Punaarmee erineb oma olemuselt maailma teistest sõjavägedest samuti nagu Nõukogude Liit teistest riikidest. Kuna bolševism taotleb maailmarevolutsiooni, siis Nõukogude Liidu poliitika on sihitud võimuvahendite loomisele, mis võimaldasid selle eesmärgi saavutamist. Selleks loodud võimuvahendite seas kuulub esikoht Punaarmeele.

Punaarmeed valitsetakse bolševistliku partei poolt ning rakendatakse bolševistlikuks klassivõitluseks. Sihilikel eesmärkidel lastakse käiku massi hulgas ja samuti ka Punaarmees lööksõnad, nagu – „internatsionalism”, „proletariaadi diktatuur”, „nõukogude patriotism”, kuid neid ollakse valmis vahetama tarviduse järgi, sest bolševismil on ainult üks eesmärk:iga hinna eest võimu saavutada ja säilitada. Bolševismi diktatuur on tegelikult juutide mõju all oleva väikese jõugu diktatuur bolševistliku partei ja proletariaadi üle. Maailmarevolutsioon on sellele jõugule teeks maailmavalitsemise saavutamiseks.

Maailma teistes sõjavägedes seob sõdureid rahvuslik terviklustunne ning nad võitlevad isamaa ja oma rahva eest. Punaarmees astub kõige selle asemele poliitika. Punaarmee ridades sunnitakse sõdur võitlema ühe klassi huvide eest.

Sõduri politiseerimist teostatakse pidevalt kogu ta sundväeteenistuse kestel. Teenistusajal toimub sõduri poliitiline koolitamine sunduslike poliitiliste kursuste näol õige koormava kava järgi. Ka teenistusest vabal ajal poliitilise koolituse surve ei vähene – selleks otstarbeks loodud Lenini-tubades käib politiseerimine lakkamatult edasi. Kõik need vahendid peavad kasvatama Punaarmeelast agressiivse klassivõitluse vaimus.

Siin rakendatakse kõiki mõeldavaid demagoogilisi vahendeid. Vale ja ässituspropaganda abil mõjustatakse inimesi, kellel omal ei ole kriitikavõimet ega võrdlusvõimalusi muu välismaailmaga. Ja hoolimata sellest, et poliitilise kasvatuse osatähtsus on Punaarmees suur, kurdetakse siiski kõige rohkem selle puudulikkuse üle.

Bolševism nõuab, et Punaarmee oleks temale kuulekas ja ustav, selle tõttu peab teda poliitiliselt koolitama, kuid ühtlasi ka valvama. Bolševistlikud hirmuvalitsejad ei usalda endi poolt allutatud inimmasse, iga väiksemgi ebakõla seal summutatakse juba eos. Sama on maksev ka Punaarmee kohta.

Punaarmees seati juba algusest peale sisse nn. sõjakomissarid, kelle ülesandeks oli poliitiline valve, kuid keda ühtlasi varustati sõjalise käsutamisõigusega, nii et sõjaväelised juhid olid neist täiesti olenevad. Sõjakomissarid pidid jälgima, et parteitippudest antud käske ka tegelikult täidetakse.

Vahepeal püüti peamiselt Tuhhatševski algatusel piirata poliitilise juhtkonna mõju, kuid peale tema mahalaskmist sõjakomissaride osatähtsus tõusis veelgi. XVIII parteikongressil 1939.a. võis Vorošilov teatada, et lühikese aja kestel on poliitiliste juhtide arv tõusnud 15 000 pealt 34 000-le ja et need poliitilised juhid on „raudse luuaga” puhastanud armee reetlikust elemendist ning jätkavad vahetpidamatult seda tööd.

N.Liidu Ülemnõukogu presiidiumi otsusega 12.aug.1940.a. astuvad sõjakomissaride asemele nn. „Poliitiliste asjade asetäitjad komandörid”. Tegelikult olukord palju ei muutu, sest Punaarmeed ja selle sõjalist juhtkonda valvatakse endiselt partei käsilaste poolt, kes peavad valvama, et ei kaldutaks kõrvale „generaljnaja linijast”. Varsti muudetakse Punaarmee poliitiline valitsus „Punaarmee poliitilise propaganda peavalitsuseks”, mis iseendaga mingit muudatust ei too. Hiljem peale sõja lahtipuhkemist muudetakse neid otsuseid veel mitmel puhul edasi-tagasi.

Peale Eesti sõjaväe sisselülitamist Punaarmeesse langes selle juhtide ja sõdurite väljaõppetöös peamine rõhk poliitilisele õppusele. See seisnes eeskätt partei ajaloo ja Stalini konstitutsiooni õpetamises, peale selle aga ka veel bolševike revolutsiooni- ja sõjakangelaste elulugude tundmaõppimises ja Punaarmee seniste „kangelastegude” kirjeldamises, üldise suurekõlalise „Markso-Leninskaja podgotovka” nimetuse all. Üldiselt aga paistis, et poliitilise õppuse eesmärgiks ja ülesandeks oli eesti sõjaväelaste senise maailmakäsituse ja mõtlemisviisi suretamine ja neisse uue meelsuse kasvatamine bolševike partei ja Stalini konstitutsiooni põhimõtete vaimus.

Poliitilise õppuse meetodiks valiti hoolimatu propaganda, toores agitatsioon ja tõsiasjade jälk moonutamine, kõigi eestiaegsete saavutuste mahategemine ja laimamine – absoluutsel jesuiitliku arusaama järgi: eesmärk pühendab abinõu.

Bolševike agitatsioon ja propaganda oli rajatud ainult Vene erioludele, vene sõduri arenematule, ent siiski vastuvõtlikule hingeelule, madalale hariduslikule tasemele. Toores agiteerimine eeldab seda, et agiteeritav ei suuda ise tõsiasjusse süveneda ega mingeid muid järeldusi teha; oma järelduste tegemine on isegi keelatud. Kuna Balti erisõjaväeringkonna korpusele ei töötatud välja ega võetud tarvitusele mingeid propaganda erimeetodeid, siis jäi ka Eesti Korpuse asutustes, staapides ja väeosades bolševistliku propaganda põhielemendiks jäme petmine ja vale.

Nõukogude Liidust Eesti Korpusse saadetud poliitiline koosseis oli äärmiselt piiratud silmaringiga ja madala sisemise arengutasemega. Neile oli pähe tuubitud, et Nõukogude Liit on eesmine kultuurmaa kogu maailmas ja et eraomandusmaades valitseb mujal kõikjal vaimupimedus ja viletsus. Kui siis Eestisse tulekul selgus, et siinne maa on kultuursem, rahvas haritum ja jõukam kui „tööliste ja talupoegade paradiisis”, siis politrukid algul „pettusid”, aga kogusid ennast kohe ja orienteerusid siiski omaenda vanadele meetoditele. Mingeid uusi meetodeid oleks praktiliselt ka äärmiselt raske olnud läbi viia, kui arvestada, et kõik õpperaamatud ja kogu tohutu poliitiline-propagandaline kirjandus oli täpne tõlge vene keelest ja vene kogemustest.

Võis ette arvata, et madala haridusliku tasemega rahvastele määratud meetodid Eestis liiva jooksevad. Bolševike võtted osutusid Eesti ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite juures mõttetuiks. Alatud võtted, vale ja laim põhjustasid kasvatustöös seda, et politrukkide poolt ülesseatud eesmärgid jäid saavutamata või siis saavutati puhtal kujul vastupidiseid tulemusi.

Uutes väeosades püüti juhtide poliitilist kasvatust teostada peamiselt loengutega, mida pidasid väeosa komissar ja mõned tähtsamad politrukid. Need olid süsteemita loengud, nende arvates tähtsamailt aladelt. Seniseks teemaks oli muidugi bolševike partei ajaloo peatükkide ettekandmine. Kuna võis ette kanda ainult seda, mis partei ajaloos oli kirjutatud, siis selle bolševistliku „talmudi” õppimine, milles ajaloo tõeline käik oli Stalini juutide poolt täielikult võltsitud, muutus äärmiselt vastikuks. Paistis, et ettekandja omalt poolt selgitamiseks midagi lisada ei tohtnud, teiselt poolt aga ka midagi lisada ei osanudki. Ettekandega ühenduses üleskerkinud küsimused jäid alati kas vastamata või vastati nendele lakooniliselt, et vastus antakse järgmisel korral. Üldiselt bolševistliku aasta kestel partei ajaloo õppimise alal ei suutnud Eesti juht- ja sõdurkond saavutada isegi välispidiselt mainimisväärt tagajärge; paljudes väeosades ei jõutud kaugemale esimesest peatükist. Partei ajaloo põhimõtete sisuline omaksvõtmine ei tulnud üldse kõne allagi.

Sõduri poliitiline õppus seisnes selles, et meeskond koguti õppekavas ettenähtud ajal või väga sageli õhtuti ka väljaspool ettenähtud aega Lenini tuppa, kus siis politruk või ta käsilased refereerisid mitmesugustest propagandabrošüüridest Lenini-Stalini õpetust, Punaarmee suuri tegusid lahingus jaapanlaste vastu Hasani ja Halhin Goli juures, „kuulsusrikkas võitluses Valge-Soome bandiitide vastu”. Vastikumaiks teemadeks poliitilistes tundides oli meie Vabadussõja teotamine, kõigi eestiaegsete saavutuste hoolimatu mahategemine ja jabur jutt Balti riikide ühisest kallaletungikavatsusest Nõukogude Venemaale. Peale selle põimiti sõdurite (samuti aga ka ohvitseride) poliitilisse kasvatusse kampaaniaid, mida üritati oktoobrirevolutsiooni aastapäeva, 12.jaanuari 1941 valimiste, vandetõotuse ja 1.mai eelnädalail. Suuri poliitilisi sõnu tehti ka Stalini ja Vorošilovi sünnipäevil ja Stalini konstitutsiooni aastapäeval. Üldiselt oli sõdur kogu aja vahetpidamata forsseeritud poliitilise propaganda, võltsingute ja vassingute surve all. Ühe poliitiliselt „tähtsa” sündmuse kampaania ei saanud veel lõppeda kui algas juba uue selgitus, ja – endastki mõista – veelgi suurema hooga.

Poliitilistel õppustel toodi peale partei ajaloo ja muu bolševistliku propaganda ettekandmise ette ka igasuguseid näiteid Nõukogude Venemaa edusammudest mitmesugustel majanduslikel aladel. Näiteid illustreeriti protsentuaalsete tulemustega, tuues võrdluseks teisi Euroopa riike. Kui juhti tähelepanu sellele, et protsentuaalselt rahvaarvule on Eesti 20 aasta jooksul teinud suuremaid edusamme, siis vastati sellele: „Teie võisite seda küll teha, aga kõik, mis teil on tehtud, on väga nigel ja ei kõlba kuhugi.” Kui venelased tõid ette, et Venemaa saapavabrikud on valmistanud aastas 40 miljonit paari saapaid ja keegi julges tähendada, et 130 miljonit inimest jäi ju siis ilma saabasteta, siis oli kindel, et selle mehe nimi sattus musta nimekirja.

Bolševistliku praktika kohaselt tegid politrukid propagandat kõikjal ja igal juhul: enne õppust, õppusel ja pärast õppust. Üldiseks juhtlauseks oli – igasugune tegevus peab teenima ka poliitikat, näitama partei kõrgelolekut ja selle suurt hoolitsemist sõduri eest. Politrukkide poolt levitatud propaganda aluspõhjas näis lebavat arusaam, et igast tühjast asjast võib teha suure numbri.

Kui teiste õppeainete tunnid võisid mitmesugustel põhjustel ära jääda ja nendest mõningail teenistuslikel põhjustel võis puududa, siis õppekavas ettenähtud poliitiliste õppuste ärajätmine ja nendest puudumine oli täesti keelatud. Nende tundide ajal pidid seisma kõik muud tööd ja tegevused. Isikute nimed, kes poliitilistest õppustest püüdsid kõrvale hoida, märgiti musta raamatusse; puudumise põhjuste selgitamisele asuti alati.

Allüksuste piirides korraldati kõik poliitilised miitingud, koosolekud ja loengud peamiselt nn. Lenini toas, mille loomine igasse allüksusesse oli sunduslik. Selleks valiti võimalikult avaram ruum ja sinna kuhjati kokku peale igat sorti punaste esemete ka paremad mööblitükid.

Lenini-toa seinad olid kaetud „pühade piltidega”. Aukohal rippus ikka habemike-trio (Marx-Engels-Lenin) ja vastasseinas tavaliselt „isake Stalin” ise, ta paremal käel Vorošilov, Timošenko või mõni juudi-nägu. Vaba ruum seinal kaeti igasuguste loosungitega ja ajalehtedest väljalõigatud piltidega, mis tavaliselt kujutasid „võitmatu Punaarmee” elu ja tegevust või siis jälle elu „paradiisis”. Kui siia juurde arvata veel nurk seinalehtedega, siis olid toa seinad sõna tõsises mõttes kaetud nii, et seina või tapeti loomulik värv jäi nägemata.

Loosungid olid eesti keeles väga halvasti koostatud. Igasuguste piltide, punaste kaltsude ja muu materjali rohkus, mis kõik ilma süsteemita seintele oli asetatud, jättis ruumist laadapalagani mulje ja kriiskav punane värv mõjus tavalise inimese närvidele, nii et see katsus sealt esimesel võimalusel kiiremini välja saada. Midagi ütlevat või selgitavat ei suutnud see „mustlase pulmavanker” anda, mispärast ta eesmärk „poliitilise kasvatustöö” alal jäi täiesti saavutamata.

Politrukkide korralduste kohaselt oli Lenini-tuba „püha paik”, kus kõvasti rääkimine, laulmine, naljatamine või muu säärane „ebakultuursus” oli kõvasti keelatud. Ka peakattes ei tohtinud Lenini-tuppa astuda. Isikuile, kes tulid väljastpoolt allüksusesse, näitas politruk enne „lenkomnatat”, et vaadaku meeste kultuursust! Kuna Lenini-toa karjuvusest kõrgemal pool järeldati, kuidas see või teine allüksus üldse ennast on organiseerinud, siis teostus ruumi dekoreerimine politruki enda vahetul juhtimisel. Määrati isegi auhinnad allüksustele, kel oli kõige ilusam punane nurk. Esimeseks auhinnaks oli 125 rubla, peale selle veel kiitus käskkirjas.

Lenini-toa dekoreerimise töö tehnilisteks täitjateks olid tavaliselt politruki käsilased või soosikud, kes sel põhjusel said õiguse õppustest ära jääda või loa linna minekuks. Juhtudel, kus dekoreerimistöödele sattusid eestimeelsed sõdurid, tuli mõnikord isegi ette suuremaid sekeldusi, sest need püüdsid sihilikult dekoratsioonidesse sisse viia sini-must-valge värvide kombinatsiooni. Selline sihilikkus aga avastati kohe ja eemaldati seinalt.

Eesti sõduril ei saanud olla Lenini-toa vastu mingit soojemat tunnet. Ruumist püüti niipalju eemale hoida kui vähegi võimalik. Ka vene komandörid ei tundnud huvi punaste tubade vastu, nad ütlesid politrukile, et selle toa seadistus on tema leib.

Kuna paljud „lenkomnatas” poliitilistel loengutel ettekandjat üldse ei kuulanud ja tukkusid, siis naljahambad ristisid selle toa „lenjkomnataks” („laisklemistuba”).

Politrukid oma propagandas ei osanud tabada eesti sõduri mentaliteeti, kõikjal paistis nende jutust läbi, et sääsest tehakse elevanti. Tüütuseni ülistati „suurt ja armastatud rahvaste juhti Stalinit” ja Nõukogudemaal kehtivat korda. Ilmselt mõistsid meie sõdurid, et sellega tahetakse varjata nende eest suurt viletsust ja vaesust, mida bolševism Venemaal miljonitele oli toonud. Ettekande lõpul kästi tavaliselt küsimusi esitada. Kui küsimusi ei järgnenud, siis nõuti neid tungivamalt. Alljärgnev juhtum näitab, millised kurvad tagajärjed aga võisid olla küsimusel, mis vähegi julges bolševistliku propaganda õigsuses kahelda.

Kuskil väeosas üks kompartei tegelane kõneles kogu väeosa koosseisule. Kõne koosnes, nagu tavaliselt ikka, tühjadest sõnakõlksudest, kusjuures kommuniste kirjeldati kui eeskujulikke kodanikke, kel ei ole ühtki egoistlikku ega negatiivset omadust. Ainult sellised inimesed võivat olla kommunistid! Kõneleja võrdles sotsialismi ülesehitamist suure hoone ehitamisega, mille asukohast on vana vilets elamu lammutatud. „Seni kui suur sotsialismihoone ei ole veel täielikult valmis, on veidi ebamugav selles elada – katus on pooleli ja tilgub läbi, kõiki aknaid ei ole veel ees, ahjud on samuti ehitamisel. Aga viimaks, kui suur sotsialismimaja on valmis, soojaks köetud, särab valgusest – siis on elu täielikult paradiislik!” See kõne oli nagu lastele, et oodake ainult, küll tuleb kõikidel hea ja õnnelik elu.

Lõpuks nõuti muidugi küsimuste esitamist. Kõik vaikisid, ei olnud midagi küsida. Kui aga küsimusnõuet tungivalt korrati, siis tõusis üles keegi lihtsa olemisega eesti sõdur ja ütles, et kõneleja poolt ettekantud sotsialismihoone ehitamise käik ei ole kooskõlas selle eesti vanasõnaga, mis õpetab: ära aja enne vana kaevu kinni, kui uus pole valmis.

See väljendus oli bolševikele otseselt pihtakäiv ja ootamatu, nagu välk selgest taevast. Kaasvõitlejatele-eestlastele tekitas vastus sügavat rahuldustunnet ja heameelt, aga sõdurile kujunes see saatuslikuks. Veel sama päeva õhtul kutsuti ta NKVD-sse ja pärast seda teda väeosas enam ei nähtud. Sõduri isiklike asjade kokkupanemist ja ärasaatmist nõuti mõni päev hiljem. Väeosa komissar, kes oli selle ülesastumise puhul väga suures ärevuses, käis nüüd jälle võidurõõmsa näoga ringi.

Ühes väeosas küsis üks ohvitser nöökavalt uue korra paremusest ja tuleviku sündmustest: „Kui kõik on arenev revolutsiooni teel, siis kas tuleb revolutsioon ka üleminekul sotsialismilt kommunismile (nähtavasti oli küsimuse tagamõtteks: kellel hakatakse siis päid maha võtma!) ja milline kord järgneb kommunistlikule maailmakorrale?” Vastus küsimusele oli ebamäärane, kuid loengu lõpul kutsus komissar küsija oma kabinetti, et seda asja „laiemalt” selgitada! Pärast seda „jutuajamist” ei julgenud küsija enam kunagi selliseid küsimusi esitada. Talle selgitatud, et partei ajaloo kritiseerimine võib kritiseerijale raskeid karistusi tuua.

Sellest siis tuligi, et kui esialgu poliitilistel õppustel meie inimesed, eriti polkudes, esitasid küsimusi, ja kui need küsijad seejärel sattusid põlu alla ja isegi saboteerijatena arreteeriti, siis hiljem küsimusi enam harilikult ei esitatud. Poliitiline tund ise kujunes ettekandjale raskeks vaimunärimiseks, kuulajaile aga vaikseks tukkumistunniks.

Ka ohvitseride hulgas leidus mehi, kes oma arvamist väga ei varjanud. Korpuse suurtükiväepolgu üks ohvitser, olles kutsutud polgu komissari juurde jutuajamiseks, ladus välja kõik, mis südamel: Venemaa kord on mäda, bolševike siinsed korraldused halvavad meie elu ja aina pidurdavad rahulikku arengut. Ohvitser ütles ka, et sellise korra juures on tal võimatu teenida. Komissar lubas lahkesti kaasa aidata, et ta Punaarmeest vabastatakse ja mõnele muule ametikohale määratakse. Ohvitser „vabastatigi” – ta arreteeriti 1941.a.juunis.

Lenini-Stalini õpetuse propageerimisel näidati ühiskonnavormide järk-järgulist arenemist algseist perekondlikest vormingutest kuni „mädaneva” kapitalismini. Juba puht loodusseaduste järgi pidavat kapitalismile järgnema kogu maailmas sotsialism kui kõrgem aste ühiskonna arenguloos. Aga veelgi kindlamaks pidi tegema sotsialismi ülemaailmse tuleku tõsiasi, et Lenin ja Stalin olid seda ütelnud! Sageli võis tähele panna, et politruk, kui ta oli oma kõnelustes ummikusse sattunud, lahendas pingelise olukorra lühidalt, lihtsalt ja nii, et keegi enam ei tohtinud vastu rääkida: „Kõikide poolt palavasti armastatud rahvaste juht seltsimees Stalin ütleb selle küsimuse kohta nii...” ja kogu küsimuse arutlemisel oligi lõpp. Stalini sõnadeks aga on: „Tööliste ja talupoegade elu sotsialismimaal on rõõmus ja õnnelik, inimene on kõige kallim vara, sotsialism on jõukus, Punaarmee on võitmatu.”

Eesti sõdur ei jäänud seesmiselt kunagi rahule sellise vastusega, milles tsiteeriti Stalini sõnu, sest ta teadis väga hästi, et töölised ja talupojad Nõukogude Liidus on orjad, et inimese elu ei maksa seal midagi, et sotsialism on nälg, räbaldunud riided ja elamine allmaa muldonnides...

Stalini konstitutsiooni õpetamise tunnis selgitati, et see põhiseadus on kõige demokraatlikum ja vabam kogu maailmas. Kuna Stalini konstitutsiooni järgi inimene on sotsialistliku riigi kõige kallim vara, siis ka Nõukogude Venemaal olevat hoolitsus inimese eest kõige suurem, võrreldes teiste maadega, ja kõik inimesed elavat seal rõõmsalt ning õnnelikku elu. Üheks teemaks, mida kõigis väeosades käsiteldi, oli: „Mis on töölis-talupoegade Punaarmee?” Ettekandjad mainisid suure paatosega, et sellele küsimusele on Stalin ise vastanud. Stalini seletus aga oli niivõrd segane, et sellest keegi aru ei saanud. Naeruväärsena tundus väide, et Punaarmee üks erinevusi on see, et ta kaitseb tööliste huvisid, kuna teiste maade sõjaväed olevat ainult kapitalistide huvide kaitsjad. See väide ei kannatanud välja mingit arvustust, kuid sellal pidi säärastele mõtetele vastama marulise aplausiga.

Kõige ängistavamaiks ja vihatekitavamaiks tundideks olid eesti sõdurile loengud, kus kõneldi Eesti Vabadussõjast. Enamlaste käsituse järgi polnud Vabadussõda üldse olnudki. See tembeldati nende poolt kodusõjaks eesti tööliste ja kodanluse vahel, kusjuures viimased olevat saavutanud ajutise võidu ainult tänu välismaiste „interventide” abile, vastu eesti rahva tõelist tahet.

Vabadussõjast kõneldes ei jäetud kasutamata juhust meie rahva vabadusvõitluse halvustamiseks ning Vabadussõja sangarite alavääristamiseks, nimetades neid „rahvavaenlasteks” ning eesti rahva tõeliste huvide reetjateks.

Kui muu kommunistlik propaganda kutsus esile opositsiooni, vastuvaidlemist ja iroonilisi muigeid, siis Vabadussõja ajaloo häbematu ja alatu võltsimine põhjustas sõdurites ägedat viha ning kutsus esile raevuka tasumisiha. Kui kogu enamliku propaganda tulemuseks meie sõjaväes oli opositsioonivaimu tugevnemine, siis võib seda just eriti ütelda meie vabadusvõitluse alavääristamise kohta. Sellega saavutasid politrukid hoopis vastupidist oma kavatsustele, põhjustades rahvustunde kõvenemist ja enamlusevastase meelsuse tugevnemist ja kasvamist.

Üheks valeks bolševikkude ajaloovõltsingute ahelas oli püüe luua legendi Punaarmee võitmatusest.

Võitmatuse lähtepunktiks oli bolševistlik kodusõda. Punaste võit valgete üle tõsteti enneolemata kõrgusse. Paljud kodusõja tegelased tehti legendaarseiks kujudeks ja Nõukogude Liidu võitmatuse sümboliteks.

Bolševikkude suuresõnalisi ennustusi, et Punaarmee lööb iga vaenlast tema enda territooriumil, püüti igale punaarmeelasele pähe tuupida, nii et see pidanuks muutuma endastmõistetavaks.

Kuni tüütuseni loeti ette peatükke võitlusest jaapanlastega Halhin Goli juures, milles Punaväe sealseid saavutusi ülistati taevani. Sõdurid arutasid endamisi vaikselt, et kuidas on võimalik kirjutada sellisest väiksest võitlusest nii paksu raamatut. Kuna sealsed võitluskirjeldused otse haisesid omakiitusest ja objektiivseid õpiseid mingeid ei toodud, siis keegi ei uskunud neid „kangelastegusid”.

Väeosades, kus käsiteldi teemat „Võitlus Valge-Soome bandiitidega”, kutsus see kõikjal sõdurkonnas esile seesmise reaktsiooni. Kuna kõikidele oli teada meie vennasrahva sangarlik heitlus punase orjastuslaviini vastu, siis sealsed kunstlikult kokkuklopsitud Punaarmee „vägiteod” leidsid veelgi vähem uskumist kui „saavutused” Halhin Goli juures.

Käsitelles Soome Talvesõda 1939/40, alustati uhkeldavalt, et „suur kodumaa” ei jäta kedagi karistamata, kes talle kallale tungib. Soomlased olevat ehitanud Lääne-Euroopa imperialistlike riikide kaasabil endile tugeva kaitsejoone, kuid sellest hoolimata murdnud Punaarmee sealt ikkagi läbi. Järgnevalt valgustati eredais värvides, milliste võtetega Punaarmee selle sõja võitis. Näiteks keegi III järgu tehnik koos 6 venelasega võtnud terve Soome kompanii vangi!

Kuulajaskond oli valvel. Seal, kus hammas külge hakkas, seal näidati oma õiget suhtumist lorijutusse. Eesti lennuväelastele seletati, et üks Nõukogude tank murdnud sügavasse Soome liini. Tanki meeskonnal lõppenud laskemoon otsa. Soomlased ümbritsenud juba ähvardavalt tanki. Siis küsinud teine meeskonna liige Ivanilt: „Mis teha?” Tagant auditooriumist hüütakse seepeale: „Lasta, lasta!” Politruk ägestub ja põrutab: „Ma ütlesin ju, et laskemoon oli otsa lõppenud!” Sellele tuli tagant selgitavam – „Jalga lasta!”

Ühes väeosas sõduri küsimisele, miks Venemaa jättis Soome vallutamata, kui ta Soome sõjaväge juba purustavalt oli löönud, vastas politruk naiivselt – olevat selgunud, et „soomlased sotsialistlikku korda sugugi ei ihka, viivad kõik rahva eest ära, põletavad majad maha” ja nii pole olnud põhjust edasi sõdida, sest „miks siis sel juhul ikka sinna minna!” Teises väeosas vastas politruk samale küsimusele juba kavalamalt: „Nõukogudel poleks olnud selle näljase rahvaga midagi peale hakata.”

Üldiselt aga anti kõikjal mõista, et võit Soome üle on Punaarmee hiiglasaavutus, kuna praeguses sõjas arvuline üleolek ei olevatki nii väga oluline. Seevastu eesti sõdurid mõistsid, et Punavägi kandis Soome Talvesõjas raskeid kaotusi, ja tundsid sellest tõsist heameelt.

Juba aastaid tekitati Nõukogude Liidus määratu ulatusega sõja psühhoosi. Massidele püüti sugereerida kujutelma, et kõik ümbritsevad kapitalistlikud riigid valmistuvad rünnakuks Nõukogude Liidu vastu. Loomulikult selle sõja psühhoosi mõjudele taheti eriti allutada Punaarmeed. Sellekohane propaganda muutus ikka enam ja enam intensiivseks, kui sõjalist konflikti oli juba aimata.

Sellega taodeldi masside tähelepanu juhtimist sisemistelt kriisidelt ja raskustelt näilistele välistele ohtudele. Juhtivad bolševikud kõnelesid teiste riikide sõjalistest ettevalmistustest kui tõendatud faktist. Tees sõjalise kokkupõrke vältimatusest Nõukogude Liidu ja kodanlike riikide vahel oli alati bolševike õpetuse põhialuseid. Siin aga varjati tõeliselt oma plaane kogu maailma ründamiseks ja maailmavalitsemise saavutamiseks.

Poliitilise õppuse raamides propageeriti viimaseil aastatel Punaarmees ja ka laiemais massides mõisteid, mis varemalt oleks tembeldatud kontrrevolutsioonilisteks. Nimelt hakati jutlustama nõukogude patriotismist. See klassivõitluse ja maailmarevolutsiooni õpetusega tegelikult vastuolus olev idee saavutas endale siiski tähtsa koha nõukogude sõduri poliitilises kasvatuses selle asjaolu tõttu, et aastate jooksul tekkis bolševikkudel kahtlus, kas on võimalik rakendada Punaarmeed ja kogu elanikkonda klassivõitluse loosungi all, sest ükski sõjavägi ei taha võidelda kaua võõraste eesmärkide pärast. Isegi kolhoosnik on kuidagi seotud maalapiga – mis talle küll ei kuulu – ning võb hakata kahtlema, kas on mõtet võidelda kogu maailma tööliskonna vabastamise eest.

Leiti, et on otstarbekam seada üles eesmärgid, mille pärast rahvas oleks valmis võitlema viimseni. Jõuti seisukohale, et loosung „kaitse imperialismi vastu” vastab bolševikkude doktriinile ja teiseks äratab ka rahvuslikke tundeid. Talupoeg näeb selles ka oma maalapi, oma isamaa kaitsmist. Selle tõttu lisati klassivõitluse loosungile juurde uus mõiste –nõukogude patriotism, kuid see patriotism on kõike muud kui rahvuslik nähtus. Olude sunnil lülitati nõukogude propaganda, eriti Punaarmees, selles suunas ümber.

Poliitilise kasvatuse ainena kasutati ka mitmesuguseid tähtpäevi. Oktoobrirevolutsiooni aastapäev puhuti eelkäiva poliitilise kampaaniaga ja sotsialistliku võistluse väljakuulutamisega suureks ja tähtsaks poliitiliseks tähtpäevaks. Tõeliselt aga osutus revolutsiooni aastapäev lihtsalt tavaliseks poliitilise hoogtöö põhjuseks. Kui aastapäev oli möödas, ei räägitud sellest kogu järgneva aasta kestel enam sõnagi.

Propagandaliselt andis selline kampaania sõdurite juures negatiivseid tulemusi. Aastapäeval asetati polgu klubi ja staabi välisseintele suurbolševike pildid, katusele ehitati papist tornid, milledele kinnitati viisnurga ja muud paberist kaunistused. Poliitiline koosseis oli sellisest „dekoratsioonist” vaimustuses ja oli veendunud, et kõik seda imetlevad. Kuid eestlastele olid sellised kaunistused täesti võõrad ja kutsusid esile ainult muigeid. Mida võisidki eestlase hingelaadile positiivset anda eluvõõrad loosungid ja maitsetult ülesseatud papi- ning paberitükid?

12.jaanuaril 1941.a. toimuva valimiskampaania „selgitustöö” ja ettevalmistused algasid juba 1940.a. detsembrikuu esimesel poolel. Kuigi selgitustöös vihjati ka valimiste vabatahtlikkusele, anti sealsamas kohe mõista, et iga väärikas punaarmeelane valib. Koostati valijate üldnimekiri, mille abil asja organiseerijad võisid selgesti näha, kes oli valimas käinud, kes mitte, ja kõikidele oli selge, et sellest tehti omad järeldused. Hiljem valimiste-kampaania keerises üteldi selgesti välja, et valimistel tuleb käia igaühel, kes ei taha, et temaga midagi halba juhtub.

Väeosades juhtis valimiskampaaniat poliitiline koosseis, eesotsas väeosa komissariga. Selgitustöö tundidel ja vastavail miitingutel kuulutati suure suuga, et need valimised siin olevat kõige vabamad kogu maailmas. Varemail aegadel ei olevat sõduritel õigusi valimiseks olnud, nüüd aga võivat igaüks vabalt ja surveta valimiskasti juurde minna. Keegi ei tohtivat teda valimaminekul keelata! Milles see maailma suurim „valimisvabadus” seisnes, see jäi kuulajale ikkagi arusaamatuks. Seevastu aga oli kõikidele selge, et nad on sunnitud valima bolševike partei poolt neile kaela määritud kandidaate, pealegi igas ringkonnas oli ainult üks kandidaat. Massimõrvar-prokurör Võšinski poolt oli koostatud brošüür, mis sisaldas endas umbes sada küsimust ja vastust valimiste kohta, kuid lihtsameelsemgi sõdur mõistis kogu selle kupatuse valelikkust. Mõned brošüürid tegid üldpildi segasemaks veel sellega, et lõpulehekülgedel lasti elada rööbiti partei ja Staliniga ka veel hiina noorust.

Ühes väeosas küsiti komissarilt, et mispärast kandideerib Nõukogude Liidu ülemnõukogusse Eestimaa osas venelane Botškarev ja mitte mõni eestlane. Seepeale komissar seletas, et Botškarev oli varem Vene saadikuks Eestis ja ühtlasi tegeles sellega, et Eesti kiiremini Nõukogude vabariigiks muutuks. Kui nüüd rahvas teda ei vali, siis ei ole tal nagu poolehoidu, ta pole osanud üleminekut küllalt hästi korraldada, ja sel juhul läheks tal väga halvasti. Tähtis osa valimiskampaanias oli selgeks õpetada valijale ta käitumine valimiskasti juures. Selleks oli väeosas välja pandud näitlik valimiskast ühes kõige sinna juurde kuuluvaga: kardinaga eraldatud nurk hääletussedeli ümbrikku panemiseks, tint ja sulg mittesoovitud kandidaadi mahakriipsutamiseks. Kogu väeosa koosseisul lasti mitmel korral „valmisnurgast” läbi käia.

Ka eesti sõjaväelaste perekonnaliikmed ei jäänud sellest „õppusest” kõrvale. Igale inimesele näitas komissar isiklikult, kuidas see peab minema valimistele, istuma kardina taha asetatud laua äärde, mõtlema, tingimata palju mõtlema, ja siis võtma sulepea, kastma sule tindipotti ja kriipsutama maha mittesoovitud kandidaadi. Et valimissedelil aga oli ainult üks nimi, siis muidugi kedagi maha tõmmata ei olnud, ja kogu see vigurdus oli anult selleks, et kuidagi jälle mingit vabatahtlikkuse muljet tekitada. Enne sedeli valimiskasti laskmist pidi isik kasti juures veel kord sügavasti „mõtlema” ja alles siis valimissedeli kasti laskma.

See „õppus” tegi eestlastele alati palju nalja, mida tohtis väljendada muidugi väga vargsi. Lõbu oli eriti siis, kui mõni vigurimees tähistas sügavaid mõtlemise momente demonstratiivselt raske oigamisega või mõnel muul kuuldaval viisil. Teisest küljest näitas selline õppusejant eeslastele, kuivõrd arenematu ja mahajäänud on vene rahvas: ei osata isegi istuda ega sulge tindipotti kasta!

Valimiseelsed päevad möödusid aina miitingute tähe all. Miitingu juhatuseks „valiti” presiidium, loomulikult ikka nii, et see koosneks väeosa komissari usaldusmeestest. Ühele mõtteosalisele või kaastöölisele suruti varem koostatud presiidiumikandidaatide nimestik pihku ja kästi vastav ettepanek teha. Et asi kiiremini läheks, siis oli koosoleku juhataja esimene küsimus – kas vasturääkijaid on? Vasturääkijaid muidugi ei olnud, seega oli ettepanek vastu võetud. Mõnel pool tekkis selliste lavastatud valimistega ka sekeldusi. Näiteks valiti Korpuse suurtükiväepolgus kellegi ebameeldiva kommunistliku allohvitseri asemel koosolekul ettepandud teine kandidaat. Tagajärjeks oli see, et pärast miitingut sai uue kandidaadi ülesseadja polgu komissarilt kõva peapesu, kusjuures tuli ilmsiks, et valitute nimed koos kõlava resolutsiooniga oli saadetud Tallinna juba eelmisel päeval.

Tapa polgus hääletati valimiseelsel miitingul keegi polgu komssari poolt ettepandud kandidaat kahel korral maha. See ajas komissari marru, ta hüppas presiidiumilaua tagant üles, vibutas rusikaid ja karjus: „Ma teile näitan mahahääletamist!”

Lõuna-diviisi staabist esindaja valimine Tartu linna valimiskoosolekule sündis selleks kokkukutsutud diviisi staabi koosseisu kuuluvate isikute koosolekul, kus poliitilise osakonna kaastööliste poolt pikalt ja laialt selgitati esindaja valimise tarvidust. Viimaks tegi keegi meie vanemaist ohvitseridest ettepaneku läbirääkimised lõpetada ja asuda kandidaatide nimetamisele, sest olevat niikuinii selge, et esindaja tuleb valida, valitakse ja sinna saadetakse.

Poliitilise ja eriosakonna mehed kahvatasid, varsti aga tegi keegi nende hulgast omalt poolt ettepaneku, et läbirääkimisi tuleb siiski pidada, kuna küsimus olevat väga tähtis. Ta seletas veel pool tundi, mis tegi inimesed närviliseks, sest koosolek oli kokku kutsutud pärast tööaega. Viimaks ometi asuti hääletamisele, üks poliitilise osakonna juhtidest tegi pika motiveeritud ettepaneku, mille järele kandidaat valiti.

Meie vanema ohvitseri „lihtsa ülemineku” ettepanek aga ei lõppenud talle nii lihtsasti. Ta kutsuti diviisi komissari juurde, kus talle selgeks tehti, et selline väljaastumine olnud väga ränk eksimus. Teda ähvardati isegi kohtu alla anda kui saboteerijat, kes poliitilisel koosolekul tahtnud oma väljaastumisega teisi üles kihutada. Poliitiline koosolek olevat selleks, et inimesi ette valmistada ja „küpseks” teha, alles seejärel võivat asuda valimisele. Kui eesti ohvitser selle peale tähendanud, et te tunnete vähe meie inimeste iseloomu, siis diviisi komissar vastanud: „Meie poliitilised võtted aga nõuavad seda!”

Valimispäeval oli väeosade kogu poliitiline koosseis kogu oma jõuga juba hommikul õige vara ametis. Kõik pidid tingimata minema valimisele, keegi ei tohtinud ära jääda, ja minema ikka nii, et jõuaksid teistest varem! See oligi põhjuseks, mispärast hommkul juba enne esimest valimistundi, s.o. kell 06.00, olid valimishoone ümber koondunud terved roodud eesotsas politrukkidega, et aga ainult esimeste valijate hulgas olla!

Korpuse suurtükiväepolgus võis II divisjoni komissar juba kell 06.15 anda telefonogrammi polgu staapi ja teistesse divisjonidesse, et valimised on läbi ja hääletanute arv 100%. II divisjonis oli meeste ülesäratamine teostunud juba kell 05.00, seejärel meeste kontroll ja rivistamine ühekaupa sabasse. Kes kohal ei olnud, see kustutati nimestikust ja võis hiljem oma hääle anda polgu staabis.

Täpselt kell 06.00 algas saba valimiskastist möödamarssimist, kusjuures igaühelt võeti lahtine sedel ja lasti kasti. Selliselt ei kestnud umbes 150 mehe möödamarssimine valimiskastist tõepoolest üle 15 minuti. Ja nii võiski komissar juba kell 06.15 teatada telefoniliselt valimiste 100-protsendilisest tagajärjest. See oli trikk, mistõttu II divisjoni komissar muutus kohe omasuguste seas eesrindlikuks ja mille pärast teda teised kadestasid.

Väeosades, kus sellist „valmismarssi” ei harrastatud, lõppesid valimised samuti võrdlemisi varakult, keskpäevaks, kuid valimistagajärjed ise ei olnud nii „puhtad”. Valimiskasti heideti rikutud sedeleid, naljalugusid, loosungeid ja muid paberilipakaid. Kuigi hiljem teatati, et 97% on poolt hääletanud, olevat mõnel pool see protsent vaevalt 50 olnud. Muidugi ei antud sellest teada, vaid kirjutati valimistagajärjed sellised, nagu neid taheti näha. Hiljem otsiti poliitilise koosseisu poolt tasa-vaikselt isikuid, kes valmiskasti rikutud sedelid lasksid, üldiselt aga nende jälile õnneks kuskil ei saadud.

Elva polgus sai kapral K. valimistest aru nii, et need on vabatahtlikud, ja ei kavatsenudki valima minna. Roodu politruk pinnis mitu tundi, et tuleb siiski valimistest osa võtta, kuid K. jäi kindlaks ja ei läinud. Politruk arvas, et see on tingitud sõduri halvast tervisest ja soovitas talle suusatama minna. Sõdur tuli õhtul suusatamast tagasi ja kandis politrukile ette, et ikkagi ei tulnud teisi mõtteid ja ta jääb oma otsuse juurde. Siis kogunes kaprali ümber mitu politrukki, kes kutsusid ta Lenini-tuppa. Nähtavasti mõjutati meest millegagi, sest pärast seda sõdur läks valima. Pärast valimisi aga karistas politruk kapral K-d tihti peavahiga.

Sama polgu reamees A. oli millegipärast kahes nimekirjas. Ta läks oma nime teisest nimekirjast kustutama. Seda ei võetud kuuldagi. Ta fotografeeriti ja pilt saadeti ajalehte „Nõukogude Kaitsel” – kui oma polgu aktiivseim kuju valimistel!

Üldiselt olid poliitilise koosseisu poolt organiseeritud valimised eesti sõjaväelastele peale sunnitud ja vastumeelsed, nende teaterlikkus paistis kõikidele läbi. Eesti juht- ja sõdurkond käis valimistel seepärast, et bolševikele mitte anda põhjust otsese terrori alustamiseks.

Kohe pärast „õnnestunud” valimisi alustati väeosades vandetõotuse kampaaniaga. Vanne tuli anda 23.veebruaril, s.o. Punaarmee loomise aastapäeval. Siingi taheti selgitustöös olla väga põhjalik, seletati igapidi Punaaarmee kangelastegusid, surmapõlgust, eriti aga vandetõotuse tähtsust. Rööbiti sellega valmistati loosungeid ja uuendati plakateid.

Peeti soovitavaks, et võimalikult rohkem oleks neid, kes vandetõotuse vene keeles ette loevad. Sel puhul algasid jälleg põhjalikud õppused ja harjutused. „Mõtlema” sunniti siingi!

Näis, et vandetõotuse andmise pärast väeosade poliitiline koosseis närveeris eriliselt. Selgitustöö kestel anti selgesti mõista, et kes vannet ei anna, see loetakse riigivastaseks ja temaga talitatakse hiljem vastavalt. Põhja-diviisi luurepataljoni komissar ütles kord poolkogemata välja: „...kui mõni keeldub vannet andmast, mis siis temaga sünnib, seda ma ei tea veel ütelda. Kuid igatahes tuleb suur „skandaal”!” Teistes kohtades üteldi avalikult, et vandetõotuse mtteandja mängib oma eluga.

Propagandas aga rõhutati seda, et vandetõotuse andmine Punaarmees on individuaalne ja sünnib suure pidulikkusega. Kodanlikes armeedes olevat vande andmine massiline toiming ja sündivat ülemuse survel, mis kedagi ei kohustavat vannet pidama. Seevastu individuaalse vandeteksti ettelugemine kõigi juuresolijate ees kohustavat isikut vannet pidama. Peale selle andvat kodanlikes maades sõdur vande klikile, Nõukogudemaal aga suurele kodumaale ja töörahvale.

Vandetõotuse päeva ennast tähistas punase värvi rohkus, mis sel puhul oli mitu korda ohtram kui tavaliselt, ja välisvalve kõvendamine, mis tavalisest välisvalvest oli kuus korda suurem.

Väeosa käsutati kokku ühte ruumi, enamasti klubisse, kus juhtivad ülemad andsid väeosa ees vande. Seejärel jaotati väeosa allüksustesse, kus esimesena andis vande allüksuse vanem, siis järjekorras rühmaülemad, veebel, rühmavanemad, jaoülemad ja lõpuks sõdurid. Vande andmine seisnes selles, et igaüks luges vastavalt lehelt vandeteksti ette kõikide ees, andis allkirja ja läks rivisse tagasi. See tseremoonia võttis võrdlemisi palju aega ja oli osavõtjatele vastik niihästi oma sisult kui ka välisvormilt.

Väeosades, kus sõduritele tuubiti vandetõotuse venekeelse teksti soravat lugemist, ei tulnud sellest midagi välja. Hääldati sihilikult teksti niivõrd valesti, et viimaks kästi eesti keelele üle minna. Seevastu teistes väeosades, kus sellist survet venekeelse teksti õppimiseks ei olnud, paljud sõdurid eelistasid vandeandmist vene keeles, üteldes hiljem, et vene keeles oli vannet parem anda, ei saanud aru, mida lugesid. Paljud ei soovinudki surve all antud tõotust emakeeles anda, selleks oli neile see keel liiga püha. Vandetõotuse tekst lõppes ähvardusega, et kui keegi seda vannet murrab, siis tabagu teda Nõukogude karmid seadused ja kõigi töötajate needus. Paljud eestlased aga mõtlesid seda lugedes: kui ma seda tõotust tõepoolest täidan, siis tabagu mind ausate eestlaste needus.

Kokkuvõttes andsid eesti sõjaväelased vandetõotuse Punaarmeele surve all. Ometi olid kõik eestlased niivõrd arusaajad ja taipasid, et mõttetu kangekaelsus oleks toonud asjatuid ohvreid, ja seepärast pidas igamees paremaks need pealesunnitud sõnad paberilt maha lugeda ja oodata, mis tulevik toob.

Poliitiliste tundide vastu puudus eestlaste seas igasugune huvi, need tundusid vastikud. Eesti sõdurite hoiak bolševismi suhtes oli vaenulik.

Tapa polgu lennuväljatöödel, polgu staabist mõnisada meetrit eemal, Tapa mõisa juures, organiseerisid sõdurid Vene-vastase miitingu. Üks kõneleja mainis, et nad kaevavad siin Stalinile hauda. Sellele järgnesid ägedad uurimised ja juurdlused, kuid õnneks jäid need tagajärjeta.

Ühes väeosas leidis väeosa komissar Punaarmee aastapäeva hommikul Stalini pildi seinalt lõhkilõigatud suuga, millesse oli topitud leivatükk. Pildi all olid ristamisi Eesti ja Soome lipud ja nende vahel vihane masinal kirjutatud pilkekaul. Samal päeval kukkus saali ülesseatud Stalini pilt keset aktust järsu raksatusega maha, sest pilti hoidvad nöörid olid noaga läbi lõigatud.

Hiiul seadsid sõdurid endises kantseleis oleva raadiovastuvõtja Soome saatejaamale, lükkasid kantselei aknad lahti ja eemaldusid ise. Ja varsti rõkkas kogu Hiiu jaama ümbrus Eesti hümnist.

Mitmel pool väeosades avastati, et sõdurid kannavad neile väljaantud vene riiete all eestiaegseid sõduripluuse, ühes selleaegsete tunnusmärkidega. Rahvuslik sõjaväevorm oli meie sõdurile tõeliselt armas! Seda kanti salaja talismanina.

Kui politrukid kirjeldasid poliitilistel tundidel peensusteni vastaste metsikuid tegusid, siis eesti sõdur tajus intuitiivselt ,et see kõik on suurepärane ja täpne kokkuvõte bolševike endi julmadest tegudest. Nii jäi Eesti sõdurkonnale juba mõne aja pärast mulje, et kõiki propagandaloosungeid ja seletusi tuleb võtta vastupidiselt. Hiljem see mulje muutus kindlaks veendumuseks.

Samuti püüti igas väeosas teostada Eesti ohvitseride ja allohvitseride abikaasade poliitilist kasvatust ja uuele olukorrale kaasatõmbamist. Moodustati naiste poliitilised ringid, kus esinaiseks oli mõni politruki naine. Ringis korraldati peamiselt poliitilisi õppusi ja õpetati vene keelt, mõnel pool organiseeriti ka laulukoore.

Algul tuldi kokku uudishimust, et vaadata, mis siin tehakse ja räägitakse. Varsti tuli siingi ilmsiks rida asjaolusid, mis eestlaste abikaasadele olid täiesti vastuvõetamatud ja mille tagajärjel järgmised kokkutulekud liikmete arvult ikka enam ja enam kokku kuivasid.

Petseri polgus olid eesti sõjaväelaste abikaasad väga pahased polgu komissarile, kes oli ühes oma loengus väljendanud, et Eesti omariikluse ajal olevat müüdud eesti naisi nagu sibulaid. Nõukogude Liidus olevat naine vaba ja väärtuslik kodanik. See tegi vahekorra eesti ja vene naiste vahel väga teravaks ning tekkis täielik üksteise vihkamine.

Komissarid saatsid sageli naistele või vanematele mehe või poja eksimise korral kaebekirju. Sellega taheti nähtavasti ka naist ja koduseid perekonnaliikmeid kaasa tõmmata ja ühiselt kannatama panna, kui eesti sõjaväelane oli kndlameelne ja ei lasknud end teatavas suunas mõjutada.

Üldine tendents oli suunatud sinna, et lõhkuda inimestel allesjäänud kodu, tõmmata naised meeste ajutisse elamiskohta ja teha seega meie inimesed samuti koduta rändureiks, nagu see kogu Venemaal tegelikult on. Juba teatavate esemete ja asjade kogumine oli pahe – kodanluse tunnus. Samal ajal ei pannud keegi pahaks prassimist, kõige mahajoomist ja ühele päevale elamist. See oli koguni õige sotsialismimaa kodaniku tunnus.

Komissarid õpetasid avalikult – elage laiutavalt, tarvitage ära kõik, mis saate, ja ärge hakake koguma midagi, kodu ei ole vaja!