Järsk uksekella helin või äge kloppimine maja uksele südaööl. Kohkunud avaja silme all astub tuppa salkkond era- ja vormiriietes mehi, mõned püssidega, teistel püstolid puusal kõlkumas. Vormikandjail on peas punase randiga mütsid, mille ees särab tõmmupunane viisnurk. Sissetungijad, kes suu avavad eestikeelseks kõneluseks, väänavad seda kange juudi või vene aktsendiga. Seejuures paljastuvad pilklikult nende asiaatide kuld- või plaatinahambad.- Läbiotsimine ja arreteerimised!

Nõnda algas Eestis punasel aastal enamik draamasid, mille tulemuseks olid tühjakstehtud kodud, lõhutud perekonnad ning mõrvahaudade rivid üle maa. Bilanss sellest hävitustööst on järjest täienemas. 7024 arreteeritu ja 9728 küüditatu kõrval on avastatud uusi ja uusi ühishaudade hulki, kust siiani on välja kaevatud üle 1800 laiba.

Kuid arvutud on ka need hauad, mida veel ei ole leitud, need tundmatud kalmud soodes ja rabades, liivikuil ja metsades, kuhu punased mõrvarid oma veretööde jälgi armastasid peita. Punaste vanglate operatiivandmed lasevad oletada, et siiani avastatud ohvrite arvu kõrval ka avastamatuks jäänute hulk on nii kõrge, et see tunduvalt kahandab lootusi veel kunagi näha kõiki neid, keda siiani arreteeritutena äraviiduiks või teadmatult kadunuiks peame.

Kõigi nende kannatuste juures, mis eesti rahval punase aasta joksul tuli taluda, alates kergemast poliitilisest tagakiusamisest ning lõpetades otsese veretööga inimeste kallal, mängis pearolli kurikuulus NKVD.

See punaste riiklik organ, mille tegevus meil langeb peamiselt kahte perioodi – rahuaegseisse, kus tulid rakendamisele salakavalad ning rafineeritult järjekindlad hävitusmeetodid, ja sõjaaegsesse, kus distsipliini ja tavalise korra lagunedes vallandus vastavate funktsionääride isiklik tapakirg ja mõrvamislust, oli oma traditsioonidelt ja kujunemiselt nagu loodud selleks ülesandeks, mis talle Eestis usaldati:rahva järkjärguliseks hävitamiseks ja Balti ranniku puhastamiseks meie inimestest. Vaadeldes NKVD kõrget ohvrite arvu, ei saa me mööda küsimusest, mida õieti kujutas endast see organisatsioon, millised olid tema tegevusmeetodid ning kuidas rakendati neid Eestis.

Eesti rahvas ei ole kunagi usaldanud kommunistlikke meelitussõnu, kuid laial enamikul oli vaevalt aimu nii kohutavast sõnade ja tegude vastuolust, nagu seda viljeles nõukogude süsteem.

Kui 21.juunil 1940 esimesed punased jõugud kõndisid Tallinna tänavail, kandes loosungeid, milles nõuti „Stalini konstitutsiooni päiksepaistelist vabadust”, oli meie rahval kaotuse kurbuse kõrval põhjust irooniliseks muigamiseks, kuid vaid vähesed teadsid, et samal ajal juba seati Eesti jaoks valmis NKVD kaadrit ja otsiti välja keldreid uute vangikongide jaoks, kuhu heita paljusid nendest eesti töölistest, kellele suure suuga kuulutati algavat vabadusekoitu.

Ilukõnede taga teostuvad sündmused arenesid sellise kiirusega, et juulikuu lõpul ja augusti algul hakkasid vanglad üsna massiliselt vastu võtma uue korra ohvreid. NKVD oli lülitunud sisse siinsesse ellu.

Venemaal oli NKVD siiani elanud läbi mitu arenemisastet ja kujunenud täiuslikuks tööriistaks kommunistlike võimumeeste käes. Alguse sai see organ Vene kodusõja päevil a.1917, mil Lenin 6.novembri (van.kalendri järgi) ööl kirjutas alla dekreedile erilise komisjoni loomiseks võitluseks kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja sabotaaži vastu. Organ sai tuntuks Tšeka nime all lühendina sõndest Tšrezvõtšainaja komissija – erakorraline komisjon. Ta tegelikuks organiseerijaks ja juhiks oli Feliks D z e r ž i n s k i , punaste võimumeeste kuulekas teener, kes kunagi ei väljendanud isiklikke poliitilisi arvamusi, kuid kes alati võitles Tšeka ja hiljem GPU õiguste eest langetada surmaotsuseid ilma põhjendamata. Sellega ta oli revolutsiooni eeskujulik timukas.

See uus tööriist punase võimu käes arendas kodusõja päevil Venemaal erkordselt ulatuslikku ja julma terrorit. Feliks Dzeržinski, kel oli sadisti kalduvusi, armastas sooritada tapmisi ise oma käega. Pärast 6.septembri 1918 Leninile toime pandud atendaati oli hea juhus teostada massilisi tapmisi atendaadi ringkonna karistamise ettekäändel. Kõigis keskustes tapeti teatud protsent vangistatuid. Moskvas seoti vangistatud ohvitsere okastraadiga kokku ning lasti maha, Peterburis viidi vahialuseid sadade kaupa praamidele ja uputati. Kiievis kutsuti 2000 ohvitseri dokumentide kontrollimise ettekäändel teatrihoonesse ja tapeti seal.

Lõuna-Venemaal võttis terror lausa kohutava ulatuse. 1919.a. juulis töötas Kiievis 16 tšeka’d, kelle poolt seati sisse päris tõelised tapamajad kõigi mõeldavate piinamisvahenditega. Erilise julmusega töötas Kiievis hiina tšeka, kus näiteks lasti kitsast raudtoru mööda ohvri paljale kõhule näljane rott, kes pidi puruks närima elava inimese ihu. 1920.a. veebruaris toimunud Denikini armee kokkuvarisemise järel algasid kõikjal metsikud massimõrvad, eriti talupoegade kallal. Denikini komisjoni hinnangul võis Lõuna-Venemaal 1918/19 aastal Tšeka tapaohvrite arv tõusta kuni 1,7miljoni inimeseni.

15.novembrist 1923 nimetati Tšeka ümber GPU-ks. Oma lühikese tegutsemisaja jooksul oli Tšeka saanud endale ka välismaal sellise kuulsuse, et ta vähemalt nime poolest pidi kaduma.

Kuid GPU, olles lühendiks sõnadest Gossudarstvennoje Polititšeskoje Upravlenije – Riiklik Poliitiline Valitsus, kujunes igati oma eelkäija vääriliseks järglaseks. Ta haaras oma mõrvarikämblasse kogu Nõukogudemaa, hoides oma hirmu all nii kõige pisemat lihttöölist kui ka punast rahvakomissari või kõrgemat sõjaväelast.

GPU tegelikku tööd juhtis edasi Dzeržinski, kuigi ta väliselt asus liikluskomissari kohal. Tema paremaks käeks sai juut Jagoda. Dzeržinski surma järel a.1928 määrati asemele M e n ž i n s k i , progresseeruvat halvatust põdev poolakas. Tegelikult kerkis sellest ajast GPU esimeseks võimuks Jagoda. Tema suurimaks roimaks on iseseisva talupoegkonna hävitamine, milleks saadeti surma ja sunnitöölaagreisse vähemalt 5 miljonit inimest. Tuhanded talupojad ja perekonnad läksid sellele teele küüditatavate rongides või jalamarsil. Tšeka robustse ja toore tapmise kõrval hakkas GPU arendama oma ohvrite ärakasutamist tööjõuna enne nende lõppu. Selleks loodi 1929.aastast peale GPU juures koguni sunnitöölaagrite peavalitsus. Kõik kanaliehitused, metsaraietööd, tee-ehitused ja kaevandustööd sooritati nende miljonite õnnetute higi ja verega, kes halva kohtlemise, viletsa toidu ning suretava kliima toimel olid määratud kindlale hääbumisele. Moskva-Volga ning Valge mere kanalid on ehitatud nende õnnetute pingutustega, keda oli tabanud GPU käsi.

Määruega 10.juulist 1934 kujundati GPU veel kord ümber. Kutsuti ellu NKVD – Siseasjade Rahvakomissariaat, kusjuures GPU kujunes uue organi juures Riigijulgeoleku Peavalitsuseks, lühendatult Gugobež. Siseasjade rahvakomissariks sai J a g o d a , kellele lisaks anti veel riikliku julgeoleku peakomissari tiitel.

NKVD, lühend sõnadest Narodnõi Komissariat Vnutrennih Del – Siseasjade Rahvakomissariaat, asus jätkama GPU traditsioone veelgi kontsentreeritumal kujul. Jagoda koondas enda kätte kohutava jõu. Tema ajal täideti kõik tähtsamad kohad juutidega. Kuid Stalini poolt hakati juba ette valmistama puhastamist liiga tugevaks kasvanud võimumeeste hulgas. 1934.a. peale usaldas Stalin Ježovile Jagoda nähtamatu jälitamise. Kaks aastat hiljem tagandati Jagoda ning tema asemele sai J e ž o v . Jagoda vastu lavastati 1938.a. protsess, kus ta surma mõisteti.

Ježovi ülesandeks sai partei puhastamine. Sellega hakkas Stalini tapamasin töötama kommunistide eneste ridades. Trotskistide likvideerimise sildi all heideti üksi 1937.a. jooksul parteist välja 240 000 liiget, mis tegelikult tähendas nende kõrvaldamist. Selle järel lavastati marssal Tuhhatševski protsess, mis lõppes tema ja veel 7 kindrali mahalaskmisega. Kokku kõrvaldati armeest 379 kindralit ja umbes 35 000 ohvitseri. Kuid koos „puhastusega” kujunesid loetuks ka Ježovi enda päevad, kes 1938.a. lõpul tagandati.

Alles 1938.aastast sai siseasjade rahvakomissariks B e r i a , kes 31.jaanuarist 1941 on ka riikliku julgeoleku peakomissar.

Kuid NKVD kui riiklik organ elas omas struktuuris 1941.aastal üle veel mõningaid muudatusi, mis seisid julgeoleku ja poliitiliste osakondade eraldamises omaette rahvakomissariaadiks. Uus rahvakomissariaat kandis riikliku julgeoleku rahvakomissariaadi nime eestikeelse lühendina RJRK ja venekeelsega NKGB. Eraldamine toimus 1941.a. märtsis ning uus rahvakomissariaat koosnes õieti endistest NKVD osakondadest ja kaadrist. Mõlemad rahvakomissariaadid, olles nõnda tihedalt seotud, pidid tegutsema käsikäes ja paralleelselt. 1941.a. augustis aga likvideeriti RJRK ülevenemaaliselt ja liideti NKVD külge. Nähtavasti tingis seda vajadus tsentralisatsiooni ja ühise juhtimise järele sõjaolukorras.

Nõnda tegutses meil Eestis poliitilise jälitamise alal meie liitmise puhul Nõukogude Vene külge 1940.a. suvel ja sügisel NKVD ning alates 1941.a. kevadest juba RJRK või venekeelse lühendiga NKGB, kelle tegutsemisperiood haaras peamiselt sõjaaegset järku. Sellega avas meie inimeste jälitamise ja kõrvaldamise töö NKVD ning viis kohtuta mõrvade, piinamiste, röövimiste ja põletamiste saatel lõpuni NKGB, kelle arvele suures ulatuses langevad siin sõjaajal toimunud metsikused. Tegelikult tuleb aga neid kahte organit vaadelda ikkagi kui üht ja sama Nõukogude süsteemi verist tugisammast, seda enam,.et mõlemad töötasid ühe ja sama kaadriga, sama väljaõppe ning samade põhimõtete alusel.

21.juunil Eestis lavastatud pöörde järel, kui siseministri kohale asus Maxim U n t , kes muide ise ka hiljem langes NKVD ohvrina, asus Nõukogude keskvõim siin kiiresti looma NKVD võrku. Selleks käsutati Venemaalt Eestisse tšekiste ja muid vastavaid jõude, kes pandi ametisse politseiprefektuuridesse. Sellega oli hoobilt saadud enda kätte kontroll politsei tegevuse üle. Koos sellega oli üheks põhimõtteks siinsete arhiivide kiire haaramine, et nende kaudu hiljem saada informatsiooni siinse isikkoosseisu kohta. Augustikuus saadeti juba enamik politsei koosseisust laiali ning selle asemele astus endisest RO-st moodustatud miilits. Koos miilitsa ametisse astumisega ilmuvad ka avalikult NKVD osakonnad kõigis linnades. Huvitav selle juures on, et need tavaliselt ei tegutsenud ühistes ruumides miilitsaga, vaid valjult eraldatult. Seletav on see esiteks range saladusnõudega NKVD tegevuse kohta ning teiseks NKVD eesõigustatud olukorraga, kes kõikjal niikuinii haaras enda kätte paremad ruumid.

Juuli lõpust 1940 ja sama aasta augustist pärinevad ka esimesed vangistused Eestis NKVD poolt. Peagi on see asutus saavutanud oma kurikuulsuse. Kõikjal möödutakse põlastuse ja hirmuga hoonetest, mis on võetud NKVD käsutusse. Tallinnas tuntakse sellisena endist Sõjaministeeriumi hiigelhoonet Pagari tn.1, Tartus on selleks maja Riia ja Kindral Põdra tänava nurgal.

Kuigi provintsis NKVD võrk oli palju nõrgemini organiseeritud kui pealinnas, levitasid need palju rohkem hirmutunnet, sest väikelinna oludes said NKVD võimumehed varsti isiklikult tuttavaks. Kõikjal, kuhu nende jalg astus, langes inimeste üle must murevari ja hirm enda ja omaste elu pärast. Siseasjade rahvakomissariks Eestis määrati 1940.a. sügisel Boris K u m m , 15 aastat vanglas istunud kommunist, kes juba 1923.a. kuulus parteisse. Selle mehe nimega hirmutasid eesti kommunistid isegi üksteist. Kuid võimu suhtes oli ta ikkagi sildiks, kuna tervet komissariaati juhtis tegelikult rahvakomissari asetäitja, Nõukogude Liidust tulnud parteitegelane Š k u r i n . Olukord oli sellepoolest täiesti analoogiline kõigi teiste riiklike organitega, kus nime poolest seisid eesotsas eestlased, kuid tööd juhtisid ja võimu hoidsid venelastest asetäitjad. Škurin aga oli eriliste volitustega ning selle mehe kätte oli usaldatud ka 1941.a. suvine eestlaste küüditamine.

NKVD või eestikeelse lühendiga SARK-i struktuur kujundati Nõukogude Liidu eeskujude ja kogemuste põhjal, 1940.a. sügisest kuni 1941.a. märtsini see hõlmas siiani saadud andmete järgi 21 mitmesugust eriosakonda, millest suur osa tegeles peamiselt spionaaži ja jälitamisega, vahistamiste, ülekuulamiste ja hukkamistega. Terve organ kujutab endast suure peensusega väljatöötatud hiigellõksu, mis on oma püünised kõikjale välja sirutanud, õgides ja neelates kõiki, kes kord selle mõjupiirkonda sattunud.

NKVD üksikuis osakondades, alates sekretariaadist, valitsesid samuti venelastest jõud, kellest enamik oli toodud Nõukogude Liidust. Vähemaid sekretäride ja tehniliste tööjõudude kohti täideti ka siinsete venelastega, eelistades selleks vene noorsugu, kes tundis mõlemat keelt. Vaadeldes üksikuid SARK-i osakondi, oli sekretariaadi järel Kaadriosakond organiks, mis pidas sisemist järelevalvet NKVD enese kaastööliste kohta. Selles osakonnas seisid teenistujate ankeetlehed ning siit kaudu sündis SARK-i teenistuskohtade täitmine. Selles osakonnas oli juhtivaks tegelaseks K. H a n s o n , üks 1940.a. suviseid „riigipöörajaid”.

Riikliku julgeoleku ehk UGB II osakonnal oli SARK-is eriline koht, sest just sellele allus poliitiline jälitamine. Siin koguti peamiselt andmeid vabaduses viibivate kohta ning teostati valvet riiklike asutiste ja nende teenistujate järele. Seda osakonda juhtis eestlane M u r r o , kuna asetäitjaks oli venelane R o š i n . Samavõrd tegutses spionaaži ja luurega UGB III osakond, mis pidas eriti silmas välissalaluuret ja muide eriti agaralt tegutses meil toimunud ümberasumiste puhul, jälitades kõiki sellekohast soovi avaldanuid. Osakonda juhatas Nõukogude Liidust tulnud venelane M i h h a i lo v , kuna asetäitjaks oli Venemaa eestlane J a m e s .

Laia agentide võrku evis veel Juurdlusosakond, mis toimetas juurdlusi kõigil aladel, ka vahi all viibivate kohta. Osakonnas on juhte korduvalt vahetatud. Muude hulgas on siin tegutsenud ka Sergei K i n g i s s e p p , Viktor Kingissepa poeg. Osakonna ülema asetäitjana tegutses siin Tallinna rätsep juut J a k o b s o n .

Omatte grupi moodustasid eriosakonnad, millest esimene eriosakond pidas kartoteeki, kus asusid andmed poliitiliste vahialuste kohta. Seda osakonda valitsesid pea täielikult venelased. Teine eriosakond hoidis toimikuid, juurdlusi ning nende juurde kuuluvaid asitõendeid. Osakonna ülem oli M a k a r o v Nõukogude Liidust.

Kolmandat eriosakonda võib pidada terves NKVD-s laiaulatuslikemaks. Siit juhiti andmete kogumist, luuret, jälitamist, vahistamisi ning selles osakonnas töötas kõige rohkem eestlasi, kuna see teisiti polnudki mõeldav, arvestades kohalike olude tundmise vajadust. Sellele osakonnale allusid ka salajased kaastöölised – NKVD agendid, kelle nimestikku ja arvu ei teadnud isegi Kaadriosakond. Vastavalt Nõukogude süsteemile poetati nuhke ja agente kõikjale asutustesse ja ettevõtetesse. Selle tõttu oli salajaste kaastööliste arv ka erakordselt kõrge. Paljusid sunniti sellele tegevusele ähvardustega ja survega, paljusid aga värvati kõrgete tasude meelitusel. Huvitav on aga selle juures, et nii kuutasud kui ka tasud teenete eest sõltusid agendi sotsiaalsest seisundist. Mida kehvem oli agendi elujärg, seda vähema tasuga maksti ta juudatöö. Nõnda said majahoidjad ja kojamehed tavaliselt väiksemat tasu spioneerimise eest kui näiteks agendid teistest elukutsetest.

Üks NKVD erialalisi osakondi oli Julgeoleku ehk UGB VII osakond šifreerimise alal. Seda osakonda vajas NKVD,sest ta operatiivkäsud anti edasi peamiselt šifreeritult, kasutades selleks numbrite ja tähestiku süsteemi. Mindi isegi niikaugele, et ka telefonikõnesid anti edasi šifris.

Teine laiaulatuslik osakond oli kindlasti Vangimajade osakond, millele allusid kõik ENSV vanglad. Seda osakonda juhtis Nõukogude Liidust tulnud juut F e o d o t o v , kuna vanemaks operatiivvolinikuks oli venelane V e k š i n .Kuigi kogu aeg saadeti vahialuseid edasi Nõukogude Liidu vanglaisse – sest üle kolme aasta määratud karistusajad pidid tulema täitmisele Nõukogude Liidus – oli nende arv paisunud nii suureks, et vanglamüüride vahel valitses alaline ruumipuudus. Ka perekonnaseisuametid allusid NKVD-le, moodustades SARK-i Perekonnaseisuosakonna, mille ülem oli eestlane K u l l .

Majanduslike ja tehniliste osakondadena eksisteerisid Finants-, Autotehniline- ja Administratiiv-Majandusosakond, siis Maanteede valitsus, Transpordi-, Ökonoomika-, Tuletõrje- ja Veeteede osakonnad. Nendest kuulus finantsosakonnale SARK-i asutuste varustamine rahaga, milleks summad tulid otse Nõukogude Liidust. Osakonna juhatajal olid suured volitused rahaga talitamisel. Salajaste summade arvepidamine, millega tasuti agentide nuuskuritöö eest, oli osakonna juhataja käes ja selle kohta aruannet ei nõutud. Tegemist on aga olnud õige suurte summadega, nõnda näiteks on osakonnale korraga antud pangast 10 000 – 20 000 rubla.

Paljud SARK-i osakonnad, mis kandsid üsna süütut nimetust, varjasid enda taga aga hoopis salapärasemat tegevust. Nõnda tegi süütukõlaline Veeteede osakond nuuskuritööd sadamais ja veeteedel, jälitades seal liikuvaid reisijaid. Osakond eriinspektsiooni nimetuse all valvas SARK-i sisemise korra järele, määrates eksijaile ka distsiplinaarkaristusi. Töö- ja paranduskolooniate osakonnale allusid Harku ja Vasalemma vanglad. See osakond liideti hiljem vangimajade osakonnaga.

Peale NKVD kohalikkude organite tegutsesid veel erilised NKVD asutused sõjaväes ja raudteel, mis allusid otse Moskva keskasutusele.

Märtsikuus 1941 loodi uus rahvakomissariaat Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi nime all. Selleks eraldati osakondi endisest NKVD-st, kuna osa neist lõhuti lihtsalt kaheks. Uues rahvakomissariaadis sai muist osakondi ka uued nimed, vaatamata muutmatut ülevõetud sisule ja koosseisule. Uuendus jätab mulje, et uuelt loodud rahvakomissariaat pidi rohkem kontsentreeruma tšekistlikkudeks ülesanneteks. Seda näitab ka väiksem, kuid erilisema ilmega osakondade hulk.

Üks peamisi osakondi uue Rahvakomissariaadi juures oli SPO ehk Salaluure Poliitiline Osakond, mille ülesandeks oli valve riigiasutuste ja nende ametnike järele. Kaastöölised olid loomulikult värvatud vastavaist asutustest. Järgmine olulisim osakond oli KRO ehk Kontrevolutsiooni Osakond, mis varem SARK-is töötas UGB III osakonna nime all. Selle ülesanne oli võitlus välisluure ja sabotaažiga. Osakonnal oli oma agentide võrk kõigis käitistes. Välisluureks kasutati ka avastatud välisspioone. Edasi tegutses siin juurdlusosakond, mis vastas samuti enam-vähem SARK-i samanimelisele osakonnale.

Kõik need kolm Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi osakonda töötasid tihedas seoses sama komissariaadi abi- ehk eriosakondadega, mis rakendusid tegevusse õieti kolme eelnimetatud osakonna instruktsioonidel.

Eriosakondadest üks pidas salajast kartoteeki, üks valitses aktide, toimikute ja asitõendite arhiivi, üks aga jagunes jaoskondadeks ning oli organ, mille kaudu otseselt teostati kommunistliku võimu vastasteks peetavate likvideerimist.

See eriosakond tegutses kõige suurema saladuskatte all ning ta esimene jaoskond, luure- ja jälitamise spetsiaalorgan, asus Tallinnas ühes konspiratiivkorteris Narva maanteel. Selles salakorteris käisid agendid oma ülesandeid vastu võtmas ja aruandeid viimas. Peitumisega salakorterisse loodeti varjata oma agentide tõelist palet, kelle käimine mõnes SARK-i avalikus asutuses oleks võinud kaaskodanikes kahtlusi äratada. Samuti kasutasid NKVD tegelased maskina nii mõndki väliselt süütut ettevõtet, mille varjul organiseeriti nuuskurite võrku. Üks selliseid paiku oli elamutevalitsus, kus alati liikus palju rahvast ning nende hulgas ka nuhke ning tšekiste, ilma et neid keegi teistest oleks mõistnud eraldada. Üks SARK-i tegelasi, kommunist B e i p m a n n , paigutati koguni elamutevalitsusse juhatajaks ülesandega organiseerida majavalitsejatest ja kojameestest agentide võrku. Nõnda loodeti ühel hoobil haarata linna kõiki soppe ja ta igasuguseid elanike kihte. Kõnealuse eriosakonna üks jaoskondi sellevastu oli avalik ning asus kurikuulsas Pagari tänava majas, tegutsedes andmete ning informatsiooni kogumisega. Selle kõrval samas osakonnas leidus jaoskond, mis kandis nime „Salajane andmete kogumine” ning asus taas konspiratiivkorteris, milleks oli Tõnismägi 5, korter 17. See jaoskond kasutas agentideks miilitsa, tööinspektuuri, korteritoimkondade, tuletõrje ja igasugu muude süütuma ilmega asutuste teenistujaid.

Lõpus näeme siin ka jaoskonda, mis toimetas arreteerimisi ja tagaotsitavate avastamisi. Vastavalt teistest osakondadest tulevaile käskudele hoolitseti siit, et vanglamüüride vahele jõuaksid kõik, kellele oli langenud NKVD kahtlustuste vari.

Peale majandusliku iseloomuga osakondade tegutses NKVD juures veel erilise alajaoskonnana sisemine valverühm, mis koosnes eriti ustavast ülitugeva relvastusega valvemeeskonnast. Koosseisus peaaegu 90% venelased, oli selle rühma üheks ülesandeks arvatavasti ka mahalaskmiste teostamine.

Vaatamata sellele peenele võrgule, mis oma silmad ja kõrvad sirutas kõikjale, peab tunnistama, et paljudel juhtudel polnud NKVD luuretöö siiski kuigi järjekindel ega edukas. Samal ajal kui kõige pisema ja tühisema arvustava väljenduse eest arreteeriti lihtsaid tööinimesi, jäid mõnigi kord kahe silma vahele need, kelle minevik ja kõik omadused teda vägisi lasksid liigitada „rahvavaenlaste” kilda. Seletatav on see vaid raskustega agentide värbamise alal. Nimelt tekkisid mõneski seltskonna piiris selle poolest lüngad, kuna teises ringis leidus kuulatavaid kõrvu ja ettekandvaid keeli rohkem. Loomulikult järgnes selles piirkonnas ka enam vahistamisi ja inimeste kadumist müüride vahele, kust polnud pääsu.

Üldiselt peab ütlema, et – vastupidi oletustele – meie tööliskond andis väga vähe agente NKVD käsutusse, mitte lastes end meelitada rahaga ega kohutada survega.

Põhimõtteliselt otsis NKVD endale agente kõigist seltskonna kihtidest. Erilist tähelepanu pöörati nendele kutsealadele, kust informatsioon kippus puudulikuks jääma. Agentide värbamisel kasutati tihti võtet, millega kaastööliseks valitud isik enne arreteerituks kuulutati, teda raskete süüdistustega koormati ja siis teda eksimuste heakstegemiseks lubati enda teenistusse võtta. Üsna paljudel juhtudel andsid hirmutatud inimesed lõpuks oma sellekohase lubaduse. Aga kui selline inimene polnud veedunud kommunist, siis hoidus ta nii või teisiti oma kaaskodanikkude õnnetusse saatmisest.

Nõukogude korra ajal tööta jäänud intelligentsi viletsus pani teda raskele proovile. Pikemat aega teenistuseta olnud ja puuduses vaevlevaid kutsuti SARK-i, neile pakuti teenistust. Täideti ankeet ning ähvarduste ja meelituste saatel pressiti välja allkiri kaastöö tegemiseks NKVD-le. Kui inimene, kes algul ütles hädasti vajavat teenistust, julges keelduda, siis hirmutati teda riigivastasusega ning üteldi, et ta mittenõustumisel ei lahku sellest hoonest enam iialgi. Kui kohustusallkiri nõnda oli saadud, tehti teatavaks, et reetjaid ja tagasitõmbujaid ootab kõrvaldamine mingi kohtuta. Vaikimiskohustus oli sellega seoses iseenesestmõistetav.

Tüüpilisemaid selletaolisi lugusid juhtus Tallinnas ühe restorani uksehoidjaga, kes oli tuntud oma nõukogudevastaselt meelsuselt. Teda kutsuti ühel päeval SARK-i ning talle esitati raske süüdistus, milles tõepoolest leidusid äraandmise teel teatavaks tehtud tõsiolulised andmed. Ülekuulamise lõpul aga võttis asi uue pöörde. Nimelt lubati süüdistatavale meeleparandusele asumist sel teel, et ta hakkaks oma kaasteenijate ja restoranide külastajate kohta andmeid andma. Uksehoidja keeldus sellest. Teda lasti sel korral küll vabadusse, kuid paar päeva hiljem ta vahistati oma kodus ja jäigi kadunuks. NKVD süsteem ei lubanud vabadusse jätta ainsatki inimest, kes oli teadlik tema võtetest.

Üldiselt seisid restoranid ja kohvikud eranditult NKVD valve ja jälituse all, kuna neis paikades alkoholi tarvitamise juures nii mõnigi ettevaatamatu laskis enda vastu lendu kõige raskemaid süütõndusi. Siin kasutati ära teenijaskonda ja külaliste hulka poetatud agente. Nõnda arreteeriti 1941.a. talvel üks tallinlane, kes ühes veinibaaris oli baaridaami kuuldes tõstnud klaasi Hitleri terviseks. Sama baaridaam seisis NKVD teenistuses ja talitas ka vastavalt. Selline ettevaatamatus avalikes paikades sai tihti saatuslikuks, sest üldiselt oli NKVD agentidel olemas korraldus, mille järele nad ise ei tohtinud välja näidata kommunismi pooldamist.

Levinuimaks oli vene valgekaartlaste värbamine NKVD teenistusse. Selleks kasutati ära hirmunud pagulashingeelu ja erilist seisundit võõral maal. Väga paljudel juhtudel, ilma et olekski olnud tegemist kommunismipooldajatega, andsid NKVD meeste püüdlused tulemusi. Üht noort endise vene valgekaartlase-ohvitseri poega, kes oli lõpetanud Eestis gümnaasiumi, hirmutati lihtsalt ütlusega: „Mõtelge oma minevikule ja oma tulevikule.”

Vene gümnaasiumi naisõpilasi värvati rohkesti sekretärideks ja tehniliseks tööjõuks. Nõnda kujunes, et selle maa vaenlaste leeri astusid ka need venelased, keda siin oli 23 aastat varjatud, toidetud ja nende noorusele haridust antud.

Vabatahtlikult töötasid NKVD kasuks muidugi veendunud kommunistid, siis juudid ja õige palju venelasi Petseri ja Narva-tagustelt aladelt. Kõrgemaile kohtadele tuli Nõukogude Liidust rida venestunud eestlasi-kommuniste.Miilitsa aga ujutas üle harimatute Petseri venelaste laviin, kes leidsid nüüd oma aja tulnud olevat. Petseri venelaste kalduvusi kommunismile illustreerib juba see asjaolu, et 10 000 Petserimaa venelase peale leidus 37 parteiliiget, sama suure arvu setude peale 17 parteiliiget, kuid 10 000 Võrumaa eestlase peale ainult 4 parteiliiget.

Mõeldes NKVD hirmutegudele tema ohvrite kallal ei saa me mööda küsimusest: mis inimesed need olid, kes võisid valmis olla sellisteks jubedusteks ja alatusteks?

Vastata sellele on hoopis kergem, kui silmas peame, et Nõukogude Liidus valitses nn. edutamise süsteem, mis teatud aladel andis piiramatud tõusuvõimalused, vaatamata haridusele, ettevalmistusele ja üldisele arenemisele. On loomulik, et sel teel miilitsa ja julgeoleku teenistuses kerkisid üles ja jõudsid edasi kõige julmemad, tooremad, ebinimlikumad ja sadistlikumad tüübid, kes oma ohvrite arvu kaudu endale tõusuteed valmistasid.

See oli seda lihtsam, et NKVD, nagu igasugune poliitiline teenistus Nõukogude Liidus, andis sõjaväelisi aukraade, mille taga ei pruukinud olla vastavat ettevalmistust. NKVD leitnandid ja kaptenid polnud sageli tõeliselt allohvitserigi ettevalmistusega. Tuletame vaid meelde, et Paul K e e r d o kõndis ringi kindralivormis ja mõnigi allohvitserist saanud politruk uhkustas koloneli tunnustega.

NKVD kui süsteem iseendast leidis endale ka sobivad inimesed. Selle eesotsas seisid „teenelised” sadistid tõmblevate suunurkadega, hüsteerikud ja närvihaiged, kes end lõbustasid süütute inimeste piinamisega, kujutades endast mugavuses elavaid härrasmõrvareid kõigi kujuteldavate eesõiguste ja toetustega riikliku võimu poolt.

Sellisena oli NKVD süsteem hiigelpüüniseks, mille soppides varitsesid verejanuliste ämblikkudena ta „suurused” ja käsilased, valmis oma kihvu lööma igasse, kes aga sattus püünise paeltesse.