Mis selle „maareformi” teostamisel iseloomulikuna silma torkas, oli asjaolu, et hoolimata bolševistliku ajakirjanduse ja parteiaparaadi hoogsast kihutustööst ja suurte soodustuste lubamisest uusmaasaajatele, oli maasoovijate hirm kolhooside ees sedavõrd suur, et 1941.a. kevadeks jäi välja andmata ümmarguselt 5000 talu 50 300 ha maaga. See tõsiasi on seda tähelepanuväärsem, et bolševike andmetel ületas „maareformi” väljakuulutamisel maasoovijate arv ligi kahekordselt väljaandmisele määratud maatükkide arvu.

Välja andmata jäänud maatükkidele kasutajate otsimisel hakkasid bolševikud 1940.a. kevadel suuremaid maatükke jagama linnades asuvaile käitistele ja riiklikele asutustele abimajapidamiste asutamiseks. Nii anti mittepõllumeestele välja 2414 mitmesuguse suurusega maatükki ja talundit.

Maajagamisel ei teostatud mingit valikut tulevaste põllupidajate põllumehelike eelduste ja talupidamise võimete suhtes. „Stahhaanovlikus tempos” („maareformi taheti lõpule viia juba 1940.aasta 15.oktoobriks, kuid tegelike maade tükeldamise töödega jõuti lõpule umbes 15.dets.1940) mõõdeti maa välja igale ettejuhtuvale „külakehvikule”, arvestamata seda, kas maasaaja on varemalt põlluharimisega tegelenud või mitte. Nii said „kehviktalupoegadena” maad käsitöölised (külarätsepad, kingsepad jne.) juhuslikult maale sattunud linlased ja ka raugad, kellele põllutöö oli ülejõu käiv juba ealt. Seejuures teostati uute talundite planeerimist äärmiselt plaanitult ja juhuslikult, kusjuures väljajagatud tarbemaa alad oma asetuselt ja omadustelt sageli ei võimaldanud korraliku majapidamise rajamist. Kõik see pidi looma soodsad eeldused kolhooside kiiremaks ellukutsumiseks.

Samal ajal aga ilmnes nähtus, et maasaamisest loobusid isegi need maa soovijad, kes juba omariiklusaegses Eestis olid kirglikult oma maalapikest igatsenud. Bolševikkude andmete järgi keeldusid maa vastuvõtmisest Järvamaal 184 maasoovijat, Pärnumaal ainult Abja vallas – 52 maasoovijat jne. Neist tõsiasjadest järeldub, et hirm kolhoseerimise ees lämmatas isegi meie maatamehe elupõlise igatsuse oma maalapikese järele.

Maade sundvõõrandamisel talitasid kohapealsed maakomiteed ehtbolševistlikult, lastes ennast maade planeerimisel juhtida mitte niipalju otstarbekuse nõudeist kui isikliku sümpaatia ja antipaatia tundest ja klassivastuolude õhutamise ajest. Säärase talitusviisi tulemusena lõigati paljud eeskujulikult korrastatud ja suure turutoodanguga talud mitmeks lahus asetsevaks tükiks või jäeti karjamajandusele rajatud talu kultuurrohumaast hoopis ilma.

Näiteks võõrandati Läänemaal, Karuse vallas „Kubja nr.32” talult väärtuslikum põllumaa ühes kultuurheinamaaga. Talule jäeti vaid 28,68 ha maad, millest 14 ha oli väheviljakas õhukese pinnasega põld ja ülejäänud osa väheväärtuslik looduslik heinamaa. Loodud tingimustes oli taluomanik sunnitud likvideerima oma maatõugu karja ja pullijaama.

Märjamaa vallas asuva 120-hektaarilise Luiste talu omanikule jäeti 30 ha maad, kuid selle juures tehti tingimuseks, et talu jääb endise omaniku kasutada vaid siis, kui ta peab 30 hektaari juures niisama suurt karja kui enne sundvõõrandamist, s.o. 30 tõuveist.

Viljandimaal Holstre vallas Vanausse talus, mille suurus oli 121 ha ja kus asetses punase karja II klassi sugulava, tori hobuste II kl. sugulava ja sigade I klassi sugulava, jäeti endisele omanikule kasutada 30 ha ja selle maa-ala juures pidi talupidaja edasi pidama 121-hektaarise talu loomakarja, s.o. 25 tõuveist, 8 tõuhobust, 6 suguemist ja ühe sugukuldi.

Viljandimaal Pajuse vallas vähendati Rõõmussaare nr.22 talu 69,58 hektaarilt 30 hektaarile, kusjuures võõrandati kõige parem kultuurmaa. Endine eeskujulik talu viidi vastu lootusetule hävingule.

Need on vaid üksiknäited paljude omasarnaste hulgas, mis tõendavad, et põllumajanduse ülesehitamise asemel teostasid bolševikud oma „maareformiga” vaid ulatuslikku mahalõhkumistööd.