Viimastel aastael enne kommunistide Eestisse tungimist oli Tallinnas hingitsenud kohalik vene teater, mis oma repertuaariga peaaegu sajaprotsendiliselt elas minevikule, kaunis kaugele minevikule. Nüüd olid selle riismed kogunenud „Vene Rahvateatri” alla, mille näitejuhiks komandeeriti N.Liidust veelgi vanem „naisseltsimees” A.Passõnkova. See teater on üldse andnud kaks lavastust. Viimseks oli Afinogenovi „Mašake”, mille kontrolletendus oli 27.mail „Draamateatris”.

„Mašake” on sama Afinogenovi teos, kelle „Hundirada” omal ajal mängis „Draamateater”, ja kuulub väheste üleliidulisel näidendivõistlusel a.1941 premeeritud teoste hulka.

Seda auhinnanäidendit oli huvitav vaadata ses mõttes, et ta ei sisalda midagi spetsiifiliselt kommunistlikku. „Mašake” on oma teemalt „Väikse lord Fauntleroy” ja selle sarnaste teoste lähedalt sugulane. Vanema, kibestunud põlve esindajaks on siin õpetlane Okajomov, kuna võidukat noorsugu kehastab ta pojatütar – Mašake. Ema poolt hüljatud viieteistaastane tütarlaps tungib ootamatult üksijäänud vanaisa tuppa, ellu ja viimaks ka südamesse.

Oma esimeste vaatuste ulatuses on „Mašake” kena melodraama, mil küll ei ole mingit dramaatilist pinget, see-eest aga palju mõnusust ja mida on hea ning kerge vaadata. Näidendi teises pooles, eriti aga lõpu poole, hakkab end äkki laiutama raskepärane – me ei ütleks: raske – traagika. Täiesti teenimatult tuleb siin fookusesse Mašakese ema, egoistlik väikekodanlane, kelle pikad seletused meid ei huvita vähemalgi määral. Neid seletusi oli küll väga tublisti kärbitud, aga nad annavad ikkagi näidendi lõpupoolele iseloomu, mis kuidagi ei sobi esimese poolega. Ja siis tuleb jällegi melodramaatiline lõpp: vanaisake, Mašake ja ta ema hakkavad koos elama. Näidendi tasakaal on autori poolt nii põhjalikult rikutud, et siin ei saanud palju päästa näitejuhtki. Autor hakkab lõpupoole arutama laste ja vanemate probleemi. Ta mõtted on võib-olla kõik õiged, aga kogu asjale oleks olnud kasulikum, kui ta neid oleks väljendanud m e l o d r a m a a t i l i s e l t , arvestades seda, et ta publiku algusest peale on melodramaatiliselt häälestanud.

Ja säärane stiilisegane teos oli saanud auhinna – ühe v ä h e s t e s t ! Milline peab siis olema auhindamata jäänud näidendite tase? Muide, venelased ei ole näitekirjanikena kunagi eriti silma paistnud, iseäranis, mis puutub nende teoste kompositsiooni.

28.mail oli esimese ja viimse Eestis ettekantud nõukogude opereti kontroll- ja 31.mail selle esietendus. Ettekandele tulid L.Juhvidi (tekst) ja A.Aleksandrovi (muusika) „ P u l m a d M a l i n o v k a s ”.

Eriti opereti kolmas vaatus on väga nigel ja eranditult kõigi vaatuste lõpud langevad ära. Lavastaja-näitejuht oleks ju võinud „üles viia”, siin aga astus vastu dekaadimees Viner, kes kategooriliselt keelas midagi muuta põhjendusega: „Kogu Nõukogude Liidus mängitakse „Pulmi” nii, miks siis peaks eesti näitejuht midagi teisiti tegema!”

„Pulmade” üldmulje oli ebameeldiv – seetõttu ka menu mitte suur.

12.juunil andis PLBML-i teater oma viimse esietenduse Tallinnas, milleks oli Ostrovski „ K a a s a v a r a t u ”.

Teater oli endale nähtavasti südamesse võtnud etteheite, et ta ei oska Ostrovskit esitada, ja oli endale „Kaasavaratu” lavastamiseks Leningradist välja tellinud ühe naisordenikandja, kes tegi küll hoolega tööd, erilisi tagajärgi aga ei saavutanud – arvatavasti neilsamul sügaval juurduvail põhjustel, mida me puudutasime juba „Talentide ja austajate” puhul.

6.juunil esines Tallinnale „Estonia” teatris oma laulu- ja tantsuansambliga äärmiselt tähtis ja kauaoodatud külaline – „rahva poolt armastatud” NSVL SARK ehk NKVD ise... Kõik need lauljad ja tantsijad pidid olema asjaarmastajad, kuna taheti näidata „isetegevuse” kõrget taset, faktiliselt aga nad kõid kõik kutselised. Need inimesed olid esimest korda elus ületanud Nõukogude Liidu endised piirid ja seda oli nende käitumises ka märgata. Kui nad – mehed NKVD mundris, naised lihtsalt, aga võrdlemisi korralikult riides – siirdusid läbi linna „Estoniasse”, võidi kohe märgata, et kõik, mida nad nägid, neile väga imponeeris, kuigi nad – äärmiselt saamatult – teesklesid mingit üleolekut, mis neile nähtavasti oli ette kirjutatud. Nende näojooned püüdsid öelda: „Kõik puha rämps, mis teil siin on!”, nende silmad aga kõnelesid hoopis teist keelt. Iseäranis huvitusid naised, aga ka mehed, sellest, kuidas meie rahvas riides käis, ja oli palju nendepoolset silmitsemist ning arutamist.

NKVD olevat Nõukogude Liidu kõige tõhusamalt ja täpsemalt töötav asutus. Võib ju olla, et ta moodustab mingisuguse tipu, kahjuks peab aga ütlema, et t ä p s e l t ta end Tallinnale küll kõige paremast küljest ei tutvustanud.

Laulu- ja tantsuansambli „teatraliseeritud kava”, mille nimeks oli „ M ö ö d a k o d u m a a d ”, pidi algama pool tundi hiljem harilikust teatriõhtust, täh. kell pool üheksa. Kui rahvas hakkas selleks kellaajaks „Estonia” poole kokku tulema, leidis ta ustelt ees sedeli, milles oli öeldud, et etendus algab tehniliste takistuste pärast kell pool kümme.

Kell pool kümme lasti publik küll saali, aga seal tuli otse talumatus kuumuses oodata veel tund ja veerand, kuni viimaks eesriie avanes kell kolmveerand üksteist. Lõppes etendus seetõttu ka alles järgmisel päeval, kell üks üheksateist minutit. „Tehnilised takistused” seisid selles, et osa kraami oli kaduma läinud ja võttis aega, enne kui Nõukogude Liidu enese (mitte mõne üksiku „vabariigi”) NKVD kõige osavamad nuhid ta jälile said.

„Mööda kodumaad” oli õieti revüü kahes vaatuses, seitsmes pildis, mis kahe piirivalvuri armu- ja teiste seikluste kaudu oli seotud tervikuks. Kahe  p i i r i v a l v u r i – pandagu tähele, kahe r o h e l i s e mundri mehe – sinipunaseid päris-nkvdiste ei julgetud siiski rahvale näidata, kes neid pidi nii väga armastama. Aga see oleks ka olnud talumatu – vähemalt meie rahvale.

Oli selletagi nii mõndagi lihtsalt vastikut selles rikkalikus kavas. Iseäranis käib see ettekande alguse ja lõpu kohta.

Proloogiks oli V.Gussevi („Kuulsuse” autori) „Laul t š e k i s t i d e s t ”, kes selle teksti järgi pidid olema N.Liidu kõige paremad ja julgemad pojad ning rahva kõige suuremad lemmikud. Lõppes aga kava sama Gussevi suure „ B a l l a a d i g a S t a l i n i s t ”, mis oli otse idamaise ilalakkumise tipp. Ja meie teatri- ning lauljarahvas oleks kavatsetud dekaadi lõppõhtul pidanud ka Moskvas kõige suurema vaimustusega laulma midagi sellesarnast! Kummagi pala muusika oli loomulikult Stalini õuekomponistilt, juut Z.Dunajevskilt, kelle viise kommunistlikul aastal on meiegi inimesed pidanud jorutama. Muide, Dunajevski oli ka kõne all oleva laulu- ja tantsuansambli kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks, kuna „koreograafilise kollektiivi” juhiks oli „Stalini preemia laureaat, Vabariigi teeneline artist, ordenikandja” A.Messerer.

Et kogu ettevõtte eesotsas seisid N.Liidus nii tuntud nimed, näitab muidugi ennekõike seda, ert NKVD-d püüti rahvale igaviisi suupäraseks teha.

Revüüs pakuti suurvene, ukraina ja gruusia rahvalaule ning -tantse. Anti lahkesti lootust, et mõne aja pärast säärase ettekande raames pakutakse N.liidu vennasrahvastele ka eesti laulu ning tantsu. Millegipärast aga meile ei näidatud ega lubatud midagi selle rahva folkloorist, kes oma „isetegevust” kõige veenvamalt on avaldanud NKVD-s endas ja kogu selle „struktuuris” – juudi omast. Aga viimati ehk arvati, et juudid ei kuulu n e n d e tšekistide hulka, keda rahvas nii piiritult armastavat kui oma paremaid poegi?

Hooaja lõpetas esietenduste suhtes järelkasv.

18,juunil oli „Estonias” n o o r t e – õ h t u , millel esines nii-öelda noori näitlejakandidaate ja noori tantsija- ning lauljakandidaate. Mõndagi neist olime küll juba enne laval näinud ja ooperis oli nii mõnigi lootustandev jõud esinenud bublandina.

Kokku esines kõne all oleval õhtul kaheksateist noort, üheksa draama- ja niisama palju kontsertosas. Kavas oli kaks O.Lutsu ühevaatuslikku: „Kapsapea” ja „Pärijad” – ning viisteist laulu- ja tantsupala. Õhtu mulje oli üldiselt rahuldav.

Päev hiljem, 19.juunil oli hooaja viimane esietendus, mis ei tulnud aga mõnelt teatrilt, vaid teatrikoolilt, kelle õpilased pärast kolmeaastase kursuse sooritamist astusid esimest korda avalikkuse ette kogu õhtut täitva palaga. Selleks oli ameeriklase Elmer Rice’i „ T ä n a v ”.

Andekas lend jättis oma mänguga hea mulje. Õieti pidi teatrikool andma kolm lavastust, aga Raudsepa „ V e d e l v o r s t ” ke e l a t i  ä r a ja „Pisuhänna” lavaletulekut takistas sõja lahtipuhkemine. „Pisuhänd” kanti siiski järgmisel hooajal ette.

Muide, väärib veel märkimist, et aprillis ja mais toimusid Tallinna teatrite juhtkonnas mõned muudatused. Nii määrati „Draamateatrile” uus direktor ja kunstiline juht. Samuti „Töölisteatrile” määrati direktor, kuna senine ühendatud teatrite direktor jäi „Töölisteatri” kunstiliseks juhiks. Seega toimus kunstiliseski suhtes „Draamateatri” lahutamine „Töölisteatrist”, mis majanduslikul alal oli faktiliselt juba veebruari keskpaiku läbi viidud.