Kuna Saksa vägede operatsioonid tõotasid peatset Eesti vabastamist punasest terrorist, siis ei saanud metsadesse peitunud ning relvi omavad metsavendade salgad passiivseiks pealtvaatajaiks jääda, vaid lõid paljudel juhtudel sekka, et kodumaa vabastamises kaasa aidata.

Tihti osutus metsavendade aktiivne väljaastumine punavõimude vastu otse möödapääsmatuks ja hädatarvilikuks, kuna kadu nägevate bolševike hävituskirg lõkkele lõi ja sadade rahulikkude eestlaste elu ning varandust ohustas. Enamik metsavendade väljaastumisi sündiski just oma rahvuskaaslaste elude ja varanduse päästmiseks.

Arvukad on need kariloomade pead, mis metsavendade poolt metsa peidetult päästeti äraajamisest punaste poolt, niisama nagu on suur ka sel moel päästetud hobuste hulk.

Otsekohe, kui punaste võimukeskustest kanti laiali uued käsud maa kahjustamiseks, said need hea sideme kaudu metsavendadele teatavaks ning samas astuti juba vastusamme.

Rekvireerimiskäskude puhul viisid metsavendade virgatsid küladesse korraldused sellekohaste käskude täitmatajätmiseks. Sunniviisil võtmise puhul aga pakuti oma otsest abi. Kus hobuseid ja kariloomi oli juba kokku toodud, seal ajasid metsavennad väevõimuga karjad laiali ning tegid rekvireerijatele lühikese lõpu.

Eriti palju suutsid ses mõttes ära teha Põhja-Eestis tegutsevad metsavennad. Üksi Küti ja Viru-Roela metsavennad päästsid äraajamisest kokku 242 lehma ja 38 hobust veokitega, mis kuulusid Vaeküla põllutöökoolile ja Ubja, Vihula ja Küti riigimõisadele.

Lõuna-Eestis päästsid metsavennad äraajamisest Väimela põllutöökooli karja ning takistasid mitmete traktorijaamade evakueerimist.

Kautlas olid loomakarjade päästmiseks spetsialiseerunud otse erimeeskonnad. Need varitsesid Tallinna-Riia maantee ääres ja kihutasid Tallinna poole aetavaid loomi punaste käest metsa, hüpates otse välguna kallale suurtele karjadele.

14.juulil tuli Tartumaa täitevkomiteelt Saare valla täitevkomiteele järgmine korraldus:

„Tartu maakonna täitevkomitee kohustab kohe selle kirja kättesaamisel teie rajoonides sovhoosidest, isiklikest majapidamistest ning kulaklikest majapidamistest, millede omanikud on metsa jooksnud, kariloomad, hobused, viljatagavarad ja muud väärtuslikud esemed, nagu masinad, toimetama põhja suunas, sihiga Vasknarva.

Määrata karjale vajalik arv saatjaid, võimalikult isikutest, kes soovivad evakueeruda. Kariloomade ajamiseks kasutada kõrvalisi teid. Antud korralduste täitmisest teatada Saare valla täitevkomiteele kirjalikult.”

Nagu sellest nähtub, tahtsid punased võimud metsavendade taludes asuvaid varandusi rekvireerida. Need kavatsused aga ei täitunud, sest metsavennad ajasid oma kariloomad ja hobused metsadesse. Vili aitadest maeti ma sisse.

Kui Viljandimaal punased hakkasid hobuseid rekvireerima ja inimesi kindlustustöödele saatma, liikusid Vastsemõisa metsavendade saadikud öösel talust tallu, keelates ja andes nõu loobuda kõigist kohustuste täitmisest punaste vastu.

Samuti astusid metsavennad rüüstamiste ja põletamiste takistamiseks otseselt jõuga välja. 2 punast ratsanikku asusid 3.juulil rüüstama Pühajärve vallas kauplust, kuid metsavennad avasid neile tule, haavates üht rüüstajat raskelt ja teist kergemalt, nii et mõlemad põgenesid.

Kuidas Viru-Roela metsavennad oma kodupiirkonna varanduste kaitseks välja astusid, seda kirjeldab üks asjaosaline metsavend:

„Viimasel juulil toodi meile teade, et hävituspataljon olevat hobuseid võtma tulnud lähedasse külla, mis asus Viru-Roela mõisast otsejoones 1 km kaugusel.

Meil oli juba mõned päevad varem moodustatud 30-meheline löögirühm, mis pidi iga operatsiooni täitmiseks välja minema. Löögirühm asuski autole ja sõit läks Roela-Puka külasse. Kohalike elanike juhtimisel tabasime hävituspataljoni 12 meest ühes talus söömas.

Algas lahing, mille avas meie kergekuulipilduja. Hävituspataljonlased said aga hüpata aknast välja rukkisse ning algas vastastikune tulistamine. Kui see lõppes, leidsime rukkist surnult 8 meest. Üks mees pääses haavatult ja teine tervelt põgenema. Surnute paberite järgi otsustades olid hävituspataljoni mehed enamasti Petseri venelased...”

Kuid väiksemate, isiklike varanduste kõrval ruttasid metsavennad oma elule kaalule pannes päästma ka suuremaid, üldrahvuslikke varandusi, olgugi et seda tuli enamuses teha vaenlase masendava ülevõimu vastu.

Olgu sellisena meenutatud Ulila elektrijaama päästmine õhkulaskmisest. Kui selle õhkulaskmise kavatsused 8.juulil ümbruskonnas teatavaks said, hakkas kõikjalt relvastatud metsavendade salku Ulila suunas liikuma. Esimesed väiksemad rühmad lõid venelaste liginemiskatsed elektrijaamale tagasi ning 8.juuli õhtuks oli Ulilasse kogunenud juba 60-meheline metsavendade rühm, kes teostas elektrijaama kaitset ka suuremate punaste üksuste pealetungi vastu. Üks Ulila kaitsmisest osa võtnud metsavend jutustab sellest:

„Asetasime osa mehi Ulila sillale kaitseks, osa aga vabriku ümbrusse, kuna ülejäänud meestega läksime vabrikusse, kuhu olid end peitnud mõned juudid, kes sellekohase käsu saabumisel pidid korraldama vabriku õhkulaskmist.

Juutide avastamiseks lasksime eesruumis kogupaugu. Meile vastatigi revolvrilaskudega. Üks meie meestest kukkus surnult. Laskjad olid end varjanud vabriku eesruumis, kuid näha neid pimeduse tõttu ei olnud. Taskulambiga valgustades silmasime kahte juuti, kes tulistamisel kohe surma said. Kolmas juut põgenes keldrisse, kust ta meid edasi tulistas.

Et ta meie käsu peale sealt välja ei tulnud, lasksime vee keldrisse jooksma. Umbes pooletunnise uputamise järel lubas juut alla anda. Kui vaatasin keldrisse, tahtis juut mind tulistada. Jõudsin temast ette, tabades teda pähe. Seejärel kõrvaldasid meie mehed masinaruumist umbes 60 puuda lõhkeainet. Järgmisel hommikul tulid aga läti miilitsad ja Tartu kommunistid 3 veoautol vabrikut ründama. Meie kaitse oli korraldatud silla ümbruses. Mõned meie meestest olid ajaviiteks otsinud Stalini pildi, selle määrinud lehmasõnnikuga ja asetanud sillale näoga ründajate poole.

Punased jäid sillale saabudes seisma ja pilti nähes raputasid päid. Andsime neile kogupaugu, millest kukkus surnult umbes 6 meest. Kommunistid asusid kiirelt autodesse ja sõitsid tagasi, jättes maha ühe veoauto.

Paari tunni pärast kommunistid kordasid oma rünnakut, saabudes kohale kahel veoautol, kokku umbes 60 meest. Vastastikuses ägedas tulevahetuses langes neid 18, kuna ülejäänud põgenesid Tartu suunas. Nõnda oli Ulila lõplikult päästetud...”

Mobilisatsiooni sildi all inimeste Venemaale küüditamise takistamiseks astusid metsavennad kõikjal vahele, kus see võimalikuks osutus. Kõigepealt saadeti küladesse üleskutsed, et mobilisatsioonialused liituksid Venemaale mineku puhul metsavendadega. Seda ka täideti ning paljudes paikades jäid mobiliseeritavad 100%-liselt punktidesse ilmumata.

Näiteks liikus Jäneda ümbruses väike metsavendade salk, mis peatus Kaaruka küla juures. Teada saades, et mobilisatsioon välja kuulutatud, saadeti külla üleskutse mobilisatsiooniealiste ühinemiseks metsavendadega. Õhtuks oli grupis juba 68 meest, neist üle poole relvadega.

Mõnel pool püüti inimesi päästa ka sunduslikele kaitsetöödele mineku vaevast. Sellist lugu teatakse Palmse vallast, kuhu 2.aug. tuli käsk, et kõik inimesed 16-55 aastani peavad siirduma Lüganuse valda kaevamistöödele, kaasa võttes toitu 5-ks päevaks.

Metsavennad seda teada saades otsustasid seda kuidagi takistada. Teede äärde, kust Palmse ja Ilumäe küla inimesed vooris pidid minema, oli pandud kohalikest punastest valve. Valvurite kõrvaldamiseks hiilisid metsavennad neile juurde ja sundisid neid ähvardustega alistuma. Seejärel tõkestati tee palkidega.

Umbes kell pool seitse hommikul jõudis kaevamistöödele minejate rong tõketeni, kus metsavennad varitsesid. Neid komandeeriv Eesti leitnant andis käskluse ning mehed tulistasid kogupaugu inimeste ette maanteele. Kogu rong ehmus ja rahvas jooksis paanikas laiali. Ühtlasi oli nurja aetud külarahva sundtöödele viimine.

Et takistada punaste võimukeskustel hävitustöö korraldamist ning juhtimist Eestis seadsid metsavennad oma ülesandeks võimu ülevõtmise kõikjal, kus jõudude suhted seda võimaldasid. Eriti intensiivselt teostati võimu ülevõtmisi 3.-8.juulini – selle järel, kui üldiselt oli teatavaks saanud kurikuulus Stalini hävituskäsk.

Kõige elavam oli valla täitevkomiteede ülevõtmine, mida teostati ühel ja samal päeval kümneis paikades üle kodumaa. Kuid ka linna täitevkomiteede likvideerimisele asuti nii mõnelgi pool. Pruugib vaid meenutada sündmusi Tartus, Põltsamaal, Kilingi-Nõmmel ja Mustlas. Enne sakslaste saabumist oli ainuüksi Pärnumaal võim üle võetud 13-s vallas ja 2 linnas. Tüüpilisemaid valla täitevkomiteede ülevõtmisi sündis Pärnumaal Tali vallas, kus võimuhaaramine sündis 3.juulil, olles ühtlasi esimesi sellekohaseid katseid Eestis.

Tali valla metsavennad olid juba varem kontaktis vallamajas toimuvate sündmustega, sest nendepoolne vastuluure töötas eeskujulikult. 3.juulil saabus vastuluurelt telefoniline teade metsavahi juurde, et paari tunni pärast oodatakse vallamajja Pärnust autot, mis pidi evakueerima bolševike perekonnaliikmed ja nende poolt viimastel päevadel küüditatute varanduste „oksjonilt” kokku aetud paremad palad...

Polnud enam aega luua sidet kaugemate metsavendade gruppidega. Osa mehi, kes olid parajasti soos püsse proovimas, kutsuti kokku püssipaukudega. Mehed tulid peagi ahelikus, kuna nad paugutamist kuuldes olid arvanud, et nüüd ongi saabunud ammuoodatud haarang metsavendade „peakorterile”.

Teada saanud tegeliku olukorra, olid kõik rõõmsad, et ometi kord on jõudnud aeg tegutsemiseks, kuna võsas istumine ja võitlus sääskedega oli kõiki juba kõrini tüüdanud. Samuti innustas mehi hommikul kuuldud Soome raadioteade, et Saksa väed olevat juba Pärnu – Valga joonele jõudmas.

Nüüd asuti kiiresti tegutsema, vaadati üle relvad ja varustus, püssiloksidele tehti nöörist kandepaelad, toodi metsast välja jalgrattad ning „rünnakrühm” asus teele. Minekul liitusid Tali metsavendadega veel naabruses pesitsenud Suuremetsa metsavennad ning vallamaja ligiduses veel rida üksikuid metsavendi. Kokku sai relvastatud mehi üle paarikümne, teist niipalju oli relvadeta.

Jõudes vallamaja lähedale, jäeti jalgrattad ühte teeäärsesse majja ja koostati „operatiivplaan” Osa mehi võttis seejärel oma valve alla vallamajja viivad teed, kuna enamus marssis otse „punase staabi” peale. Kuna oldi teadlikud, et vallamajas muid relvi ei olnud kui elanikelt ärakorjatud jahipüssid, polnud karta erilist vastuhakku. Nii sündiski. Astuti julgelt vallamajja ja kuulutati kõik seesolijad arreteerituiks, välja arvatud kantseleiametnikud ja kohalik miilits, kes oli juba varem oma mehena tuntud.

Esimeseks asjaks oli jagada välja jahipüssid ning heisata vallamajale Eesti lipp, mis toimus kella 15.30 paiku.

Võim bolševikelt üle võetud ja nende tähtsamad ninamehed vangistatud, muuseas ka pasteldes „sõjakomissar”, algas kohe ülevallaline haarang teistele punastele, et juba eos lämmatada igasugune vastuhaku võimalus. Enamus tabati neist siiski vallamajas, kuhu neid oli kogunenud erakordselt palju, nagu pärast selgus, selleks, et võtta vastu Pärnust oodatavat valla täitevkomitee esimehelt täpsemaid instruktsioone põletamisteks ja tapmisteks, mis pidid algama veel samal ööl.

Kõik oli selleks juba valmis, piirkonnad meeste vahel jagatud ja meetodid kätte õpetatud, puudus vaid „ülemjuhataja” käsk tegevusse astumiseks. Ka „ülemjuhataja” ise tabati peagi, kui ta Pärnust mootorrattal kohale jõudis. Nähes vallamajal võõrast lippu, püüdis ta küll ratast ümber pöörata ja põgeneda, kuid asjatult.

Samal päeval saadi ka esimene suurem sõjasaak – Pärnust punaste evakueerimiseks saadetud suur veoauto, mis pärale jõudes otsekohe „natsionaliseeriti” ja bolševike „kindlamasse kohta” evakueerimiseks rakendati.

Teade vallamaja ülevõtmisest levis kui kulutuli ja veel samal päeval lehvisid ka kõigil taludel Eesti lipud ning rahvast vooris hulgana kokku, et ammuoodatud sündmust ise kaasa elada. Kohe algas ka bolševike poolt korjatud raadioaparaatide omanikele tagasiandmine.

Metsavendadel enestel polnud aega võitu pühitseda, tuli hoolitseda selle eest, et võit ka püsiks. Seati teedele valved, loodi ühendus teiste valdade ja Kilingi-Nõmme linnaga, kus kõikjal Tali eeskujul algas kohalike kommunistide vangistamine ja nende Tali valda kui kindlamasse keskusse küüditamine.

Mida bolševikud alles 2 nädalat tagasi lasksid osaks saada paljudele perekondadele, said nad nüüd tunda enda nahal. See oli osaline tasu nende õnnetute hirmsa saatuse eest, keda ainult Tali vallast viidi ära vastu teadmatule tulevikule 10 perekonda, kokku ligi 50 inimest.

Palavamad tunnid vallamaja ülevõtmise järel olid telefonistidel, kes keskjaama üle võtsid. Pärnust sadas täitevkomiteele, keda enam olemas polnud, üha uusi korraldusi. Reede varahommikul tehti korraldus mobilisatsiooniks ja kõikide saatmiseks Pärnu. Lubati kõik teha, vastati alati, et on korras ja korralduste täitmine areneb libedalt.

Pärnust avaldati sel puhul isegi imestust ja küsiti, kas teil pole abi vaja. Muidugi loobuti sest „abist” suuremeelselt. Kui telefonile nõuti täitevkomitee esimeest isiklikult, vastati, et ta pole parajasti kohal, kuna tal käed tööd-tegemist täis korralduste läbiviimisel. Tegelikult muidugi ei täidetud ühtki korraldust.

Järgnevail päevil Tali vald säilitaski võimu eestlaste kätes, kuni 8.juulil üle piiri tulnud Saksa väed seda oma relvadega kindlustasid.

Kuid paljudes paikades tekkis võimu ülevõtmisel või selle otsese järeldusena veriseid kokkupõrkeid, kus vaprad metsavennad oma jõudu ülehinnanult või viletsate relvade tõttu ja laskemoona puudusel jälle pidid taganema ning järgnenud kättemaksu päevil end metsades varjama kui tagaaetud loomad. Nii mõnigi julge eesti mees kaotas sellejuures oma elu.

Dramaatilisemaid oli vallamaja ülevõtmise katse Saare vallas Tartumaal, mille esitame ülevõtmist juhtinud metsavenna jutustuse alusel.

„Kui sõda oli puhkenud”, kõneleb metsavend, „pidasime metsas koosoleku, kus otsustasime hankida relvi ja laskemoona. Relvade hankimise võtsid endale kaks meie kaaslast ja P. Ühtlasi saime ka teada, et metsasolijaid hakatakse kommunistide poolt taga otsima; nende mitteleidmisel aga kimbutama nende omakseid ja konfiskeerima nende varandusi.

Et neile kommunistlikele terroriaktidele piiri panna, otsustasime relvastatud jõuga vallutada vallamaja. Selleks andis tõuget ka Soome raadioteade, milles loodeti peatset Eesti vabastamist. Ühtlasi saime teada, et vallamajja on toodud 30 sõjaväe vintpüssi. Väljaastumisega otsustasime alata 3.juulil.

Hiilisin metsast salamahti koju ja andsin oma 16-aastase poja kätte käsu metsavendadele kogunemiseks. Kogunemiskohaks valisin Saare poe. Sinna ilmuski 14 relvastatud metsavenda.

Et igati vallamaja vallutamist kindlustada, selleks meelitasime kohaliku miilitsa vale ettekäändel Saare poe juurde. Miilits Karv ilmuski kohale, kus me ta siis vangistasime. Saime juhuslikult ka teada, et valla täitevkomitee esimees Katt on viinapoes viina ostmas. Katti vangistasime momendil, kui ta oli viinapudelit taskusse toppimas.

Miilits Karvi ja valla täitevkomitee esimehe kinnisidumise ajal sõitis meist juhuslikult mööda üks Pala valla metsavend jalgrattal. Andsin viimasele käsu, et ta ütleks Saare vallamaja ligiduses olevale kahele metsavennale, et nad heiskaksid vallamaja lipuvardasse Eesti rahvustrikoloori.

Vahistatud miilitsamehe Karvi ja valla täitevkomitee esimehe Katti panime vankrisse.

Et meie kõik olime jalgratastel, siis hakkasime keskmises tempos vallamaja poole sõitma. Enne meie sõidu algust saatsin ette piilurid. Vasevere koolimajja jätsin valve, kes pidi meile punaväelaste liikumisest Narva maanteel kohe telefoni teel vallamajja teatama.

Kui olime jõudnud vallamajja, siis oli juba lipuvardasse heisatud Eesti rahvustrikoloor.

Vallamajas võtsime kõige enne üle telefonikeskjaama.

Vangistatud Katti ja Karvi käest küsisime neid 30 sõjaväepüssi, mis pidid vallamajas olema. Vahistatud vastasid eitavalt. Hakkasime otsima. Kuid kõige piinlikuma otsimise järel me ei leidnud püsse ega padruneid.

Miilitsa korteri läbiotsimisel saime küll ühe nagaani ja ühe jahipüssi ühes vastava laskemoonaga. Valla täitevkomitee esimehe korterist leidsime ainult mõned brauningu padrunid.

Kui lahkusin korterist, teatati minule, et Vaseveresse jäänud valvepost teatanud, et Narva maanteelt on vallamaja suunas sõitnud mitu autot ja mootorratast relvastatud tšekistidega.

Otsustasin vastu hakata. Seadsin mehed ahelikku ning võtsime lahingupositsiooni. Kui punaste tšekistide autod tahtsid meist mööduda, avasime neile tule. Tule mõju oli masendav. Punased peatasid autod ja mootorrattad. Nende ridades oli näha kaotusi.

Ka tšekistid võtsid lahingupositsiooni maanteekraavis, kust nad avasid vallamajale marulise tule mitmest kuulipildujast ja granaadiheitjast. Tšekistid arvasid, et neid tulistati vallamajast.

Kui nad tahtsid rünnata vallamaja, siis andsin neile küljelt kogupaugu, mis sundis neid uuesti maanteekraavi tagasi tõmbuma. Meie kogupauk oli aga ka reetnud meie asukoha, kuhu nad nüüd suunasid marulise tule.

Samal ajal, kui tšekistid kavatsesid meid rünnata, jõudsid vallamaja juurde 3 metsavenda, kes omakorda avasid tule tšekistidele.

Vallamajas sai punaste granaadiheitja läbi haavata meie poolt keskjaama jäetud kohalik algkooliõpetaja, kes karjus ründavaile tšekistidele: „Koerapojad, andke alla! Kas te, mõrvarid ei näe, et teie võim on kokku varisenud!”

Tšekistid, ära nähes, et meist niimoodi jagu ei saa, tahtsid meid küljelt haarata, mis aga meie tõhusa tule tõttu neil esialgu korda ei läinud.

Algkooliõpetaja oma puujalast ja raskest rinnahaavast hoolimata tulistab brauningust selja tagant lähemale hiilivaid tšekiste. Teda toetavad püssitulega ka kolm sinna asunud metsavenda. Tšekistid üritavad uut haarangut paremalt, mis aga samuti kokku variseb. Punased ründajad üritavad veel mitu korda meid ümber haarata, kuid asjatult.

Meie laskemoon hakkab lõpukorrale jõudma.

Et mitte tšekistide kätte langeda, olen sunnitud andma taganemiskäsu. Meie ei taganenud ahelikus, vaid üksikult.

Üks meie kaaslastest ei tahtnud mingil juhul taganeda. Tema loosungiks oli – isamaa, sinu nimel. Püüdsin küll talle selgeks teha, et meil on vähe laskemoona ja et meie ei suuda kauemini tšekistidele vastu panna, kuid ta jäi oma otsusele kindlaks.

Olime juba kaugel, kuid ikka veel kuulsime tema üksikuid jahipüssi pauke. Lastud paugud mõjusid õudselt. Iga tema lastud pauk oli nagu appikutse, mida aga võimatu oli täita...

Veel kaua paukus meie kaaslase püss! Iga tema lask ja langenud tšekist oli üks osa ta elu hinnast... Kõrgel vallamaja lipumastis lehvis tasaseis tuuleiilides sini-must-valge Eesti rahvuslipp.

Kui tšekistid langetasid Eesti lipu, siis teadsime, et meie kaaslane on langenud. Nagu ma hiljem kuulda sain, langes ta tšekisti granaadi läbi. Ta laiba purustasid tšekistid täägitorgetega.

Vallamajja jäänud metsavend-kooliõpetaja oli haavatud ja ei saanud põgeneda. Tšekistid lasksid ta maanteel maha. Üks metsavendadest sai veel raskesti haavata, kuid ta suutis siiski põgeneda lähemasse Annuse tallu.

Tšekistide kaotused olid surnute ja haavatute näol kaugelt üle kümne inimese.

Metsas kogunesime taas uuesti. Saatsin ühe kohaliku elanikuga oma tallu omastele sõna, et nad põgeneksid kohe metsadesse. Enne põgenemist käskisin kariloomad ja hobused lahti lasta.”

Koos võimu ülevõtmisega kohtadel teostasid metsavennad ka miilitsameeste likvideerimisi ja vahistamisi, millega enamuses olid maal juba kõrvaldatudki kohalikud punased funktsionäärid. Kus aga asusid Punaväe õhuvaatluspunktid, mille meeskonnad tavaliselt koosnesid 3-10 mehest, seal toimus ka nende hävitamine või relvituks tegemine.

Need viimased ülesanded ei osutunud metsavendadele palju kuskil ülejõu käivaiks – välja arvatud juhud, kus punastele saabus abijõude.

Sõjakäigu mõjutamiseks omaltpoolt võtsid aga metsavennad venelaste tagalas ette mitmesuguseid üritusi, mille sihiks olli peamiselt paanika ja segaduste tekitamine vaenlase ridades. Eriti tugevalt mõjus see rinde läheduses, kus venelased juba iseenesest olid taganemismeeleolus.

Nõnda tungiti kallale vaenlase väiksemaile vooridele ja salkadele, hävitati ja lasti kraavi nende sõidukeid, lõigati läbi sideliine. Mitmel puhul teostasid metsavennad raudteede õhkulaskmist.

Enamik metsavendade laagreid teostas oma piirkondade kaudu „torkimisi” maanteede ääres. „Torkimine” seisis nimelt selles, et teostati kallaletunge Punaväe virgatsitele ja sidemeestele. Saavutused olid väga mitmekesised.

Jõhvi valla Puruküla rajooni metsavennad lasksid maha 2 Punaväe mootorratturit-postivedajat ja võtsid vangi ühe läti militsionääri. Mõnel pool need arvud olid mitmekordselt kõrgemad.

Umbusi raba metsavennad Põhja-Viljandimaal näiteks käisid pidevalt Kolga-Jaani alt Puurmanni suunas taganevaid punaarmeelasi varitsemas. Üksi 22.juulil kaotasid nad metsavendade läbi 9 inimest surnutena. Et metsavennad rabas hästi varjatud olid ja alati üllatusrünnakuid teostasid, siis polnud neil omapoolseid kaotusi..

Erra valla Nüri metsandiku metsavennad käisid Vana-Sonda küla ligidal laiarööpalisel raudteel korduvalt varitsemas venelasi, kes raudteel patrulleerisid. 29.juulil said mehed raudteevalvureilt teada, et Kiviõli poolt ongi tulemas patrull.

Metsavennad valisid soodsa kuusetuka Varinurme küla ligidal, kuhu jäid piiluma. Umbes kell 16 nägid nad mööda raudtee muldkeha tulemas venelasi.

Metsavennad tulistasid kogupaugu. Üks venelastest kukkus surnult rööbaste vahele, kuid teised põgenesid vastu laskmata põhja poole raudteed, kuhu suri 2 haavatut, nagu metsavennad hiljem teada said. Üks haavatu põgenes Sondasse ja samuti terveksjäänud venelased. Haavatu ja pääsnud olevat Sondas seletanud, et neid olevat rünnanud vähemalt 500 meest. Tegelikult oli metsavendi 8.

Tulistamise järel raudteel hüppas üks metsavendadest raudteele ja võttis surnud venelase püssi ühes padrunitega. Seejärel pidid kõik põgenema, sest Sonda poolt hakkas suure kiirusega liginema dresiina. See oli teadujärele varustatud kuulipildujaga. Dresiina sõitiski kohale, koristas surnud ja pööras Sondasse tagasi.

Järgmisel päeval teostas NKVD sündmuskoha ümbruses haarangu, kuid üle 10 m kaugusele metsa ei usaldanud venelased minna.

Sonda ümbruses teostati veel teisigi häirimisrünnakuid raudteele.

1.juulil said metsavennad andmeid, et Aserist on tulemas mingi kraamirong Sonda suunas. Mehed otsustasid selle kraavi lasta ja vallutada. Selleks koondati parajasse kohta umbes 30 meest ning jäädi ootama.

Selgus aga, et Rong Aserist oli väljunud tunni võrra varem ettenähtud ajast ja juba Sondasse jõudnud. Samas kuuldi lähenevat dresiinat ja nähti sellel venelasi. Dresiinal oli Aseri õhuvalvepunkti ülem Lunin mõne punaväelasega. Neile avati parajast kaugusest tuli ja venelased põgenesid haavatult. Mõni neist suri haavadesse metsa, nagu hiljem selgus, kuid Lunin ja paar venelast pääsesid haavatult Aserise. Metsavennad lõhkusid dresiina ja tõukasid selle kraavi.

Kuna raudteeliin Narva suunas oli venelastele pikemat aega ühendussooneks, mille kaudu varandusi Eestist välja veeti, siis kujunes metsavendade „torkimistegevus” selle tee ääres õige elavaks.

Hävituspataljonide liikumist teedel olid metsavennad kõige agaramalt jälgimas. Nende autosid lasti kraavi igasugu vahenditega. Nõuni mehed Otepää ligidal lasksid ühe punaste auto kraavi lihtsalt teele asetatud puuäkete abil. 5-meheline metsavendade salk Ropka vallamaja juures tõkestas hävituspataljonile tee naelu täis taotud lauaga ning kui üks autodest oli selle tulemusel sõitnud kraavi, avati punastele tuli, mis neile tõi rohkeid kaotusi. Pikmetsa – Põikva ümbruse metsavennad lasksid punaste liiklemise tõkestamiseks teedele puid ja kaevasid kraave.

Võhmuta metsavennad varitsesid Roosna-Alliku teel täitevkomitee liiget, kelle hingel teati olevat rida patte. Kui saabus auto, istus selles hoopis keegi teine punategelane Paidest. Kahjuks kuulid tule avamise järel ei tabanud. Veidi hiljem kihutas mööda Vene sõjaväeauto miilitsatega. Seekord auto lendas tulistamisel kraavi ning autost roomasid välja üks haavatud miilitsamees ja üks erariides kommunist, kes põgenemisel kinni võeti. Ligidalt talust käimlast saadi ühtlasi kätte ka täitevkomitee tegelane, keda oli varitsetud.

Viljandimaa metsavennad olid agarad punaste liikumist takistama sildade ja truupide lõhkumisega teedel. Nõnda põletati ja lõhuti 6.juulil Viljandi – Suure-Jaani maanteel Varese ja Kärksi sillad ja Vastsemõisa – Kõpu teel Raudna jõe sild.

Saksa vägede liginemisel laiali pudenenud, hulkuvate Vene väeosade likvideerimisel ja üksikute punaväelaste vangistamisel on metsavendadel kõikjal üle maa suuri teeneid. Kogusummas võtsid metsavennad üle maa sadasid vange, kellest suure osa moodustasid miilitsamehed ja hulkuvad punaväelased.