Hävituspataljonide poolt toimepandud rüüstamistest, põletamistest ja ebainimlikest veretöödest jäid teokohtadele tavaliselt ainult teo jäljed, sest arvestades salapärasust, millega hävituspataljonide tegevust ümbritseti, ei saaduid paljudel juhtudel kindlaks teha isegi seda, missuguse hävituspataljoniga oli ühel või teisel juhul tegemist. Üksikute linnade ja maakondade hävituspataljonid opereerisid tihti väljaspool oma territoriaalseid piire, mis veelgi rohkem raskendas nende päritolu kindlakstegemist.

Üksikasjalisemaid andmeid hävituspataljonide tegevuse kohta on saadud nende liikmete ülekuulamisprotokollidest ja hävituspataljonide säilinud dokumentidest, nagu tegevuspäevikud, ettekanded kõrgemaile juhtidele ja asutustele jne.

7. (Tallinna hävituspataljoni liige Valter K r u l l seletas ülekuulamisel järgmist:

„Meid oli umbes 100 meest. Alul asusime Harkus Koterma talus kaks nädalat, siis olime lühemat aega Tallinnas Veetorni tn.3, kust meid saadeti Vigalasse, Jädiverre.

Vigalas korraldasime taludes ja metsades haaranguid. Võtsime kinni 4 meest metsavendi, need lasksime kohapeal maha.

Kärgu aleviku lähedal olid meil ägedad tulevahetused metsavendadega. Panime seal petrooleumi- ja bensiinipudelite abil ka mõne talu põlema. Kui palju ja missugused, seda täpselt ei mäleta.

Viluvere jaama lähedal tekkis meil ühel järgmisel väljasõidul kokkupõrge metsavendadega, kes olid kallale tunginud Pärnust Tallinna poole sõitvale rongile. Rongis sõitjad olid enamikus Nõukogude Liitu evakueeruvad isikud.

Meie kätte langes 20 valge käesidemega meest. Järvakandi ümbruses tabasime lisaks nendele veel 3 meest, kes olid kuuldavasti endised kaitseliitlased. Need lasksime kohapeal maha, neid enne mahalaskmist sel teel piinates, et ajasime neil okastraadi kätest läbi ja sidusime nad nii üksteise külge. Mahalaskjateks määrati peale minu veel sama pataljoni mehed K u k k ja P o o l a k e n e .

Viluvere jaama juures tabatud 20 meest tõime veoautodel Tallinna 7.hävituspataljoni staapi. Sealt viisime nad pärast ülekuulamist Liiva metsa mahalaskmisele. Enne mahalaskmist sidusime nad jälle okastraadiga kokku, samuti lõigati neil ära kõrvad.

Kui 7.hävituspataljon saadeti Virumaale Rakvere ümbrusse haaranguid korraldama, tabasime maanteel ühe noore neiu ja kaks noormeest, kes näisid meile kahtlastena. Võtsime neiu riidest lahti ja leidsime tema kõhu ümber mässituna hulga sidumismarlit. Ta nähtavasti kavatses seda viia metsavendadele.

Andsime tabatud üle nõukogude politrukkidele, kes tütarlapse omnibussis ära vägistasid. Noormeestel midagi kahtlast kaasas ei olnud. Politrukkide käsul lasksime tütarlapse ja mõlemad noormehed lähedalasuvas metsas maha.”

4. (Tallinna) hävituspataljoni kuulunud Laur M a t u o j a (endine Matjušov) jutustas ülekuulamisel:

„Vaidas korraldasime ühes kahtluse all olevas talus läbiotsimise, lootes tabada taluomanikku, keda kui endist kaitseliitlast peeti kontrrevolutsionääriks. Otsitavat mitte leides võtsime kaasa tema abikaasa, kelle tõime staapi ülekuulamisele.

Naist sunniti teatama, kus tema mees asub, kuid see ei andnud tagajärgi. Siis politrukid A n o h h i n , J e l i n k i n ja I v a n o v vägistasid meie juuresolekul naise ära, lubades pärast seda naise kallal ka meil vägivalda tarvitada. Naise kallal tarvitasidki vägivalda hävituspataljoni liikmed R a a d i k , P a j u , D e m e n t j e v ja K u z n e t s o v .”

Väätsa metskonnas asus 10.laskurdiviisi ajutine peatuspunkt, mille kaitseks käsutati sinna 50 meest Tallinna 4. ja 7. hävituspataljonist. Hävituspataljonlased käisid ümbruses haaranguid korraldamas. Nendest jutustab 4.hävituspataljoni liige Voldemar R o s i n : „Väätsas tabati 5 ja Kiviloos 6 meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta. Mahalaskjateks olid Õepa, Kruglov, Buhhutsov, Kuznetsov, Dementjev, Raadik, Kalju Vaask ja Laur Matuoja. Laibad jäid matmata.”

Vaidas põletati talusid ja süüdati üks viljaait, kust ei jõutud vilja enam ära vedada.

4. (Tallinna) hävituspataljoni 3.rood, mille ülemaks oli Oskar I n t , põletas talusid Pärnu-Jaagupis ja Kosel. See rood oli üks metsikumaid hävituspataljoni jõukusid.

1. (Tallinna) hävituspataljon 150-mehelises koosseisus viidi 27.juuni õhtul Tallinnast Kuressaarde, kus ta korraldas Kuressaare ja ümbruse elanike küüditamist.

Väljasõidul Kergule metsavendade püüdmiseks tabati ja lasti kohapeal maha 5 meest. Pataljon põletas maha ka Uduvere küla. Märjamaal ja Valgul korraldatud haarangutel tabatud lasti samuti maha. Tallinna tagasi saabumisel saadeti osa pataljonist Virumaale haaranguid korraldama.

Hävituspataljonide poolt kinni võetud ja mõrvatud isikutel ei olnud tavaliselt mingit süüd. Haapsalu hävituspataljoni ühe rühma poliitjuhi ettekandes ülemusele öeldakse:

„Karl M u r o võttis heinamaal kinni bandiidi, kes püüdis põgeneda. Relva ega padruneid viimase juures ei leitud. Tegelikult olid mehed kahekesi, ühel oli reha kaasas ja tegi heinasaadu. Võib-olla oli see töö rohkem markeerimiseks. Mõlemad mehed kuulusid viimase mobilisatsiooni alla.”

Niipalju ongi põhjendusi kahe mehe mahalaskmiseks!

Paljudel juhtumitel osutasid tabatud, ka naisisikud, imeteldavat meelekindlust. 2. (Tallinna) hävituspataljoni komandör leitnant J a k i m o v kirjutab oma ettekandes P a s t e r n a k i l e hävituspataljonide staapi:

„1.roodu poolt lasti 17.juulil 1941 Raasiku rajoonis maha üks bandiit. Kinni peeti üks naisisik, kes viib bandiitidele toiduaineid. Ülekuulamisel ta kategooriliselt keeldus midagi tunnistamast, öeldes: „Lastagu mind maha, kuid selle asja kohta ma midagi ei avalda.” Naine on juurdluse toimetamiseks üle antud NKVD kohalikule organile.”

Üleandmine NKVD kohalikule organile tähendas enne mõrvamist rafineeritumat ja pikaldasemat piinamist, kui seda oskasid hävituspataljonimehed.

Pärnu hävituspataljonis kujunes mõrvajate kolmik, keda pataljoni liikmete poolt omavahel hüüti „timukateks”. Nendeks olid kommunistliku partei Pärnu komitee sekretär ja enamliku ülemnõukogu presiidiumi liige Aleksander O i n a s , Johan P u m b o – A d a m s o o ja autojuht Karl M a t s i .

18.juulil 1941 sõitis Pärnu hävituspataljon Ristile, kus võeti kinni ja lasti maha isikuid, keda kahtlustati enamlusevastases hoiakus.

Ristil sattus Aleksander Oina kätte kolm meest, kes olid Tallinnast sõitnud „Mercedes-Benz”-autol. Mehed ütlesid, et nad on „Kalaekspordi” ametnikud. Hävituspataljoni mehed otsisid auto läbi ja leidsid sealt tulirelvi. Autosõitjad lasti pikema ülekuulamiseta kohapeal maha.

4.juulil sooritas Paide hävituspataljon väljasõidu Põltsamaale, kus kokkupõrkes metsavendadega sai hävituspataljonist surma 6 ja haavata 12.

5.augustil korraldas hävituspataljon 50 mehega haarangu Kärus. Et kedagi tagaotsitavatest ei tabatud, esitas hävituspataljoni komandör Pasternakile kaebuse, et ebaõnnestumine Kärus olevat põhjustatud sealse militsionääri „halvast tööst”.

Paide hävituspataljon korraldas järgnevalt kuni 120-mehelistes jõukudes haaranguid Koigile, Järva-Jaani ja Udevale, kus tabatud isikud kohapeal mõrvati.

Viljandi hävituspataljon korraldas haaranguid Suure-Jaanis, Kõpus, Vastemõisas, Paistus jm. Suurem kokkupõrge oli hävituspataljonil metsavendadega Rimmus. 4.juulil 1941, kui Rimmu vallamaja oli metsavendade poolt vallutatud, sõitis Viljandi hävituspataljon 3 veoautoga kohale, varustatud mitme kuulipildujaga. Tulevahetuses kandis hävituspataljon kaotusi ja kättemaksuks laskis kohalikest elanikest maha 7 isikut.

Kibaru metsavendadele korraldas Viljandi hävituspataljon kaks haarangut. 1.-2.juulil Arjadi küla juures toimunud kokkupõrkes langes üks metsavend haavatuna hävituspataljoni kätte. Ta toodi Kibarule, kus seoti okastraadiga telefoniposti külge ja lasti maha.

Teise haarangu Kibarule korraldas Viljandi hävituspataljon 5.juulil 1941. Kohale toodi ka 3 vene tanketti. Kuigi metsas tekkis vastastikune tulistamine metsavendadega, ei olnud kummalgi poolel langenuid.

Põltsamaa vallas Pauastvere külas Moosese talus mõrvas Viljandi hävituspataljon 22.juulil 1941 käsigranaadiga ilma igasuguse põhjuseta 45-a. taluperenaise Anna Martinsoni ja tema 10-a. tütre Linda. Samas külas Kooli talus mõrvati käsigranaadiga 36-a. taluperenaine Amanda Lindemann ja tema 10-a.poeg Heino. Küla koolimaja juures mõrvati käsigranaadiga 2-aastane Ene Korp, kes tapeti ainult seetõttu, et ta sattus hävituspataljonlastele ette.

Hävituspataljonimeestel lõppes kaasavõetud käsigranaatide tagavara ja mõrvaretke jätkates surmasid nad ettejuhtuvaid inimesi püssilaskudega. Nii surmati Viljandi hävituspataljoni poolt 22.juulil Võisiku vallas Lätkalu külas 50-a. Anna-Rosalie Lepik ja Leie külas Kesaotsa talus 70-a. Katta Laas.

Viljandis rüüstas enne enamlaste põgenemist ladusid ja ärisid segakaubastu direktor Leib M a t s k i n , kes oli omal ajal saadetud Pärnust välja vägistamiskatse pärast ja nüüd kuulus hävituspataljoni koos juutide Mosei R õ s s i ja Ratut S a l m a n n i g a .

Haapsalu hävituspataljon korraldas 7.juulil haarangu Tõstamaal, kus tulevahetuses metsavendadega kaotas 3 meest surnute ja 6 haavatutena. Haapsallu tagasi sõites nägid veoautol sõitvad hävituspataljonlased Mihkli alevikus apteegi juures salka inimesi. Need olid kohalikud elanikud, kes jutlesid apteegi ees, nende hulgas ka apteeker. Hävituspataljon avas inimeste peale tule ja surmas apteekri ning ühe teise kohaliku elaniku.

Lõuna-Läänemaal märatses samast hävituspataljonist jõuk juut Š u r i h h i n i juhtimisel. Kirbla vallas surmas Šurihhin isiklikult kolme täägilöögiga 67-aastase taluperemehe ja tema 58-aastast naist vägistati Šurihhini käsul hävituspataljonlaste poolt, kuni see jäi surnult lamama. Hävituspataljonlased arreteerisid samast vallast 78-a. vabadiku Jüri Froo, 62-a. Georg Tamme, 60-a. Mihkel Vastupää, kes viidi okastraadiga seotud kätega Lihulasse, kus Šurihhin nad koos ühe venelasega surnuks piinas.

Läänemaal Kirbla vallas põletasid hävituspataljonimehed koos kohalike enamlaste ninameestega elavalt 81-aastase vanakese Mari R-i. Suure küla kallale ei julgenud rüüstajad minna. Külast eemal asetses väike suvemajake, mis kuulus ühele Tallinna ametnikule. Majakeses oli koduhoidjaks ametniku vana ema. Enamlased nägid küll, et vanake oli majas, kuid sulgesid ukse väljastpoolt ja süütasid maja.

Vanake püüdis asjatult välja pääseda, enamlased irvitasid tükk aega ta surmahirmu üle ja nähes siis, et majake on juba üleni leekides, lahkusid. Kohalikud elanikud ruttasid appi ja said vanakese enne maja katuse sisselangemist veel välja tuua, kuid ta oli saanud sedavõrd raskeid tulehaavu, et suri sealsamas.

Läänemaal Velise vallas mõrvas Haapsalu hävituspataljon 40-a. põllutöölise August Saviri. Laiba ülevaatusel selgus, et A.Saviri kõht oli lõhki lõigatud, lõualuu püssipärahoobiga purustatud, rinnakorv täägiga läbi pistetud ja siis pealuu püssipäraga purustatud.

Tartumaal Kavastu vallas Põlendiku talus mõrvasid hävituspataljonimehed 11.juulil 1941 taluperenaise, 55-a. Ida Rätsepa ja tema 30-a. tütre Anita Rätsepa. Väärtuslikum varandus rööviti, siis süüdati taluelamu ja visati ema ja tütre laibad leekidesse. Hävituspataljoni jõugust saadi hiljem teha kindlaks Kasepää vallast pärit venelased Egupkl Djukov, Feodor Djukov, Neofit Djukov, Grigori Morozov, Gerassim Jerssov, Aleksei Belov ja Vassili Kuznetsov.

11.juulil 1941 mõrvasid hävituspataljonimehed Kudina vallamaja ametiruumis metsiku piinamise saatel Kudina asunduse Erika talu perenaise, 40-a. Selma Rätsepa. Naiselt nõuti pelgu läinud mehe asukoha reetmist. Kui naine seda ei teinud, lõigati naisel ära rinnad ja tekitati temale nii raskeid kehavigastusi, et ta vallamajas piinajate kätte suri.

Virumaal Roela vallas sattus juhuslikult hävituspataljonile teele ette päevatööline Karl-Herbert Sillamaa. 28.juulil 1941 mõrvati tööline metsiku piinamise saatel. Laibal osutus rinnakorv sissemuljutuks, sooled olid alla vajunud ja kuklas täägihaav. Laiba seisukorra järgi võis otsustada, et elava inimese peal tallati jalgadega, nii et sooled alla vajusid ja rinnakorv murdus.

26.juulil 1941 mõrvas hävituspataljon Virumaal Joandu külas Joaveski töölise Ernst Meikarti, kellel peksti nägu püssipäraga puruks, nii et hambad langesid suust välja. Rindu löödi 3 täägihaava, mis tõid surma.

Eesti ev.-luteri usu kiriku konsistooriumile Alutaguse praostkonnast saadetud protokolli järgi kinnitavad pealtnägijad, et Pühajõe koguduse nõukogu liige A.Simm koos abikaasaga valati petrooleumiga üle ja süüdati põlema, nende poeg aga lasti maha.

9.augustil 1941 mõrvas hävituspataljon Vaivara kiriku juures kohaliku metsavahi Oskar Pungaste. Temal murti katki jalaluu ja torgati silmad püssitäägiga välja. Pimedaks tehtud ohvrit peksti püssipäraga näkku, nii et metsavahil nägu täiesti purunes.

Virumaal Rägavere vallas on hävituspataljoni ja Punaarmee poolt tapetud 29 inimest. Nendest mehi 17, naisi 9 ja lapsi 3. Kõik tapmised on teostatud 8. ja 9.augustil, seega enne lahkumist. Tapmismeetoditena on tarvitatud tääkidega läbitorkimisi, granaatide heitmist rahulike elanike majadesse, piinamisi ja paremal juhul mahalaskmisi. Õige pildi hävituspataljoni meeste tegevusest annab Sillandi perekonna hukkamine. Seal tapeti Paul Sillandi, tema naine Helene, tütar Enda, kes sündinud 1940.a., ja poeg Gustav, kes oli vana kõigest 8 päeva. Mis süü võis olla aastasel ja kaheksapäevasel lapsel, sellest võib aru saada vaid elajalik hävituspataljonimees.

14.augustil 1941 mõrvas hävituspataljon Kohtla-Järve põlevkivikaevanduse kaevuri Bruno Mahelsaare. Tal murti puruks jalaluud ja peksti siis püssipäraga pähe, kuni pealuu purunes.

Valgamaal Helme riigimõisas mõrvati kindlakstegemata jäänud päritoluga hävituspataljoni poolt 5.juulil 1941 Helme põllutöökooli juhataja August Kesküla, karjaravitseja August Tigalane, aednik Alfred Palu ja kooliõpilased Augustin Lilletamm ja Hans Naaris, Tõrva gümnaasiumi õpilased Arthur Kolk ja Karl Raatma. Aednik Alfred Palul löödi hambad suust välja, õpilasel Hans Naarisel oli rind avatud terarelvaga ja ta oli surmatud püssilaskudega.

Peale tavaliste hävituspataljonide tegutses Eestis ka mitmeid erihävitusüksusi. Üks selliseid oli nn. „Pleeri surmarong”, mille „töö”-piirkonnaks oli raudtee.

„Pleeri surmarong” asutati Tallinnas sõjakomissari ja NKVD ülema käsul. Rong koosnes kahest parimast ja kiireimast mootorvagunist.

Tema ülemaks määrati Türi raudtee NKVD osakonna ülem Pleer.

Pleer, rahvuselt lätlane, oli sündinud Pärnus kingsepa pojana. Ta oli juba lapsepõlves tuntud vargapoiss ning äärmiselt jõhker. Koolist oldi teda sunnitud välja viskama kaasõpilaste kalosside, palitute ja mütside korduvate varguste pärast.

Noormehena töötas Pleer Pärnu lauavabrikutes, kust teda paarpäevase töö järel pussitamise pärast oldi sunnitud vallandama.

Kommunismi võimuletuleku päevil Eestis määras Maksim Unt Pleeri Pärnu poliitilise politsei assistendiks. Mõni aeg hiljem määrati Pleer enamlaste poolt Türile raudtee NKVD osakonna ülemaks.

Sõja puhkemisel määrati Pleer Eesti kommunistide soovitusel karistusrongi ülemaks. Raudteelased ja ümbruskonna elanikud hakkasid rongi nimetama Pleeri metsikute tegude tõttu „Pleeri surmarongiks”.

Rongi ülesandeks oli kõigi raudteelaste ja ametnike kontrollimine nende ustavuses kommunismile. Mitteustavad raudteelased, ametnikud ja töölised pidi mõrvatama kui kontrrevolutsionäärid. Teiseks ülesandeks oli mõrvatute omaste vangistamine ning vara röövimine. Kolmandaks oli raudtee jaamahoonete mineerimine ja õhkulaskmine. Neljandaks abistada ja transportida küüditatute ešelone ja muid eesti rahva varaga täiskiilutud ronge. Halastust ega armu ei tohtinud anda kellelegi.

Rong oli soomustatud liivakottidega. Relvastuseks oli asetatud kummalegi mootorvagunile kuus raskekuulipildujat ja kummagi vaguni katusele kaks tankitõrjekahurit. Pleer asus oma tapaiha rahuldama Kirbla ja Rootsi jaama vahel, kus ta rongi seismise ajal laskis kaks raudteetöölist nagaanist surnuks. Juba surnud raudteetöölistele käskis Pleer veel viiel hävituspataljonlasel lasta kogupaugu püssidest. Lömastatud ja kuulidest purustatud laipu tallas ta veel jalgadega.

Vigala jaamast tulid talle vastu jaamaülem, jaamaülema abi ja jaamakorraldaja. „Kes oli see mees, kes heiskas pursuide, kulakute, vereimejate ja kontrrevolutsionääride lipu jaamahoone lipuvardasse?” küsis Pleer.

„Siin ei ole kunagi midagi niisugust olnud!” vastas jaamaülema abi Laretei. „Või nii! Kutsuge rongist see mees siia, kes nägi siin Vigala jaamas oma silmaga kulakute lipunärtsu!” ütles Pleer ühele hävituspataljonimehele. Rongist ilmuski mees.

„Kas teie, seltsimees, nägite Vigala jaamahoonel kulakute lipuräbalat?” pöördub Pleer hävituspataljonimehe poole. „Ma mitte ei näinud, vaid ka arvan, kes vereimejate lipu üles seadis!” vastab küsitav, osutades Lareteile. Laretei niigi kahvatu nägu muutub veelgi valgemaks, sest tema see oligi, kes heiskas sini-must-valge Vigala jaamahoonele.

„Või see siga oligi,” hüüdis Pleer nagaani nahktupest tõmmates. Samal momendil kõlab kolm pauku ning Laretei libiseb mõlema käega rinnust kinni hoides oma kaaslaste kõrvale perroonile

Vaevalt on saanud nagaanipaukude suits haihtuda, kui kõlavad uued lasud ja veel kord uued, mis kõik on sihitud Laretei peale. Mõrvari viha aga ei ole veel nüüdki kustunud, sest rautatud saapataldadega sõtkub ta veel oma ohvri kehal. Mõrvatud Laretei verest on timukas määrdunud.

Sama saatuse osaliseks said Märjamaa jaamaülem Laube, Rapla tagavarajaamaülem Nurk ja jaamakorraldaja Järvet.

Türi linnas lasti Pleeri käsul maha eestöötegija Raidla. Pleer laskis mineerida Türi raadiosaatejaama, keskmeierei, paberivabriku, raudteejaama ja mõned muud tähtsamad hooned. Enne sakslaste Türile ilmumist süütas ta ise süütenöörid ning Türi muutus varemeteks.

Järva-Jaanis mõrvas Pleer jaamaülema Salu ja teisi raudteetöölisi.

Üldse tõuseb Pleeri poolt mõrvatud ohvrite arv kaugelt üle saja.

Kõigi nende mõrvade, röövimiste ja põletamiste eest lootis Pleer saada endale Lenini ordenit, mis talle Tallinnas NKVD juhtide poolt oli ka lubatud. Pleeri laip leiti hiljem Maarjamäel.

Need on ainult mõned näited hävituspataljonide loendamatuist hirmutegudest.

Stalini hävituskäsu täitmisel rakendati hävituspataljone eriti ka hoonete ja ehitiste hävitamiseks ja põletamiseks. Nii tegutsesid hävituspataljonlased punaarmeelaste kõrval agaralt tööstushoonete ja tehaste mineerimisel ja nende õhkulaskmisel.

Samuti põletati ja hävitati maal neid hooneid, mille omanikke arvati ühenduses olevat metsavendadega, kuid ka lihtsast hävituskirest süüdati talusid, meiereisid ja teisi põllumajanduslikke ehitisi ning tehti maatasa kõik, mis teele juhtus.

Samuti rakendati hävituspataljonid kariloomade ja hobuste äraajamiseks. Hulgaliselt loomi hukkus hävituspataljonide poolt süüdatud lautades ja tallides. Samuti sadu loomi sai hukka tee peal Tallinna, kuhu neid aeti äraviimiseks N.Liitu või tapmiseks Punaarmee jaoks. Need kariloomad ja hobused, kes jõudsid Tallinna, aeti kokku Pelguranda ja Koplisse, kust neid loodeti laadida laevadele. Et ei jätkunud ruumi loomade paigutamiseks, jäid suurearvulised karjad paremaid piimalehmi linnalähedastesse Punaarmee peatuskohtadesse, Männikule, Nõmmele jm., kus punaarmeelased loomi veristades söögiks ära tarvitasid ainult kõige paremad osad, kuna suurem osa liha aga lasti halvaks minna.

Kariloomad ja hobused, keda ei saadud laevadele ära viia, hukati laskerelvadega või valati petrooleumiga üle ja süüdati põlema. Nii sai hukka ka enamik enamlaste poolt põllupidajatelt röövitud väärtuslikest hobustest.

Ainult maa kiire vabanemine enamliku võimu alt takistas hävituspataljone teostamast Stalini hävituskäsku täielikult. Ent tuhanded ahervaremed, tühjaks riisutud kodud ja mõrvahauad kõikjal üle maa on tunnistajateks sellest verisest peatükist, mida 1941.a. suvel Eestis kirjutasid enamlikud hävituspataljonid.