Nagu kõigile teistele aladele, nii ka kujutavale kunstile tõotati bolševike poolt pärast Eesti vägivaldset ühendamist Nõukogude Liiduga suurt tulevikku. Kuus kuud pärast juunipööret kirjutas „Looming” (EN Kirjanike Liidu ja EK Kunstnike Liidu häälekandja):

„Eesti astumisega Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu on loodud ka kujutavale kunstile uued alused. Uues riigis peab kunst otseselt teenima rahvast, ta peab olema üheks võitlusvahendiks. Eeskuju pakub Nõukogude Liidu vanemate riikide kunst, mis on arenenud sotsialistliku realismi tähe all, elujaatav, jõuline kunst, kus otseselt peegeldub suure sotsialismimaa ülesehitav töö.”

Edasi vaadeldakse Eesti senist kunstiloomingut ainult ettevalmistuse ajana uuele ajastule, milles kunst võib lopsakalt õitsele lüüa bolševistliku võimu hoolitsusel.

Seega tahtsid bolševikud esineda meile sellelgi alal „kultuuritoojatena”. Naerunärvide kõditamise seisukohalt oli see nimi neile vägagi õnnestunult leitud, kuid ometi oli kogu selles „kultuuristamisprotsessis” üsna palju traagikat. Kultuuriliselt mõtlev eestlane, kellele eesti kunst oli südamelähedane, vaatles raske murega seda kunsti laostumist bolševistlikul aastal.

Bolševikud tahtsid rakendada kunsti kommunistliku väärõpetuse ning enamiku maailmarevolutsiooni idee teenistusse. Seda tõendab asjaolu, et kunstniku ettevalmistuse juures ning samuti tema võimete hindamisel oli määrava tähtsusega momendiks kunstniku „poliitiline kirjaoskus”. Tähtsamaks kui oma metier täielikku valitsemist pidi nõukogude kunstnik pidama kommunistliku partei ajaloo ning Lenini ja Stalini kunstipoliitiliste targutuste tundmist.

Kunsti täielik politiseerimine, tema muutmine üheks kompartei propagandavahendiks tõi endaga paratamatult kaasa nõukogude kunsti taseme languse, kuna kunsti rakendamine alasti propaganda teenistusse viis selle taseme paratamatult ühele pulgale reklaamplakatite või propagandaafiššide fabritseerimisega. Loomulikult tähendas selline suhtumine kunstisse rasket lööki eesti kunsti senistele traditsioonidele. Kõik senised kunstilised saavutused tunnistatakse bolševike poolt vaid mingiks ettevalmistusjärguks, millele alles nüüd peab järgnema too „õige kunst”, bolševistlik kunst.

Ometi oli eesti kujutav kunst saavutanud silmapaistva kunstilise küpsuse omariikluse aastatel. Samal ajal kui vanema generatsiooni kunstnikud tõusevad oma loomisvõimete tipule rahvusliku iseolemise aastatel, vajuvad vaikselt unustusehõlma meil 20-aastate algul valitsenud välismaised moevoolud ühes nende esindajatega. Ühteaegu sellega hakkab aga 30-ndaist aastaist alates meie kujutavas kunstis üha suuremat osa etendama meie kunstnike noorem generatsioon, kes omandas oma kunstilise hariduse 1919.a. Tartus ellu kutsutud „Pallase” kunstikoolis ja täiendas hiljem oma loomisvõimeid Lääne-Euroopa kultuurikeskustes. See kunstnike noorem generatsioon ühes areneva kunstiarvustusega hakkab edasiviivalt mõjutama ka meie kunstihuvilise publiku maitset iga-aastaste kunsti kevad- ja sügisnäituste kaudu.

Kui „ismide” ajajärgul tõsteti valitsevana esiplaanile kunstiteose vormiline külg, siis viimastel omariikluse aastatel hakkas areneva tehnilise oskuse ja värvikultuuri kõrval üha enam süvenema kunstiteose elamuslik sisu.

Kunstielu peamiseks organiseerijaks oma-algatuslike kunstnike organisatsioonide kõrval oli Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus, kes kunstiteoste järjekordsete ostudega näitustelt toetas suurte summadega meie iseseisvat kunstiloomingut. Kunstihoone püstitamisega 1934.aastal Tallinnasse lahenes ka korrapäraste kunstinäituste korraldamise küsimus, kuna varemalt oli tuntavaks takistuseks kunstielu arengule ajakohaste kunstinäituste ruumide puudumine Tallinnas.

Iga-astased kunsti kevad- ja sügisnäitused Tallinnas, mida omalt poolt täiendasid kunstiühing „Pallase” poolt korraldatud kunstinäitused Tartus, kujunesid tähelepandavaiks sündmusteks meie kunstielu edasiviimisel, sest nende näituste kaudu omandas avalikkus lähema ülevaate meie kunstielu arengust, õppides hindama kodumaiseid saavutusi kujutava kunsti alal.

Selle tulemuseks oli, et enne bolševike vägivaldset võimuhaaramist oli meil tekkinud kriitika- ja ostuvõimeline kunstipublik, kelle kunstihuvi ei avaldunud mitte ainult kunstinäituste külastamises, vaid kes toetas majanduslikult meie kujutava kunsti arengut pidevate ostudega niihästi kunstinäitustelt kui kunstnike erakätest.

Ka riiklik toetus kunstile stipendiumide, rahaliste sihtsummade ja preemiate näol aitas tuntavalt kaasa meie kunstielu edasiviimiseks. Siinjuures väärivad erilist esiletõstmist meie kunsti välisnäitused, mis korraldati 1925.-1938.aastate vahemikus paljudes välisriikides. Need välisnäitused, millistest tähelepanuväärseiks kujunesid 1938.a. Roomas ja Budapestis korraldatud eesti kunstinäitused, aitasid palju kaasa Eesti kunstiliste saavutuste tunnustamiseks Euroopa kultuurmaades.

Esimene kunsti välisnäitus korraldati 1925.a. Riias. Sellele järgnesid 1929.a. eesti kunsti näitused Helsingis, Lübeckis ja Pariisis ning 1930.a. Berliinis ja Kaunases. Üldnäituste kõrval leidsid välismaal tunnustavat hinnangut ka üksikute eesti kunstnike esinemised, eriti graafika alal, mis Euroopa kultuuritsentrumites oli saanud erilise tähelepanu osaliseks.

Viimse kunstiüritusena enne kommunistide võimuhaaramist väärib märkimist Kristjan Raua nimeline kunstiaasta, mis kuulutati välja 1940.aasta kevadel, et populariseerida kunsti laiemais rahvahulkades ja sisendada kunstiliste saavutuste mõistmist ka neis kihtides, kes varemail aastatel seisid eemal meie kunstielust.

Sellele produktiivsele ja paljutõotavale kunstiarengule tegi lõpu bolševike sissetung. Meie rahva suurele enamusele tuli see täieliku ootamatusena ja nii vaatles kunstnikkondki üllatunult oma mõningate üle öö punaseks muutunud kolleegide askeldusi „uute kunstisuundade rajamisel”. Ja kui neil „rajajatel” endilgi polnud selge, mida õige bolševistlik kunst tõeliselt taotleb ja mis ta oma olemuselt on, siis bolševistliku vägivallavõimu süvenedes meie maal sai see peagi selgeks.

Nii kirjutab „Viisnurk” nr.2 1940.a. artiklis „Kunstiküsimusi” bolševistliku kunsti kohta järgmist:

„Lenin käsitles kunsti talle omase erakordse selguse ja lihtsusega: „Kunst kuulub rahvale, ta peab tungima oma sügavaimate juurtega töötajate laiade masside hulka. Ta peab ühendama nende masside tunde, mõtte ja tahte, neid tõstma. Ta peab neis ärastama kunstnikke, neid arendama.”

Neid ülesandeid ei täida kõrvalseisja, „objektiivselt” ellu suhtuv kunstnik. Poliitiline teadlikkus, marksimi-leninismi aluste põhjalik omandamine ja sellel põhinev tegevus on möödapääsmatu.

Ainuüksi see võimaldab praegu suurimat kunstilist mõjuvõimu, sest k u n s t i l i n e t õ d e seisneb kunstniku teoses aluseks olnud kogemuse ja vaatleja kogemuse ühtelangemises.

Kunstniku ja esirindliku proletariaadi ning töötava rahva ühised püüdlused, võitlused, mured ja rõõmud on seega ulatuslikuma ja kunstiküpsema loomingu eelduseks.”

Seega peab siis kunst täielikult rakenduma bolševistliku väärõpetuse ja propaganda teenistusse.

Loominguvabadusest ei saa enam juttugi olla. Kunstnik ise, tema elamused, kunstilised taotlused ja tõekspidamised ei evi mingit väärtust. Kogu kunst peab olema proletaarne, s.t. peab aitama propageerida neid vaateid ja eesmärke, mida talle ette kirjutab kõikvõimas kommunistlik partei.

Nii kirjutab sama „Viisnurk” samas artiklis eesti senise kunsti ja tema tulevikuülesannete kohta järgmist:

„Eesti senist kunsti ei saa enam töötavale rahvale esitada mingi „objektiivse” omaette väärtusena, nagu ei saa kunstissegi suhtuda „erapooletult”, vaid ainult marksistlikult, s.t. kommunismi, ülemaailmalise revolutsiooni ja lõpuks klassideta ühiskonna taotlemise seisukohalt. Kunstil ja kunstnikel on s e l l e s tohutu suured (taotluste eri staadiumidel muidugi erinevad) ülesanded.”

Millised need „tohutu suured ülesanded” olid, sellega tutvusid eesti kunstnikud juba mõni kuu hiljem peale kurikuulsat „21.juuni pööret”.

Alates 1934.aastast oli Mõukogude Liidu kunstielus aset leidnud suur pööre. Kuni tolle aastani oli nõukogude kunst võinud areneda veel suhteliselt vabamalt, s.t. olid lubatud ka teatavad katsetamised igasuguste moodsate kunstivoolude harrastamise näol, 1936.a. tegi aga sellele lõpu.

1936.aasta vältel avaldas Moskva „Pravda” terve rea artikleid kunstiküsimuste üle, kus täies ulatuses tauniti naturalismi ja formalismi, s.t. kõiki neid kunstivoole, mis seni nõukogude kunstis olid olnud täiesti „salongikõlvulised”.

Formalismi all mõistavad bolševistlikud kunstiteoreetikud neid kunstivoole, mis olid levinud Lääne-Euroopas sajandivahetusel ning said uut hoogu eriti pärast esimese Maailmasõja lõppu, nagu sümbolism, dadaism, kubism, ekspressionism, futurism jne.

Bolševistlik kunstikriitika heitis neile kunstivooludele ette seda, et neile pole tähtis m i s , vaid k u i d a s .

Naturalismile pannakse süüks, et tema tahab ainult looduslikku objekti tõetruult edasi anda, kusjuures selle objekti i d e e l i s e d väärtused ei ole talle üldse mitte tähtsad.

Formalistid on aga nõukogude kunstikäsitusele vastuvõtmatud seepärast, et neidki ei huvita kunstiobjekti s o t s i a a l n e väärtus, vaid see on neile ainult aluseks, mida nad kujutavad vastavalt oma subjektiivse nägemise tujudele ja tõekspidamistele.

Lühidalt: naturalismile ja formalismile heidetakse ette eluvõõrust, ebaühiskondlikkust ja ebaeideelikkust.

Nõukogude kunstile ei ole järelikult mitte tähtis, kuidas mingi ese või teema on väljendatud kunstilises vormis, vaid hoopis, m i s on leidnud kujutamist kunstniku poolt.

Temaatika on tähtis, süžee on tähtis, aga mitte kunstiline vorm. Seega pidi nõukogude kunst käima „bolševistliku tellimuse” radu. Ning kuhu see välja tüüris ning millise kunstialandamiseni see viis, seda võisid meie kunstnikud kogeda õige pea, fabritseerides igasuguste bolševistlike tähtpäevade puhuks massartiklite taoliselt sarjakaupa valmistatud kommunistlike tegelaste portreesid ning hiiglasuuri propaganda- või õigemini reklaamplakateid. Viimase momendi põhjustajaks oli nõukogude ametliku kunsti poolt esitatud nõue mingi monumentaalse kunsti järele.

Nõukogude kunstiteoreetikud ja juhid tahtsid parteipoliitilistes huvides saavutada seda ebamäärast monumentaalsuse eesmärki üle öö, esitades selle nõude bolševistliku N.Liidu kunstnikele, kes pidid siis järelikult looma monumentaalse kunsti, vireldes ise kõige hallimas ja viletsamas argipäevas ning olles hermeetilise piiriga lahutatud Lääne-Euroopast ja tema kunstielust.

On loomulik, et selliste eelduste juures ei saanud üldse esile kerkida mingi kunstilooming selle sõna euroopalises tähenduses, vaid see virildus mingiks ebakunstiliseks käsitööks, mis seisnes määratu suurte plakatportreede ja muude propagandamaalingute produtseerimises.

Toodust selgub, et selle uue nõukogude kunsti teoreetilised alused olid vägagi segased ja ebamäärased.

Moskva eeskujul püüti ka meil päevapealt luua mingi uus ametlik kunstisuund, millele anti ebamäärane nimi „sotsialistlik realism”. See kurikuulus „kunstidoktriin” pidi sisuliselt tähendama seda, et kunstilooming olgu sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Kui kunstnik oma teose või juhusliku „pintselduse” suutis kas näiliselt või suusõnalise seletuse kaudu viia selle „lipukirja” alla, siis võis ta arvestada parteivõimude tunnustust ja teenida „üldist lugupidamist nõukogude ühiskonnas”.

Nii laiemale üldsusele kui kunstnikele enestele sai nõukogude kunstidoktriin – sotsialistlik realism – alles hiljem tuttavaks, kui nähti lähemalt selle doktriini tagapõhja, millel polnud midagi ühist meie seniste kunstiarusaamadega ja lääne-euroopaliste tõekspidamistega. Meie arusaamiste järgi pidi kunst kajastama teatavat hingelist elamust, väljendugu see elamus siis elava looduse, inimese või inimese kätetöö kujutamises. Võrsudes kunstniku kui oma rahvaliikme ja loovisiku hingest, ei tohtinud kunst peegeldada midagi võltsi, vägivaldset pealesurutut, kunstlikult tehtut, sest selle otseseks tulemuseks oleks kunsti muutumine hingetuks käsitööks.

Kunsti tõelist olemust iseloomustab tabavalt meie kunsti vanameister Kr.Raud, lausudes ühes oma artiklis järgmist:

„Kunsti ei konstrueerita, ei lapita – tema sünnib sunnita rahvaste tõu tüvest. Iga tõsine kunst on püsiv kultuur, tärkab kodumaa põuest, rahva hinge sügavusest. Ta on taim, mis juurteta ei kasva. Alt mullapinnast sirgub ta otse üles, mitte külge poogituna.”

„Sotsialistlik realism” oli aga hoopis midagi muud. Et saada nn. sotsialistliku realismi üldsihtjoontest algelisemaltki aimu, selleks olgu mõningaid lauseid ühest Maksim Gorki nime all serveeritud artiklist sotsialistliku realismi kohta:

„Olevikus on ta (kunstnik) kutsutud täitma üheaegselt kahte osa: ämmaemanda ja hauakaevaja osa. Viimane kõlab süngelt, kummatigi aga on ta täiesti omal kohal. Noorte kirjanike (ka kunstnike) tahtest ja oskusest olenevalt võib ta täituda erksa ja rõõmsa mõttega; selleks on tarvis vaid meelde tuletada, et meie noor kirjandus-kunst on ajaloo poolt kutsutud tegema lõppu kõigele ja maha matma kõike, mis on vaenulik inimestele – vaenulik isegi siis, kui nad teda armastavad.

Mõistagi, naiivne ja naeruväärne on kõnelda „armastusest” kodanlikus ühiskonnas, mille üks moraalikäsk kõlab: „Armasta oma ligimest nagu iseennast”. Ja järelikult seab inimese armastuse enese vastu armastuse põhimiseks eeskujuks. On väga hästi teada, et klassiühiskond ei oleks saanud kujuneda ega eksisteerida, kui ta olnuks kuulekas käskudele: „Ära varasta” ligimeselt ja „ära tapa” teda.

Sotsialistlikus Nõukogude Liidus juba pisikesed pioneerid õpivad mõistma ja mõistavad vaistlikult ilmset tõde: kodanluse tsivilisatsioon ja kultuur põhjeneb vähemiku – hästisöönud „ligimeste” – lakkamatul ja metslaslikul võitlusel määratu suure enamiku – näljaste „ligimeste” – vastu.

Täiesti võimatu on „armastada ligimest”, kui on vaja teda riisuda, ja kui ta hakkab vastu riisumisele, siis – teda tappa. Muiste eristasid vaesed ja näljased kodanliku „korra” arenguprotsessis endi keskkonnas röövleid maal ja merel, ja samuti humaniste – inimesi, kes mitte küllalt söönutena tõendasid söönutele ja näljastele vajadust piirata enesearmastust.”

Oma artikli lõpus leiab Maksim Gorki, et looja vaatekoha kõrgus peab äratama uhke rõõmsa paatose, mis annab loomingule uue tooni, aitab tal luua uusi vorme, loob meile vajaliku suuna – sotsialistliku realismi, mida, enesestki mõista, saab luua ainult sotsialistlikkude kogemuste tõikade alusel. Ja lõpp:

„Me elame õnnelikul maal, kus pole puudus neist, keda armastada ja austada. Meil peab armastus inimese vastu tekkima – ja tekibki – imetlustundest tema loova energia ees, inimeste vastastikuses austuses nende ääretu kollektiivse tööjõu vastu, mis loob sotsialistlikud eluvormid, armastusest partei vastu, kes on kogu maa töötava rahva juhiks ja kõigi maade proletaarlaste õpetajaks.”

Nii Maksim Gorki kui teiste õpetused sotsialistlikust realismist viisid välja ei kuhugi mujale kui kompartei ukse ette, kus oligi see platvorm, mis „äratab loojas uhkuserõõmu oma loomingu üle” ja laseb vaadata asju läbi vajaliku suuna, sotsialistliku realismi prilli.

Meie kunstnikud hakkasid seda varsti läbi nägema, ja pani nii mõnegi mehe ehmatama, kui nähti, kuhu küll see uus „õpetus” välja viib! Hakati siis tasapisi tagasi tõmbuma ja passiivset vastupanu avaldama või sepitseti „enesekaitseks” mõningaid pisikesi asjakesi.

Enamiku meie kandvamate kunstnike auks peab mainima, et nad olukorda õigel ajal taipasid ja tegutsesid edasi senises suunas.