Hooaja esimene operetietendus „Estonias” toimus 3.oktoobril Johann Straussi surematu „ N a h k h i i r e g a ”.

Selles lavastuses tuldi „uuele võimule” veidi vastu sellega, et „peene” seltskonna fassaaditsemist naeruvääristati veelgi suuremal määral, kui see operetis on kombeks..

Enne kui üle minna järgmisele esietendusele, peame mõne sõna pühendama August Jakobsoni „ V i i r a s t u s t e l e ”, mis kui eelmise hooaja lavastus tuli „Estonias” kordamisele. Jakobson oli kommunistide juures saanud väga lugupeetavaks kirjanikuks, kuna ta oli end tingimusteta nende käsutada andnud. Seepärast leiti ka üsna loomulik olevat, et „Estonia” võttis „Viirastused” uuesti mängukavva. Õige pea aga selgus, et juhtivate meeste vaimustus Jakobsoni sellest näidendist ei olnud kuigi suur. Nähtavasti ei olnud Leningradist tulnud meestest keegi „Viirastusi” enne lugenud ja nad olid kõik lihtsalt arvamisel, et küllap see näidend juba sobib ettekandmiseks, kuna see on ju nende truu poolehoidja poolt kirjutatud. Enne „21.juuni pööret” Eestis elanud kommunistlikud võimukandjad ei olnud aga nähtavasti ka paremini informeeritud – ühe sõnaga, „revolutsiooniline valvsus” oli seekord üles öelnud. Igatahes oli varsti kuulda, et kui „Viirastused” oleks olnud mõne teise, vähem ustava mehe töö, siis oleks see kohe „Estonia” repertuaarist maha võetud või üldse mitte sinna lastud. Asi seisneb selles, et „Viirastused” on p s ü h h o a n a l ü ü t i l i n e näidend, psühhoanalüüsi aga Nõukogude Liidus ei tunnustata sel põhjusel, et seda loetakse „individualistlikuks hinge kallal urgitsemiseks”, mis ei võivat huvitada ühtki kommunisti.

Järgmise uudisena pidi – PLBML-i teatris – tulema ordenikandja J.Germani näidend „ Õ e d ”, mille sündmustik keerleb kuulsa kirurgi Pirogovi ümber, kes omal ajal tegutses Tartuski. Et vähemalt sellele lavastusele kindlustada võimalikult palju reklaami ja seega ka publikumenu, selleks palus teatri administraator Brukk lisaks oma enne väljendatud üldsõnalisele pisarsilmsele palvele lehtede toimetusi, et nad saadaksid oma esindajaid s e l l e t ü k i p u h u l näitlejatega veidi juttu ajama. Jutuajamine toimus teatris juhi asetäitja, noorempolitruki Mirski kabinetis, kes ise kogu aeg seal viibis, nähtavasti selleks, et valvata oma näitlejate – võib-olla aga ka ajakirjanike – järele ja kes vahetevahel ka ise sõna võttis, seejuures närviliselt näpitsedes „Poliitilise sõnaraamatu” kallal, mis hästi nähtaval kohal ta laual lebas.

Meesnäitlejaid, tähendab, ka peategelase Pirogovi kehastajat, jutuajamisel millegipärast ei olnud. Oli ainult kolm näitlejatari – vana Grigorjeva, keskealine Jegorova ja väga noor Popova. Viimane oli komnoor ja nähtavasti proletaarlikku päritolu, kuna Jegorova kogu oma käitumise järele otsustades pidi pärinema hea kasvatuse saanud „kodanlikest” ringkondadest. Grigorjeva jättis ebamäärase mulje.

Jutuajamisel oli kõige aktiivsem Jegorova, kes kõneles sellest, kuidas trupp „õdesid” ette valmistanud, kuidas ta selleks käinud ka Pirogovi-nimelises muuseumis, uurinud raamatuid jne., ja kes peajoontes jutustas ka näidendi sisu.

Kuidagi kaldus jutt ka nõukogude inimese kujundamisele laval. Mirski avaldas oma pahameelt selle üle, et Eesti publik ei taha vaadata poliitilisi tükke. Isegi eesti näitlejad ei käivat PLBML-i teatri etendustel – ja ometi oleks see neile tähtis, sest siin nad võivad õppida, kuidas tuleb mängida õilsahingelist „nõukogude inimest”, mida nad sugugi ei oskavat teha. Seda öeldes Mirski läks ägedaks, mispeale Jegorova astus vahele, öeldes, et ei olevat kaugeltki kerge mängida u u t i n i m e s t , nagu seda peaks tehtama, ja et pikapeale seda õpivad eestigi näitlejad.

See oli igatahes huvitav ülestunnistus, et on raske mängida „uut inimest”, tähendab ideaalset kommunisti. Me ei ole ka võinud tähele panna, et nõukogude näitlejad oleksid seda teinud paremini kui eestlased. Asi seisneb ikkagi lihtsalt selles, et veretut ideaalkuju on isegi geniaalsel näitlejal raske verega täita.

Muide, etteheidet, et eesti näitlejad ei suuda rahuldavalt mängida „uue maailma” esindajaid, tuli hiljem korduvalt ka N.Liidust siia kolinud eesti kommunistide suust; nende arvates eesti näitlejad l i h t s a l t e i s a a n u d a r u ehtsast kommunistist. (Selles oli neil kahtlejatel kindlasti õigus.) Küsimuse peale, mida siis tuleks ette võtta, et asja parandada, kehitasid Liidust tulnud arvustajad õlgu, head nõu aga kas ei tahtnud või – mis tõenäolisem – ei suutnud anda. See ei ole ka ime, kui arvestada seda, et – nagu juba märgitud – kõne all olev etteheide esines sageli ka N.Liidu teatriajakirjanduses (nõukogude näitlejate kohta muidugi), mis aga samuiti jättis andmata konkreetsemad näpunäited.

Opereeriti kõige enam meilgi juba korduvalt mainitud „sotsialistliku realismi” mõistega, mis Gorki nõudmise kohaselt pidi kujutama ka „uut inimest” niisugusena nagu ta oli, võitluses ja töös, tähendab muidugi niisugusena, milline ta peaks olema. Aga et tõelikkuses nähtavasti sääraseidki inimesi ei olnud kuigi palju, ei saanud ei nõukogude kirjanikud ega näitlejad hakkama nende veenva ning südamesse tungiva kujutamisega.

„Õdede” esietendus toimus 7.oktoobril. Lavastajaks oli keegi Mihhail Pärn (Pjärn). Kas ta oli eestlane, ei saadud kindlaks teha, kuna ta kaaslased seda ei teadnud ja meest ennast Tallinnas ei olnud. (Lavastus kui niisugune oli juba enne teatri siiatulekut valmis tehtud.)

10.oktoobril andis „Töölisteater” oma teise esietenduse, näidendi „ M i n u p o e g ”, mille autoriteks on S.Gergely (mitte S.Hergel, nagu seisab kavalehel) ja O.Litovski, arvatavasti mõlemad juudid, üks Ungarist, teine Liidust.

Kui uskuda teatri kavakirjutust, siis selles näidendis me „saame manduva kodanliku maailma pahedest selgema kujutluse, kui mõnest propaganda eriteosest. Ja seepärast, et siin see pehkinud maailm kerkib meie ette veenvais kunstilisis kujundeis. Samuti kerkivad selles näidendis meie silme ette jõulised, puhthingelised ideelised inimesed – ja mitte ainuüksi teadlike kommunistidena, vaid ka tavaliste igapäevaste inimestena. Neid „jõulisi”, puhtahingelisi”, ideelisi inimesi” me juba tunneme. Ja kogu see ettekanne on äärmiselt ebasümpaatlik, kuna „teost läbib selge, kompromissidetu kommunistlik ideoloogia”, nagu konstateerib „Sirbi ja Vasara” arvustaja. Huvitav, et jällegi ei oldud täiel määral rahul naispeategelase, revolutsionääri ema Maria Eszeragi kehastajaga, kuigi tunnustati ta hingelist mängu. Ei olnud kindlasti näitleja süü, et ta ei saanud veenvalt anda „jõulist, puhtahingelist, ideelist inimest” nagu seda näevad kommunistid – põhjus on meil teada.

12.oktoobril 1940 Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidium otsustas kõik Eesti NSV piirides tegutsevad teatrid n a t s i o n a l i s e e r i d a . Sellekohases seadluses öeldakse, et teatrite natsionaliseerimine toimub nende loova tegevuse arendamiseks töötava rahva huvides, nende menukaks rakendamiseks sotsialistlikku ülesehitustöösse ja nende kunstilise taseme tõstmiseks.

Loomulikult konstrueeriti ajakirjanduses, et teatrite natsionaliseerimisega on võetud töörahva juhtimisele ja rakendatud ühiskonna progressi teenistusse „vägev propagandavahend ja rahva meelsuse kasvataja”.

Selles lootuses aga pidid natsionaliseerijad põhjalikult pettuma, sest teatrite poliitilis-propagandaline mõju jäi võrdseks peaaegu nulliga...

23.oktoobril anti Rahvakomissaride Nõukogu määrus, millega teatrite natsionaliseerimise k o r r a l d a m i n e pannakse hariduse rahvakomissarile, kellel „on õigus selleks välja anda vastavaid käskkirju ja juhendeid”. Edasi loeme määruse tekstist:

„§2. Natsionaliseerida ühes teatritega seni nende kasutada olnud teatrihooned ühes nende päraldistega ja anda need kasutada natsionaliseeritud teatritele. Kinnisvarade ja nende päraldiste üleandmine riigile on vaba igasugusest maksudest.

§3. Allutada natsionaliseeritud teatrid „Estonia”, „Eesti Draamateater” ja „Töölisteater” Tallinnas ning „Vanemuine” Tartus, kui juhtivad, üldise tähtsusega teatrid, administratiivselt vahetult Hariduse Rahvakomissariaadile.

§4.Allutada natsionaliseeritud teatrid „Endla” Pärnus, „Ugala” Viljandis, „Narva teater” Narvas, „Kannel” Võrus, „Säde” Valgas ja „Kuressaare teater” Kuressaares, kui kohaliku tähtsusega teatrid, administratiivselt vastavale linnaomavalitsusele, kusjuures nende teatrite tegevuskavade, koosseisude, eelarvete ja aruannete kinnitamine toimub Hariduse Rahvakomissari juhendite kohaselt.

§5p.3 loetletud natsionaliseeritud teatrite aineline toetamine toimub Hariduse Rahvakomissariaadi kaudu riigi eelarve summadest, kuna §4 loetletud natsionaliseeritud teatrite aineline toetamine toimub pooles osas vastavate linnaomavalitsuste, pooles osas Hariduse Rahvakomissariaadi kaudu riigi summadest.

§6. Kõigi natsionalisdeeritud teatrite üldist kunstilist juhtimist ja järelevalvet teostab Hariduse Rahvakomissariaat.”

Muide, teatrite natsionaliseerimise läbiviimine jäi j u r i i d i l i s e l t teostamata. Pärast teatrite natsionaliseerimise kuulutamist määrati kõik nende direktorid t e a t r i k o m i s s a r i d e k s . Kuna aga ükski neist ei olnud kommunistliku partei liige, siis Eesti Kommunistliku Partei nõudmisel ja kinnitusel määrati kindlaks igale komissarile „abiks” kaks usaldusmeest – üks parteiliige partei nimetusel, teisena aga tegelaskonna esindaja. Iga niisugune kolmik pidi oma teatris läbi viima natsionaliseerimise otsuse. Nõukogude Liidus maksva korra järgi oleksid iga teatri eesotsas pidanud olema direktor (s.o. politruk-administraator) ja kunstiline juht. Teatripolitrukkideks sobivaid isikuid aga ei olnud olemas ning ei-tea-keda ei tahetud Hariduse Rahvakomissariaadis siiski ka mitte määrata, et vältida võimalikke hõõrumisi teatrite poliitiliste ja kunstiliste juhtide vahel. Sellest ka see kombinatsioon „komissaridega”, milles aga „usaldusmehed” rahvakomissariaadi poolt ette nähtud ei olnud. See oli, nagu juba öeldud, partei enese, õigemini ta keskkomitee idee.

Mõni päev pärast ülaltoodud määruse avaldamist kutsuti kokku iga teatri juhatuse liikmed, teenijaskond ja näitlejad ning tehti neile ametlikult teatavaks natsionaliseerimise otsus ning sellega kaasas käivad korraldused. Teadaandjateks olid komissarid, kes pöörasid igaüks oma tegelaskonna poole üleskutsega asuda uues korras ja „uute võimaluste” juures tööle oma parema ja siirama innu ning tahtega.

Samal ajal olid teatrites juba käimas kõrgemalt poolt ettekirjutatud ettevalmistused oktoobrirevolutsiooni pidustusteks.