Eesti sõjaväe vintsutused ja kannatused Punaarmee koosseisus vene komandöride ja politrukkide võimu all olid kestnud juba ligi kolmveerand aastat ning kevad hakkas taas lähenema.

Kuid eesti sõjaväelastele oli veel ette määratud läbida raske kannatustee. Välispoliitilne horisont, millele olid suunatud kõigi eestlaste mõtted, kaalutlused ja lootused, oli küll süngemaks muutunud, kuid lõpplahenduse lähenemist oli veel raske aimata. See saabus siiski õige pea, kuid enne seda pidi Eesti sõjavägi tegema läbi senisest veelgi suurema martüüriumi, mille ohvriks langes palju eesti sõjaväelasi, eriti kõrgem juhtkond.

Kevade ja suve lähenemisel hakkasid venelased kõnelema laagrisse minekust, mis pidi olema midagi enneolematut. Punaarmee laager pidanud olema midagi hoopis muud kui laagrielu ja laagriõppus endises Eesti sõjaväes. Ettevalmistused laagrisse minekuks 1941.a. suvel algasid juba varakult.

Juba talvel alustasid venelased ümbruskonna metsade laastamist ehitusmaterjali saamiseks. Kevadel algas laagri ehitamine eriliste ehituskomandodega. Aga siis selgus, et ei ole materjale, millega barakke kokku lüüa. Diviisi insener andis 6-tolliseid naelu, millega ei olnud midagi teha. Puudusid aga täielikult vajalikud naelad katuste ja seinte kokkulöömiseks. Raha nende ostmiseks ei antud, sest Nõukogude korra järgi kõik materjal anti kätte natuuras. Hädas tarvitati siis naelte asemel traati.

Laagris ehitati eeskätt üles klubiruumid ja „Lenini-barakid”. Teises järjekorras ehitati punkrid relvade hoidmiseks, sest relvi ei tohtinud sõdurite juures eluruumis olla mitte mingil tingimusel. Punkrid olid pukkidele üleslöödud väikesed kapid, kindla valve all. Kui sõdureid juurde tuli, siis lasti neile elamiseks teha muldonnid. Sõdurid elasid muldkoobastes, mis olid pealt kaetud okstega. Klubiruumidesse ei tohtinud panna ühtki sõdurit, sest need ruumid olid reserveeritud eranditult poliitilise propaganda tegemise kohtadeks.

Väeosade alatistest asukohtadest laagrisse minek toimus maikuu lõpul ja laagriperioodi kestus oli ette nähtud novembrini. Laagrisse mineku eel käisid poliitilised erijuhid korpuse staabist väeosades kontrollimas, kas kõik vajalikud selgitused sõduritele on tehtud, kas kõik plaanid on valmis. Tegelikult valitses sellal väeosades täielik tohuvabohu, sest laagrisse mineku aega lükati alatasa edasi.

Laagris suuremaid taktikalisi õppusi läbi viia ei saadud, sest juba juunis algas sõda. Saksa relvajõud alustasid ennetuslikult rünnakut Saksa-Vene piirile koondunud Punaarmee masside vastu. Eesti väeosad sunniti laagris peamiselt töödele ja ehitamisele.

Laagri asukohta asetati üles igasuguseid plakateid „võitmatust Punaarmeest” ja sõduri kohustest laagritöö perioodil. Poliitiline „käsk” oli esikohal ka laagris: plakatite ja loosungite valmistamist ja ülesseadmist võis teostada ka õppuse ajal selleks määratud meeskondadega. Sõdurite telke ja muid ehitisi võis aga püstitada ainult õppusest vabal ajal.

Elu ise tundus laagris võrdne olevat vangilaagri eluga, sest laager piirati traataiaga ja ümbritseti vahipostidega. Laagrist võis välja pääseda ainult erilise kirjaliku loa ettenäitamisel. Juba juunikuu algul levisid laagris eestlaste keskel jutud, et neid on toodud siia selleks, et siin kergemini isikkoosseisus puhastustööd läbi viia. Aga midagi konkreetsemat selles suhtes ette tuua ei olnud, sest väliselt jätkasid venelased oma senist käitumist.

Siis aga järgnesid sündmused, mis paljudele näisid olevat enam kui kahtlased. 7.juunil 1941 teatati, et mõlemale Eesti diviisile on määratud uued ülemad – vene polkovnikud, et senised diviisiülemad-eestlased lähetatakse Moskvasse Frunze sõjaväeakadeemiasse ja diviiside juhtimine tuleb otsekohe üle anda uutele ülematele.

Ajavahemikus 7.-14.juunini eemaldati oma kohtadelt eestlastest väeosade ülemad ja nende staabiülemad ning asemele tulid venelased. Pataljonide, roodude ja rühmade eestlastest ülemad jäid seekord veel oma kohtadele.

See kohtadelt tagandamine haaras peaaegu kõiki eesti kõrgemaid sõjaväelasi, kes olid nõukogude ajal jäänud veel Eesti Korpuse teenistusse. Kõik need ohvitserid lähetati Riiga seal asuva Baltimaade erilise sõjaväeringkonna staabi juurde end „täiendama”, kust nad pidid edasi minema mingisse sõjaväeakadeemiasse.

Sellest ajast peale pole mainitud kõrgemate sõjaväelaste saatusest enam mingeid teateid ega mingeid kindlamaid jälgi. Nüüd hakati taipama, mida tähendab lähetamine mõnesse akadeemiasse.

Kohe algasid ka väeosade täiendamised venelastest sõduritega. Seejuures väärib märkimist, et keegi ei teadnud täiendavate ešelonide kohalejõudmise aega. Vastuvõtjad ootasid Petseris nädalaid, enne kui jõudsid kohale esimesed ešelonid. Kas see oli tuntud salapäratsemine või tuttav lohakus vene asjaajamises, aga isegi venelastest diviisiülematel ei olnud aimu, millal ja kui palju täiendust kohale jõuab.

Viimaks vene noorsõdurid saabusid – tohutu kari nälginud ja räbalais venelasi, keda eesti tsiviilelanikkond juba varem „Kaasani üliõpilasteks” oli ristinud. Neile anti välja meie ladudes olevad paremad riided ja saapad. Kindlasti pani enamik neist esimest korda elus selga nii korralikud riided. Silmapetteks toodi Venemaalt ka mõni vagunitäis varustust.

Venelaste omad kaltsud, nn. „erariided”, pidi kõik üksikasjaliselt rublades hindama ja igale mehele selle kohta vastava tõendi andma, et ta pärast teenistusaja lõppu oma riided või raha kätte saaks. See oli ränka aega nõudev töö ja meie meeste silmis täiesti mõttetu, sest venelaste seljas olnud kaltsud olid mustad ja täitanud, nii et keegi neid ei söandanud käega puudutada. Tegelikult jäidki nad suuremalt jaolt kuhugi hunnikusse vedelema. „Kaasani üliõpilaste” kohta räägiti Tartus järgmist lugu. „Tartu Kommunisti” peatoimetaja nägi tänaval marssivat tervet kolonni räbalais inimesi. Ta küsis tuttavalt, kellega tänaval juttu ajas: „Kuidas korraga nii palju vange?” Tuttav tegi imestanud näo ja seletas, et need on ju vene noorsõdurid, kes lähevad sööma.

Järgmise sammuna võis tähele panna laagrit ümbritseva valvevõrgu tihenemist ja üha enam juttude sagenemist, et Vene-Saksa vahekorrad on pinevad. Mõned teadsid rääkida lähenevast sõjast. 14.juunil, päeval, jõudis Petseri laagrisse tagasi üks Eesti ohvitser, kel oli õnnestunud kuidagi valvepostidest läbi lipsata. Tema teadis rääkida, et linnas on lahti midagi kohutavat. Ta näinud, kuidas inimesi sunnitud vägivaldselt asuma veoautodesse ja need voorinud kõik raudteejaama poole. Jaamas näinud ta, kuidas autodest aetud mehi, naisi ja lapsi kaubavagunitesse. Linnas, eriti aga jaama ümbruses viibinud rohkesti nutvaid ja ahastavaid inimesi.

Pealtkuulajad ei osanud sellest endale ette maalida mingit terviklikku pilti, pealegi tohtis seda juttu rääkida ainult kitsas ringis ja salaja. Neile, kes avaldasid nüüd soovi linna minekuks, seletasid venelased, et seda ei saa lubada, sest linnas olevat puhkenud taud.

Seega aga oli jõudnud kätte saatuslik päev, mil teostus suure hulga Eesti ohvitseride ja allohvitseride arreteerimine. See viidi läbi alatu petmisvõttega, et ülejäänuid mitte liiga ärritada. 14/15 juuni ööl tulid väeosade ja üksuste korrapidajad Eesti ohvitseride magamisruumi, hõikasid neile kätteantud nimekirjade järgi välja isikud, kes pidavat riietuna, rakmestuma ja kogunema väeosa staabi juurde. Kaasa kästi võtta kaarditask, isiklik relv ja sumadan nr.1.

Kokkutulnuile seletati, et minnakse diviisi taktikalistele õppustele. Et asi tõenäolisem oleks, selleks anti kõigile staabi juures kätte kaardid ja taktikalised olukorrad ja peeti veel lühike kõne, et komandörid hoidku õppusel oma väeosa au kõrgel. Ohvitserid laaditi ööpimeduses omnibussi ja sõit algas.

Õppuse sildi all küüditatud ja hiljem arreteeritud ohvitseride saatusest on praeguseni üldiselt väga vähe teada. 15.juuni varahommikul nähti Eesti ohvitseridega täidetud omnibusse ja veoautosid peatuvat Petseris Kaitseliidu maja juures ja ohvitsere astuvat majja.

Juba 14.juuni varahommikul kell 05.30 oli Kaitseliidu majast aetud välja seal seni asunud õhukaitsedivisjon ja noorte vastuvõtmise komsjon. Hoone uksed olid plommitud ja tunnimehed ustele pandud. Sama päeva õhtupoolikul oli koondatud majja NLVD mehi ja terve rood vene piirivalve sõdureid. Valvet maja ümber nüüd tugevdati.

Hiljem kättesaadud bolševike ja vangilangenud politrukkide jutustustest selgub, et Petseri Kaitseliidu hoonesse meelitatud Eesti ohvitseride ja allohvitseride üle peetud seal kohut. Tribunali koosseis olnud pärit Riiast, kohtuistung kestnud 1,5-2 päeva. Kõikidele teatatud, et nad on degradeeritud ja neid süüdistatakse kontrrevolutsioonis ning sabotaaži organiseerimises.

Arreteerimisel tulnud ette rohkesti rabelemisi, kuid midagi lähemat ei ole teada. 16.juunil paigutatud ohvitserid Petseri jaamas kahte vagunisse, mis varsti saadetud teele Venemaa poole.

Petseri ja Värska laagritest meelitati salakavalalt välja ja arreteeriti hiljem kogusummas üle 200 ohvitseri ja allohvitseri. Koloneli, kolonelleitnandi ja majori auastmeis ohvitseridest jäi laagritesse veel vaid mõned üksikud, kuid arreteeritute hulgas oli ka kapteneid, leitnante ja allohvitsere. Rööbiti ohvitseride küüditamisega laagritest käis samal ajal üle kogu maa nende ohvitseride arreteerimine, kes olid lähetusel, haiglates või puhkusel. Praegustel andmetel arreteeriti selles ajavahemikus ühtekokku umbes 325 tegevväe ohvitseri ja allohvitseri.

Andmete kogumine ja nimekirjade koostamine ohvitseride ja allohvitseride arreteerimiseks algas juba 1941.a. jaanuaris-veebruaris. NKVD hakkas sõjaväe juhtide kohta koostama ning pidama isiklikke kaarte. Plaanis oli ette nähtud kogu ohvitserkonna arreteerimine, kuigi mitte korraga. Algav sõda aga paiskas plaani teataval määral segamini, tuli asuda kiires korras kiirendatud kava koostamisele ja teostamisele.3/4.juuni ööl koostasid NKVD agendid koos väeosa komissari ja eripolitrukkidega nimekirjad Eesti ohvitseride kohta, kes kuulusid esmajärjekorras küüditamisele ja arreteerimisele, ning 14/15.juuni ööl asuti otsuse täitmisele.

Esialgse arreteerimise mõtteks oli kõrvaldada vanemad ohvitserid Eesti sõjaväe juhtimisest ja avaldada mahasuruvat mõju teistele. See oli täienduseks samal ajal eesti rahva hulgas teostuvaile küüditamistele, millega taheti eemaldada rahvuslik ollus, kel võis rahva silmis olla autoriteeti. „Õppustele” saadetud ohvitseride küüditamisest ja arreteerimisest anti järgmise päeva õhtupoolikul ametlikult teada. Kogu väeosade kaader kutsuti kokku ja komissarid teatasid, et riigireetjad, kes kogu aja on töötanud nõukogude korra vastu, olevat nüüd arreteeritud ja lähevad kohtu alla. Nende süü olevat juba kindlaks tehtud, sest nad olevat töötanud ühe välisriigi kasuks. Teistel ei olevat midagi karta, nad töötagu rahulikult edasi. See mõjus masendavalt. Kõik teadsid ja tundsid oma ülemaid ja kaasvõitlejaid. Need ei olnud mingid urgitsejad ega õõnestajad, vaid ainult tublid eestlased, kes olude sunnil pidid taluma oma sundteenistust Punaarmees. Paljud hakkasid arvama, et samasugune saatus tabab varsti teist „järjekorda”.

Pärast seda olukord muutus ilmselt närviliseks, laagris elati nagu vangis. Ohvitseride ja allohvitseride suhtes kõvendati järelevalvet veelgi. Eestlastel keelati suuremas grupis omavaheline rääkimine, kardeti, et kes teab, mis salanõu nad peavad. Kui telgis töötati, hüppas politruk järsku sisse ja küsis: „Mida te praegu tegite?” Seda juhtus sageli.

Selline olukord kestis kuni 22.juunini, mil algas sõda. Teade sõjast mõjus laagris pommina. Vene politrukid ja komandörid käisid ringi nagu peata kanad. Paide polgu komissar liikus laagris, brauning peos, Petseri polgu komissar nuttis öö läbi oma kabinetis. Eestlaste meeleolu aga tõusis. Endiste süngete kogude asemel võis näha rõõmsailmelisi mehi, kellelt näis langenud olevat kogu selle piinarikka ajajärgu koorem. Kõik lootsid vabanemist Punaväes teenimise sunnitööst. Inimesed said elumõtte tagasi ja vastavalt sellele seadis iga mees ka oma edasised sammud.

Algas laagri paaniline likvideerimine. Eesti väeosade ja juba täienduseks tulnud venelaste tagasiviimine väeosade alatistesse asukohtadesse. Väeosad pidid varustama endid mobilisatsiooni korras ettenähtud lahingumoona ja varustusega.

Väeosade üleminek sõjaaegseile koosseisudele oli nagu laat. Räägiti palju ja raisati aega. Polgu komandörid, komissarid ja politrukid olid nagu närvipuntrad. Polguülemad muutsid oma korraldust iga tund. Tundus, et väga kardeti sakslasi, eriti lennuväge ja parašütiste. Kui vähegi kahtlast oli kuulda, siis esimene varjuotsija oli politruk. Formeerimine kestis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni ilma puhkuseta. Kõik olid väsinud ja roidunud.

Kurb oli vaadata, kuidas Eesti sõjaväe varustust ja varandust vaguneisse või veokeisse laaditi, kuid vägivallale tuli alistuda. Paljud eestlased plaanitsesid väejooksu, kuid tugeva valve tõttu oli see väga riskantne. Kõikidele tehti teatavaks, et deserteerimise korral vangistatakse ja lastakse maha nende perekonnaliikmed ja konfiskeeritakse varandus.

Pärast polkude täiendamist venelastega oli roodudes eestlaste ja venelaste suhe umbes 1:6. Ka vene komandöre tuli täienduseks, nii et roodus oli 1-2 eestlast-ohvitseri ja 4-5 vene komandöri ning politruk. Nii on arusaadav, kui raske oli eestlastel, kelle järele oli veel korraldatud eriline valve, teostada väejooksu. Sellises koosseisus astuti juunikuu lõpus rännakkorras teele Venemaa poole.

Üle Eesti piiri Venemaale mindi üldiselt Narva ja Petseri rajoonides. Enne seda vahetasid Eesti ohvitserid mitmel pool omavahel mõtteid, et mida teha – kas organiseerida võimuhaaramist väeosades või teha väejooks.

Oli korraldus, et eestlasi mitte kokku jätta, kuid Eesti ohvitserid püüdsid seda siiski teha, niipalju kui vähegi võimalik. Relvad olid meestel käes, kuid laskemoona Eesti piirides kätte ei antud, see viidi veoautodel ette. Ilma laskemoonata aga ei olnud võimuhaaramisel mingit mõtet. Pealeselle voolas Lätist kogu aja Eesti poole NLVD ja miilitsaüksusi, mis olid hambuni relvastatud ja just määratudki igasuguste vastuhakkamiste mahasurumiseks. Põgenemist oleks võidud katsetada, kuid ei tahetud endale vabadust osta naise jalaste verega.

Enne piiri ületamist tuli väeosades siiski ette põgenemisi. Pärast esimesi ärajooksmisi aga piirati rännakukolonn kahelt poolt ümber venelastest patrullidega. Igas pataljonis moodustati venelastest erilised löökrühmad, kellele anti kätte laskemoon. Neist pandi hiljem välja ka liikuvad patrullid, mis piirasid väeosasid peatuste ajal.

Peale selle püüdsid Petserimaal venelastest külaelanikud kinni väga palju väeosadest põgenenud eesti sõdureid, viies neid tagasi väeosadesse, andsid neid punase miilitsa kätte või mõrvasid ise koha peal. Hiljem läks korda avastada väga mitmeid mõrvajuhtumeid. Eriti agarad eesti sõdurite püüdmisel olid relvastatud komnoored.

Läbi Petseri mindi korralikus rivis ja lauldi keelatud „Jää vabaks, Eesti meri”. Küll karjuti eestpoolt, et seda laulu ei tohi laulda, kuid sellest ei hoolinud keegi. Tänavaäärsed olid palistatud nutvate saatjatega, kuid jutlemine nendega oli keelatud. Kui seda mõni meestest püüdis teha, oli politruk kohe kohal ja ähvardas sõjakohtuga. Narva rahvas oli kogunenud Eesti väeosi ära saatma lilledega ja vähemate kingitustega. Rahva seast kõlasid hüüded: „Eesti poisid, ärge minge! Eesti poisid, tulge varsti tagasi!” Siingi hoidsid Punaväe patrullid saatjaid sõdureist eemal.

Üle piiri mindi raske südamega. Ei teatud ju, mis sünnib sealpool piiri, mis on saanud kodustest! Paljud võtsid peoga mulda kaasa. Oli see ju oma maa muld, ja ei teatud, millal seda jälle näha saab. See oli traagiline üleminek. Keegi ei läinud selle mõttega, et enam tagasi ei saa. Kõik lootsid!

Rännakud kestsid ööd läbi. Rännakpeatustel kontrolliti nimeliselt, kas kõik on kohal. Relvastatud valve püsis ka sealpool piiri ja politrukid muutusid üha ülbemaks.Nende suust ei kuulnud enam muud kui „lasen maha” ja „annan sõjakohtu alla”. Süüa ei antud, seda tuli omal algatusel hankida. Teel nähti küüditatute ronge ja see tegi tuju veelgi kurvemaks.Võib-olla oli nii mõneski vagunis ühel-teisel perekonnaliikmeid või sugulasi? Eestlased sulasid vaimselt veel enam ühte, lootsid ikkagi tulevikule, mis võiks olukorda järsult muuta ning parandada. Ohvitserid trööstisid sõdureid, vanemad õpetasid nooremaid, käskisid vastu panna kuni lõpuni. Ja lootused ei petnud. Juba juulikuu esimesil päevil oli kuulda päästvate Saksa kahurite mürinat. Iga päevaga tuli see mürin lähemale. Venelastele ajas see hirmu nahka, kuid eestlaste kõrvadele kõlas kui taevalik muusika.

4.juulil korraldasid Eesti Korpuse väeosad kaitset Slavkovitši-Gorodno joonel. Selgus, et väeosade lahinguvõime on äärmiselt madal, lahingumoona,t ehnilist varustust ja moodsamaid relvi on väga vähe. See aga ei kohutanud venelasi eestlasi tulle ajamast. Mida rohkem eestlasi oleks langenud, seda parem neile.Vist oli ainus venelaste otsus kogu punase aasta kestel, mis ka eestlastele vastuvõetav,- pääseda sakslastega lahingukontakti.

6.-7.juulil olid esimesed kokkupõrked sakslastega. 8.juulil oli suurem kokkupõrge ja ka suurem eestlaste ületulek sakslaste poolele. Iga järgneva päevaga suurenesid ülejooksmised. Mahajäänud vene noorukid taganesid kõikjal, paljude käes Eesti sõjaväe kergekuulipilduja „Madsen”, millest aga keegi ei osanud lasta!

Kõik eestlased, kel vähegi võimalik, jooksid sakslaste poole üle. Mitmest väeosast tuli üle kuni 90% koosseisust. Selline oli ühe Moskva poolt võimsaks ja ustavaks reklaamitud armeekorpuse ots! See oli punasel aastal tehtud kasvatustöö otsene tulemus. Sellist vilja kandis politrukkide poolt punasel aastal külvatud seeme!

Eesti sõjaväe lõpp Punaarmee koosseisus oli selline, nagu seda võis ette arvata. Mõlemad vastaspooled, s.o. vene politrukid ja komandörid ühelt poolt ja Eesti ohvitserid, allohvitserid ning sõdurid teiselt poolt veiderdasid ja simuleerisid talutavat läbisaamist kogu punase aasta kestel. Tõeliselt kumbki pool ei uskunud ega sallinud teineteist. Ainult komplitseeritud olukorra tõttu oldi sunnitud teineteist taluma.

Eesti sõjaväelased olid selles tummas mängus kahtlemata kannataja pool. Neile olid bolševistlik õpetus, Punaarnee põhimõtted ja vene madalaloomulised juhid täiesti vastikud, aga kindel teadmine, et isegi sõnalisele vastuhakule oleks järgnenud avalik terror, vangistused ja mahalaskmised, sundis eestlasi end valitsema. Tõeliselt aga olid nende mõtted sootuks kusagil eemal ja tegelemas probleemidega, mis olid kõike muud, ainult mitte heasoovlus bolševikele.

Algul oli juhtidel küll väga raske meie sõduritele selgeks teha, miks nad siiski ei tohi relva tõsta; kõikidel kibelesid käed, et haarata relvade järele. Kuid pärast esimest miitingrongkäiku oli kõikidele selge, mis tuleb teha. Mõisteti, et tuleb mängida kometit ja üritada edasi lükata aega, millal bolševikud alustavad otsest hävitamist – nii kaua, kui see on vähegi võimalik. Sellal oli meie maal veel välismaalastest tunnistajaid, kes otsese terrori korral oleksid hiljem välismaal selgitanud bolševike tõelist palet.

Selliselt meie sõjaväe sisekindlus ja eesti rahva viimaste aastakümnete töö, mis oli leidnud tunnustuse Euroopas ja mujal maailmas, astus välja meie kõikide eest. Kahtlematult oleksid enamlased meeleldi alustanud eesti rahva ja seejuures esmajoones eesti sõjaväelaste kui rahvuse võitlusjõu ja võitlustahte kandjate ning sümbolite füüsilist hävitamist kohe maa okupeerimise järel. Kuid seda tegemast takistasid neid esiagu väga mitmesugused välispropagandalised ning ennekõike välispoliitilised tegurid ja kaalutlused.

Kõige selle tagajärjel algas otsene terror ja füüsiline hävitus eesti sõjaväelaste keskel 1941.a. juunis, eestlaste ärajooksmine Punaarmeest sai alguse mõni nädal hiljem, kui selleks lahinguolukorras tulid soodsamad võmalused. Eestlased tulid Punaarmeest üle sõprade poole ja seda kindla teadmisega, et leiavad nende juures kaitset ja pääsmist.

Eesti Korpuse sõjaväelaste peaaegu üksmeelne tahe üle minna Punaarmeest Saksa poolele tõendab, et rahvuslik vaim, mida oli kasvatatud Eesti sõduris ja igas eestlases, oli niivõrd tugev ja niivõrd sügavasti juurdunud igasse sõjaväelasse, et hoolimata aasta vältel toimunud intensiivsest survest, vägivallast, jälitamistest ja arreteerimistest ei suudetud seda murda või halvata. Ustavana oma rahvuslikule vaimule ja vabadussõjaaegse võitluse traditsioonidele teadis paljukannatanud Eesti armee jäänus kohe lunastava sõja puhkemisel, kus pool peab ta seisma ja kelle vastu tõstma oma relvad. Kõik see kõneleb kujukat keelt Eesti sõjaväe tugevast moraalist.

Ning samuti nagu eesti sõdur, astus otsekohe võitlusse ka iga teine eesti mees, niipea kui tal avanesid võimalused tagajärjekaks tegutsemiseks. Usaldusega võttis vapper saksa sõdur oma kõrvale võitlusse sitke ning algatusvõimelise eesti sõduri, keda kandis Vabadussõjast, iseseisvusaegsest sõjaväest ning oma esiisadelt päritud sõjamehe vaim.