Vene komandörid, politrukid ja sõdurid tõmbasid meie inimeste tähelepanu endile juba sellel perioodil, mil nad lepingus ettenähtud baaside loomiseks Eestisse saabusid. Nõukogude Vene oli oma maa ja rahva eriti viimase kümne aasta kestel täielikult muust maailmast isoleerinud. Seda isoleeritust taotlesid bolševikud sellise tõhususega, et isegi nendega vahetus naabruses asuvais maades puudusid lähemad andmed Venemaa tõelisest elust-olust.

Nõukogudemaalt tulnud üksikud tähelepanelikud välisreisijad rääkisid küll seal valitsevast kohutavast terrorist, GPU omavolist, rahva vaesusest, viletsusest ja harimatusest, aga Nõukogude omaenda ametlik informatsioon teatas peadpööritavaist edusammudest, ennenägematust kultuuritõusust, Punaarmee võitmatusest ja üldse teistest maadest üleolekust igal mõeldaval alal.

Selliste otseselt vastukäivate teadete tagajärjel oli meiegi inimeste arvamus piiritagustest väga mitmesugune ning erine, ja tõeline pilt Punaväe juhtidest ning võitlejatest selgus meile alles siis, kui nendega lähemalt kokku puutusime.

Punalaevastiku vanemaist juhtidest annab alljärgneva huvitava kirjelduse Eesti mereväe vanemleitnant P., kes oli määratud sideohvitseriks Punalaevastiku koondise juurde, mis esimesena oktoobris 1939.a. Tallinna reidile ilmus.

Esimene komandör, kellega kokku puutusin hävitajal „Minek”, oli Ptohhovi nimeline. Ta oli mingisuguste kergete jõudude juhataja. Vastikult lõhnastatud, haiglaselt kahvatu näoga väiksekasvuline mees, kes oma käitumisega jättis hämmastava mulje.

Järgmisel päeval pärast laevade sissetulemist oli ette nähtud rida visiite eesti sõjaväelastele ja avaliku elu tegelastele. Visiidid pidid algama kell 10.00. Ptohhov aga lahkus oma laevalt alles mõni minut enne 11.00, ja ilmselt ebakaines olekus. Pärast mõneminutilist visiiti Eesti Merejõudude juhataja juures, kus pakuti klaas veini, muutus alkoholi mõju sedavõrd tugevaks, et Ptohhov jäi Tallinna garnisoniülema juures toolil tukkuma.

Buldogipeaga komissar püüdis olukorda päästa ja viis lõpuks joobnud komandöri oma saatkonda Pikas tänavas. Mis seal toimus, võib kujutella! Saatkonas käimise tõttu hilines visiit linnapeale veelgi.

Mis puutub ajast kinnipidamisse ja üldse täpsusse, siis näis, et vähemalt tol ajal ei olnud punalaevastiklastel sellest vähematki aimu. Aeg oli vist ainuke, mida „isakese” Stalini poolt lubati kõigile ja mida igaüks võis ka asjaajamise juures kasutada oma äranägemise järgi.

Eriti rabav oli punakomandöride seltskondliku kasvatuse tase. Söögikommetest polnud neil primitiivseimatki aimu. Nii võis sageli näha üsna paljude varrukapaeltega „härrasid”, kelle lauakombed ei erinenud palju metsinimese omadest.

Otse hämmastavaid pilte esines ametlikel blankettidel, mida baaside loovutamise puhul korraldati. Pärast üht sellist ilmus järgmisel päeval Merejõudude Staapi punaadmiral Tributsi adjutant ja pakkus eelmisel õhtul „Estonias” neile korraldatud õhtusöögi eest raha. Oma tegu põhjendas ta sellega, et eestlased on vaesed ja neile käib nii uhkete vastuvõttude andmine üle jõu. Sideohvitseril oli suuri raskusi, et „jõukale” punaadjutandile selgeks teha, et sellist raha vastuvõtmist Eestis ei tunta.

Vene sõjaväelaste üldteadmised olid väga puudulikud. Omavahelistes vestlustes püüti alati laskuda propagandasse. Ülistati Nõukogude Venemaa olusid, kõrgeid palku, kultuurset ja lõbusat elu. Kord Ohvitseride Keskkogu kasiinos esitas üks punakomandör Eesti ohvitserile küsimuse: „Mis eest teie hakkate sõdima?” – „Oma rahva ja isamaa eest!” oli vastus. „Vähe,” lausus punakomandör, „tuleb sõdida ideede eest!”

Oli täiesti loomulik, et üritatud propaganda kandis sootuks vastupidist vilja. Liiga ilmne oli see, mida nähti, ja peaaegu uskumatu, mida kuuldi.

Venelaste baasidesse jõudmisel algas siin kauakestev komisjonitamine ja varanduste hindamine. Sellest tööst määrati osa võtma palju Eesti ohvitsere, kes valdasid vene keelt. Need ohvitserid jutustasid hiljem kitsamais ringides kõigest kuuldust-nähtust lõbusaid lugusid.

Kord olnud vaja kindlaks määrata ühe toa põrandapinna suurust, mille pikkus 5m ja laius 7m. Punaarmee suurtükiväeleitnant lahendanud küsimuse väga lihtsalt: 5 + 7 = 12, st. Põrandapind on 12m2!

Haapsalus ühe vana puumaja ülevõtmisel avastanud politruk, et seina sees midagi tiksub. Mis seal ikka muud võib olla kui põrgumasin! Eesti ohvitser kapten T ütelnud küll politrukile, et sellise õhukese seina sees ei saa olla mingit põrgumasinat, et küllap see on puukoi. Venelased aga vahtinud väga umbuslike ja kartlike nägudega ringi, nagu võiks iga silmapilk oodata plahvatust. Politruk suutnud end siiski kokku võtta ja hakanud suure ettevaatusega vanu vaheseinalaudu lahti nokitsema. Kapten T-le teinud see asi algul nalja, kuid nähes venelaste narrust, avanud ta seina paari julge tõmbega. Tuppa sadanud tolmu ja saepuu, põrgumasinast polnud muidugi jälgegi! Ka „süüdlane” koi jäänud leidmatuks. Sündmuse kohta aga koostati akt ja asi oli korras.

Pärast seda, kui Eesti sõjavägi suruti Eesti territoriaalse laskurkorpuse sildi all Punaarmeesse, hakkas politrukke ja komandöre massiliselt valguma siinseisse vastselt loodud väeosadesse. Seoses sellega avanes meie sõjaväelastel võimalus „võitmatu Punaarmee” juhte väga mitmest küljest tundma õppida. Ja siis selgus üsna varsti kõikjal staapides ja väeosades, et Punaarmee juhid on vaimliselt, kõlbeliselt, kehaliselt ja käitumiselt meie ohvitseridest, allohvitseridest ja ka sõduritest võrdlematult mdalamal.

Nõukogude Liidu kõrgemas ohvitserkonnas olid ainult mõned endised tsaariaegsed ohvitserid, kes olid saanud korraliku sõjalise väljaõppe, kuna enamik oli tõusnud Vene kodusõja ja parteiteenistuse oludes, olles rahuajal lõpetanud lühiajalised kursused. Noorem ohvitserkond oli üldiselt madala intelligentsiga.

Üldhariduslik tase oli kõigil vene juhtidel, välja arvatud mõni üksik, väga madal. Ka sõjalised teadmised olid puudulikud, sest teatavasti vene sõjakoolides spetsialiseeruti väga kitsal alal ja peamine tähelepanu pöörati poliitilisele õppusele. Samuti seisid vene juhid sisemistelt väärtustelt ja moraalilt hämmastavalt madalal, kuna neisse juba maast-madalast oli teadlikult sisendatud igasuguste inimlike tunnete eitamist, omaenda sugulaste ja sõprade reetmist, salakuulamist, kadedust, madalat kahjurõõmu ja kogu muu maailma fanaatilist vihkamist. Näis, et püüti koguni soodustada venelaste kõige madalamate instinktide eneseavaldamist.

Kodu kui niisugust neil üldsegi ei olnud, sest vahetpidamatult ning kavatsetult teostati ümberpaigutusi ja lähetusi, mis ei võimaldanud kellelgi püsivamat kodust elukorraldust ega normaalset perekonnaelu.

Nagu juba öeldud, oli vene sõjaväelaste üldine kasvatus ja väline käitumine lausa barbaarne. Kuid kõigele sellele vaatamata määrati sellised isikud kõrgeile ja vastutavaile ametikohtadele selleks, et eestlasi juhtida, õpetada ja kogu sõjaväge ümber kasvatada. Tagajärjeks oli see, et vene juhid oma jõhkruse, harimatuse ja oskamatusega tekitasid uutes väeosades kaootilise olukorra, mis oli meie sõjaväelastele ennenähtamatu, ning süvendasid veelgi opositsiooni ja vaenulikkust.

Uustulnukate üheks iseloomustavaks jooneks oli uhkeldamine sõnaga „kultuur”, selle valesti mõistmine ning tarvitamine. Kultuur ja puhtus – need sõnad olid venelastel alati keelel, kusjuures lasti välja paista, nagu elaksid eestlased mustemalt ja ebakultuursemalt kui venelased. Türi raudteejaamas laskis politruk endale tõlkida ülespandud sildi „Suitsetamine keelatud” ja leidis, et see on väga ebakultuurne plakat.

Pärast NKVD ohvtseride-agentide ilmumist väeosadesse seletasid politrukid mitmel pool kadestavalt, et vaat, kus on seltsimehed, kes töötavad kultuursel alal! Kultuuri mõistest ei saanud meie arusaamise järgi venelaste juures juttugi olla. Nende kultuuri võis iseloomustada sõnadega „pesnja i pljaska” (laulja tants). Komandöride ja sõdurite kultuurilised harrastused seisnesid igas asjas peamiselt teatavate laulude kordamises, „garmoškade” ja teiste pillide mängu õpetamises ja „pljaska” (tantsu) harjutamises.

Tondi kaunid kalatiigid leiti algul kohe „ebakultuursed” olevat, sest neis ujusid majesteetlikult karpkalad ja toitsid endid peamiselt jalutajate poolt vettevisatud saiatükkidest. Vene väeosade Tondile tulekul muutus olukord paugupealt „kultuurseks”, sest varsti nähti sõdureid kristallselges tiigivees hobuseid ujutamas ja ka venelane ise heitis oma haiseva keha jahedasse vette. Nii muutusid Tondi kaunid kalatiigid „kultuurseiks” paikadeks, kus sagedamini ujutati hobuseid, pesti pesu ja supeldi! Venelaste alatine kelkimine kultuursusega tõendas ainult vastupidist – kultuuri puudust.

„Postimees” nr.12 – 1941.a. kirjeldab lugusid punaarmeelaste kõrgest „kultuurist”. Seal kirjutatakse:

„Kommunistlike võimumeeste paljuleierdatud seletusi Nõukogude Liidu kõrgest kultuurist ja rahvahariduse ennenägematust tõusust on meil alati muigega võetud. Aastase bolševike hirmuvalitsuse kestel saime ise seda „kultuuri” omal nahal tunda. Kooli tänavas nr.6 asetsevas uues majas elas vene ohvitser oma perekonnaga. Ta tuli mõttele hakata teisel korral asetsevas köögis nuumama siga. Seapidamine köögis aga häiris majaelanikke ja nad teatasid loost maja usaldusmehele ja miilitsale. Komandöri peale aga ei hakanud ükski hammas ja ta pidas siga köögis edasi. Sellele omapärasele „seakasvatusele” tegi lõpu Punaarmee põgenemine Tartust. See korter aga oli niisugust mustust täis, et keegi ei saanud sinna esialgu elama asuda.

Nuhtluseks olid vene sõjaväelased oma perekondadega Tähtvere linnaosale, kus asetseb Tartu moodsamate majade rajoon. Siin on olnud majavalitsejad ja majaelanikud venelastega püsti hädas, sest lisaks kõigele muule ei ole venelased tunnistanud ka mingisuguseid seadusi ega määrusi, vaid elanud nagu tõelised metslased. Sellest „sotsialistliku kultuuriga” elamisest teavad majavalitsejad jutustada päris imeasju.

Hurda tänava moodsasse korterisse tuli kaks vene perekonda, neist üks politruki oma. Et kummagi perekond pääseks esikust otsekohe kööki, selleks puuriti auk seina ja tehti köökipääsuks avaus. Korteri seinad määriti lühikese ajaga tundmatuseni ja taoti naelu täis. Parkettpõrandad ei näinud üldse puhastamist, küll aga katsuti neid pesta. Isegi vannitoa uksed olid äärmiselt ära määritud.

Jakobsoni tänavas elas majorist politruk naise ja kahe pisikese lapsega. Neil oli 4 tuba, milledest 2 hoiti tühjad. Toas valitses õudne mustus. Toad olid koristamata ja pühkimata ning väikesed lapsed lebasid selles mustuses. Vikerkaare tänavas asetsevas sealses linnaosa luksuslikemas majas, kus on keskküte, elektripliidid jne., elas 3 vene leitnanti oma abikaasadega. Elektripliitidega ümberkäimisest võib järeldada, et venelased ei olnud sääraseid esemeid enne näinud. Peale muu olid pliidid ülekeenud toitudest praagatatud. Vannitoas olid kraanid katki keeratud. Seal pesti ka pesu, kuna pesukööki venelannad ei tunnistanud. Pesu loputamiseks lasti kraanist joosta pesule järjest uut vett. Nõnda ujutati kogu vannitoa põrand veega üle ja see hakkas tilkuma läbi lae alumisele korrale.

Venelased ei tunnistanud mingisugust seadust. Kui korter leiti tühi olevat, murti sisse ja asuti sinna elama. Kohtus mõisteti mõnelt neist üürirahad välja, kuid siiski jäid nad saamata, sest ei leidunud võimu, kes oleks julgenud seda üüri sisse nõuda. Need on ükskud katkendilised näited ja nähtused paljuülistatud „sotsialistlikust kultuurist”.

Üldiselt elasid venelased, niihästi juhtiv kui ka poliitiline koosseis väga mustalt, meile isegi uskumatul viisil. Kolm politrukki elas kasarmus, Kiviloo mõisas. Neid ei lastud külasse elama minna, et kasarmus oleks igal ajal „silmi”. Nad elasid nii ropult, et neid isegi polgu komissar pidi sõimama, kuigi tal seda Eesti ohvitseride ees väga raske oli teha. Aga sellest sõimust ei olnud suurt kasu – hiljem oli venelastest koosnev kontrollkomisjon sunnitud taas konstateerima politrukkide mustust. See aga pandi üldsuse arvele: väeosa sisekord on halb, kõikjal mustus, ja tehti divisjoniülemale (eestlasele) selle eest range noomitus.

Petseris paigutati vene komandörid perekondadesse, sest iseseisvaid kortereid ei olnud võimalik neile anda. Elanikud andsid neile kasutada voodeid, kušette, diivaneid, laudu, kuid peagi tuli kaebusi, et venelased on need ära määrinud. Selle tagajärjel hakkasid venelased kasarmust nõudma voodeid, aluskotte.Hiljem ei tahtnud linnaelanikud enam ühtki venelast oma korterisse võtta, elanikke tuli selleks sundida. Sellised nähtused ilmnesid eranditult igal pool.

Eesti Sõjakool aeti Tondilt välja 17.06.40, asemele tulid venelased. Sügiseks moodustati siia „Tallinna jalaväe sõjakool”, kuhu sunniti minema ka osa endist Eesti Sõjakooli kaadrit. Millisena nägid need Eesti ohvitserid ja allohvitserid Tondit 1940.a. sügisel, pärast Vene väeosa lahkumist! Söögsaal oli täiesti kütmata, lagi tilkus, põrandale oli tallatud paks porikiht – nagu asfalt. Köögikatlad olid täiesti mustad. Katelde äärtele oli ära kuivanud umbes 2 cm paksune toidujäätmete kord. Ühelgi uksel ei olnud lukku ees. Kloseti uksed olid naeltega kinni löödud, kuna ettekujutamata mustuse tõttu ei saanud klosetti enam kasutada.

Eriti nigelad ja mustad olid vene komandöride ja politrukkide naised. Saabumisel Venemaalt Eestisse võis venelaste naisi kohe teiste hulgast ära tunda: barett peas, äärmiselt lühike sitskleit seljas, sääred paljad, laps ja puukast kaasas. Harilikult hoiti neid paar nädalat teistest eemal, kuni osteti paremad riidehilbud selga. Paljudel puudus siia tulles isegi aluspesu.

Paljude komandöride ja politrukkide jutust võis järeldada, et nad olid lastekodude kasvandikud (kodutud). Lõuna-diviisi staabiülema asetäitja oli endine mäekaevur, sõbra tapmise pärast aastaiks sunnitööle mõistetu.

Mis puutub vene komandöride ja politrukkide hariduslikku tasemesse, siis võis väga harva kohata neid, kes olid üle nelja õppeaasta üldteadmisi saanud. Neid aga oli väga palju, kes olid vähem kui 4 klassi koolis käinud. Kui Eesti venelased häbenesid oma väikest haridust (4-kl.algkooli) „Tallinna jalaväe sõjakooli” saatmisel, siis üks Petseri polgu venelastest, pataljoniülema asetäitja, uhkustas: „Näe, mina olen 2 kl. algkoolis lõpetanud ja saan varsti juba pataljoniülemaks!”

Põhja-diviisi tankitõrjedivisjonis oli politruk, kes oli käinud koolis ainult ühe aasta. Ta oskas väga viletsalt lugeda, kirjutamisega ei tulnud ta üldse toime. Viljandis üks vene nooremleitnant seletas, et mõned aastad tagasi ta pole veel osanud ei lugeda ega kirjutada. Ta ei olnud ammugi erandlikuks nähtuseks.

Tallinna polgu ühe pataljoniülema asetäitja vanemleitnant (venelane) sai ülesandeks läbi viia näitlik õppus lahingulise ettevalmistuse alal. Õppuse teostajana koostas ta kava, mis pidi tulema paljundamisele. Masinakirjutaja, kes vene keelt võrdlemisi hästi oskas, ei suutnud kirja lugeda. Paremadki vene keelt oskavad eestlased kogu polgus ei tundnud samuti kirjamärke, mis täitsid 2 lehekülge poognapaberist. Läheduses olevad vene komandörid ja politrukid suutsid lugeda vaid mõne katkendi. Kohalekutsutud kirja koostaja ise ka ei saanud enam aru, mis ta oli paberile kokku kirjutanud, ja õppuse kava jäigi paljundamata. Venelased imestasid meie inimeste selge ja puhta käekirja üle, mis nende endi juures oli haruldus.

Üldse tundsid kõik venelased õigekirja väga halvasti. Tähelepanu juhtimisel mõnele keelelisele veale lõid nad aga harilikult käega. Kui eestlased avastasid raamatus õigekirjutusvea, siis ei saanud nad seda venelastele kuidagi selgeks teha.

Väikse koolihariduse tulemusena oli eriti nõrk venelaste geograafia tundmine. Sidepataljoni politruk oli küll maakaardilt Venemaa kõik kaevandused ja tööstuskohad ära õppinud, kuid ei suutnud kaardilt leida enamikku Euroopa riike. Üks Tallinna polgu politruk kuulis, et sõdurid räägivad midagi Roomast. Ta ütles iseteadvalt eestlaste jutu vahele: „Ah, tean, see on Saksamaal.” Grusiinlasest politruk rääkis oma kodumaast, soojadest ja külmadest tervisveeallikatest. Vestluses kerkis esile küsimus – kus on soojem, kas lõuna- või põhjanabal? Politruk seletas veenva häälega, et lõunanaba on sootuks midagi muud kui põhjanaba, lõunanabal olevat kõrge temperatuur, midagi +70C ümber.

Vene komandöride, politrukkide ja nende naiste kasvatusliku külje kohta võis järeldusi teha kas või neist koosviibimistest, mida mõningail tähtpäevadel korraldati koos Eesti ohvitseride ja nende abikaasadega. Vaatleja võis siin tähele panna kaht järsult erinevat maailma.

Lõuna-diviisi staabi venelastest juhtkonna käitumise kohta võis mõningaid andmeid saada ühest koosviibimisest diviisiülema juures, kus viina joomiseks ei kõlvanud enam harilikud napsiklaasid, vaid pärast paari napsi joomist paluti tuua „normaalsed” viinajoomise klaasid, nimelt õlleklaasid. Tuhatoosid olid venelastele tundmatud. Hoolimata sellest, et laual oli tuhatoos, lendasid diviisiülema abi, venelase, suitsuotsad kas diviisiülema klaverisse või laua alla.

Koosviibimisel heideti ette, et raadiomuusika pole mingi muusika ja et meie diviisiülem, eestlasest kindral, on niivõrd vaene, et ta pole suutnud endale hankida veel grammofoni. Venelased tegid ettepaneku grammofon kohale tuua, tahtes näidata, kuivõrd kultuursed ollakse Nõukogude Venemaal ja kuivõrd heakvaliteediline on nende grammofon. Mänguriist toodigi kohale, aga kui sellest kostis ainult metalliplärinat ja kui üks Eesti ohvitseridest julges tähendada, et selliseid grammofone tarvitati meil 20 aastat tagasi, siis leiti kohe vabandav vastus – süüdi olevat meie „halvad” grammofoninõelad!

Teiste saavutusi Nõukogude Liidu arvele kanda ja sealjuures ise kiidelda oli Vene poliitilistele juhtidele kõigile omane. Võrus pakkus väeosa komissar Eesti ohvitseridele maitseks „vene” šokolaadi, šokolaadi ruutudel aga ilutses ühe Eesti šokolaadivabriku märk. Eestlased ütlesid avalikult, et see on ju meie oma šokolaad! Komissar vastas, et ka Venemaal on sellenimeline šokolaadivabrik. Küsimusele, mispärast nad siis on tarvitanud ladinakeelseid tähti, vastas komissar, et Venemaalgi mõnikord tarvitatakse ladinakeelseid tähti.

Venelastel oli isesugune ja kummaline arusaamine varguse mõistest. Vargus oli paljudele venelastele niivõrd omane, et nad võtsid sealt, kust aga said. Ülemate kabinettidest „võeti” määrustikke ja eeskirju, eesruumides teiste sinelite taskutest kindaid ja salle, kasarmu sidemeestelt tange, nuge jne. Põhja-diviisi luurepataljoni politruk Vahtin purustas aknaruudu ja varastas akna kaudu raadioaparaadilt ajanäitaja. Selliseid juhtumeid oli väga palju.

Juhtudel, kui vargused ilmsiks tulid, venelased ei tunnistanud seda. Veel enam, nad pöörasid tõsiasjad sootuks ümber, tegid endist „üliausad kannatajad” ja varguse avastajaid ähvardati kohtuga. „Postimehes” nr.72 – 1942.a. kirjeldatakse juhtumit leitnant Jatšmennikoviga, kes Võru Maksuametis varastas eraisikult rahakoti.

Algul mees tunnistas oma süü üles, aga hiljem anti kogu sündmusele sootuks teine ilme. Tallinnast Võrru sõitnud korpuseülema asetäitja, venelane, nõudis juurdlusmaterjali oma kätte. Tutvunud sellega, kutsus ta kõik Võru polgu ohvitserid ja sõdurid võimlemissaali kokku, kus pidas järgmise kõne:

„Seltsimehed komandörid, seltsimehed sõdurid! Siin, 140.polgus, on tegemist suure sabotaažiga. Siin polgus süüdistatakse komandör leitnant Jatšmennikovi rahakoti varguses, mis ei ole õige. Juba Võru raudteejaamas tuleb minu juurde keegi tsiviilkodanik, kes sosistab minule kõrva, et keegi „võitmatu” Punaarmee komandör olevat Võru Maksuametis varastanud kellegi naisseltsimehe rahakoti. Ja kui ma siia 140.polgu staapi tulin, siis tundsin vaistlikult, et mind mõned seltsimehed komandörid ja sõdurid oma tummade pilkudega ironiseerisid. Lisan, et need seltsimehed-komandörid, kes mind pilkudega ironiseerisid, ei olnud venelased, vaid eestlased!

Kõigest sellest nähtub, et siin ei ole tegemist mitte ainult sabotaažiga, vaid ka provokatsiooniga. On ju selge, et leitnant Jatšmennikov leidis Võru Maksuametist rahakoti, ja leitnant Jatšmennikov oleks selle leitud rahakoti viinud leiubüroosse, kuid teda takistati provokatsiooniga seda tegemast. Kust tulid äkki välja tunnistajad ja prokurör? Kõik see oli ette kavatsetud maksuametis viibijate poolt seltsimees komandör Jatšmennikovi vastu.

Olen teinud juba vastava korralduse, et need tunnistajad ja prokurör vastutusele võetaks kui alatud provokaatorid. Ja teie, seltsimehed komandörid, seltsimehed sõdurid,” karjub korpuseülema abi raevunult, „kui ma veel peaksin kuulma, et leitnant Jatšmennikovile ette heidetakse, et tema on varastanud rahakoti siin, 140.polgus, siis annan ma teid kõiki kui kontrrevolutsionääre sõjatribunali alla! Ja teie, eestlased, seltsimehed komandörid ja sõdurid, kui ma peaksin veel nägema või kuulma neid ironiseerivaid pilke ja leitnant Jatšmennikovi kohta käivaid kompromiteerivaid jutte, siis olen sunnitud väljakohut kokku kutsuma! Seega on juurdlus läbi vaadatud ja leitnant Jatšmennikovi süütus kindlaks tehtud.”

Vene juhtidel ei olnud ka õiget arusaamist ülema autoriteedist. Kui meie ohvitserid Kurnas läksid sõduritega ühel ajal sauna, siis vene komandörid tegid sellest erilise numbri, seletades, et nüüd olevat meie ohvitseride autoriteet sõdurite juures jäävalt läbi. Selline arusaamine on täiesti väär ja vihjab ennemini klassivahedele, mida just Punaarmees ei peaks olema, aga mis tõeliselt siiski on.

Vene komandörid omavahel lähemaid sõprusringe ei moodustanud. Neil oli ametlik vahekord ja usaldamatuse õhkkond üksteise vastu. Eriti ei sobinud nad poliitilise koosseisuga.

Korpuse suurtükiväepolgu komissar ei saanud põrmugi läbi polguülema venelasest abiga. Algul nad elasid ühes majas; kõrvuti asetsevais korterites, kuid suure tüli ja pahanduse tõttu naiste vahel pidi polguülema abi mujale kolima.

Venelastel ei olnud tarvis erilist põhjust, et üksteist sõimuga üle valada, seda tegid nad sageli ka alluvate ees. Petseri polguülema ukrainlasest asetäitja ei sallinud üldse venelasi. Siiski tundus, et ka vene komandörid tundsid salajast hirmu politrukkide ees: pärast venelaslikku pragamist tegi algatuse leppimiseks ikka komandör.

Ametlik propaganda kuulutas mehe ja naise võrdsust Nõukogude Liidus. Tegelikus elus aga võis tähele panna, et vene komandör ja politruk ainult vähe hindasid oma naist, ütlesid avalikult, et naine on „toaloom”. Naine ei tohtinud neilt üldse küsida, kuhu mees läheb, sest mehel võisid olla täita partei ülesanded. Üks politruk seletas, et pärast kolmandat järelepärimist naise poolt, kuhu ta läheb, saanud talle selgeks, et naine on salakuulaja, ja ta andnud ta NKVD-sse üles.

Eestisse saadetud vene juhtidel ei olnud peale seljariiete ja väikse sumadani kaasa tuua peaaegu midagi. Korpuse suurtükiväepolgu ülema asetäitjal, vanal halli peaga majoril oli kaasas kogu ta maine vara: naine, kolm väikest last, paar sitsiriidesse mässitud kompsu ja vana roostetanud raudvoodilogu. Seda voodit vaatlesid ja imetlesid eesti sõdurid, kes kuidagi ei tahtnud aru saada, miks „seltsimees major” selle küll Kaasanist siia kaasa oli vedanud.

Kohe pärast Eestisse jõudmist asusid venelased siinseid kauplusi ründama. Osteti kõike, mis ette juhtus, ja ikka suuremal hulgal. Oli ilmsesti näha, et venelastel oli puudus igast asjast. Venelaste ostmistest ja arusaamistest kaupade alal räägiti siis hiilgavaid anekdoote. Igatahes said kaupmehed lahti ka oma moestläinud ja vananenud riietest ning jalatsitest.

Üldiselt vene komandöri ja politrukki ei saagi nagu iseloomustada juhina. Väikse üldharidusega, madala intelligentsiga vene külapoiss, kellele on vorm selga pandud ja üteldud, et tema teenistus on kõige tähtsam ja kõige õilsam riigis. Ilma mingi organiseerimisvõimeta, olid nad niihästi staapides kui ka väeosades ainult segaduse tekitajaiks ja suurendajaiks.

See saab kõik selgemaks, kui meenutada, et ainsaiks nõudeiks kasvandikele Vene sõjakooli sisseastumisel oli – neli klassi algkooli, vene keele oskus ja kehvikuseisus.

Koolis kulutati lõviosa õppeajast poliitilisele õppusele, mille tagajärjel kooli lõpetanud leitnandid osutusid muidugi sõjalistel aladel nõrkadeks.

„Tallinna jalaväe sõjakooli” saadeti väeosadest samuti 4-kl. algkooli haridusega vene keelt oskavaid kehvikuid (mitte ühtki taluomaniku poega ega haritlast), peamiselt Petseri ja Peipsi-äärseid venelasi. Need tingimused olid tehtud just selleks, et sõjakooli saaksid astuda ainult meie venelased. Kui meie vanemad ohvitserid viitasid sellele, et nüüd viiakse meie komandöride tase alla, et seni olid meil isegi kõik nooremad ohvitserid gümnaasiumiharidusega, siis vastasid komissarid, et haritlased ei ole usaldatavad. Eestlastel oli heameel, et igast väeosast arvukalt venelasi sõjakooli läks – sel teel saadi lahti suurest hulgast spioonidest.

Vene komandör oli formaalne inimene, ilma analüüsi- ja kriitikavõimeta. Kuskil ei nähtud, et ta oleks mingit olukorda analüüsinud või kriitikaga võtnud. Väline distsipliin oli ilma seesmise veendumuseta, puhtformaalne. Seesmine distsipliin, mis baseerub moraalseil alustel, näis puuduvat, mistõttu tuli sageli ette selliseid nähtusi nagu komandöride hilinemist teenistusse, pummeldamisi, teravaid vahejuhtumeid omavahel.

Kokkuvõtes võib ütelda, et enamik vene komandöridest ja politrukkidest oli väikse üldharidusega, kitsa silmaringiga, nõrga kõlblusega ja harimata käitumisega inimesed, kelledelt Eesti ohvitseridel ja ka sõduritel ei olnud midagi õppida.