Bolševistliku maareformi tulemusena 1.okt-15.dets.1940 muutus tunduvalt meie talundite suurusrühmade vahekord. Uustalundite keskmiseks suuruseks oli 10-11 ha ja umbes samaks kujunes juurdelõikeid saanud 26 507 endise eluasemekoha ja kääbustalundi keskmine suurus. Seega loodi bolševistliku maareformiga juurde ümmarguselt 54 000 väikemajapidamist, mis ühehobuse majapidamistena ka korraliku inventari omamisel poleks võimaldanud põhjalikumat maaharimist ja intensiivse põllupidamise rajamist. Bolševike poolt loodud olukorras, s.o. juhuslikult planeeritult ja vajaliku põllumajandusliku inventari puudumisel, olid aga need majapidamised paratamatult kiratsemisele määratud, sest ka 1.jaanuariks 1941 lubatud 9 milj.rublane krediit põllumajandusliku inventari (põllutööriistade ja loomade) muretsemiseks ja ehituste püstitamiseks poleks suutnud rahuldada kõige hädalisemaid nõudeid.

Toodust järeldub, et kümnete tuhandete majanduslikult elujõuetute väikekohtade loomise eesmärgiks oli vastuvõtliku pinna loomine üleminekuks seniselt üksiktalundite süsteemilt bolševistliku suurmaapidamise – kolhooside – süsteemile. Seda tähistas ka punase propagandaaparaadi üha süvenev „selgitustöö” kolhoosi kasuks. „Väikemaapidamine ei suuda kindlustada talupojale jõukat elu.” – „Väikemaapidamise süsteem pole suuteline inimkonda päästma masside viletsusest ja kurnamisest.” – „Sotsialistlike suurmaapidamiste – kolhooside – rajamine on ainuõige küla arenemistee.” Need hüüdlaused muutusid punase kihutuskirjanduse veergudel 1940.a. lõpul ja 1941.a. algul üha sagedasemaks.

Teostatud „maareform” aga riivas sügavalt enam kui 35 tuhande talu elujõudu, kes kohalike „maakomiteede” äranägemise järgi pidid loovutama suure osa oma paremaist tarbemaa-aladest uusmaasaajatele ja seda äärmiselt juhuslikul ja plaanitud maade tükeldamisel. Need kommunistliku maareformiga tükeldatud 35 464 talu, moodustades 25% meie talundite üldarvust, andsid peamise osa meie põllumajanduslikust turutoodangust ja nende tarbemaa-alade äralõikamine halvas sügavalt talundite elujõudu.

Peale selle pidi sundvõõrandamisele määratud vanatalu mahutama oma hoonetesse ka uusmaasaaja põllumajandusliku inventari ja uusmaasaaja perekonna.

On ilma pikemata arusaadav, et säärane maareformi teostamine süvendas ühiskondlikke vastuolusid külaühiskonnas, mõjudes lõhkuvalt endistele tutvussidemetele ja sõprusvahekordadele. See kõik oli aga veeks punase propaganda veskile, kus ei väsitud korrutamast juttu „kulakute” saboteerimiskatsetest ja nõukogude võimu õõnestamise püüetest.

Bolševistliku maareformiga oli endine keskmise ja suurema talu omanik asetatud omandiõigusteta „rahvavaenlase” olukorda, kelle varanatukest ähvardas iga hetk konfiskeerimine punase võimu poolt ja kelle elu ühes isikliku vabadusega rippus juuksekarva otsas. Säärases olundis muutub arusaadavaks see hingeline surutismeeleolu, mis vallutas eesti põllumehi bolševike võimutsemise ajastul ja mille tulemusena hakati tähelepandavas ulatuses vähendama kariloomade arvu 1940.a. sügisel. Kui näiteks 1939.aasta oktoobris tapeti meie tapamajades 8408 veist, siis „maareformi” mõjul tõusis tapamajades tapetud veiste arv 1940.aasta oktoobris 14 872 veisele ja kogu 1940/41.aasta sügis-talvekuudel tapetud veiste arv tõusis 120 000-le tavalise 40 000 asemel. Seega vähenes meie piimakari ümmarguselt 80 000 lehma võrra, langedes 1941.aasta kevadeks ca 400 000 lehmale eelmise aasta 480 000 lehma vastu. See oli bolševistliku maareformi esimesi silmahakkavaid mõjutusi Eesti põllumajanduses.