekonnal raudteel „B” grupi vahistatud saavad üks kord päevas tasuta sooja toitu ja 800g leiba inimese peale.

Sooja toitu ja leiba antakse NSVL NKT-orgi restoranide ja einelaudade trusti raudtee einelaudades.

Toidu saamiseks teatab ešeloni ülem 24 tundi enne jaama saabumist telegraafi teel jaama einelaudade direktoritele ja vastavatele NKB DTO vormil: „valmistage NKVD ümberasujatele „Liter” nr.... arv... kuupäev..... kellaaeg..... lõunaid..... kg leiba..... ešeloni ülem - allkiri.”

Lõunad antakse välja äraviimiseks vahistatute oma nõudega. Lõuna ja keeva vee saamiseks määrab ešeloni ülem tarviliku arvu grupi „B” vahistatute seast igast vagunist saatemeeskonna valve all.

Peale lõunate väljaandmist teostab ešeloni ülem tasumist vahistatuile antud toidu eest restorani või einelaua arvete järgi.

11.Vahistatute kohalolemise kontrolli vagunites teostatakse mitte harvemalt kui üks kord ööpäevas.

12.Ešeloni liikumise, asupaiga ja tema seisukorra kohta teeb ešeloni ülem iga päev ettekande telegraafi teel NSVL NKVD peavalitsusele ja NKVD saatevägede valitsusele vormil: „Moskva, NSVL NKVD peavalitsus ja NKVD saatevägede valitsus ešelon nr...... läbis..... jaama, kuupäev..... allkiri.”

Kõikidest tähtsatest sündmustest teekonnal (põgenemised, haigestumised, takistused toitlustamisel jne.) kannab ešeloni ülem ette NSVL NKVD peavalitsusele ja lähemale NKVD DTO-le.

13.Ešelonide ülemad pöörduvad kogu teekonnal kaasabi saamiseks NKVD transportorganite ja raudteemiilitsa poole.

14.Saabumisel sihtjaama ešeloni ülem annab inimesed vagunites üle kohaliku osakonna või NKVD valitsuse esindajale akti järgi, juurde lisades nimestiku ja isiklikud toimikud. Akt koostatakse 3-s eksemplaris, millele kirjutavad alla: vastuvõtja, üleandja ja ešeloni saatearst.

Akti üks eksemplar saadetakse tööasunduste osakonnale NSVL NKVD GULAG’ile, teine eksemplar antakse üle NKVD kohaliku organi esindajale (vastuvõtjale) ja kolmas eksemplar jääb ešeloni ülema kätte aruande jaoks.

Nagu kõik kommunistide käsud ja korraldused, nii sisaldavad ka küüditamise instruktsioonid palju üksikasjalikku sõnakõlksutamist, mida tegelikkuses ei täidetud. Väljasaadetute suhtes ettenähtud hooldamiskorraldused jäid paberile või teostati nii, et neist kellelegi kasu polnud.

Näiteks on juhtnöörides räägitud arstiabi korraldamisest. Tegelikult oligi rongidega kaasas meditsiiniline personal – iga rongi kohta 4-6 isikut. Need olid Venest küüditamise puhuks kohale saadetud noored naisisikud, kes seal läbi teinud mingisugused esmaabi kursused. Arstimisest oli neil väga ähmane ettekujutus ja pealegi polnud neil mingit võimalust arstiabi andmiseks, kuna arstimid puudusid täiesti!

Seepärast ei püüdnudki „meditsiiniline personal” ennast meditsiinilise tegevusega tülitada. Tütarlapsed istusid kogu reisu aja oma vagunis ja lõbustasid endid nõukogude laulude laulmisega.

Teel haigestunuid pidi aitama ainult oma organismi vastupidavus. Eriti raske oli väikeste lastega, kuna need kannatasid pidevalt kõhukinnisusest tingitud valude läbi. Nii mõnigi väetike varises ebainimlike olude tõttu surma rüppe.

Täpselt samalaadne oli lugu toitlustamisega, kuigi juhtnööride järgi on igale isikule ette nähtud päevas 800g leiba ja üks kord sooja toitu. Toitlustamine pidi olema tasuta, kuna selleks oli määratud rbl. 3.50 toiduraha isiku kohta päevas.

Tegelikult ei saanud keegi tasuta toitu ja supi saamist võimaldati alles Venemaa piirides, peale sellekohast nõudmist. Ka see raha eest antav vedelik oli maitsetu ja toiteväärtuseta. Vagun-poest antav toiduainete hulk oli väike ja paljudele valmistas ostmine raskusi, kuna kaasa võetud rahatagavara oli väike.

Esialgu aeti kodust kaasa võetud toiduainetega läbi, kuid need tagavarad kuivasid kiiresti kokku ning paarinädalase reisu lõpposas tuli juba kannatada puuduliku toitlustamise läbi.

Üks meeste vagunist Eesti piirides mahavisatud kiri märgib toidusaamise kohta:

„Söögiaineid pole naised oma vagunis üldse saanud. Meie saime ka ainult soolasilke, leiba ja vett! Naised ei olevat silkegi saanud...”

Teine kiri meeste rongilt jutustab: „...Süüa antakse soolasilke. Veest on puudus. Üks nuga on 53 mehe peale ja seegi salaja!...”

Instruktsioonide järgi oli lubatud vagunisse paigutada kuni 30 inimest (nimetatud määr puudutab B-liiki. A-liigi suhtes pole juhendis ülemmäära fikseeritud), aga tegelikult tuubiti vagunid puupüsti täis!

Seepärast muutusid tühiseks kõik need ametlikud korraldused, millest võinuks olla abituile vähegi tuge. Paberil ettenähtud määrused olid vaid silmakirjatsemiseks ja tegelikult valitses hoolimatus ning julmus süütute inimeste kallal.

Instruktsioonide punkt 14 viimane lõige määrab, et küüditatute üleandeaktist, mis koostatud sihtjaamas, saadetakse üks eksemplar NKVD GULAG-le.

Mis on õieti GULAG? See tähtede kombinatsioon on äraseletatult Glavnoje Upravlenije Lagerei – karistuslaagrite peavalitsus. Venemaa oludes on see NKVD organ kujunenud riiklikult väga tähtsaks teguriks. GULAG on maailmas enneolematu suurusega orjadekauplemise ettevõte. On teada, et Nõukogude Liidus kõik suurejoonelised riiklikud – viisaastakute raamides plaanitsetud – tööd viiakse läbi sunnitööliste ja asumisele saadetud tööjõududega. Tööjõude hangivad riiklikud ettevõtted GULAG-i kaudu – lihttöölistest kuni oskustöölisteni. Tööjõudude väljandmise eest makstakse GULAG-le tasu. GULAG-il on ka alati tööorje anda, sest ta ülemus on ühtlasi GPU ülemus – juut B e r i a . Sel mehel on tühine asi vahistamis- või küüditamislainet käima panna ja tuhandeid inimesi voolab GULAG-i käsutusse, et teenida suuri summasid GPU juutide taskutesse.

Ka Eestist küüditatud inimesed sattusid selle suurejoonelise orjakaubanduse objektideks.