See, mis nüüd järgnes Toompeal kokkutulnud Riigivolikogu II koosseisus (nagu tol ajal nimetati), ei ole muud kui kord juba moodi läinud miitingute jätk kitsamale ringkonnale. Juba esimesel koosolekul lauldi mitut-setut korda „Internatsionaali”, mille sõnu kõrge kogu saadikud, niipalju kui laulust järeldada võis, oskasid ainult esimese salmi keskpaigani. Kui hiljem puhkpilliorkester laulu tagant aitama pandi, siis ei erinenud miiting enam millegagi kuskil Pelgulinna heinamaal peetust. Karjumist ja veriseid kõnesid oli seal algusest peale juba rohkem, sest kõik soovisid demonstreerida oma õigeusklikkust. Kisatakse, lauldakse „Internatsionaali” ja jälle kisatakse, peamiselt „ajalooliste” otsuste nagu nõukogude korra maksmapanemise, Nõukogude Liiduga ühinemise jne. järele. Ajalehtedes ilmunud koosolekuaruandeis esinevad seal kohal, kus raadios oli kuulda peamiselt metsikut röökimist, küll sellist sõnastust, nagu: „Lakkamatu aplaus ja elaguhüüded; tormiline ja kauakestev aplaus – vaimustatud hõisked” jne. Igal juhul näis, et ka selliste „vaimustatud hõisete” puhul on Nõukogude Liidus maksvast kombest kinni peetud, sest Stalinile saadetava telegrammi ettelugemisel märgib ajalehe kirjasaatja 6 aplausi teksti sisse ja lõppu: „Kõiki elaguhüüdeid saatis kirjeldamatu hüüete- ja aplausilaviin.” Karjumine toimus organiseeritult, eeskisajate juhatusel. Pealtnägijate jutustuse järgi olnud neist kõige tähtsam noorkirjanik Hint, kes vene keelt ei osanud ja kel vist seepärast teenete osutamine muul viisil raske oli. Kõned ja kõnemehed neil miitinguil olid kahesugused: esiteks ninameeste programmilised kõned ja siis sabassörkijate omad. Ninameestel oli omavahel muidugi maha tehtud, mida keegi räägib. Kuna kõnelda tuli aga lasta ka vähematel vendadel, siis käis see nii, et Säre saatis oma käega kirjutatud sedeli „rahva saadikule”, käskides tal kõnelda sel ja sel koosolekul, selle ja selle seltsimehe järel. Käsu saanu kraapis kõik oma oskused kokku ja tõrvas kapitalistlikku vabariiki ja kõike, mis sellega seotud, nii, kuidas ta oskused võimaldasid või kuidas seda ta karjäärihimu talle ette dikteeris.

Omapärane neil miitinguil oli ka igasuguste delegatsioonide vastuvõtmine. Juba esimesel koosolekul, peale Lauristini ettepanekut nõukogude korra maksmapanemiseks Eestis ja Säre demagoogilisi arutlusi, millega taheti seda ettepanekut põhjendada, marsib saali Tallinna tööliste delegatsioon ja rivistub kõnetooli ette, näoga saali poole. Õhtupoolikul, kui delegatsioon nõukogude korra maksmapanemiseks kolmel lugemisel vastu võetakse, on välja tellitud maatööliste delegatsioon (kust ja kes, seda üldsusele ei teatatud). Koosolekul, kus kogu maa rahva omanduseks kuulutati, s.t. temalt ära võeti, lastakse sisse Punaarmee, Punalaevastiku ja Eesti sõjaväe delegatsioonid. Need tulevad saali kohe koosoleku algul, enne kui seal oleks saadud sõnagi kõnelda. Seevastu leiavad sellele samale koosolekule käsutatud Pärnu-, Võru-, Järva-, Tartu- ja Petserimaa delegatsioonid sissepääsu alles koosoleku lõpul. Delegatsioonide tsiteerimise komme selle koosolekuga veel ei lõppenud. Neid rändab üles Toompeale ja sealt jälle alla kogu istungjärgu kestel. Toompea miitingute kestel ei unustata ka altlinna ja provintsi. Veel samal 21.juuli õhtul, kui oli „loodud” Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, käsutatakse Tallinna staadionile kokku massimiiting. See polnud aga vist muud kui selle „roojastatud” koha uuesti pühitsemine, et sinna võiks jällegi astuda õigeuskliku kommunisti jalg. ENSV tervitamine sünnib hiiglaslike rongkäikude ja miitingutega kogu maal. Tallinnas peetakse see jällegi Vabadusväljakul; Stalini, Molotovi ning kolme habemiku – Marxi – Engelsi – Lenini – pilte on nüüd rohkem kui kunagi varem. Loosungid ei nõua enam midagi (kes julgekski sotsialistlikus vabariigis midagi nõuda?), vaid hüüavad „Tänu suurele Stalinile”, „Läheme vastu õnnelikule elule” jne.

Kuna sundijate keel on muutunud teravamaks, siis on ohvreid ka rohkem kui kunagi varem. „Kui eelmistel suurtel kogunemistel mitmed ringkonnad jäid eemale, siis nüüd oli pilt kaugelt täielisem,” ütleb „Rahva Hääl” selle kohta omas keeles, mida me nüüd juba õieti lugeda oskame. Rongkäigust osavõtjad käsutatakse mitmele poole: riigiteenijad – Kalevi aeda, autojuhid – Merepuiesteele, komsomoletsid – Pärnu maanteele, nahatöölised ja üürnikud – Viru tänavale jne. Saadaksegi kokku rongkäik, mis „Rahva Hääle” teatel kestnud 1,5 tundi. Kas see õige on või mitte, saab vaevalt keegi kinnitada, sest hakkasid saabuma ajad, mil oli kardetav rongkäike pealt vaadata, kuna teoreetiliselt pidid ju kõik sellest osa võtma.

Samal päeval korraldati rongkäigud ka Tartus, Narvas, Võrus, Valgas, Viljandis, Haapsalus, Rakveres ja Pärnus, mis igalpool öeldakse olevat olnud osavõtjate poolest arvukamad kui ükski eelmine.

Ometigi jättis needki rongkäigud oma varju 7.augustil Eesti NSVL-i vastuvõtmise tähistamiseks üle kogu maa käima lastud massimeeleavalduste laviin. Seks ajaks oli kommunistidel nöörijupp, mille otsas rippus eesti rahva saatus, juba kindlalt peos. NKVD tegevus oli saanud täie hoo ja häda igaühele, kes julges rongkäigust puududa. Käitiste komissarid ütlesid nüüd juba avalikult, missugused äravalitud piinad kaasa tulemast tõrkujaid olid ootamas. Tehke veel see vigur ja teid jäetakse tõepoolest elu lõpuni rahus elama, kinnitasid komissarid, ja juba ei suutnud enamus kiusatusele vastu panna. Lootusetunne oli tugevam kui mõistus, mis nüüd juba selgelt ütles, et ega midagi ei aita – mis tulema peab, see tuleb hoolimata sellest, mis sa teed või tegemata jätad.

Ähvarduste, lubaduste ja hirmudega koondati üle kogu maa töörahvas lippude ja loosungite alla, mis pidid väljendama rõõmu Eesti „paradiisi” pääsmise puhul. Inimesed olid aga lohutamatult kurvad, mahalöödud ja masendatud. See tunne oli niivõrd üldine, et fotoreporter, kes seni ikka oli leidnud mõne „elagu”-karjuva figuuri ülesvõtte esiplaani täiteks, sai nüüd fotografeerida ainult murest küüru vajunud ja lootusetuses enda ette vahtivaid inimesi. Eriti kurva näoga juhtusid pildile ka need neli „Punase Krulli” töölist, kes kandsid naljanumbriks mõeldud surnukirstu, mille peale oli kirjutatud „Kapitalism”. Kurvad olid ka kirstule järele kõndijad, nii et kogu rongkäik omandas matuserongi ilme. Seda matusemeeleolu, mida otsekohe märkas vist igaüks, püüdis mürtsuvate orkestrite ja muu silmarõõmuga hajutada rongkäigust väga arvukalt osa võtma toodud Punavägi. Matus jäi aga matuseks, sest tol ajal oli tõepoolest igaühel matta midagi kallist, mis oli läinud veel kallimaks sest ajast peale, kui seda enam ei olnud.

Enne ja pärast seda leinarongkäiku toimusid veel kaks sündmust, mis panid nii öelda punkti kogu 21.juuniga alanud lavastuste reale. Need olid miitingud Moskvasse Eestit maha müüma sõitva Riigivolikogu delegatsiooni ärasõidul ja tagasijõudmisel. Delegatsiooni ärasõidu puhul peetud miiting oli tagasihoidlikum. Sinna olid Tallinna tööliskonda esindama käsutatud ainult kahe Balti jaamale kõige lähemal asuva käitise töölised. Eesti sõjaväge esindasid Tallinna garnisoni sõjaväelaste komiteede esimehed. Muidugi ei puudunud ka RO. Kas ja kuipalju sel ärasaatmisel kõneldi, tol ajal üldsusele teatavaks ei tehtud, küll aga peeti kõnesid Tapal, Rakveres, Kiviõlis ja Narvas, kus kohalikel töölistel delegatsiooni tervitada lasti. Kõnelemine jätkus ka Venemaale saabudes, alates Kingissepas ja lõpetades Leningradis. Viimases kahes käsutati miitinguks kokku ühe suurema tehase tööliskond ja lasti Varesel ja Lauristinil Eesti elu igakülgselt laita. Mis toimus Moskvas NSVL Ülemnõukogus, kus Eesti 6.augustil Nõukogude Liitu vastu võeti, ei hakka me järgima. See oli suust välja aetava vale ja alatuse ülim tipp. Oli näha, et bolševistlike ülemtsensorite käsi kõne teksti oli õiendanud, sest valede valang, millega seal esinesid Lauristin, Ruus, Jürna, Abels ja Telmann, oli meie oludes kujutlematu.

Sellise kõntsaga end kokku määrinud delegatsiooni käsutati tema tagasisaabumisel vastu võtma juba suurem kogu Tallinna käitiste töölisi lippude, lillede ja Nõukogude Liidu pühakupiltidega. Miskipärast oli kohale toodud ka suurem väeosa Punaväge, mis paigutati ümber jaamaesise platsi tööliste kolonni ette. Ühenduses selle asjaoluga kuuldi pealt üht ägedat vaidlust mingi kommunistliku ninamehe ja jõugu tööliste vahel. Töölised väitsid nimelt, et nemad selle paksu „venelase haisu” sees seista ei või ja et nad siit ära koju lähevad. Äge vaidlus kestnud pikemat aega, kuni rongi saabumine sellele lõpu teinud. Delegatsiooni erarongi veduri ninas ilutses nagu minneski „isakese” Stalini suur pilt ja mõlemal küljel Molotovi ja Ždanovi pildid, ühes vägevate loosungikangastega. Vahepeatustel Narvas, Püssis, Jõhvis, Kohtlas, Kiviõlis, Rakveres, Tapal ja Kehras peetud miitinguil ära väsinud delegaadid kraabivad oma viimase jõunatukese kokku, et teha rõõmsat nägu mornilt aplodeerivaile vastuvõtjatele.

Tulijaid tervitas Säre ja tervitustele vastas Vares. Nimelt kuuldi midagi enneolematut: kuuldi, et vanal heal Maarjamaal on löönud heledalt särama Stalini konstitutsiooni päike. Kui mingil rongkäigul ilmusid platsi loosungid, mis „tervitasid Hiina noorust” ja kinnitasid, et on asutud „võitlema Lenini ja Stalini suure asja eest”, siis tõmbus ilmeksimatult igaühe suu muigele või naerule, nii kuidas oli kellegi temperament. Ja ka siin ei saanud vist küll keegi jätta muigamata kuuldes, kuidas Säre oma vene murdes pasundas: „Kogu eesti rahvas jälgis teie kuulsat teekonda Moskvasse suurima tähelepanuga... Teie täitsite oma ülesande hiilgavalt!... Meie töötavale rahvale on nüüd heledalt paistma hakanud Stalini konstitutsiooni õnnetoov päike!” Selle hüüde järel märgib ajaleht stereotüüpiliselt lakkamatuid hurraahüüdeid. Kahtlemata kõik lugejad lugesid juba tol ajal siiski nii, nagu see oleks pidanud olema, nimelt: lakkamatu naer!

Naerma oleks õieti pidanud ka järgmisena kõnelnud Varese luulelennu üle, kui asi poleks olnud nii traagiline. „Fakt, et ma teid võin tervitada Nõukogude Liidu kodanikuna, juba üksi ütleb teile, et Riigivolikogu delegatsioon ei ole tühjalt tagasi tulnud,” praalib oma kõnes Vares ja arvab vist isegi, et äkki on ses siiski oma terake tõtt sees. Halb prohvet – kõik olid sa maha müünud, oma maa ja oma rahva. Oma rahva olid sa müünud orjaks maailma kõige julmemale orjaperemehele ja oma maa andnud söödaks selle orjaperemehe viletsalt söödetud sõduritekarjale. Ei – Varese jutt ei ajanud naeru peale, hea oli, kui nutmatagi sai olla. See 15.augustil peetud meeleavaldus oli viimane sel punasel suvel ja viimane, mida peeti tarvilikuks korraldada nn. revolutsiooniliste meeleavalduste sarjas. Hall bolševistlik argipäev laskub nii paljudes „pidustustes” vintsutatud eesti rahva peale. Hakkab kerkima uue peremehe kupjakepp, ja et see on kibe, selgub peatselt. Kui algul pideva pühitsemisega harjumatu eesti mees hea meelega märkas, et nüüd teda enam tänavale meelt avaldama ei aeta, siis kadus see rõõm varsti, sest kadus ka seni elu sisustanud töörõõm. Töö seisnes ainult kvantiteedi tagaajamises. Rohkem seda ja rohkem teist. Et töö pidi ka parem olema, seda nõuti küll miitingul ja ajalehes, aga mitte tööpingi juures, kus kubjas nõudis ainult rohkem. Sotsialistlik võistlus pidi olema seks piitsaks, mille abil taheti inimesest ikka rohkem välja pigistada. Miiting pidi olema seks oopiumiks, mis tuimendab töörõõmu kadumise läbi tekkivat tühjust. Sotsialistlik võistlus ja miiting peale töötunde, vahel sekka suur rongkäik puhkepäeval: need olid, mis pidid sisustama nõukogude kodaniku elu Stalini päikese all. Mõttetu tampimine hommikust lõunani, tundidepikkune ootamine tihti külmas ja vihmas – see oli päevakava suure sotsialismiriigi pidupäeval. Ja neidki „pidupäevi” tuli eesti rahval kannatada veel õige mitu, enne kui Stalini sulased siit välja kihutati.