Pärnumaa langeb sõjasündmuste suhtes kahte ossa. Lõunaosas veeres sõjavanker kiirelt – sõjakahjustused olid väiksed. Sõjasündmusi tähistavad siin vaid eelsündmused – metsavendade võitlused. Põhjaosa oli pikemat aega sõja-tallermaaks ja siin tekkis nii esimese kokkupõrgete juures kui ka korduvate võitluste ajal suuremaid kahjustusi. Linna kahjustused vallutamise ajal olid väiksed – põletati bolševike poolt vaid üks maja bolševistlike kuriteojälgede ja NKVD ohvrite hävitamiseks ning teine süttis ja põles maha võitluste keerises. Hiljem aga tekkis mitmel pool väiksemaid purustusi Saaremaalt tulnud N.Vene kennukite pommituste tagajärjel.

Esimene kontakt Suur-Saksa sõjaväega oli Lõuna-Pärnumaal Tali metsavendadel – Saksa eelosaga Tali vallas 6.juulil. Samal päeval sõlmiti metsavendade esindaja kaudu side Saksa sõjaväega ka Riias. Lõuna-Pärnumaa metsavendade-omakaitselaste juhtide ülesandel käis sõiduautol Riias üks ohvitser koos kahe omakaitselasega. Tagasi tulles toodi relvi ja laskemoona (20 püssi ja 4000 padrunit). Veel kolmandal teel loodi samal päeval side Saksa sõjaväega. Häädemeestel hädamaandus üks Sauga lennuvälja pommituselt tagasipöördunud Saksa lennuk. Lenduritega saadeti Saksa sõjaväe juhatusele kohalikke teateid ja soove. Lendurid andsid omakaitselastele relvastuseks 2 kergekuulipildujat ja laskemoona.

Saksa sõjaväe motoriseeritud eelosad ületasid Pärnumaal Eesti-Läti piiri 7.juulil Saarde vallas (endises Jäärja vallas), Kiisa piiripunkti kaudu ja 8.juulil keskpäeval Ikla piiripunkti kaudu. Esimesed jõudsid ööseks Kilingi-Nõmme. Neil oli esimene kokkupuude Punaväega Saarde vallas Tõitoja männikus ja silla rajoonis. Hommikul liiguti kiirelt edasi, jõudes lõuna paiku Pärnu. Pärnule oli sakslaste tulek üllatuseks – linna serval, Raekülas, töötasid inimesed rahulikult kindlustustöödel ja kohalik ajaleht kirjutas veel samal päeval, et sakslased on veriste peadega Riia taha pekstud. Täitevkomitee sai aga siiski enne kella 11.00 juhusliku teate ja põgenes paanikas koos kohalike Punaväe juhtide ning teiste bolševistlike tegelastega. Tulevahetused tekkisid Raeküla männikus, surnuaedade rajoonis ja linna sauna juures ning ühes puuturu vastas asuvas kivimajas, kus asusid NKVD meeskonna eluruumid. Kiirusega päästeti Suursild õhkulaskmisest, kuhu keskmistesse sammastesse olid asetatud tugevajõulised lennukipommid. Samuti kiirelt Ülejõe linnaosa läbistamise järel jõuti Sauga lennuväljale, kus puna-lennuväelaste poolt osutati vähe tõsisemat vastupanu. See murti poole tunni jooksul ja kogu linn oli seega vallutatud peaaegu 1 tunni kestel. Vastane kaotas selle tegevuse juures 40-50 meest langenutena. Pärnus saadud vangide arv oli väike (üle 100 mehe). Saagiks saadi 10 vigastatud lennukit, 4 või 5 tanketti ja Nurme teel õhutõrje-patarei. Osa Kilingi-Nõmmelt tulnud grupist jäi aga peatuma Sindi teesuhu, kus ootas ära Sindist tuleva hävituspataljonlaste ja komnoorte salga ning alles selle hävitamise järel liikus linna. Iklast tulnud grupp hävitas ühe vastase jõugu Tahkuranna kiriku juures ja jõudis Pärnu varsti esimese järel. Kiire pääsmise üle oli pärnulastel rõõm suur. Kohe astus tegevusse kohalik omakaitse. Pärnust liikusid Saksa sõjaväe eelosad edasi, jäädes ööseks peatuma Pärnu-Paide teel Sinti ja Pärnu-Tallinna teel,väiksema tulevahetuse järel Kangru küla juures, samasse külla ja Aresse. 9.juulil liiguti edasi, jõudes Sndist Taali asunduseni ja Arest Märjamaani, kus kohati vastase tugevamaid jõude. Pärnu-Lihula teel jõuti 8.juulil üle Lihula kuni Kasari jõeni ning äärmisel vasakul tiival mereäärt mööda Virtsuni.

Pärnumaa metsavennad saavutasid oma tegevuses üle maa kõige suuremaid tagajärgi. Siin kujunes 3.-4.juuli ööl Kilingi-Nõmme linnas metsavendade salkadest omakaitse üksus, mis haaras peale Kilingi-Nõmme linna 4 valda (Tihemetsa, Saarde, Tali ja Laiksaare). Järgmisel päeval liitusid üksusega veel Abja, Häädemeeste ja Orajõe valdade metsavendade salgad. See üksus tegutses koordineeritult sõjaväelise korra kohaselt. Enne seda üritati kohapeal kiireid algatusi. 3.juulil peale lõunat vallutati Tali ja Saarde vallamajad. Õhtul vallutati Kilingi-Nõmmel linnavalitsus, raudteejaam ja postkontor ning Tihemetsas vallamaja ja Voltveti raudteejaam. Hilisõhtul vallutati veel Laiksaare vallamaja. Saarde vallamajas tuli täitevkomitee ise üle, mujal bolševistlikud tegelased arreteeriti. Sellega oli 3.juuli õhtuks võim omakaitselaste käes ühes linnas ja neljas vallas. 4.juulil vallutati Abja, Orajõe, Häädemeeste vallad. Valeandmete andmisega varjati kaks päeva Pärnu ees tegelikku olukorda Kilingi-Nõmme ümbuses. Omavalitsused võeti metsavendade-omakaitselaste poolt üle ka paljudes Põhja-Pärnumaa valdades: 5.juulil Tõstamaal ja Selistes; 6.juulil Vändras, Soontaga ja Lelles. Lelle vallamaja hoiti metsavendade valduses kuni 9.juulini, mil kohale ilmunud Punaväe osade tõttu oldi sunnitud tagasi tõmbuma. Vallutamisele järgneval päeval langes metsavendade juht. Mõisaküla linnas ja osaliselt Rajangu vallas varises bolševike võim 7.juulil pea vahetult enne sakslaste tulekut. Viimse vallana enne sakslaste tulekut võeti võim üle 8.juuli varahommikul Audrus. Pärnu ümbruse valdades langes bolševistlik võim sakslaste tulekuga Tahkurannas ja Saugas 8.juulil, Paikusel 9.juulil ja Toris 10.juulil. Nende valdade rajoonis liikusid suuremad Punaväe osad, mis takistasid metsavendade aktiivsust. Põhja-Pärnumaa valdades oli rinde liikumise tõttu segane olukord ja need vabanesid lõplikult alles augustis. Tõstamaa 7.augustil, Are 8.augustil, Vändra 15.augustil, Hallingu 19.augustil, Soontaga 20.augustil ja Kaisma ning Lelle 21.augustil.

Pärnumaa metsavendade võitlustest enne sakslaste saabumist on tähtsamaid „Liivamäe lahing” Kilingi-Nõmme juures 4.juulil ja võitlused Timmkanali ääres Häädemeestel, mis lõppesid „Rannametsa lahinguga” 7.juulil ning „Tori-Jõesuu lahng” 11.juulil. Liivamäe juures tekkis kokkupõrge võimu ülevõtmise järeldusena Kilingi-Nõmmel. Saanud ülevõtmisest teateid, kogusid Pärnu võimumehed kiiresti hävituspataljonlastest lööksalga ja saatsid selle kahel sõidu- ja kuuel veoautol Kilingi-Nõmme korda looma. Kilingi-Nõmme serval kohtusid mõlemad pooled. Omakaitselastel oli 70 meest, hävituspataljonlastel 150 meest. Viimased olid relvastatud 4 kergekuulipilduja, käsigranaatide ja püssidega. Omakaitselastel oli ainult mitut liiki püsse. 3-tunnise võitluse järel lõppes kokkupõrge omakaitselastele täieliku võiduga. Vastane kaotas ligi 2/3 oma inimeste koosseisust (68 surnutena, 16 haavatutena ja 10 vangilangenutena). Saagiks jäid kõik 6 veoautot, 2 kergekuulipildujat ka palju püsse ning laskemoona. Omakaitselaste kaotused olid 2 surnut ja 7 haavatut, neist 2 raskesti, kelle hulgas ka võitluse üldjuht. Hilisõhtul jõudis Pärnust Kilingi-Nõmme venelastest, punaarmeelastest, koosnev karistussalk, toetatud soomusautodega. Vastase ülekaalu survel taandusid omakaitselased Kilingi-Nõmmelt Tali valda, seal end korraldades uuteks ülesanneteks. 6.juulil põletasid venelased kohalike bolševike juhtimisel osa linnast, mõrvasid haavatuid ja lahkusid seejärel Viljandi suunas koos oma haavatute ja vangidega. Orajõe ja Häädemeeste metsavendade-omakaitselaste võitlused kuni „Rannametsa lahinguni” arenesid järgmiselt: 3.juulil vallutati Orajõe vallamaja, kust saadi jahipüsse ja laskemoona. Teine metsavendade-omakaitselaste grupp ründas samal ajal Treimanni Punaväe valveposti. Punaarmeelased taandusid ja omakaitselased said saagiks käsigranaate ja muud sõjavarustust. Järgmiseks päevaks võtsid omakaitselased kokku 20 meest, võitlusasendi Orajõe vallas Jaagupi külas, kuid oodatavat vastast Pärnu poolt ei ilmunud. Ühtlasi võeti 4.juulil üle ka kohalik võim. 5.juuli varahommkul võtsid omakaitselased uue positsiooni Häädemeestel, võttes sellega oma kaitse alla korra ja varanduste kaitse ka Häädemeeste alevikus. Positsioon võeti Timmkanalist umbes 200 m Pärnu poole Rannametsa mägedesse. Keskpäeval oli siin esimene kokkupõrge. Silmapiirile ilmunud 2 bolševikku mootorrattal langesid. Saagiks saadi mootorratas ja 2 nagaan-revolvrit. 6.juuli varahommikul hävitati samas kohas veoautol Pärnu poolt ilmunud venelaste salk. Salgast langes 7 meest, haavata said 2 meest, kuna 8-10 meest pääses põgenema. Saagiks saadi veoauto, 8 vintpüssi, mõned taskurelvad, laskemoona ja lõhkeaineid. Omakaitselaste kaotuseks oli 1 surnu. 7.juuli hommikul ründas vastane Rannametsa seisukohti 80-mehelise grupiga. Omakaitselaste poolel tõusis võitlejate arv sel ajal 50-le, kellel oli kasutada umbes 40 püssi ja 1 kergekuulipilduja.Vastase relvastuseks oli peale püsside 3 kergekuulipildujat. Pooleteisttunnise võitluse järel sunniti vastane taanduma. Ta võttis kaasa oma surnud ja haavatud, mispärast kaotuste üle pole andmeid. 8.juuliks suurenesid omakaitselaste jõud veelgi umbes 60 meheni ja peale püsside oli relvastuseks 5 kergekuulipildujat (neist 2 saadud Saksa lennukilt ja 2 lätlastelt). Peale keskööd ilmus vastane uuesti Rannametsa positsioonide ette – seekord juba suuremate jõududega. Arvestati 400 mehega, varustatud paljude automaatrelvadega ning toetatud tankettidega. Omakaitselased olid ka tegevuseks ette valmistatud. Tegutseti kolmes grupis. Vastase esimene rünnak äpardus. Teisele aga, mida toetati tankettidega, ei suudetud väärikalt relvi vastu panna ja oldi sunnitud taanduma. Tõmmati umbes 300 m tagasi Timmkanali taha. Siin olid paremused: sild oli purustatud ja tanketid ei pääsenud üle jõesängi. Ülekaalu, eriti kergekuulipilduja tule mõjul sunniti omakaitselased uuesti taanduma. Nüüd tõmbuti tagasi 300-400 m. Siin peeti vastane kinni ,kuna soomusmasinatel ei õnnestunudki üle jõe pääseda. Seejärel asus vastane talusid põletama ja tõmbus tagasi Pärnu poole. Vastase kaotusena loeti lahinguväljal 57 laipa. Vange saadi 8. Omakaitselastel oli 1 surnu ja 3 haavatut. Enne keskpäeva liiguti seejärel uuesti Timmkanali joonele. Kolm tundi hiljem jõudsid kohale esimesed sakslased. Need liikusid kiirelt edasi ja jõudsid Tahkuranna kiriku juures tagasitõmbunud vaenlasele järele. Ründajad piirati seal sisse ja hävitati. Tori-Jõesuu metsavendadel võimaldus aktiivsem tegevus sillapurustamise järel üle Navesti jõe 9.juulil. 11.juulil tuli metsavendadele-omakaitselastele teade Vihtrast Tori-Jõesuu suunas liikuva suure Punaväe voori rüüstamisest Vändra vallas. Omakaitselased otsustasid vastu astuda. Väiksem grupp metsavendi asus Vihtra teesuu vastas üle põldude asuvasse lepikusse ning Rattamännikusse. Enne teesuhu jõudmist peatus esimene veoauto ja sealt saadeti ette jao suurune üksus. Omakaitselased avasid tule. Jaoülem sai surma. Teised tõmbusid veidi tagasi ja avasid automaatrelvadest tule. Nähes seejärel punaväelaste hargnemist kahelt tiivalt haaramiseks, tõmbusid omakaitselased Navesti jõe taha. Seal organiseeriti uus vastupanu. Punaväelased, kes olid toonud võitlusjoonele rohkem mehi, liikusid edasi kuni sillani, kust võtsid omakaitselased ägeda kuulipildujatule alla, mida toetas hiljem ajuti ka raskepatarei. Kohalikud omakaitselased, vastates ainult püssitulega, pidasid üksi vastu kuni lõunani, mil saabus abiks esiteks 20-meheline sidepataljonlaste rühm veoautol ja siis Pärnu omakaitselaste 15-meheline rühm, varustatud raskekuulipildujaga. Neist esimene tegutses Müüri talude suunast ja teine, minnes suurelt teelt üle Pärnu jõe, Päästale küla suunast. Võitluse lõpuks jõudis võitlusrajooni veel Tootsi briketitööstuse omakaitselaste rühm, tulles Pamboja kaudu Tahkuse küla juurde, ähvardades seega vastast seljatagant. Paaritunnise tulevahetuse järel tõmbus vastane tagasi, võttes kaasa oma haavatud ja surnud, millistest viimaseid arvestati 15. Omakaitselaste kaotused olid 1 langenu, 2 haavatut ning 1 mõrvatud kohalik elanik. Lahingu lõpul olid jõud omal poolel: kohalikke omakaitselasi 28 meest, sidepataljonlasi 20 meest, Pärnu omakaitselasi 15 meest. Vastase tulevahetusest osavõtjate arvu hinnati 300 mehe peale.

Peale mainitud juhtumite oli kohalikel metsavendadel sõjariistus kokkupõrkeid bolševikega pea igas vallas.Maakonna lõunaosas võib sellistest märkida: Abja omakaitselaste kokkupõrget läti bolševikega 4.juulil Penuja vallas, Häädemeeste valla omakaitselaste kokkupõrget punaväelastega 5.juulil ehk nn. „Soometsa lahingut”, Kilingi-Nõmme ja Saarde valla omakaitselaste kokkupõrget punaväelastega 8.juulil Tõitoja silla vallutamisel ja Tihemetsa omakaitselaste kokkupõrget punaväelastega 9.juulil Kanakülas („Kanaküla lahing”).

Maakonna lääneosas oli märkimisväärseid kokkupõrkeid järgmiselt: Kaelase omakaitselaste kokkupõrge punaväelaste ja bolševikega 3.juulil Kandikülas („Kaelase ja Kandiküla lahing”); Sauga omakaitselaste kokkupõrge punaväelastega ja miilitsatega 4.juulil Moka talu juures („Moka lahing”); Seliste omakaitselaste kokkupõrge punamadrustega 5.juulil Pootsi asunduse rajoonis („Seliste lahing”); Seliste omakaitselaste kokkupõrge Pärnu hävituspataljonlastega ja punaaarmeelastega 5.juulil Seliste vallas Talbu nõmmes („Talbu nõmme lahing”); Tõstamaa ja Tõhela omakaitselaste võitlus Pärnu hävituspataljonlaste salga ja Punaväe soomusmasina vastu 5./6. juuli ööl Tõstamaa alevikus („Tõstamaa lahng”) ja Soontaga valla omakaitselaste kokkupõrge hävituspataljonlastega vallamaja juures 6.juulil. Teised kokkupõrked vallas olid vähem tähtsad. Maakonna põhjaosas oli peale „Tori-Jõesuu lahingu” tähtsam kokkupõrge Vändra metsavendadel-omakaitselastel punaväelaste ja bolševikega 6.juulil Vändras („Vändra lahing”). Vähem tähtsaid kokkupõrkeid oli Kaismal, Ares ja Vändras. Kõik need võitlused olid omakaitselastele edukad.

Sakslaste saabumise järel rakendusid metsavennad-omakaitselased Põhja-Pärnumaal arenevaisse üle ühe kuu kestnud rindevõitlustesse suure edukusega. Pärnus kujunes omakaitse keskus. Valdades võtsid metsavendade-omakaitselaste üksused kindla kuju ning astusid ühendusse Pärnuga. Omakaitse juhi käsutusse Pärnu ilmus kohe linna vabanemise järel kolm üksust: Lõuna-Pärnumaa omakaitselaste kompanii, piirivalvurite rühm ja sidepataljonlaste rühm.

Pärnus kujunesid poolteise kuu jooksul löögiüksused, kes võtsid edukalt osa maakonna vabastamisest ja kaitsmisest.

Pärnust liikusid Saksa väed edasi kolmes peasuunas: mööda Pärnu-Paide teed, mööda Pärnu-Tallinna teed ja mööda Pärnu-Lihula teed. Nende kolme tee suunas arenesid ka võitlused. Peasuundadest tähtsamaks jä P.-Jaagupi – Märjamaa suund Pärnu-Tallinna maanteel või nn. Olümpia teel. Esimese hooga jõuti välja Pärnu-Paide teel Vändrani 10.juulil; Märjamaa suunas Märjamaale 9.juulil ja 8.juulil Lihula suunas ühest küljest Lihulast edasi üle Kasari jõe kuni Laikülani (Lihulast taandus vastane Haapsalu suunas) ning teisest küljest mereäärset teed mööda 8.juulil kuni Virtsuni, kust vastane põgenes üle väina Muhumaale. Lihulast sõitis veel 10.juulil üks Pärnu löögirühm edasi Vigala suunas (andmete kohaselt vajas Vigala omakaitse abi), kus kohtus Teenuse juures ülekaaluka vastasega ning pidi juhti ja kuut meest langenutena kaotades tagasi tõmbuma. Vändras kohtas Saksa üksus ning omakaitselaste salk tugevamaid vastase jõude ning nende väljasurumise järel aleviku tagaservale oldi sunnitud tõmbuma tagasi Massu-Aluste joonele. Märjamaal kujunes olukord kõige tõsisemaks. Alevikku saabunud Saksa üksust haarasid mitmekordses ülekaalus Punaväe jõud ja ligi 6-päevase võitluse järel tõmbus eelüksus sealt tagasi Pärnu-Jaagupisse. Tagasi tõmbuti ka järgneval päeval peale kohalejõudmist Kasari juurest. Eelpostide joon kujunes seejärel üle Aluste – P.Jaagupi – Mihkli – Oidermaa – Paatsalu. Lihula suunas jäid sakslased täpselt peatuma Pangamäe (Läänemaa piiril) – Koti – Paatsalu rajoonis. Sellel joonel kujunes kindlamaks tugipunktiks P.-Jaagupi, kus asusid omakaitselased koos Saksa üksusega. Teistel postidel jäi valve aga omakaitsele. Eraldi arenes tegevus Lihula suunas, kus vastaspooleks kujunes vastane tugipunktidega Virtsus, kuhu ta oli Muhust esialgse põgenemise järel tagasi tulnud. Enam-vähem ühtlaselt kujunes tegevus aga Vändra ja P.-Jaagupi suundades. Peajooneks viimases kahes suunas kujunesid Tori, Selja ja Are toetuspunktid, kus asusid tugevamad Saksa üksused. Lihula suunas kujunes peajooneks tugipunkt Audrus. P.-Jaagupi suunas toodi eelpost veidi hiljem ajuti tagasi Aresse, millega peajooneks kujunes tugipunkt Nurme silla juures.

Lihula suunas tegutses vastane kõige energilisemalt. Juba 10.juulil, mil Saksa eelosad asusid juba Pangamäe – Koti – Paatsalu rajoonis, surus Punaväe luure Lihula alevist ajuti välja organiseerimisel oleva omakaitse. Rinde paigalejäämisel jäi rannikujoone kaitse korraldamine kohalikele omakaitse üksustele (Varbla, Tõstamaa ja Tõhela rühmad). Sakslased koondasid oma jõud Pärnu-Lihula maantee äärde, jättes rannikule ajuti mõned väikesed grupid. Omakaitse paigutas oma eelosad Paatsalu - Viruna rajooni, kus tõrjusid edukalt tagasi kõik vastase luureüksuste üritused kuni augusti algpäevadeni.

Pärnu-Lihula suuna peateel alustasid vastase pataljonisuurused jõud 18.juuli õhtupoolikul tugevat survet Saksa eelpostile. Lühikese tulevahetuse järel tõmbusid sakslased tagasi Pangamäe – Koti – Paatsalu rajoonis ja liikusid positsioonile Vana-Pärnu lääneserval. Koos sakslastega taandus ka organiseerimisel olev Soontaga omakaitse üksus, siirdudes peaosas Jõõpresse sealse omakaitse üksuse juurde – osa aga läks laiali mitme üksuse juurde. Vastasele avanes sellega vaba tee Audru peale, mida mööda ta ka kiirelt liikus. Omakaitse toetuspunkte Pärnu-Lihula teel ei olnud. Saksa uued jõud ei olnud veel Audru toetuspunkti kohale jõudnud. Ka Audru omakaitse oli alles formeerimisjärgus. Olukorda kasutades jõudis vastane 19.juulil kl. 02.30 ümber Audru sillani ja eelosad liikusid selle järel üle jõe Pärnu suunas kuni 8. kilomeetrini Pärnust. Seal oli kohtamine Saksa luurega. Kella 03.00 ümber paisati Pärnust pealetungija vastu kiiresti välja Saksa motoriseeritud kompani ja omakaitselaste löögirühm. Omakaitse rühm kohtas Punaväe eelsalka Madla talu juures ja asudes lahingukorda, hakkas vastast tagasi suruma. Sakslased, asudes lahingukorda, liikusid laial rindel Audru mõisa ja silla joonele. Vastane tõmbus kiirelt tagasi silla rajoonis oleva kõrgustiku juurde, kust avas marulise tule. Saksa rohkete automaatrelvade ja miinipildujate tabava tulega halvati varsti vastase vastupanupesa. Selle lõplikuks likvideerimiseks läks osa sakslasi ja omakaitselased rinde paremal tiival haardele. Ägeda tule tagajärjel ning lähenevast haardest pääsmiseks tõmbus vastane tagasi ja koondus vallamaja rajooni. Mõnetunnise võitluse järel oli vastase vastupanujõud juba murdumas, tema ridades märgati juba segadust. Kella 09.00 ümber liikusid omakaitselased üle silla, arendades üha edu. Sellega oli vastase vastupanu likvideerimine lõplikult otsustatud. Peale lõunat löödi vastase riismed lõplikult Audrust välja ja õhtuks olid sakslased ja omakaitselased selle rajooni täielikud peremehed. Abiks jõudis omakaitselastele lahingu lõpul veel uusi jõude – Pärnu linna ja Lõuna-Pärnumaa omakaitselased. Vastane taandus paaniliselt Mihkli suunas. Politrukid ja juhid põgenesid ees autodel, järelejäänud liht-punaväelased põgenesid jala mööda metsi. Lahingus sai surma Pärnumaa omakaitse juht kolonel V. K o e r n . Vastasel loeti lahinguväljal 130 laipa. Sõjasaagiks jättis vastane maha: 3 veoautot, 1 sanitaarauto, 2 raskekuulipildujat, 10-12 kergekuulipildujat ja hulga püsse ning lahingumoona. Pärast lahingu lõppu selgus, et pealetungja oli Tallinna 4.hävituspataljon ühe leitnandi juhtimisel. Pataljoni komissariks oli olnud keegi Kostabi. Mõlemad juhid olid pääsnud, pataljonist aga olid Tallinna tagasi jõudnud ainult riismed.

Vastase tagasilöömise järel võeti peakaitsejoon Sauga mõisa – Audru kiriku – Valgeranna joonele. Paremal loodi side kaugele ette jäänud Jõõpre omakaitse üksusega. Sakslaste kõrval asusid positsioonile Pärnu omakaitselased, Omakaitse Tihemetsa õppurrühm ja Lõuna-Pärnumaa omakaitselased Orajõe, Häädemeeste, Laiksaare, Tali ja Saarde valdadest.

Selle üllatusrünnaku järel loodi nn. Audru kaitsepositsoon, mis algas Nurme silla juurest ja kulges üle Audru Valgeranda. See moodustas vasaku tiiva Pärnu pea-vastupanupositsioonist ja jäi sellisena püsima üle kuu aja. Sellel positsioonil jäi omakaitsele Audru mõisa kaitse. Kaugele ette jäid aga omakaitse eelpostid: Paatsalu, Virunasse, Võlla, Ellamaale, Lavassaarde. Audru positsioonile asus omakatse 60-meheline löögirühm, kes arvati 24.juulil Saksa sõjaväe koosseisu, ja Pärnu omakaitse kompanii.

25.juulil korraldas Saksa luureüksus üle Tõstamaa, Varbla, Paatsalu – Mäe teeristi luureretke Karuse raudteejaama, kus hajutas 160-mehelise Punaväe salga. Sellejärel asus Tõstamaa omakaitse üksus 28.juulil Mõtsu – Paadermaa – Paatsalu joonele, kaasa arvatud Väänja teerist. Kohapeal asusid väiksemad omakaitse üksused, nagu Virunas ja mujal, kellega üksus astus kontakti. 29.juulil teostasid omakaitselased eelmisel päeval luurelt saadud teate põhjal üllatusrünnaku Vatla mõisale. Seal aeti laiali 200-meheline vastase salk, kes kaotas 35 meest langenutena. Omakaitsel oli 1 langenu.

1.augustil algas vastane tugevat survet Viruma ja Mõtsu suunas. Omakaitse tõmbus mõne km võrra tagasi. Järgmisel päeval, s.o. 2.aug., avaldas vastane survet kogu selles rindelõigus, olles toetatud 1 tanketi, 1 saatekahuri ja kergemate saatekahuritega. Mereäärse tee rajoonis oli vastane vasaku tiiva taga Mereäärse küla juures dessandi maale saatnud, keda toetas patarei suurtükitulega Paatsalu rajoonist. Omakaitse oli sunntud taanduma. Õhtul vallutas vastane U.-Varbla. Omakaitse jäi õhtuks peatuma Vaiste rajooni. Tõstamaa – Kalli teel olid omakaitselased 2.augusti õhtul, pärast ägedat võitlust vastase ülekaaluka jõuga, sunnitud maha jätma Viruna asunduse ja Tõhela küla. Vastasel oli kasutada peale arvukate kuulipildujate veel kergeid kahureid. Omakaitse tõmbus Lepaspea –Tõstamaa rajooni.

3.augustil vastase surve suurenes veelgi, eriti soomusjõudude, kergete välikahurite, tankitõrje-kahurite ja miinipildujate toetuse tõttu. Pärnust saadeti kohale abijõude: 40-meheline grupp ühe kergekuulipildujaga Lepaspea teederisti kaitseks ja 20-meheline grupp ühe kergekuulipildujaga Tõstamaa aleviku kaitseks. Hiljem Tõstamaa grupp täienes veel. Keskpäeval, 3.augustil alustas vastase madruste salk kahe kerge välikahuri, kolme tanketi ja ühe soomusauto toetusel rünnakut Kastnast Tõstamaa alevikule. Samal ajal alustas vastane pealetungi ühe soomusauto ja miinipildujate toetusel Tõhelast Lepaspea rajoonile. Vastase küllaldasele relvastusele ja tulejõule ei olnud omakaitselastel väärikat vastu panna ja peale ägedat tulevahetust oldi sunnitud taganema. Lepaspealt tõmbuti Murru ja Taga-Soomra ümbrusse ja Tõstamaalt Seliste rajooni.

4.augustil tungis Lepaspeale Pärnust abiks tulnud grupp Murru rajoonist tagasi Lepaspeale. Seal kestis mitu tundi kestnud tulevahetus Tõhela suunast ründava üksusega, mis oli toetatud ühe tanketi, miinipildujate ja tankitõrjerelvadega. Vastase tugevale survele peeti ennastsalgavas heitluses vastu. Lõpuks mindi kaitselt üle pealetungile ja vastane sunniti oma seisukohtadelt lahkuma. Vastane taandus Tõhela küla ja Tõstamaa aleviku suunas, jättes maha ühe miinipilduja ja kaks veoautot, neist üks laskemoona ja toiduainetekoormaga. Tõstamaa juures käis 4.augustil omakaitse luureüksus koos sakslastega. See tegi kindlaks vastase suurte jõudude olemasolu alevikus, Tõstamaa vastas suurendati omakaitse jõude 20-mehelise grupiga Kihlepa rühmast.

5.august möödus vaikselt. Peale keskööd vastu 6.augusti üritas vastane Lepaspea grupi haaramist lõunast läbi metsa. Üritus ei andnud tagajärgi. Grupp sai siiski korralduse tõmbuda Kõrtsi rajooni. Lõuna paiku 6.augustil alustas vastane pealetungi ka Seliste kiriku rajoonis. Madruste salk üritas omakaitselaste seisukohtade haaramist mere äärt mööda üle Kavaru Kõpu suunas. Teine Punaväe üksus liikus läbi metsa põhja poolt. Võitluse kestel sai granaadikillust haavata üldjuht ja evakueeriti. Juhtimisele asus ajuti uus mees. Peale mõnetunnilist võitlust olid omakaitselased sunnitud lõpuks taanduma. Uus seisukoht võeti Lindi juures. Mujal rindel märgati juba 6.augustil vastase ridades närvilikkust. Tõstamaa juures vaibus vastase aktiivsus 7.augustil ja sama päeva hilisõhtul jättis vastane aleviku maha, taandudes Paatsalu suunas.

Veidi hiljem jõudis Tõstamaale omakaitselaste eeljagu, kes leidis eest hulgalisi mõrvatöid ja bolševistlikku hävitusööd. 8.juulil määrati uus rindeosa üldjuht. Ka Seliste – Tõstamaa suunas tegutseva grupi juhi kohal teostati vahetus. Seliste – Tõstamaa suunas tegutsev grupp jõudis ajutise juhiga 8.juulil Tõstamaa alevikku ja järgmisel päeval Varbla kiriku juurde.

Tõhela – Palatu – Väänja (Kalli) suunas tegutsevad omakaitse üksused vallutasid 8.augustil Tõhela, Kiraste, teelahkme Palaku külast põhja pool ja Sööni talu rajooni (Kalli surnuaia rajooni).

9.augustil tungis omakaitse luurejagu Lihulasse. Saadi andmeid, et vastane on saanud käsu tõmbuda Kasari taha ja Virtsu rajooni. 13.augustil, kui Mihkli juurest taanduti, tõmbus tagasi ka kõrvalgrupp Oidermaa rajoonist Karinõmme teeristile. Maha jäi Lihula suunas tegutevaist gruppidest peateel tegutsev grupp, mis asus Kärbu – Ellamaa rajoonis. Sellele määrati samuti uus juht, kellel jäi ülesandeks Kalli, Mihkli, Vanamõsa, Kirbla rajoonis tegutsevate omakaitse üksuste juhtimine ja esimeseks kohustuseks toetuspunktide organiseerimine Kallis, Koongas, Mihklis, Vanamõisas, Kirblas ja Lihulas. Abiks anti 18-meheline grupp sakslasi, relvastatud 1 miinipilduja, 1 raskekuulipilduja ja kergekuulipildujatega. Kõige enne taaskorraldati Soontaga omakaitse üksused ja seejärel Audru pea-vastupanupositsiooni eelpositsioon Kõima – Mihkli – Veltsa joonele. Soontaga vallas toimus sellejärel veel palju kokkupõrkeid vastastega. Tähtsamad neist olid 13.ja 20.augustil. Esmene oli Mihkli kalmistu rajoonis, kus ligi 100-mehelise vastase salga tule ülejõu ees taanduti (sakslaste korraldusel) Koongasse. Sellest tingituna tõmbus tagasi ka naabergrupp Oidermaa juurest Karinõmme teeristile. Selle vastu Mereäärne grupp liikus aga 13.augustil edasi ja võttis oma alla Paatsalu ning Paadermaa ja Mõtsu. Vastane asetses nende punktide ees Vatla – Nehatu – Piivarootsi joonel, kust päev vahet üritas 15.augustil järjest neli pealetungi omakaitse seisukohtade vastu, kuid löödi igakord tagasi. Ka järgnevail päevadel kuni 20.augustini kordas vastane siin kord suuremaid, kord väiksemaid rünnaküritusi. Omakaitse aga jäi püsima Paatsalu – Paadermaa – Oidermaa – Mihkli üldjoonele.

20.augustil üritas vastane veel kord tugevamat rünnakut Mihkli toetuspunktile. Rünnak tõkestati ning sellejärel vallutati tagasi Mihkli kiriku ja surnuaia rajoon. Sellegal õppeski siin tõrjesõja järk ning algas uus pealetungi ajajärk. Olümpia teel püsisid peale Märjamaalt tagasitõmbumist P.-Jaagupis ja Ares asuvad Saksa osad nendel seisukohtadel kuni 18.juulini. Siis üheaegselt sündmustega vasakul tiival tõmbusid tagasi kohapealse surveta ja võtsid sisse seisukohad pea-vastupanujoonel Nurme silla juures. Vastane ilmus järel Käära sillani, kuid aeti suurtükitulega tagasi. Kooskõlas sellega jätsid omakaitselased maha seisukohad Kergus ja taandusid Tootsi briketitööstuse juurde.19.juuli pealelõunal liikusid Saksa eelosad taandunud teed tagasi ja eelpost asus uuesti Are toetuspunkti. Sellega kujunes eelpositsioon Tori – Selja – Suigu – Are joonel. Nendest esimeses ja viimases punktis olid sakslased, kuna Suigus olid omakaitselased. 28.juulil alustasid sakslased suurtükitule ettevalmistust P.-Jaagupi taasvallutamiseks.31.juulil vallutasid 2 Saksa kompaniid ja omakaitse üksus P.-Jaagupi ja Uduvere aleviku. (Võitluse kestel sai P.-Jaagupi kannatada suurtükitulest, kuna Uduvere põletati bolševike poolt pea tervelt maha.) Mõlema eelposti-punkti kaitsmine jäi omakaitsele, kuna Saksa üksused asusid Are tugipunkti. Seejärel avaldas vastane elavat luuretegevust nende punktide ees. 5.-6.augusti keskööl alustasid vastase Anna – Enge – Libatse joonel asuvad suuremad jõud postide vastu tugevamat survet. Vastase suure ülekaalu ees jätsid omakaitselased maha esiteks P.-Jaagupi ja siis kaks ja pool tundi kestnud ägeda võitluse järel Uduvere. Omakaitselased taandusid esiteks Valistre külla ja tõmbusid siis 6.augusti õhtupoolikul tagasi Are toetuspunkti. Seal said ülesandeks asuda uuesti Suigu rajooni. 10.augustil vallutasid Saksa osad uuesti ja lõplikult P.-Jaagupi ja siia jäid nüüd Saksa ja omakaitse eelpostid kuni üldpealetungini Tallinnale.19.augustil vastasega kontakti astumisel tekkis võitlus Libatse teeristil, kust vastane sunniti lühikese tulevahetuse järel taanduma. Järgmisel päeval algaski suur üldpealetung Jädivere vallutamisega. Maintud võitlustest P.-Jaagupi suunast võtsid osa Halingu ja Are omakaitse üksused, kusjuures Halingu omakaitselased 18.juuli taandumse järel kuni suure pealetungi alguseni tegutsesid koos Jõõpre omakaitsega, võttes osa sõjategevusest Audru ja Soontaga valla piirides.

Pärnu-Paide teed edasi tungiv, 8.juulil Pärnu ja Sindi vallutanud Saksa ratturite ja motoriseeritud üksus liikus edasi Punaväe kannul, jõudes 9.juulil Paikuse ja Tori valla piirini ning 10.juulil Vändra alevikuni. Teel püüdsid Punaväe patared kogu aeg takistada sakslaste edasiliikumist. Tõsisema kokkupõrkega Massu juures algasidki võitlused selles rajoonis. Massust löödi vastane taanduma lühikese hoogsa rünnakuga, misjuures üks tugev osa taandus Luuri jaama juurde. Pikaks venitatud Vändra aleviku tagumist tippu ei jõutudki 10.juulil vallutada. Vastase ähvarduse tõttu tagala ühendusteel ja ägeda vastupanu tõttu ülekaalukate jõudude juures jätsid Saksa üksus ja omakaitselased samal õhtul Vändra maha ja eelosa asus Massu – Aluste rajooni. Võitlusest Vändra alevikus osa võtnud Pärnu omakaitselaste salga suurus oli 40 meest ja see oli relvastatud peale vintpüsside 2 raskekuulipildujaga ja 1 automaatpüssiga. Edasised Pärnu-Paide maantee ümbruses aset leidnud võitlused arenesid samas Vändra – Massu – Aluste – Viluvere rajoonis.

Massu kokkupõrke ajal Luuri jaama juurde taandunud Punaväe osa jäi sinna peatuma ja üritas juba samal päeval suurtükitule toetusel kallaletungi Vändrasse järele liikuvale voorile ning järgnevail päevadel kallaletungikatseid nii Aluste (Karja poe) kui Viluvere suunas.Luuri jaama juures metsas sissekaevunud Punaväel oli soodus positsioon Aluste ajooni tulistamiseks, mistõttu eelosa tõmbus Karja poe – Kelguküla rajoonist 2 km tagasi Vanaõue talu juures asuvate kruusaaukude joonele, kus peatus kuni 15.juulini. Saksa kaugelaskepatarei asus samal ajal Tori jaama lähedal Sitre talu juures, kus tulistas märke Pärnu-Paide maanteel ja Kergu juures. 13.juulil saabusid Torri Saksa peajõud ja asusid pea-vastupanupositsioonile Pärnu jõe üldjoonel.

Eelpositsioon jäi neil Aluste – Elbi – Murru joonele. Vändra aleviku vallutamise eesmärgiga alustas Saksa eelosadest moodustatud löögiüksus 14.juulil edasiliikumist Tootsi – Viluvere – Aluste – Vändra suunas. Vändra alevikku saabus nimetatud üksus 15.juulil. Lõplikult vallutati Vändra alevik 16.juulil ning samal päeval vabanes lõplikult ka Vändra vald. Sel ajal tõmbusid väed tagasi ka Luuri jaama juurde soppi taandunud Punaväe üksused, kes taandusid külavahe teid mööda Vändra – Eidapere teele. Vändra valla piirides püsis rinne kohati aga kuni 15.augustini (Rõusa, Luuri, Raba).

Samal ajal tegutses selles rajoons aktiivselt ka Tootsi briketitööstuse omakaitse, kes kujunes välja peale briketitööstuse vallutamist Tori – Mannare metsavendade poolt 8.juulil ja hoidis ära bolševistliku hävitustöö briketitööstuse hoonete juures. 10.juulil surus briketitööstuse omakaitselaste salk kokkupõrke järel Viluvere rajoonis vastase Viluvere raudteejaama ümbrusse. See vastase grupp hävitati 12.juulil Saksa suurtükitulega Viluvere raudteejaama juures. 11.juulil toetas briketitööstuse omakaitse Tori-Jõesuu omakaitselasi sealses kokkupõrkes, ähvardades kokkupõrke lõppfaasis vastast rinde vasakult tiivalt. 15.juulil abistasid briketimehed pealetungi Vändra alevikule .Sel ajal tõmbusid tagasi ka esimese pealetungi ajal Luuri jaama juurde soppi taandunud Punaväe üksused, kes taandusid külavahe teid mööda Vändra – Eidapere teele. Luuri juurest üritasid need üksused umbes nädala kestel häirimisretki nii Aluste kui ka Viluvere Tootsi suunas. Omaaegsele Vändrast tagasitõmbumisele avaldas Luuri grupp teatavat mõju, kuna sealt avati Vändrasse järeleliikuvale voorile ootamatult tuli.

Kergu juures tekkisid kokkupõrked 10.juulist peale. Pärnu omakaitselaste salk oli sel päeval jõudnud veoautol ümbruse puhastamise eesmärgil Kergu alevikku. Varsti ilmus aga Viluvere suunast Kergu juurde 10-autoline vastase kolonn. Tekkis tulevahetus, kus omakaitselased kaotasid 3 meest surnutena ning tõmbusid tagasi Pärnusse. Bolševike poolt põletati 10.juulil Kergu alevik ja Viluvere küla ning mõrvati kohalikke elanikke. 18.juulil avaldas vastane survet ka Põhja-Pärnumaa rinde paremal tiival. Kaisma vallas ja Kergu aleviku rajoonis valveteenistust pidavad Tootsi ja Tori omakaitselased olid sunnitud ülekaalu eest taanduma ning tõmbusid Tootsi rajooni. Kaks päeva hiljem, 20.juulil avaldas vastane survet juba Tootsi briketitööstuse rajoonis. Kaks korda ettevõetud pealetungiüritused tõrjuti aga tagasi. 25.juulil surus ühendatud sakslaste ja Tori – Tootsi omakaitselaste salk (46 meest) vastase Kergu alevist uuesti välja, jäädes sinna püsima kuni 27.juulini. Siis taanduti vastase aktiivsemaks muutmise tõttu Viluverest Tootsi kulgeva tee üldjoonele järgmiselt: Kõomäe teerist – Viluvere koolimaja – Viluvere mõis – Harjaka talu. Alevik jäi seekord vastase valdusse kuni 1.augustini ning vallutati lõplikult 2.augustil.

Juulikuu viimasel päeval, seoses Kesk-Eestis alanud edasiliikumisega põhja suunas, liikus rinne edasi ka Põhja-Pärnumaa rinde paremal tiival ja osalt ka keskosas. Vastase vastupanujõud oli siin raugenud. Pärnumaa põhjaosa, õigemi kirdeosa vabanes augustikuu esimestel päevadel pea tervelt ja lõplikult bolševismi režiimi alt. Vändra rajoonis tegutses koos sakslastega peale kohalike omakaitseüksuste veel Lõuna-Pärnumaa kompanii, kes tegutses algul Vändra klaasivabriku ümbruses ja augusti algul aitas vastast välja suruda Pärnumaa piiridest. Seejärel asusid sakslased 2.-18.augustini joonel P.-Jagupi – Roodi pood ja omakaitselastele anti juuli lõpust – augusti alguseni lõigud: Tori ja Tootsi omakaitse üksustele kaitsepositsioon Järvakandi tehased – Kõnnu teerist, Kergu – Anna – Saluteede rist joonel eelpostiga Kohtrama külas, Are ja Halingu omakaitse üksustele Salu teerist – Uduvere – P.-Jaagupi joonel (alates 31.juulist kuni 18.augustini, vaheajaga 6.-10.augustini, mil taandununa paiknes Suigu rajoonis). 18.augustil vahetati need üksused välja – esimesed Paikuse omakaitselaste poolt ja viimane Sindi omakaitselaste poolt. Sellele joonele jäädi üldiselt kuni suure pealetungi alguseni 20.juulil (Paikuse omakaitse asus Kohtrama – Kaelase joonele). Ülesandeks oli omakaitselastel nende positsioonidel vastase luure- ja pealetungi pidurdamine kuni abijõudude saabumiseni Tori-Seljalt ja Arest ning Pärnust. Pea-vastupanupositsioon oli sel ajal ette nähtud järgmiselt: Pärnu jõe joon Tori-Jõesuust Sindini, Nurme toetuspunkt, vahelüli Sauga mõis, Audru toetuspunkt ja lõpplüli Valgerand. Märjamaa vallutamise järel 22.augustil vabanesid eelnimetatud omakaitselased rinde ülesannetest.

Ligi poolteist kuud kestnud tõrjetegevuse kestel Põhja-Pärnumaal arenes Saksa sõjaväe ja omakaitse vahel sõbralik koostöö ja usalduslik vahekord. Selle koostöö tulemusena võtsid paljud omakaitselaste salgad ja väiksemad grupid ning üksikud metsavennad-omakaitselased osa ka tõrjetegevusele järgnenud pealetungitegevusest. Omakaitse esimeseks ülesandeks oli vallutatud kohtades korra loomine ja omakaitse üksuste kiire moodustamine, mis edenes järk-järgult uute kohtade vabastamisega kuni Tallinnani. Nii tegi pealetungi kaasa Pärnu omakaitselaste rühm, organiseerides omakaitse üksusi ja varustades neid relvadega või reorganiseerides partsaniüksusi üle Vanamõisa, Kirbla, Kullamaa, Vaikna, Risti, Riisipere, Keila, Saue Tallinnani. Tori – Tootsi omakaitselaste 23-meheline löögirühm tegutses pealetungil Tallinna suunas Jõgisoo, Keila, Hüüru, Harku juures, liikudes kuni Tallinnani. Rühm oli relvastatud peale püsside ühe 51-mm miinipilduja ja kolme automaatpüssiga. Suurem osa omakaitselasi tegutses pealetungil Pärnu-Tallinna maantee, Olümpia tee, suunas. Lõuna-Pärnumaa kompanii tegutses Vändra – Türi – Tapa suunas ja sealt kuni Narvani ning Narvast edasi 20.augustil kuni rahvuspiirini, lõpetades tegevuse ägedate võitlustega endistel lahinguväljadel.

Seejärel võtsid Pärnumaa omakaitselased osa Saaremaa ja Hiiumaa vallutamisest. Septembri lõpul käis Pärnu rannavalve üksuse 20-meheline grupp Ruhnu saare vallutamisel. Võitluses saarel sai surma 1 punaväelane, 1 sai haavata, 6 punaväelast võeti vangi. Sõja läbi said kannatada peaasjalikult Põhja-Pärnumaa vallad: Audru, Are, Hallinga, Vändra, Kaisma ja Lelle. Lõunapoolseist valdadest kannatasid bolševistliku hävitustöö tagajärjel Orajõe ja Häädemeeste vallad ning Kilingi-Nõmme ja Mõisaküla linnad, Tori valla piirides said kannatada sillad.