Mandri maakondadest oli L ä ä n e m a a järjekorras viimane, mis Saksa sõjavägede poolt vabastati. Seetõttu tuli siin eesti- ja rahvusmeelseil inimestel kõige kauem taluda punaste survet.

Kuigi maakond on metsavaene, tekkis siin küüditamiste ja sõja puhkemise päevade järel arvukalt metsavendade gruppe. Nende kogunemispaikadeks olid peamiselt maakonna lõuna-alad, kus selleks leiti tarvilikke metsa- ja rabaalasid. Kokku tegutses Läänemaal sõja kestel 48 mitmesugust metsavendade gruppi, mis oma peamiseks ülesandeks pidasid varanduste ja inimelude kaitset külades. Metsa puudusel tekkisid mitmed varjajate grupid ka Matsalu lahe äärsetesse pilliroogudesse, mille järele sealseid metsavendade salku hüüti „Pilliroo pataljoniks” ja mehi endid „roomeesteks”.

Rannaroos varjul olijad olid tihti ka raadioaparaatidega varustatud ning nõnda informeeritud välismaailma sündmustest. Toitu saadi ümbruse taludest.

Üks suuremaid metsavendade salku Läänemaal asus Oru vallas. Juba sõja puhkemise päeval peeti salga algajate poolt Linnamäe alevikus koosolek, kus otsustati hakata relvi hankima. Selleks loodi ühendused Haapsalus asuvate mõttekaaslastega. Relvade saamine aga oli raskendatud. Kohaliku miilitsamehe korterist toodi ära vintpüss 30 padruniga ning selle najal teostati ümbruses miilitsameeste arreteerimisi, kellelt saadi relvadele lisa. 9.juuliks oli salga relvastatud liikmete arv kasvanud 14 mehele ning see teostas varitsemist Kapri metsavahelisel maanteel. Mootorrattal möödasõitnud 3 miilitsameest arreteeriti ning nende relvad võeti ära. Vahistatud miilitsaid peeti kinni ühes talu aidas.

Kui pärast 9.juulit Kasarile saabunud Saksa luurerühm tagasi tõmbus ning esimeses paanikas põgenenud Haapsalu punased jälle hävituspataljoni saatel tagasi ilmusid, tuli Oru metsavendadel üle elada raskeid päevi, varjates end terrori ja haarangute keerises. Headeks varjamispaikadeks olid sood ja pilliroog. 22.juuli mobilisatsioon rikastas metsameeste salku õige suuresti uute meeste näol, kes eelistasid Venemaale viimise asemel otsida varju kodumaa metsades. Üks selline grupp tegutses Luusna heinamaal, teine asus Kudina metsades.

Metsameeste tabamiseks ümbruskonnas tehtud haarangutest toimus kõige suurem 12.augustil, mil haaravate hävituspataljonlaste jõud olid 200 mehe suurused. Neil olid kasutada isegi raskekuulipildujad ja teised automaatrelvad. Metsavennad taganesid võideldes, nende laager aga põletati hävituspataljonlaste poolt.

Oru metsavennad ühinesid 23.augustil Palivere alevikus Saksa vägedega. Nende arv oli selleks ajaks kasvanud 50 mehele. Kogu vald ise vabanes 30.augustil.

Oma tegutsemisaja kestel oli Oru metsavendadel kaotusi 1 langenu, 2 haavatu ja 1 teadmata kadunu näol.

Sõja alguses hakkasid tegutsema ka Veliste metsavennad, kelle salk murdis rindest läbi ning ühines Pärnus asuvate Saksa vägedega, kus osa mehi astus Saksa sõjaväe koosseisu, osa aga liitus Pärnu omakaitsega, tehes kaasa Põhja-Pärnumaa tõrjelahingud.

9.juulil Pärnu suunas edasi tunginud Saksa eelüksused tekitasid Haapsalus nii suurt hirmu, et sealsed punased võimumehed esimeses hoos linnast põgenesid. Kohalikud eestimeelsed inimesed kasutasid tekkinud olukorda, tungides oma 20-mehelise grupiga miilitsa majja ning tuues sealt ära 14 vintpüssi koos laskemoonaga. Kui järgmisel hommikul Punavägede ülekaalukad jõud uuesti linna ilmusid, poeti nende relvadega varustatult metsavendadena laiali Läänemaa ümbruskonna metsadesse.

Lihula metsavennad teostasid võimuhaaramise 12.juulil, arreteerides kohalikud punased ning tõmmates Martna vallamajale üles Eesti lipu. Selle tegevuse juures saadi saagiks 1 sõiduauto, 5 vintpüssi ja 6 brauningut. 15.juulil aga alustas Punavägi käsikäes hävituspataljoniga Martna suunas pealetungi ning metsavennad pidid taanduma, andes käest vallamaja.

Bolševike esimese paanika puhul püüdsid nende käsilased mitmel pool teostada Stalini hävituskäsku. Parilas astusid selle vastu välja kohalikud metsavennad, kes hävitasid 3 kohalikku punaste aktiivsemat käsilast, kelle poolt oli kavatsetud 10.juulil maha põletada kohalikud kauplused, piimatalitus ja suuremad hooned.

Samuti teostasid ümbruskonna julgestamist põletamiste vastu Keeluka ja Viluvere metsavendade grupid. Riguldi metsavennad rikkusid telefoniliine Punaarmee tagalas ning lasksid maha Läänemaa täitevkomitee esimehe poolt metsavendade asupaiga avastamiseks väljasaadetud spiooni. Piirsalu metsavennad katkestasid sideliini lõhkumisega Haapsalu – Tallinna vahel ühenduse tervenisti 24 tunniks. Sama valla metsavendade üks salkasid tungis relvade saamise sihiga kallale Kuduka küla kohal ühele Punalaevastiku sõiduautole. Punaarmeelased kaotasid 2 meest langenutena, kuid auto põgenes automaatrelvade tule kattel. Teine Piirsalu metsavendade salk vallutas sõiduauto, võttes vangi 3 bolševikku ja saades saagiks 2 automaatpüssi.

Punaarmee sõidukile teostasid rünnaku ka S.-Nõmmküla metsavennad. Rünnakobjektiks oli veoauto 6 punaarmeelasega. Neist langes 5 meest, kuna 1 võeti vangi. Peale auto saadi saagiks veel püsse ja käsigranaate. Metsavendadel enestel kaotusi ei olnud.

Relvade puudusel olid Läänemaa metsavennad aktiivsed peamiselt nende hankimise eesmärgil. Nõnda tungisid Vidruka metsavennad Palivere metsas asuvasse relva- ja laskemoonalattu, kust saadigi mõningaid relvi. Samuti tungisid Madaste küla metsavennad kallale ühele 4-liikmelisele bolševike jõugule, hävitades selle eesotsas ühe parteiliikme ja politrukiga.

Kohaliku elu julgestamisel oli metsavendadel Läänemaal suur osatähtsus. Saastna metsavendade grupp ajas juba 6.juulil põgenema kohaliku Vene piirivalve ning metsavendade tegevuse tõttu ei evakueeritud kohapeal ühtki karilooma ega läinud keegi kaasa väljakuulutatud mobilisatsiooniga. Samuti astusid Paadermaa ja Karuse metsavendade grupid kariloomade evakueerimise vastu välja, päästes nad äraviimisest.

Relvastatud kokkupõrkeid toimus üle kogu Läänemaa mitmel pool. Nurmetu metsavennad astusid välja kallaletungivate bolševikkude vastu. Vaenlastest langes omapoolse kaotustega 4 meest. Kasti metsavendadel oli lahinguline kokkupõrge vaenlase luureosaga. See kaotas 3 meest langenutena ning põgenes siis, jättes maha 10 vintpüssi, 1 kergekuulipilduja ja 35 granaati, mis langesid metsavendade saagiks.

Vaimõisa metsavendadel õnnestus kokkupõrkes vaenlasega hävitada 2 nende meest ja saada saagiks vintpüsse ning käsigranaate. Nutru metsavendadel oli kokkupõrge vastasega, kusjuures kummalgi poolel langes 2 meest.

Saksa sõjaväeosade liginemisel olid metsavennad nende truumateks abistajateks. Nõnda kogunesid Palivere metsavennad 23.augustil Palivere alevikku saabunud väikse Saksa luureüksuse ümber ja abistasid seda 7 ööd-päeva kestnud lahingutes, kuni saabusid abiväed ja Punavägi löödi taganema Haapsalu suunas. Osa Ridala valla metsavendi võttis 27.augustil koos sakslastega osa Saanika küla vallutamisest.

Ka Läänemaa metsavennad said tuumaks loodavale omakaitsele, olles õieti selle sünnitajaiks. Paremad mehed nendest aga ruttasid relv käes vabatahtlikena ida poole, hoidma vaernlast kaugel kodumaa piiridest.

Mandrist hoopis erinevaks kujunesid olukorrad Eesti saartel. Seda nii sõjapäevil kui ka enne sõja puhkemist. Kuna venelased oletasid sõjalisi operatsioone just mere suunast, siis olid S a a r e - ja H i i u m a a baasialadena kindlustusteks väljaehitamisel ning otse kubisesid sõjavägedest. Samuti oli siin eriti tihe parteiline ja poliitiline valve.

Kuna venelased kõikjal nägid spioone ja salakuulajaid, siis kannatas Saare- ja Hiiumaa elanikkond eriliselt selle tulemuse all: siin küüditati ja arreteeriti suhteliselt rohkem kui kusagil mujal. Saarte metsavaesus ja merega piiratud tihedas valves rannad ei lubanud tekkida sellist metsavendade seisust, nagu mandri maakondades, kõnelemata aktiivseist võitlusrühmadest sõja ajal. Eelkäinud arreteerimised ja küüditamised olid juba aegsasti ära kärpinud juhtivad, eestimeelsed mehed, kes oleks organiseerijatena kõne alla tulnud. Nõnda oli näiteks Saaremaal enne vaenlaste tulekut 120-le küündinud reservohvitseride arv pärast saare vabastamist sakslaste poolt langenud neljale!

Kuid vaatamata Punaväest üle ujutatud olukorrale ja kõigile puuduvaile eeldustele ei jäänud saartelgi tekkimata oma metsavendade ja põrandaaluste põgenike grupid. Siinsed uljad pojad igatsesid sama palavalt bolševike kadumist saare kodupinnalt ja olid valmis omalt poolt kõike tegema, et seda soodustada ning ühtlasi hoida ka oma inimesi ja kodusid punaste hävituslaviini eest.

Nõnda näiteks moodustati Kuressaares sõja puhkemise järel grupp, mis oma rakukeste kaudu oli soodsa momendi saabumisel valmis üle võtma kõiki tähtsamaid asutusi. Nõnda oli grupi juht sidemeis ka miilitsa asutustega, kust sealsete eestimeelsete inimeste kaudu saadi relvi ja laskemoona ning peeti ühtlasi silmas kõiki bolševikele saabuvaid ja maakonda saadetavaid korraldusi. Selleks oli grupil organiseeritud telefonivõrgus eri valve. Postkontori maja alla ülesseatud raadio kaudu hangiti teateid välissündmustest ja sõjategevuse käigust. Kõikides asutustes oli hangitud inimesi, kes olid nõus kaasa lööma asutuse ülevõtmiseks ning selle varanduste hävitamisest päästmiseks.

Juulikuu algul sai osa nendest plaanidest reetmise tõttu teatavaks ning miilitsas töötavaid asjaosalisi ootas järsk arreteerimisoht. Tekkis kriitiline moment, kuid samal hetkel antud õhuhäire võimaldas meestel põgenemise.

Kaasa võeti veel 2 püstolkuulipildujat, vintpüsse, püstoleid ja laskemoona. Mehed pugesid varju Kärla ja Lümanda metsadesse, otsustades seal varjul olla kuni sõjakäik toob olukorda pöörde. Järgneval ööl valisid sama tee veel 2 miilitsat postkontori välisvalvest, viies kaasa täie varustuse.

Selle põgenemise tulemuseks oli peatselt haarang hävituspataljoni ja miilitsa ühendatud jõudude poolt. Põgenikel ei läinud korda end varjata ning tekkinud tulevahetusel sai 2 metsavenda surma. Peale selle arreteeriti 2 endist miilitsaametnikku ning mõrvati.

Omavahelise eestimeelse rakukese lõid Saaremaal Leisi valla mehed septembrikuu algul. Grupi ülesanded olid omakaitselised, kuid aktiivselt grupp enne ei tegutsenud kui sakslaste saabumisel.

Peale täiskasvanute teostasid agarat põrandaalust tegevust ka Kuressaare koolipoisid, kes said isegi hakkama suuremaulatusliku rahvuslike lendlehtede levitamisega.

Pärast Saaremaa vabastamist hoidsid bolševikud Hiiumaad veel ligikaudu kuu aega oma terrori all. Siin oli isegi väljakuulutatud oma Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, milles tegutsesid rahvakomissarid. Kohalikele elanikele kõneldi Hiiumaast kui vallutamata kindlusest.

Nende tingimuste ning saare väikeste mõõtude juures ei saanud Hiiumaal metsavendlusest laiemas ulatuses kõnet olla. Kuid siingi leidus inimesi, kel ei jäänud teist teed kui oma eluga riskeerides alata põgeniku ja varjaja seiklusrikast elu – ehkki siin olid võimalused õnnelikuks pääsemiseks palju piiratumad.

Tuntumaid metsavendade peidukohti oli Emmastes Õngu metsas, Käinas Kaiguti küla heinamaal ja pisikestel saarekestel Hiiumaa serval – laidudel. Kuid Hiiumaa metsavendadel puhkes isegi võitlus bolševikega. Nõnda toimus 12.juulil Leisi küla juures kokkupõrge, kus metsavennad kaotasid 2 meest langenutena. Samal ajal oli kokkupõrge ka Nurtse metsavendadel, kes kaotasid ühe mehe langenuna. Mõlemas paigas tuli metsavendadel tohutu ülekaalu eest taanduda.

Eestlaste leppimatut vastuolu bolševismiga iseloomustab kõige paremini asjaolu, et peale Saare- ja Hiiumaa tekkisid metsavendade salgakesed ning nende aktiivne väljaastumine isegi sellistel pisisaarekestel nagu Vilsandi, Kihnu ja Ruhnu. Isegi neil mõõtmatuist vee ja taevaavarustest piiratud maalapikestel, kus hädas mingit välisabi olemas ei olnud ega ka ühtki varjavat põgenemispaika ei leidunud, alustati võitlust võõra võimu vastu paljast usust kõrgemasse õiglusse, mis ei võinud ega tohtinud alla jääda sellise puhta ja rikkumata loodusrahva arusaamiste järele, nagu on seda Läänemere saarlased.

Iseloomulikum selle poolest on sündmuste käik 1941.a. suvel põlisel hülgeküttide kodumaal – Ruhnu pisisaarel, kus elab vaid 282 inimest.

9.juulil, kui raadio kaudu oli saarel teada saadud sakslaste jõudmisest Pärnu, kogunesid ruhnulased oma vanade peitmise teel säilitatud hülgepüssidega tuletorni ligidasse metsa ja otsustasid vangistada Ruhnu tuletornis valvel asuvad 4 punaväelast. Punaväelased meelitati neile saadetud kirjaga tuletornist välja ning siis asusid ruhnulased neile püssidega ümber, seletades, et kogu Eesti on punastest vabastatud ja nemad vangistatud. Venelastel võetigi relvad ära ning selle järel heisati tuletornil Eesti lipud ja seati saarel ametisse endine vallavalitsus. Kohalik militsionäär tuli juba venelaste vangistamise ajal ruhnulaste poole üle, tuues kaasa ka oma relvad.

30.juulil aga selgus, et saarel viibib 3 tundmatut võõrast, kes olid randunud paadiga. Nende tabamiseks toimetati saarel üldine haarang, kusjuures püüdjate ahelikku liitusid ka naised ja lapsed. Niimoodi tabati 3 võõrast erariietes meest, kellel oli kaasas raadiosaatja ning kes osutusid Punalaevastiku poolt saarele saadetud luurajaiks. Mehed vangistati ja asetati teiste vangide juurde, keda peeti kinni ühe ruhnulase elumajas. Et karta oli uute salakuulajate tulekut, asetati randadesse vahid välja.

Järgmisel päeval nähtigi saarele liginemas mootorpaati, kuid selles oli 3 omakaitselast Pärnust, kes tõid ruhnulastele relvi ja laskemoona. Omakaitselaste saarel viibimise ajal püüdis saarel maanduda salkkond punaväelasi, kellele aga astuti lahinguga vastu. Tulijad pildusid ruhnulaste poole käsigranaate, millest sai haavata 2 ruhnulast. Nende tabavast tulest aga tõmbusid punased kohe merele tagasi.

Olukorra kriitilisust tajudes sõitis nüüd Ruhnu vallavanem koos omakaitselastega Pärnu, et abi tuua. Kaasa võeti ka 4 venelasest vangi ja 3 tabatud spiooni.

Enne aga kui mingi abi Pärnust kohale jõudis, tabasid Ruhnut rasked sündmused.

6.augustil pommitas saart 14 Vene lennukit, kusjuures surma sai 1 naine ja purunes elumaja. Järgmisel päeval aga ilmus saare juurde 15 Vene laeva ja maandus 600-700-meheline Punaväe dessant. Sellist pealetungivat ülekaalu nähes põgenesid ruhnulased metsa ja püüdsid oma relvi peita. Endine militsionäär ja täitevkomitee esimees aga läksid punaste poole uuesti üle ning nende näpunäidetel vangistati punaste poolt 8 ruhnulast, keda hoiti 2 nädalat kinni tuletorni all pimedas keldris. Seejärel viidi 6 meest nendest Kuressaare vanglasse. Hiljem vabastati nendest 1, aga 5 jäid kadunuks. Ruhnu tuletorni endise ülevaataja laip leiti Saaremaa vabastamise järel Kuressaare ohvrite ühishauast.

7.septembril, s.o. kuu aega hiljem, lahkus saarelt suurem osa punaväelasi ning maha jäi ainult 5 relvastatud lätlast ja 1 venelane. Mõni päev hiljem saabusid saarele Pärnust taas Pärnu omakaitselased eesotsas Saksa ohvitseriga, kelle poolt saarelejäänud kommunistid arreteeriti. Järgneval ööl aga püüdis saarel mootorpaadiga maabuda taas 8 punaväelast. Neile tormasid ruhnulased ühisel jõul vastu ja vangistasid nad. Oli tegemist Abruka saarelt põgenenud vaenlasega.

Vaprad ruhnulased lõid pärast neid vintsutusi oma pisikese kodusaare kaitseks 40-mehelise omakaitse rühma. Nende sooviks ei ole midagi muud, kui et saatus nende väiksest kodusaarest punaste vägivallavalitsuse igaveseks eemal hoiaks. Nad on selle soovi täitmise heaks igal ajal valmis oma jõudu ja kätekindlust ohverdama.