Vabaduspäeva 1941.a. ennast teotati – võib-olla päris meelega – seega, et sel päeval kell 2 peale lõunat korraldati „Töölisteatris” „esimese ENSV näidendi” kontrolletendus. See esimene pääsuke kurikuulsa vekslivõltsija ja muidu avantüristi Mart Raua „ m õ õ k v ä r a v a s ” jäi ka viimseks kommunistlikult häälestatud eesti algupärandiks, mis pääses avalikkuse ette. Olgu kohe öeldud, et esietendus toimus 27.veebruaril.

„Mõõk väravas” ilmus mõni päev enne esietendust ka eriraamatuna. Näidendi pealkiri on võetud motost, mis ehib raamatu esikülge ja kannab Majakovski nime. Mõni päev pärast raamatu ilmumist sai Raud „Sirbi ja Vasara” veergudel kõvasti noomida Nigol Andresenilt, kes täis „püha” viha juhtis tähelepanu sellele, et kõne all oleva moto autoriks ei ole mitte Majakovski, vaid Puškin. Noomida sai ka raamatu toimetaja.

Praegu nimetatud noomitused anti avalikult. Mitte-avalikult aga said noomida mitte ainult näidendi autor ja „redaktor”, vaid kindlasti ka „MB”, täh. Tsensor – ühe äärmiselt piinliku seiga eest.

Kui me vaatame „Mõõk väravas” kontroll- ja esietenduse kava, siis leiame sealt tegelaste hulgast kellegi K ö ö b a . Kui me aga lööme r a a m a t u s lahti tegelaste nimekirja, siis ilutseb seal K o o b a nimi.

„Mõõk väravas” tegelane, kelle nimeks on Kooba, on k r i m i n a a l k u r j a t e g i j a , kes poliitilise politsei ülesandel vangla administratsiooni poolt paigutatakse poliitiliste vangide hulka, et seal teeselda nende mõttekaaslasi ja niiviisi täita nuhi ülesandeid. Tähendab, see on isik, kes kommunistidele pidi olema äärmiselt ebasümpaatne.

„Kooba” oli aga ka üks Stalini enda endisi varjunimesid. Stalin omaaegse pangaröövlina oli kahtlemata ise ka kriminaalkurjategija, mida „teadlikud” bolševikud muidugi tunnistada ei tahtnud. Seepärast partei käsul muudetigi „Kooba” paljastav nimi vähemalt lava jaoks „Kööbaks”.

„Mõõk väravas” kontrolletendusele ilmus ka suuremaid „tuusasid”, nagu Johannes Lauristini naine ning „Kirjanduse- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse” juhataja Olga Lauristin (väga kallihinnalises karusnahkmantlis), Neeme Ruus ja teisi partei ametlikke esindajaid, nende hulgas – nagu Olga Lauristingi – terve rida endisi „poliitvange”, „Sirbi ja Vasara” peatoimetaja Vaarandi jt. Oli ju Mart Raud meil esimesena laval kajastanud poliitiliste vangide elu vanglas. Nüüd aga tahtsid kogemustega „spetsid” veenduda, kuidas kõik see teatris ka välja tuleb. Ja loomulikult taheti veel kord kontrollida teose „ideoloogilist ja poliitilist külge”, mida käsikirjas muidugi juba enne oli tehtud.

Kontrolletendusel viibinud kommunistlikud funktsionäärid ei näidanud sellele järgneval koosolekul, mis toimus Kunstidevalitsuse esindaja juhtimisel, kuigi suurt vaimustust näidendist. Ja selleks oli neil kahtlemata küllaltki põhjust. Ennekõike oli Raud oma tööga liigsel määral rutanud, tahtes avantüristist karjeristina konjunktuuri võimalikult kiiresti ära kasutada. Teiseks oli temalgi küll vanglakogemusi, aga ainult kui vekslivõltsijal, nii et ta poliitiliste vangide elu vanglas isiklikult ei saanud jälgida, vaid oli sellest ainult kuulnud ja sedagi nähtavasti mitte just väga palju. Kolmandaks on vanglanäidendeid üldse raske kirjutada. Seepärast on neid ka nii vähe olemas ja needki vähesed ei ole kõik lavale pääsenud. Meil lavastatuist tuleb ainsana meelde „Surmamõistetute vangla”, mis omal ajal läks „Vanemuises”.

Eespool puudutatud laadi näidenditele on loomulikult komistuskiviks vanglaelu sündmustevaesus. Nõuab ju draama tegevust ning võitlust, igal juhul aga dramaatilist ollust – vastasel korral ta ei vääriks oma nime. Mis on aga vangla olukorras dramaatilisem ja põnevam kui vangide m ä s s ? Nii see oli „Surmamõistetute vanglas” ja sama me näeme ka Raua näidendis. Siin aga nimetatakse mässu loomulikult ü l e s t õ u s u k s . „Rahva Hääl” kirjutas m.s.:

„Teos on jäänud skemaatiliseks, vähepingeliseks. Liialt vähe ja möödaminevalt on valgustatud ja individualiseeritud poliitvange, nad on ka tehtud ülearu passiivseiks – neist on nagu kuuldud, neid pole aga nähtud elavatena... Me loeme programmilt poliitvangide Purje, Kalmuse, Miruli jt. nimesid – need on kõik inimesed, kes on viibinud vanglas 15 aastat. Aga meie ees laval seisavad nad ainult statistidena ja meie ei eralda pärast etendust neid enam üksteisest. Nende vanglas olekust, kõigist tuhandeist läbielamusist, tundmusist, mõtteist selle aja kestel ei näe ega kuule me niisama hästi kui mitte midagi.

Paistab, et autor oleks neist nagu midagi kuulnud, aga puudub lähem kontakt.”

Peajoontes samasugust juttu aeti pärast kontrolletenduse lõppu suure ümmarguse laua taga kuskil „Töölisteatri” ruumides. Tunnustati näitejuhi tööd, aga autor sai sarjata. Peatoimetaja Vaarandi leidis muu seas, et vanglapersonali olevat Raud kujutanud liiga humaansena. Üldiselt aga leiti, et p a r e m a p u u d u s e l tuleb näidendit „Mõõk väravas” eesti rahvale ikkagi näidata. Ja näidatigi. Aga rahvas pidas teosest veel vähem lugu kui kommunistid ise.