Enne kui jälgida teatrite tegevust ja elu pärast sõja puhkemist, mis toimus kolm päeva pärast hooaja viimast esietendust, pühendame tähelepanu t e a t r i a j a k i r j a l e , sest ühenduses sellega on nii mõndagi huvitavat jutustada.

Kõigepealt väike võrdlus. Aastaid väga hästi toimetatud „Teatril” oli kindlaks tiraažiks välja kujunenud 1300 eksemplari. Kui oletada, et kogu see hulk läheb ära ainult meie kümnele teatrile, siis tuleks iga teatri kohta 130 tellijat. Nõukogude Liidus ilmus ajakiri „Teatr”, mille tiraaž oli 8000 eksemplari. Teatreid loeti tol ajal Liidus tuhande ümber. Kui jällegi ajakirjade trükiarv ära jagada ainult teatrite vahel, tuleks iga nõukogude teatri kohta ainult 8 tellijat. Vahekord 130:8 on üsna häbistav „teatrimaa” kohta, milleks Nõukogude Liitu harilikult on nimetatud.

„Teater” sai oma seitsmenda aastakäigu lõpetada. Selleks ilmus kaks kahekordset numbrit 6/7 ja 8/9. Mõlemad numbrid ilmusid – nagu Liidugi „Teatri” numbrid harilikult – suure hiljaksjäämisega. Toimetus ja väljaandja olid endised, aga numbri esiküljele ilmus loomulikult „kuulus” lause „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”

Samuti avaldati nr-s 6/7 ettekirjutuse kohaselt lehekülje suuruselt Lenini ja Stalini pildid ning numbri kaanele pandi 3 punast lippu. Kuna number pidi ilmuma enam-vähem oktoobrirevolutsiooni pidustusteks, siis tuli Lenini ja Stalini piltide vahel avaldada üks katke Stalini „Leninismi küsimustest”, mis on pühendatud oktoobrirevolutsiooni võidule.

Kõne all olev number pidi, nagu N.Liidu seaduse kohaselt iga trükitoode, tsensuurist läbi minema. Selle numbri vaatas läbi Olga Lauristin ise, kes hiljuti oli nimetatud „Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse” juhatajaks ja oli endale saanud ilusa kabineti Toompea lossis.

Kõigepealt laskis ta endale Riigiraamatukogust tuua Stalini „Leninismi küsimused”, et siis lause-lauselt kontrollida ülalmainitud tõlke täpsust. „Sääraseis asjus ei tohi olla pisimatki viga” ütles ta, „see võib maksma minna pead.”

Rohkem ta siiski tehnilise toimetaja juuresolekul ei kontrollinud, vaid palus mõne päeva pärast revisjonipoognate järele tulla. (Kõik oli loomulikult murtud ja trükivalmis.)

Kui tehniline toimetaja ettekirjutatud päeval jälle ilmus „K. ja K.Peavalitsusse” ja küsis, kas kõik on korras, selgus, et kõik mitte korras ei ole. Artiklist „Teatri lähtekohtadest Nõukogude Liidus” oli üks osa punase pliiatsiga maha tõmmatud.

„Siin on juttu Keržentsevist. Seda nime ei tohi mainidagi.”

„Oma eeskirju ei tarvitse ma põhjendada.”

Väga võimalik, et Olga Lauristin ise ei teadnud, miks ei tohtinud enam Keržentsevi nime trükis avaldada. Omal ajal mängis see mees Nõukogude Liidus teatrielus väga tähtsat osa.

Olga Lauristini kabinetis liikus üks lüheldane eestlane, kelle käest ta vahetevahel sosinal nõu küsis. Väga võimalik, et see mees oligi korralduse teinud eemaldada Keržentsevi nimi.

Muid takistusi ei olnud, aga seegipärast oli küllaltki sekeldusi, kuna number tuli suures osas ümber murda. Tehniline toimetaja küsis enne „K. ja K.Peavalitsusest” lahkumist veel, kas ta võib mingi ornamendi panna, kui ta leia sobivat tekstijuppi, sest asi oli pakiline.

„Vaadake, et te mulle haakristi ei pane!” vastas Olga Lauristin seepeale pool-naljatades. See oli oktoobris 1940.

„Teatri” esimese kaksiknumbri tsenseeris juba teine naine – „K. ja K.Peavalitsus” üldse kubises naistest. See oli Eduard Pälli naine. Temagi muutus ettevaatlikuks, kui nägi „Teatri” kogu seitsmenda aastakäigu sisukorda, mis pidi selle numbriga kaasa minema.

„Õieti ma peaksin kogu aastakäigu läbi lugema, enne kui annan loa sisukorra avaldamiseks. Siin näit. on niisugune pealkiri „Lippu ei tohi langetada!” Kas te vastutate selle eest, et see artikkel ei sisalda midagi kommunismivastast?”

„Vastutan!” ütles tehniline toimetaja.

„Teatri” viimase aastakäigu viimase numbri viimasel küljel kirjutati toimetuse nimel m.s. järgmist:

„Käesoleva numbriga „Teater” lõpetab ilmumise. Ta järglaseks saab ajakiri „Teater ja Muusika”, mis hakkab ilmuma jaanuaris.

Uuel ajakirjal on uutes, eesti nõukogude oludes h o o p i s a v a r a m a d ülesanded, võimalused ja väljavaated kui need, mis olid ta eelkäijal.”

Aga juba uue ajakirja nimi üksi rääkis selle vastu sellele paljutõotavale lausele. Seni puhtakujulisest „Teatrist” pidi nüüd saama „Teater ja Muusika”. Uus teatriajakiri pidi Eesti oludes tähendama vähemalt sammu edasi. „... ja Muusika” aga tähendas sammu tagasi. Aga neid vähisamme pidi veelgi tulema.

Esialgu ei saanud midagi praktilist ette võtta, kuna partei otsis uuele ajakirjale vastutavat toimetajat, ei leidnud aga säärast isikut, kuna see pidi ise olema partei liige. 10.jaanuaril aga teatati RK Pedagoogilisest Kirjandusest „Teatri” senisele tehnilisele toimetajale, et uue ajakirja number olgu 20.jaanuaril ilmunud. Kunstidevalitsuse juhataja teatas omalt poolt, et igas numbris olgu nõukogude ajakirjade eeskujul poliitiline või vähemalt poolpoliitiline juhtkiri, mida peaks kirjutama kas vastutav toimetaja või mõni teine parteiliige. Esimese säärase – ainult poolpoliitilise – juhtkirja kirjutas Kunstidevalitsuse juhataja ise, kuna vastutavat toimetajat ikka veel ei olnud leitud.

Palju muret oli paberiga, kuna partei – ikka see partei – ei tahtnud teatriajakirja jaoks valget anda. (Säärased asjad allusid tol ajal Neeme Ruusile.) Viimaks saadigi halli paberit, umbes niisugust, millele N.Liidus trükiti enamjagu ajakirju, kui nad ei olnud just luksusajakirjad. Hale oli vaadata „Teater ja Muusika” esimest numbrit, seda enam, et klišeedki olid hallil ja halval paberil kaunis räbalasti välja tulnud.

Viimsel hetkel määrati ajakirjale ka vastutav toimetaja, kelleks sai „Estonia” teatri uus direktor P.Rummo. Oli küll antud kategooriline käsk, esimene number olgu ilmunud 20.jaanuariks või – hiljem – vähemalt ikkagi jaanuarikuu jooksul, ometi läks ta trükki alles 1.veebruaril.

Tsensuur suuri takistusi ei teinud, aga sekeldusi oli temaga siiski palju. Revisjonipoognad tuli anda kahes eksemplaris, kusjuures iga lehekülg pidi kandma vastutama toimetaja allkirja. „Peavalitsusest” tulev revisjonieksemplar pidi jällegi igal küljel kandma trükiluba ja allkirja. (Hiljem seda küll lihtsustati, kuigi see seaduse poolt lubatud ei olnud.) Kui number oli trükitud, siis tuli „Peavalitsusse” saata veel a kaks eksemplari, jällegi vastutava toimetaja allkirjaga, kes m.s. ühel eksemplaril pidi kinnitama, et trükivigu ei ole. Alles siis, kui trükikoda oli „Peavalitsusest” saanud tagasi eksemplari ilmumisloaga, võis ta numbreid välja anda RK Pedagoogilisele Kirjandusele.

Kaastöö saamisega oli raskusi. Nii mõnelgi mehel, kes enne „Teatrile” oli kirjutanud, ei olnud enam tuju selle töö jätkamiseks. Varsti andis end eksitavalt tunda ka „kunstidekaad”. Kõik „tegid dekaadi”, kellelgi ei olnud enam aega sule pihkuvõtmiseks. Raske oli muusikameestega, veel raskem aga „isetegevuse” meestega, kes nõudsid „Teatrilt ja Muusikalt” tähelepanu oma alale, ise aga peaaegu ridagi ei kirjutanud – ja kui siiski, siis niisugust kaastööd, mis ei rõõmustanud kedagi. Väga palju tuli kasutada tõlkematerjali. Leidus ka häid algupäraseid artikleid, mis olid poliitikast täiesti vabad, üldiselt aga ei saanud „Teater ja Muusika” arusaadavail põhjustel jääda püsima eelkäija tasemele.

Pärast veebruarinumbri ilmumist tuli suur üllatus. Ajakirja vastutav toimetaja teatas tegevtoimetajaks ümberristitud tehnilisele toimetajale, et Neeme Ruus olevat talle helistanud ja üpris vihaselt küsinud, kas „Teater ja Muusika” tegijad tegevat sabotaaži – m i k s o m e t i a j a k i r i i l m u va t n i i h a l v a l p a b e r i l !

Ja seda küsis sama Neeme Ruus, kes enne ise kuidagi ei saanud või ei tahtnud muretseda korraliku paberit!

Kolmandast kuni viimase (kuuenda) numbrini ilmus ajakiri paberil, mis ei olnud küll kaugeltki nii hea kui „Teatri” oma, aga vähemalt valge.

Nagu öeldud, tsensuuriga suurt raskusi ei olnud. Korduvalt aga said niihästi vastutav kui ka tehniline toimetaja pähe RK Pedagoogilise Kirjanduse uue peatoimetaja poolt – pärast seda kui numbrid olid ilmunud, täh. tsensuuri poolt heaks kiidetud! See mees, kes nüüd oli veel tsensorlikum kui tsensor ise, ei olnud omal ajal avaldanud mingeid pahempoolsuse tundemärke, ei olnud arvatavasti nüüdki kommunist ega nende sabarakk, vaid ta nähtavasti lihtsalt kartis, nagu öeldakse, oma naha pärast.

Esimene temapoolne saun „Teater ja Muusika” toimetajatele tuli ühenduses artikliga „Folkloorist „Töölisteatri” „Püve talus””. Selle artikli teine lõige kõlab järgmiselt.

„Mõningail ajajärkudel aga pühendab kunst rahvakunstile erilist tähelepanu. See juhtub siis, kui teatavat ajajärku valitseva kunsti laad ehk stiil hakkab oma akuutsust kaotama ja muutub rahutust otsimisest ning tunglemisest rahulikuks ja laisaks, ühetasaseks voolamiseks. Uus suund aga, mis võib küll juba kuskil mujal tekkinud olla, seal juba valitseda ja sealt isegi teataval määral meieni kanduda, ei suuda meid veel haarata, sest ta on oma olemuselt meile võõras, olles saanud alguse teiste, meile mittemõistetavate tavade ja tõekspidamiste õhustikus.”

Viimasest lausest („Uus suund aga...”) võivat nii aru saada, nagu oleks see nõukogude kunsti vastu sihitud, arvas peatoimetaja. Aga miks siis tsensuur sellest niiviisi aru ei saanud, küsisid toimetajad. See ei tähendavat midagi, arvas peatoimetaja jälle vastu, pidavat valvsam oldama.

Muide, peab ütlema, et peatoimetajal oli sellega õigus. Üks väga pahatahtlik isik – lugejad tunnevad teda juba – oli sellest lausest tõepoolest nii aru saanud, nagu tsensor ei osanud aru saada. Kuid sellest veidi hiljem.

Ühes artiklis, mis oli pühendatud ühele tantsijale, šokeeris RK Pedagoogilise Kirjanduse peatoimetajat tõik, et seal kõneldi leedidest ja ei tahtnud ta seda hästi omaks võtta, et leedisid ei saa nii lihtsalt seltsimeesteks teha.

Kõige enam hirmu aga tundis vaene peatoimetaja mõne lause pärast, mis leidusid kirjutuses „Ballett „Kalevipoja” ainetel”: „...Kalevipoja käes nähakse riigivappi ja tarkuseraamatut. Rahvas jääb ootama Kalevipoja taas kojutulekut.” See võivat ju tähendada seda, et eesti rahvas ootab kommunistliku võimu alt vabanemist!

Ei aidanud midagi toimetajate seletused, et kogu see kirjutus on võetud „Sirbist ja Vasarast”, seega enne „Teater ja Muusika” ilmumist kaks korda tsensuurist läbi käinud. Oodatagu ainult, mis Neeme Ruus ütleb! Neeme Ruus ei öelnud siiski midagi ja peatoimetaja hingas mõni päev hiljem kindlasti vabamalt.

Ajakirjandus suhtus „Teater ja Muusikasse” üldiselt hästi. Aga „Sovetskaja Estonija” 20.mai numbris ilmus pikem artikkel „Teater ja Muusika” kohta, mille sisu iseloomustab juba ta pealkiri „ T e a t r i h a l b a b i l i n e ”. Selle kirjutuse autoriks oli S.I.L. ehk S.Kulap ehk, teiste sõnadega, too auahne juut Levin, kes kõigis Tallinna teatrites – vähemalt kolmes eesti teatris – oli kippunud juhtivaile kohtadele.

See noormees kannatas ilmsesti alaväärtustunde all: eesti teatri direktoriks teda ei pandud, „Teater ja Muusika” vastutava toimetaja kohta talle ka ei käidud pakkumas – mis siis muud kui sulg pihku ja hakka tõrvama, keda aga saad!

Endastmõistetavalt näitab seltsimees Levin end jällegi suure „ideoloogina”. Toome artikli alguse kärbeteta:

„Meie teatrid on tormilise loomingulise kasvu teel. Igal kuul ilmub nende lavadele uusi lavastusi. Iga päevaga areneb kunstiline isetegevus, haarates üha laiemaid töötajate kihte.

On sündimas nõukogude näitekirjandus. Kogu see kasv vajab õigeaegset abi, lavastuste puuduste arutamist, tutvustamist nõukogude loomingumeetodi teooria ja praktikaga. Uusi lavastusi ei suudeta ajalehtede veergudel tarvilisel määral läbi analüüsida. Säärased analüüsid peavad endile koha leidma eriajakirja lehekülgedel. Nende konkreetse materjali najal tuleb näidata vigu ja puudusi, osutada õigeid teid, mis viivad meie teatri sotsialistliku realismi poole. Selles seisneb „Teater ja Muusika” põhiülesanne, mis on ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kunstidevalitsuse häälekandjaks. Kuid seda oma põhiülesannet ajakiri ei täida rahuldavalt.”

Ja siis järgneb „Teater ja Muusika” esimese nelja numbri „analüüs”. Kiita saavad ainult J.Semper ja veel mõned teised artiklid.

Ja Levin on ka see mehike, kes ülalpuudutatud artikli – „Folkloorist „Töölisteatri” „Püve talus”” ühest lõikest saab niiviisi aru, nagu RK Pedagoogilise Kirjanduse peatoimetaja oli kartnud. Ta kirjutab:

„Eriti tuleb aprillinumbris välja tõsta kirjutust folkloorist „Töölisteatri” „Püve talus”. Selles artiklis autor, kõneldes moodsa kunsti sagedasest folkloori poole pöördumisest, seletab tõsiasja, et meie teatrid püüavad dekaadil ettekandmiseks määratud näidendites end folklooriga aidata, sellega, nagu ei oleks meie teatrid võimelised võtma vastu „neile võõrast” nõukogude kunsti ja et nad seetõttu peavad folkloori juurest ajutist abi otsima.

See autori veider arvamisavaldus moonutab nõukogude kunsti mõistet... Folkloori poole pöördumine ei ole ajutise abi otsimine, vaid sammuks uue, täisväärtusliku eesti kunsti loomise poole, mis on rahvuslik vormilt ja sotsialistlik sisult. Avaldada ajakirjas artikkel, mis patustab autori poliitilise kirjaoskamatusega, on suur viga toimetuse poolt.”

„Ajakirja äärmine ükskõiksus, ta huvipuudus meie teatrite kaadreile uue teatri ehitamise juures abiandmise suhtes, kelle töölised seltsimees Stalini ütlust mööda võiksid saada „inimhinge insenerideks”, kutsub lugejas välja suure rahuldamatuse tunde.

ENSV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kunstidevalitsus peab tarvitusele võtma kõik abinõud selleks, et ta häälekandjaks saaks nõukogude teatripoliitika väärikas läbiviija meie vabariigis.”

Kulap-Levin võis olla kaunis pettunud, kui ta pidi veenduma, et ta „ideoloogilisel” artiklil ei ole mingeid tagajärgi, vähemalt mitte neid, mida ta lootis saada – teda ei määratudki „Teater ja Muusika” toimetajaks. Isegi meie kommunistlikud „kõrgemad” ringkonnad nähtavasti ei seedinud hästi seda, et üks juudipoiss võttis suu nii täis, kõneldes kogu aeg „ m e i e teatrist” ja „ m e i e teatrist”, ning sealt poolt tuli lühike käsk: „Vastu hakata!” Mida ka tehti.

Muide, Levin oli pärast sõja puhkemist üks esimesi juute, kes hakkasid ringi jooksma gaasitorbiku ja revolvriga. Kui ta tänaval või restoranis juhtus kohtama mõnd „Teater ja Muusika” toimetajat, ta kahvatas ja lähendas oma väriseva käe ettevaatlikult relvale. Ei ole meil kerge kellelgi!