Pärnumaa on Lõuna-Eesti maakondadest kohaks, kus metsavennad saavutavad oma aktiivsusega kõige suuremaid tulemusi.

Õieti kujuneb siin metsavendade liikumisest juba enne sakslaste saabumist kindlasti organiseeritud omakaitse, mis valitseb maakonna lõunaosas nii tugevalt, et ei saa enam kõnet olla illegaalsest, varjatud tegevusest. Nõnda on Pärnumaal 3.-8.juulini, s.o. enne sakslaste saabumist maakonna piiridesse, võim üle võetud järgmistes paikades: Saarde, Tihemetsa, Tali, Laiksaare, Abja, Orajõe, Häädemeeste, Tõstamaa, Seliste, Soontaga, Vändra, Rajangu ja Audru valdades ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnades. Seega kokku 13 vallas ja 2 linnas.

Sellega on Pärnumaa metsavendade tegevus mitmeti erinev muude maakondade metsavendade tegevusest, kus kogu aja tuli arvestada vaenlase tugeva ja veel murdmatu ülevõimuga. Kui kõikjal mujal metsavendade tegevus kujunes tõeliselt omakaitse illegaalseks, varjatud eelajajärguks ning omakaitse ajajärk algas alles sakslaste saabumisega, siis Pärnumaa metsavennad oma jõudude koondamisega suutsid end põranda alt välja murda juba tublisti enne sakslaste saabumist, surudes alla kohapealsed punased võimuorganid.

Sellejuures Pärnumaa on taas maakonnaks, kus rinne pikemalt peatuma jäi ning maakonna kuni augusti keskpäevadeni jaotas kaheks üksteisest eraldatud osaks. Erilisi, keerulisi olukordi lõid veel rindejoone kõikumised, milliste puhul metsavennad kui omakaitse, küll iseseisvalt, küll koos Saksa sõjavägedega, on otseses rindetegevuses abistava tegurina sekka löönud.

Omakaitse ja metsavendade üksuste vahel enne sakslaste saabumist polegi tarvidust eriti vahet teha, kuna need mõlemad mõisted ühesuguste tegutsemistingimustega üksteisest läbi põimuvad. Küll aga ei saa pärast sakslaste saabumist enam juttu olla metsavendadest, sest siis tegutses omakaitse juba avaliku, sõjaväeliste organite poolt toetatud võimuna ning eestimeelselt mõtlevail meestel polnud enam vajadust põrandaaluseks, varjatud tegevuseks. Sellejuures Pärnumaa metsavennad olid oma kättevõideldud positsioonidelt tükk maad erilisemas seisukorras teiste maakondade metsavendade ees.

Metsavendade – omakaitse üksuste – südamikuks kujunes Pärnumaal Kilingi-Nõmme ja selle ümbruse vallad, kus võimuhaaramine teostati juba 3.juulil.

Pärnumaa esimeseks vallaks, kus heisati Eesti lipp, mis kogu sõja ajaks lehvima jäi, oli Tali vald, mille soodest ja metsadest piiratud aladel metsavennad olid organiseeritud üsna tugevaks jõuks. Küüditamiste ja sõja puhkemise päevadest peale oli metsa rettu pugenud enamik meestest. Nõnda leidus siin mitmesugustes gruppides kooliõpetajaid, üliõpilasi, endisi vallavanemaid, metsavahte, ametnikke, õpilasi ja isegi uusmaasaajaid. Ühe salga juures oli relvuriks kohalik meier, kes parandas ja valmistas relvi.

3.juulil, kui välissündmused metsavendadele küllalt soodsaid tunnuseid avaldasid, otsustasid nad vallamajas võimu üle võtta. Selleks alustati 50-60-mehelise ühinenud grupi poolt marssi vallamajale ning vangistati täitevkomitee ja selle punased poolehoidjad. Kell 15.30 heisati vallamajale Eesti lipp, mis sinna kogu sõja ajaks uhkelt lehvima jäi.

Pärnust tehtud telefonilised korraldused võeti igakord vastu ning järelepärimistele vastati, et valla piirides on kõik rahulik. Nõnda jäi punastele maakonna keskuses sündmus mitmeks päevaks teadmata.

Soodsa asendi tõttu valiti Tali vald kohaks, kuhu ka teistest valdadest vangistatud kommunistlikud tegelased „vangi” toodi. Sel moel oli siia peagi kujunenud omaette keskus.

3.juuli järgneva sündmusena toimus peaaegu samaaegselt võimu ülevõtmine metsavendade poolt Saarde vallas. 30-40-meheline metsavendade üksus vallutas siin valla ning vallamaja, kus pandi lehvima eesti lipp.

Sama päeva õhtul vallutati Tihemetsa metsavendade 40-50-mehelise grupi poolt ka Tihemetsa vallamaja ja Voltveti raudteejaam. Valla täitevkomitee tegelased vahistati. Sama toimus hilisõhtul ka Laiksaare vallas, kus tegutses 30-40-meheline metsavendade grupp.

Nende valdade keskpunktis, Kilingi-Nõmme linnas, teostatakse võimu ülevõtmine 3.juulil kell 19. Sel hetkel hakkavad järsku hüüdma kohaliku vabriku sireenid, mis on väljaastumise leppemärgiks. Väheste relvade, kuid julge pealehakkamise juures vallutati peagi Kilingi-Nõmme linnavalitsus, postkontor ja raudteejaam, kusjuures vangistati 25 kommunistlikku tegelast, kes saadeti tapi korras Tali valda.

Sellega oli 3.juuli õhtuks võim üle võetud 4-s Pärnumaa vallas ning ühes linnas. Ühtlasi oli aktiivselt tegutsevate metsavendade-omakaitselaste arv kasvanud ca 400-le.

4.juulil liitusid neile veel Abja, Orajõe ja Häädemeeste vallad, kus samuti metsavendade poolt teostati võimu ülevõtmine.

Ühtlasi teostus 4.juuli õhtul Kilingi-Nõmmel ka suurte mõõtudega lahing, mida metsavendadel-omakaitselastel tuli pidada linna kaitsmiseks. See tekkis võimu ülevõtmise otsese järeldusena. Kuigi sündmust Pärnus asuva punaste keskuse eest ligemale ööpäev oli püütud saladuses hoida, sai see siiski teatavaks ning Kilingi-Nõmmet saadeti tagasi vallutama 150-meheline hävituspataljonlaste rühm 4 kergekuulipilduja, käsigranaatide ja vintpüssidega.

Kilingi-Nõmme metsavennad-omakaitselased võtsid selle lahingu vastu linna serval nn. Liivamäel. Üldjuhi kohale asus end. Kaitseliidu tegelane major Paul Lilleleht, kes kasutas umbes 70-mehelist jõudude gruppi, kelle ainsaks relvaks olid vintpüssid, nendestki paljud puudulikud. Lahing vältas 3 tundi, kusjuures otsustavail momentidel saabus metsavendadele abi valdadest, Voltveti metsakoolist sealsete õpilaste näol ning lõpuks 17-meheline salk Läti piiril tegutsenud endisi eesti piirivalvureid. Need väiksed grupid, ühinenult teraseses võidutahtes, lõid pealetunginud vaenlase täielikult puruks. See jättis maha kõik oma 6 veoautot, 2 kergekuulipildujat, palju püsse ja laskemoona. Langenud hävituspataljonlasi loeti 68 surnut, 16 haavatut ning vangivõetuid 10. Sellega oli ründajate koosseisust välja langenud tervelt 2/3. Metsavennad-omakaitselased kaotasid 2 meest langenute ja 7 haavatutena, kusjuures haavata sai ka lahingu üldjuht major Lilleleht.

Selle võiduka lahingu jätkuna teostub aga südaöösel vastu 5.juulit veel üks kokkupõrge, kus metsavennad peavad siiski taanduma. Nimelt saabuvad Pärnust kohale regulaarsed Punaväe üksused koos tankidega, teostades rünnakut linnale. Soomusmasinate vastu ei saa püssikuulid ning metsavennad tõmbuvad Tali valda, kus on soodsamad kaitsepositsioonid. Linnast aga lahkusid kõik inimesed, põgenedes omakorda metsadesse ning suurendades veelgi metsavendade arvu.

Vaprateks lahingumeesteks kujunesid ka Orajõe ja Häädemeste metsavennad, kellel umbes 60-meheliseks grupiks ühinenult toimus 3.-8.juulini terve rida lahinguid, millest kõige suurem oli nn. Rannametsa lahing Timmkanali ääres, kus vaenlane kaotas 57 surnut.

Orajõel teostasid metsavennad 3.juulil kallaletungi Punaväe Treimanni vaatluspostile. Punaarmeelased taganesid ning neilt saadi saagiks käsigranaate ja muud sõjavarustust. Vallamajast said metsavennad veel jahipüsse ja laskemoona. 4.juulil organiseeriti rühma võimaliku kallaletungi tagasilöömiseks ning 5.juuli varahommikul asuti koos Häädemeeste metsavendadega kaitsepositsioonile paarsada meetrit Timmkanalist Pärnu poole, kust kardeti kallaletungi.

Keskpäeval toimus esimene tulistamine. Langes 2 bolševikku, kes mootorrattal olid teele ilmunud. Järgmise päeva varahommikul oli aga tegemist tõsisema vahejuhtumiga. Tekkis kokkupõrge Pärnu poolt veoautol ilmunud punaarmeelaste salgaga. Nendest langes 7 meest, haavata sai 2, kuna osa pääses põgenema. Saagiks saadi aga hädapärast tarvisolevaid relvi.

Samal päeval teostas Häädemeestel hädamaandumise Saksa pommituslennuk, mis oli saanud vigastada Sauga lennuvälja ründamisel. Metsavennad võtsid oma hoole alla lennuki ja lendurid, kellest teine osutus pärastise Eesti kindralkomissari K.-S.Litzmanni vennapojaks. Metsavennad saatsid lendurid edasi Riia poole, kuid palusid ühtlasi Saksa sõjajõudude juures valgustada siin tekkinud olukorda ning saata metsavendadele abi. Lendurid jätsid ärasõidul metsavendade kasutusse kaks oma lennukikuulipildujat ühes laskemoonaga.

Sel teel saadud relvad osutusid hiljem tõelisteks abimeesteks hädas, kuna metsavendadel tuli tagasi lüüa 2 rasket rünnakut. Esimene teostus 7.juuli hommikul, mil Rannametsa seisukohti ründas 80-meheline hävituspataljoni üksus. Nendele oli võimalik vastu panna 50 väheses relvastuses meest. Pooleteisttunnise tulistamise järel vastane aga taandus, võttes kaasa oma surnud ja haavatud.

8.juulil ründas vastane uuesti Rannametsa, ilmudes öösel positsioonide ette juba suuremate – 400 meheni küündivate – jõududega, mida toetasid tanketid. Metsavendade-omakaitselaste arv oli vahepeal suurenenud 60 mehele, kellel leidus peale püsside ka 5 kergekuulipildujat – neist 2 saadud saksa lendureilt ja 2 läti omakaitselt, kus juba oldi teadlikud eestlaste võitlustest.

Esimene kallaletung löödi tagasi, kuid teine, olles toetatud tankettide poolt, sundis metsavendi-omakaitselasi tõmbuma Timmkanali taha. Siit ei pääsenudki tanketid üle ning vastane peeti kinni. Ta tõmbus lõpuks talusid põletades Pärnu poole tagasi, olles lahingus kaotanud 57 surnut ja 8 vangi. Kaitsjatel enestel oli kaotusena 1 surnu ja 3 haavatut.

Pärast lahingu lõppu jõudsid kohale ka esimesed Saksa sõjaväe üksused ja tabasid jälitamisel kallaletungijate riismed Tahkuranna kiriku juures, kus need hävitati.

Peale nende lahingute oli Lõuna-Pärnumaal kokkupõrkeid pea igas vallas. Sellistena olgu nimetatud Abja metsavendade-omakaitselaste kokkupõrge läti bolševikega 4.juulil Penuja vallas, Häädemeste metsavendade kokkupõrge punaväelastega 5.juulil, Kilingi-Nõmme ja Saarde valla meeste samalaadne kokkupõrge 8.juulil Tõitoja sillal, milline vallutati umbes 60-mehelise metsavendade grupi poolt, ja edasi Tihemetsa metsavendade kokkupõrge punaväelastega 9.juulil Kanakülas, kus 18-meheline salk lõi vaenlase taanduma, kes jättis maha 7 surnut ja 3 haavatut. Metsavennad ise kaotasid sellejuures 1 mehe langenuna.

Vastu Läti piiri asuvas Mõisaküla linnas teostati võimu ülevõtmine 7.juulil, sellejärel, kui sealsed kommunistid, häirituna maakonna lõunaosas toimunud metsavendade tegevusest, põgenema pistsid. Osa neist oli lahkunud liivakottidega soomustatud vagunites.

Aga ka maakonna lääneosas näitab metsavendade aktiivsust terve rida kokkupõrkeid. Nõnda tekkis 4.juulil Sauga metsavendade 18-mehelisel üksusel Mona talu juures lahing punaväelaste ja miilitsatega. Seliste metsavennad aga ründasid 5.juulil Pootsi asunduse rajoonis punamadruste valveposte, saades 2 vangi ja relvi. Sama valla metsavendadel oli samal päeval veel kokkupõrge Pärnu hävituspataljonlaste ja punaarmeelastega Männiku sillal. Tõstamaa alevikus toimus ööl vastu 6.juulit nn. Tõstamaa lahing, kus 20-meheline metsavendade salk oli tulevahetuses Pärnu hävituspataljonlaste ja ühe Punaväe soomusmasinaga, saades vastaselt ühe vangi.

Tublisti raskem oli metsavendade tegevus Põhja-Pärnumaal, mille üksikuis osades vabastamine viibis üle pooleteist kuu. Selleski maakonna osas aga ei jäänud aktiivsed üritused puhkemata. Suurem neist on kindlasti Tori-Jõesuu lahing 11.juulil. Kuna Vihtrast Tori-Jõesuu suunas liikuv Punaväe voor teostas rüüstamisi, otsustasid metsavennad vahele astuda. Esimene grupp metsavendi ründas Vihtra teesuu juures ette saadetud Punaväe jagu. See aga tõmbus tagasi ning abijõude saanult tahtis metsavendi ümber haarata. Selle vältimiseks taandusid metsavennad Navesti jõe taha. Punaväelased aga avasid kuulipilduja- ja isegi kahuritule. Sellele pidasid metsavennad oma püssidega vastu kuni lõunani, mil saabus Pärnu omakaitsest abi. Need asusid soodsaile positsioonidele ning lõpuks jõudis kohale ka Tootsi briketitööstuse omakaitse salk, milline püüdis venelasi haarata seljatagant. Seda märgates vaenlane, kellel oli jõudu 300 mehe ümber, taandus, kaotades 15 meest surnutena. Metsavendadel ja omakaitsel oli 1 langenu ja 2 haavatut.

Kaitserinne Põhja-Pärnumaal püsis enne sakslaste edasitungi arengut 6 nädalat. Sel ajal varjasid paljud Audru, Are, Halingu, Kaisma, Lille ja Vändra valdade elanikud end metsavendadena ümbruse soodes ja rabades, päästes nõnda oma elud punase tapakirve eest. Kõikjal, kus see võimalikuks osutus, andsid mertsavennad võitlevaile Saksa vägedele ja neid toetavaile omakaitse üksustele igasugust mõeldavat abi.

Nagu mujalgi, viis pääsmise järel paljusid Pärnumaa metsavendi pärastine võitlusteekond Tallinna, Saaremaale ja Narva piiridele, kus kõikjal olid ees samasugused kannatavad ning vabastamist ootavad rahvuskaaslased.