Käesolev ülevaade ei käsitle punast aastat k õ i g i s meie teatrites, vaid piirdub Tallinnaga. Aga Tallinnagi teatrielu meie ainsal kommunistlikul hooajal pakub huvitavat materjali nii ülirikkalikult, et sellest saadi kasutada ainult osa. Pealegi oli meie teatrielu ü l d p i l t teistes linnades peajoontes sama, mis Tallinnaski. Provintsis etendati üldiselt sama repertuaari mis pealinnaski – vähemalt sõnalavastuste osas – ja vaatamas oli seda sama eesti rahvas, kes reageeris ja – kui see oli vähegi võimalik – avaldas oma meelt ühtmoodi, olgu see nüüd Tallinnas, Tartus või mõnes väiksemaski linnas. Kõne all olev hooaeg ongi eriti huvitav seetõttu, et ta näitas kõige veenvamalt ja käegakatsutavalt, et t e a t e r j a t a p u b l i k o n l a h u t a m a t u ü k s u s . Oma m õ i s t u s e g a me teadsime seda muidugi juba ammu, nüüd aga võisime seda tajuda kogu oma olemusega.

Teater andis rahvale korduvalt võimalusi oma isamaalise meelsuse avaldamiseks, kuigi ta ise seda ei saanud teha. Huvitav on seegi, et sama teater, mille ülesandeks oli laiemaid masse kommunistlikult häälestada, aitas osaliselt kaasa „suure sotsialistliku kodumaa” varjukülgede paljastamisele.

1940/41.a. hooaeg ei pakkunud just väga palju rõõmu. Aga ta oli siiski äärmiselt huvitav ja nii mõneski suhtes õpetlik.

Üpris vähe oli eesti teatriperes neid liikmeid, kes võtsid 1940.a. 21.juuni sündmused vastu rõõmuga. Aga vähe oli neidki lavainimesi, kes kohe taipasid või vähemalt aimasid, kui palju ja kui ränki kaotusi too painajalik päev pidi tooma kogu eesti rahvale ja ühes sellega neile endilegi.

Väga mitmesuguseid meeleolusid valitses pärast 21.juunit meie teatrirahva hulgas. Need meeleolud tulenesid sellest, mida keegi Nõukogude Liidu kohta teadis, olles seda oma silmaga näinud või teiste kaudu kuulnud, sellest, kui palju või mida ta oma teadmistest või kuuldust kas mäletas või oli unustanud, ja sellest, mida ta lootis Eesti ühinemiselt Liiduga.

T e a d j a i d , „oma silmaga näinuid”, oli eesti teatriinimeste seas võrdlemisi vähe, kuid neid siiski leidus – meil oli näitejuhte, näitlejaid ja lavakujundajaid, kes juba enne 21.juunit, aga ikkagi bolševike valitsuse ajal, olid käinud kas Moskvas või Leningradis või kummaski linnas; oli neidki, kes seda olid teinud korduvalt.

Aga m i d a need mehed ja naised siis teadsid Liidust, m i d a olid nad seal näinud? Ainult seda, mida VOKS või mõni teine välismaalaste tähelepanuvõimet osalt suunav, osalt uinutav organisatsioon heaks arvas neile näidata, ainult neid ilusaks friseeritud ning dekoreeritud fassaadilõike, mis pidid varjama fassaadi taga toimuvat tohutut relvastumist maailmarevolutsiooni läbiviimiseks.

Need olid siis need „teadjad”. Aga mitteteadjad – mida need siis olid k u u l n u d ? Oi, nii mõndagi. Nad olid kuulnud, et Nõukogude Liit on maailma kõige suurem teatrimaa, kus on kõige rohkem teatreid ja kus mängitakse kõige paremini, nad olid kuulnud sedagi, et see on maa, kus keegi ei piira lavastaja fantaasiat ega pidurda ta loomingu lendu; ja veel seda, et „seal” hoolitsetakse näitleja eest kõige paremini ja et tal NSVL-s ei ole mingeid ainelisi muresid.

Aga nii mõnigi neist „kuulnuist” ei arvestanud seda, et kui võrrelda elanikkonna arvu teatrite omaga, siis Eesti on umbes kaks korda nii suur teatrimaa kui Nõukogude Liit; ta ei teadnud või läks sellest mööda, et ei ole teist maad, kus igati tunnustatud teatrisuurus võib nii äkki sattuda kunstilise (ja poliitilisegi) põlu alla – nimetame ainult Meierholdi, Tairovit ja Keržentsevi; ta ei teadnud seda, et N.Liidus vaid vähesed lavasuurused on ainelistest muredest täitsa vabad, aga et nad seejuures, kui nad saavad mõne „Stalini preemia”, peavad sellest lõviosa jälle „vabatahtlikult” tagasi maksma riigile – mingisuguse „võidu” või muu laenu heaks.

Ja mida need „teadjad” ning „kuulnud” siis m ä l e t a s i d ? Seda, et N.Liidus töötas Stanislavski ja et Moskva Kunstiteatri juubelil aplodeeriti kõige soojemalt E e s t i delegatsioonile ja võib-olla veel midagi oli siiski nii suur nimi, et bolševikud kasutasid teda selleks, et tema särast veidike langeks neilegi – kuigi nad väga hästi teadsid, et Stalinslavski ei olnud vähimalgi määral bolševik ega olnud leiutanud mingit n õ u k o g u d e lavameetodit. Ja Eesti delegatsioonile ei aplodeeritud nii südamlikult mitte meie näitlejate ilusate silmade või eesti keele kauni kõla pärast, vaid ainult seepärast, et tookord Liidu vahekord oma väikse läänepoolse naabriga juhtus olema h e a .

Aga mida oli siis u n u s t a t u d ? Näiteks seda, mida omal ajal jutustas Hilda Gleser pärast N.Liidu matkalt tagasitulekut: ta saanud seal nii mõnegi näitlejaga heaks sõbraks ja käinud nendega läbi, kuni äkki ühel päeval ükski neist sõpradest ei tundnud teda enam tänaval ära ega võtnud ta tervitust vastu – mitte isiklikust vihavaenust, vaid (nagu talle kord õhtul ühes pimedas nurgas vargsi ja sosinal ruttu seletati) selleks, et ära hoida võimalikke ebameeldivusi: üleöö muutunud N.Liidu vahekord Eestiga h a l v a k s , ja häda siis sellele nõukogude näitlejale, keda nuhk tänaval või mujal näeb koos eesti näitlejaga!

Või unustati seegi, kuidas üks tuntud eesti lavategelane Moskva elukalliduse juures parandas oma ainelist seisukorda seega, et müüs oma Eestist kaasavõetud vanu ülikondi, saades nende eest N.Liidu pealinnas tavalise hinna, mis oli kohutavalt kõrge – 800 rubla. (Kes mäletab meie „punase aasta” hindu ja palku, see teab, mis säärane summa tähendas.)

Bolševistlik propaganda loomulikult vaikis säärased faktid täielikult maha. Küll aga ta püüdis meie teatrirahvale seni näidatud fassaadi kujutada veelgi „ilusama” ja meelitavamana, andes seejuures meie näitlejaile lubadusi, et nemadki saavad osa sellest, mida „suurel teatrimaal” olevat pakkuda teatrirahvale, et nemadki saavad täieliku loominguvabaduse, häid palku ja veel nii mõndagi ihaldusväärset. Leidus üksikuid teatriinimesi, kes naiivselt lootsid, et see, mida N.Liidust räägitakse halba, ei olegi nii halb. Siin aga oleksid kõik need lootjad pidanud terasemalt tähele panema ja paremini meeles pidama, mida jutustasid need eesti teatriinimesed, kes N.Liidus olid k o r d u v a l t käinud. Rida aastaid tagasi olid need mehed väga vaimustatud „vene” teatrikunstist (sõna „nõukogude” tol ajal palju ei tarvitatud), nüüd aga, vaevalt mõni aasta enne 21.juunit, ei olnud nendesamade N.Liidu külastajate juures endisest vaimustusest enam palju märgata.

„Ei ole enam midagi erilist,” rääkisid nad, „kõik on bolševiseeritud, on muutunud palju kuivemaks, nii et lavastuste värskus ja mängu mahlakuski on selle all kannatanud.”

Nüüd võiks aga küsida, mida siis „punase aasta” v õ i m u k a n d j a d – niihästi siin Tallinnas kui ka Moskva Kremlis – omalt poolt ootasid ja lootsid e e s t i t e a t r i l t . See selgub nii mõnestki juhtiva teatritegelase või ka ajakirjandue (loomulikult kõrgemalt poolt ettekirjutatud) sõnavõtust enne hooaja algust ja ka sesooni jooksul.

Siin mõni väljavõte Priit Põldroosi poolt paar päeva enne „Töölisteatri” hooaja avamist ajakirjandusele antud jutuajamisest:

„Murrang, meie rahva arenguloos juhtis meid kõikide elualade ümberkujundamisele. Ühiskondliku ja poliitilise elu ümberrakendamise kõrval sotsialistlikule joonele toimub ka meie k u l t u u r i a l a d e v a i m s u s t u m i n e m a r k s i s t l i k u l e p õ h i t u u m a l e . Siin peavad ennekõike aktiviseeruma meie k u n s t i d .

Määramatult avardunud kunstilise loomingu võimalused ning uut elu ehitav töösiht annavad selleks kõiki eeldusi.

T e a t e r kui kõige eluerksam ja kaasajale kõige aktiivsemalt reageeriv kunstiala peab siin sammuma esirinnas. Klassivahedeta ühiskonda ülesehitaval ajajärgul olgu lavaloomingu tõeliseks sihiks vormida kunstielamuseks neid tunge, mis kajastavad ning virgutavad töötava rahva kultuuritahet.

Meie teater peab arenema tõeliseks rahva kunstiteatriks – s i s u l t s o t s i a l i s t l i k u k s j a v o r m i l t r a h v u s l i k u k s .”

Kuivõrd lasti meie teatreil olla r a h v u s l i k , see selgub käesoleva ülevaate edasisel lugemisel nii mõnestki tõigast...

Kuid veel Põldroosi jutuajamisest:

„Poliitilisele kasvatusele teatritegelaste keskel asetatakse erilist rõhku. Samuti tahetakse näitlejaid aktiviseerida, et neid rakendada s o t s i a l i s t l i k u ü h i s k o n n a ü l e s e h i t u s t ö ö p ä e v a ü l e s a n n e t e s s e . Selleks peab iga näitleja ennast oma võimete kohaselt varustama vajaliku väikerepertuaariga. Ühtlasi luuakse „Töölisteatri” osas a k t i v i s t i d e r ü h m a d , kes oleksid võimelised esinema m i i t i n g u i l , k o o s o l e k u i l jne. Vastavad ettevalmistused on käimas.”

Veel selgemalt aga on kõik öeldud ühes „Rahva Hääle” juhtkirjas 11.okt.1940. Siin me loeme:

„Meie ühiskonna majanduslik-poliitiline muutumine sotsialistlikuks on asetanud uutesse, endisest põhjalikult erinevatesse tingimustesse kogu meie kultuurielu. Ka teater on saanud hoopis teised eesmärgid, ülesanded ja arenguvõimalused kui need, mis olid tal kevadel eelmist hooaega lõpetades...

...Uus teater peab teenima töötava rahva põhilisi huve. U u s t e a t e r o n r e l v , mis kultuurfrondil pühib minema kodanliku ühiskonna jäänused, mis peab likvideerima pehastunud maitsed, purustama petlikud, ebareaalsed illusioonid ja looma u u e , sotsialistlikul realismil rajaneva kultuuri. Teater oma sisult saab v a h e n d i k s , m i s k i n d l u s t a b t ö ö l i s k l a s s i u s k u o m a m a a i l m a k u j u n d a v a s s e j õ u s s e , l o o b v a i m u s t u s i s i r g j o o n e l i s e k s e d a s i m i n e k u k s M a r x i – E n g e l s i – L e n i n i - S t a l i n i t ä h i s t a t u d t e i l ...

M e i e n ä i t l e j a a p o l i i t i l i s u s p e a b k a d u m a . T a l o n v õ i m a t u k e h a s t a d a u u t ü h i s k o n d l i k k u i n i m e s t , m e i e a j a k a n g e l a s t , k u i t a e i t u n n e t ö ö t a v a r a h v a p r o b l e e m e , k u i t a e i t u n n e t e a d u s l i k u s o t s i a l i s m i t e o o r i a t - M a r x i - E n g e l s i –L e n i n i – S t a l i n i õ p e t u s t . Selle õpetuse põhialuste tundmaõppimisele peab kiiresti rakenduma kogu näitlejaskond. Sest omandada marksismi põhialuseid, tähendab ühineda tugevate sidemete kaudu kuulajaskonnaga, massidega... M a r k s i s t l i k n ä i t l e j a tunneb end proletariaadi liikmena, ta kasutab oma loominguit kõikide teiste t ö ö l i s t e revolutsioonilise teadvuse, tööviljakuse ja innukuse täitmiseks...

E n a m l i k a r u k u s töös, sügav s o t s i a l i s t l i k a u s u s , poliitiline ideoloogilis-kunstiline printsipiaalsus – kõigest sellest peab vankumatult kinni pidama meie uus teater, et olla Nõukogude Liidu, maailma eesrindlikema teatri väärikas liige.”

Eesti teatrist pidi saama p r o p a g a n d a r e l v ja -vahend, mis looks vaimustust „sirgjooneliseks edasiminekuks Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini tähistatud teil”. Eesti näitlejaist aga kui teatri peamisest, faktilisest kandjast pidi saama m a r k s i s t l i k näitleja. See kõik aga ei tähenda muud kui seda, et ka eesti teatri ja näitleja „hoopis uueks ülesandeks” pidi nüüdsest peale olema juutlik-bolševistliku maailmarevolutsiooni ja maailmavalitsemise plaanide teenimine.

Eesti teater pidi ennekõike kaasa aitama k l a s s i v õ i t l u s e s ü v e n d a m i s e l e . Selleks pidi näitleja end tundma proletariaadi liikmena, selleks aga pidi kaduma ta „apoliitilisus”, tähendab, ta akommunistlikkus, selleks ta pidi – ja võimalikult ruttu – tutvuma „teadusliku” sotsialismi teooriaga. Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini õpetusega, selleks ta pidi saama „poliitharidust”, laskma endale pähe tuupida „ÜK(b)P ajaloo lühikursust”. Et oleme jõudnud „poliithariduse” juurde, kõneleme sellest ka edasi, niipalju kui see puutub teatrisse, et siis hiljem selle juurde mitte enam tagasi tulla.

Nimetatud „haridustööga” hakati teatrite tegelaskondi õnnistama ENSV Rahvakomissaride Nõukogude määruse alusel poliitharidustöö korraldamise kohta, mis anti välja 9.oktoobril 1940 ja kus me esimeses paragrahvis loeme:

„Poliitharidustöö ülesandeks on noorte ja täiskasvanud kodanike kasvatamine ja edasiharimine sotsialismi ülesehitamise huvides nende kultuuritaseme, k o m m u n i s t l i k u t e a d v u s e ja võimete tõstmise teel.”

Loomulikult sai iga teater ennekõike oma p u n a s e n u r g a . „Estonias” võeti selleks „vastavalt ta seisukohale” kogu Punane saal, mis juba oma nime tõttu näis olevat selleks ette määratud, teistes teatrites aeti lihtsamalt läbi. Endastmõistetavalt tekkisid siia ka „ s e i n a l e h e d ” , milles avaldati poliitilisi lühiartikleid, karikatuure ja üldse tögati seltsimehi, kes ühel või teisel põhjusel ei meeldinud seinalehtede toimetajatele või nende lähemaile kaastöölistele. Üldiselt aga ei kujunenud kaastöö neile ajakirjanduse äbarikele kuigi elavaks.

Poliitharidustöö, s. o, peaasjalikult „ÜK(b)P ajaloo lühikursuse” läbivõtmine korraldati alguses igale teatrile eraldi, et see aga soovitud tagajärgi ei andnud, siis käsutati mõne aja pärast kõigi Tallinna teatrite näitlejad selleks nädalaks kord kaks tundi „Estoniasse”, kus kogu Tallinna teatrite tegelaskond oli ühe lektori silma all. Selleks lektoriks sai tolleaegne ENSV riigikontrolör Arkadi Uibo.

Leidus üksikuid teatriinimesi-karjeriste, kes neid loenguid kuulasid huviga, üldiselt aga ei olnud nendest kuigi suurt kasu meie näitlejaskonna marksistlikuks muutmise seisukohalt. Need kuulajad, kes lektorist veidi kaugemal istusid, võisid tukkuda, või – kui nad olid naised – teha näputööd või üldse oma aega viita viisil, mis lektorile eksitavalt silma ei paistnud.

Lõppude lõpuks ei oleks kellelgi midagi selle „poliitharidustöö” vastu olnud, sest ta sisu lasti ühest kõrvast sisse, teisest välja, aga vihastas see, et neid tunde ei loetud töötundide hulka, vaid need tuli tagantjärele tasa teha; see muutus koormavaks eriti siis, kui näitlejatelegi seati sisse k a h e k s a t u n n i n e t ö ö p ä e v .

Kaheksatunnine tööpäev teatrites ka mittetehnilisele personalile pandi maksma Kunstidevalitsuse ringkirjaga 17.märtsist 1941, faktiliselt aga juba päev varem. Sellest kinnipidamise järele valvamiseks seati igas teatris ametisse eriline l a v a i n s p e k t o r , kellel tuli iga tegelase kohta pidada õige keerulist arvestust minutipealse täpsusega.

Sellekohases juhendis oli muuseas täpselt ette määratud, kui vara tohib näitleja ilmuda teatrisse, et hakata end grimeerima jne. Loomulikult ta võis ilmuda ka ettenähtud ajast varemalt, aga kui ta end kohe hakkas grimeerima, siis seda enne kindlaksmääratud kellaaega ei loetud tööks ega arvestatud ka kaheksatunnise tööpäeva hulka.

Mõnes teatris nägi lavainspektor oma arvestusega väga palju vaeva, vähemalt alguses, aga näit. „Töölisteatris” ei peetud säärast arvestust üldse, vaid selle asemel oli ainult „tööleilmumise raamat” (loomulikult ilma selle ametliku nimeta) ja ei nõutud teatrilt ka aruannet kaheksatunnise tööpäeva sisseviimise kohta, nii et „Töölisteatril” see „number läks läbi”.