Kokku võttes eeltoodut, avaldus bolševike poolt Eesti põllumajanduses sooritatud hävitustöö tuhandete talude mahapõletamises, kümnete tuhandete paremate hobuste ja u. kolmandiku tõukarja (u. 3000 tõulehma) äraviimises, tuhandete kariloomade ja sigade hävitamises kohapeal, talundite tagavara (näit.vilja) ja kapitalide riisumises, masinriistade hävitamises ja põllumajandusliku inventari röövimises.

Asjaomaste asutuste arvestuste järgi tõuseb Eesti põllumajanduse otsene kahjusumma bolševike hävitustöö läbi ca 200 miljoni riigimargani, kusjuures sellesse summasse pole arvatud põllumajandusliku ühistegevuse kahjusid.

Sellele otsesele kahjule lisandub põllumajanduse kaudne kahju, mis avaldub „maareformi” poolt segipaisatud külvikordades, tootmisvahendite vähesuse tõttu ilmnevas puudulikus maaharimises, loomade arvu vähenemise tõttu esile kutsutud puudulikus väetamises, põllumajanduse tootmisvõime halvamises pikemaks ajaks jne.

Ei tohi unustada ka tuhandeid hektaare põllumajanduslikku maad, mis rikuti lennuväljade asutamise (näit. Võhmas, Kehtnas jne.) ja kindlustuste rajamise läbi. Samuti aeti punase impeeriumi poolt ettekirjutatud sõjaliste baaside rajamisel tuhanded talupojad Põhja-Eestis ja Saaremaal välja nende kodudest, hävitades sellega üksikute piirkondade põllumajandusliku tootmisvõime ja tuhandete põlluharijate elamisvõimalused.

Kuid eelmärgitud kahjude kõrval on kõigist kahjudest suurim kümnete tuhandete i n i m e l u d e k a o t u s küüditamiste, arreteerimiste ja mõrvamiste läbi. Aastakümnete pikkuse tööga luuakse uuesti tõukarjad bolševike poolt röövitud ja mahatapetud karjade asemele, ehitatakse uuesti üles mahapõletatud talud ja muretsetakse põllumajanduslikuks tootmisprotsessiks vajalik inventar; tõstetakse põldude viljakus ja põllumajanduslik toodang uuesti endisele tasemele jne., ent põllumajandusest vägivaldselt eemale kistud ja hävitatud tuhandeid organiseerimisvõimelisi inimesi ja eeskujulikke talupidajaid ei suudeta nii pea asendada.

Küüditamiste, mõrvamiste ja „mobilisatsioonide” tulemusena kaotas meie põllumajandus 20 174 inimest, nendest 17 536 meest, 1574 naist ja 1064 last. Küüditamiste ja mõrvamiste tagajärjel jäi täiesti peremeheta 1379 talu.

Nende ligi paarikümne tuhande töövõimelise maaelaniku kaotuse kurbloolus avaldub eriti teravalt veel selles, et bolševike poolt mõrvatud ja küüditatud talupidajatest kuulub suur osa meie organiseerimisvõimeliste talupidajate paremiku hulka.

Nii on küüditatud, mõrvatud ja jäljetult kadunud rida meie paremaid karjakasvatajaid, sugulavade omanikke ja eeskujulikult majandatud talude pidajaid. Bolševikud püüdsid esmajärjekorras hävitada Eesti põllupidajate paremikku ja organiseerimisvõimelisemaid talupidajaid. Ent bolševike hävitustöö Eesti põllumajanduses ei avaldu mitte ainult aineliste varade ja tuhandete inimelude otseses hävitamises, vaid avaldub ka punase propaganda laostavas mõjus, ja nimelt maaelanikkonna ühiskondlike ja isiklike vahekordade rikkumises. Sest tükitöölise visadusega külvati nädalast nädalasse ja kuust kuusse mürgist vihavaenu ja sallimatust peremeeste ja sulaste, väiketalupidajate ja suuremate kohtade omanike vahele ning püüti tekitada ühiskondlikke vastuolusid.

Kui aastate jooksul kõrvaldatakse kõik punase aasta hävituse jäljed Eesti põllumajandusest ja tuhastunud varemete asemele tekkib uus elu, siis kangastub see aasta siiski meie maa elanikkonna mälestustes, sest seda julma terrorit Eesti inimelude kallal ei suudeta unustada lähemate aastakümnete jooksul. Bolševikud hävitasid lühikese aja jooksul palju meie maa ainelistest varadest ja tuhanded inimelud, kuid mida nad siiski ei suutnud hävitada, oli Eesti põllumehe eneseusk ja lootus paremasse tulevikku.