Mõnede väiksemate koosolekute järel peeti 1940.a. 25.juulil Tallinna Kunstihoones ülemaaline kujutavate kunstnike kongress, mida hiljem tunti „nöörikongressi” nime all. Nagu kõrvaltvaatajaile juba tookord ilmne oli, püüdsid üksikud „juhid” säärase suure kongressi korraldamist seepärast läbi viia, et nõnda endile kunstnike ees tõeliste juhtide oreooli saada ja siis kõikjal esineda Eesti kunstnikkonna täievoliliste esindajatena.

Juba hommikul vara tekkis Kunstihoone ümber elav liiklemine. Lähedalasuvas „Kultase” kohvikus istusid kunstnikud laudkondade viisi koos ja ootasid põnevusega kongressi avamist. Igapäevastele Tallinna kunstnike ringkondadele lisaks oli rännanud siia kunstnikke kokku üle terve kodumaa – eriti palju aga Tartust. Kõiki ju huvitas, milliseid nõudeid ja milliseid võimalusi esitavasd uue ajastu loojad kunstnikkonnale.

Avar Kunstihoone saal oli otsast otsani täidetud pinkidega. Ainult Vabadusplatsi poolne väike saal oli jäetud jalutamis- ja suitsetamisruumiks. Osa kokkutulnuist oli juba varakult saabunud, et tutvuda käimasoleva kurikuulsa suvise kunstinäitusega, kus esines 40 autorit loosungi all „Kunst kuulub rahvale”. Peale paari eelpool mainitud teose siin küll suuri erinevusi varemkorraldatud kunstinäitustest ei olnud. Kunsti kuulumist rahvale kriipsutati alla vaid kunstinäituste odavate pääsmetega, mis olid tavalisest hinnast 50%. Peale selle oli pühapäeviti pääs näitusele kõigile tasuta.

Näituse ruumidesse kogunenud kunstnikud olid pärit peamiselt Tartust ja mujalt provintsist, kuna nendele pakkus näitus suuremat huvi, sest siin olid esinejad enamasti Tallinna kunstnikud.

Kongressi avamise ajaks oli aga Kunstihoone otsast otsani rahvast täis. Kui kongressi korraldajad säärast suurt rahvahulka enda ees nägid, tehti teatavaks, et võivad osa võtta ainult kujutavad kunstnikud, kuna teised peaksid „ruumi puudusel” eemale jääma. Arvati, et lihtsalt on kokku kogunenud mitmesuguseid uudishimulikke, kes tulid siia aega viitma.

Ainult mõned üksikud lahkusid Kunstihoonest. Nagu üldarvu lugemise järele selgus, seisid nüüd kunstikongressi korraldajad ümmarguselt 200-pealise kunstnikkonna ees, milline arv oli kõigile suureks üllatuseks, kuna Eesti kunstnikkonda loeti 100 piirides.

Kokkutulnute hulgas oli üle poole neid, keda ei tundnud ei kokkutulnud kunstnikud ega ka kunstikongressi korraldajad. Siia olid saabunud mitmesuguseid päevapildisuurendajaid, sildimaalijaid, vaateakende dekoraatoreid, kelledel võib-olla mõnikord salajane südamesoov on olnud kujutavaks kunstnikuks saada või kunstnikuna esineda. Miks pidid nad nüüd veel ootama. „Stalini päike” pidi ju nüüd ka nendegi peale paistma armulikult ja heldesti.

Sellele kirjule kogule hakati pidama ettekandeid „sotsialistlikust realismist” ka kõigist muudest avarustest, mida on loonud kunstnikkonna jaoks Nõukogude Liit ja kommunistlik partei. Pärast kõike seda otsustati saata tervitustelegramm Nõukogude Kunstnike Liidule, milline otsus vist küll tehti efekti pärast, sest nagu hiljem kuuldus, polnud säärasesisulise telegrammi saatmist üldse ette võetud, kuna puudusid vähemadki andmed Nõukogude Liidu kunstnikkonna organisatsioonidest.

Kongressi teisel poolel olid tähtsamaks numbriks valimised ja kongressist osavõtjate sõnavõtud. Igasuguste üllatuste vältimiseks moodustati mandaatkomisjon, et selgitada tõelisi kunstnikke, mille järel kongressi juhtkond jagas kõigile kongressist osavõtjaile välja hääletamissedelid ja sõnavõtusedelid – ühed punased, teised kollased. Hääletamissedelid anti ainult soovitud isikutele, kuna ülejäänud kongreslased said kollaste sedelite omanikeks. Mõned teravkeelsed tähendasid, et pool kongressi on kollased kunstnikud, kelle hulgas leidus ka mõningaid üldtuntud nimesid. Üks vanemaid kunstnikke Tartust koos salga nooremate Tartu kunstnikega provotseerisid kongreslasi õigust nõudma, kuna ei olevat ette nähtud, et Nõukogude Liidus inimene võib kaotada nii kergesti hääleõiguse. Osa meie silmapaistvamaist kunstnikest lahkus varsti kongressilt. Värviliste sedelikestega ei saadud siiski täpselt eraldada sõnavõtjaid ja hääletamiseks käetõstjaid, sest suures ruumis oli sedelite värvi küllalt raske kindlaks teha, pealegi kui kollase ja punase paberi tooni vahe polnud küllalt erinev. Et valimisi kongressi juhtkonnas eelistatud isikute poolt läbi viia, selleks lasti Kunstihoone majahoidjal suur pesunöör saali tuua, millega jagati ruum pooleks. Nööri taha pääsesid ainult punaste sedelitega varustatud kongreslased, kuna kollased jäid väljapoole suletud ringi. Säärane nööriga eraldamine oli Eesti kunstnikkonnas esmakordne ja tekitas palju pahameelt, mistõttu osa kokkutulnuid kongressilt lahkus. „Nöörikongressil” valitud juhtkond hakkas aga nüüdsest peale Eesti kunstielu korraldama.