Hooaja avamist ei usaldatud Tallinna eesti teatreile, vaid see tehti ülesandeks Punalipulise Balti Mere Laevastiku Teatrile (edaspidi lühemalt PLBML-i teater).

Teatri trupp ühes tehnilise personaliga, kokku 120 inimest, kolis Tallinna ümber augusti keskpaiku Leningradist. Meesnäitlejaid oli 40, naisnäitlejaid 13, kuna orkester oli 31-liikmeline. Meesnäitlejapere moodustasid mereväelased, aja- ning üleajateenijad. Need olid teatrikooli lõpetanud noormehed, nende hulgas ka mõni vanem mees. Nad kandsid mereväemundrit ja allusid sõjaväelisele distsipliinile, nende tööks aga oli puhtal kujul teatritöö.

Teatri üldjuhiks oli vanempolitruk juut Gitsovitš, selle asetäitjaks noorempolitruk juut Mirski, kuna kunstiliseks juhiks oli juut Pergament ja administraatoriks Brukk, samuti juut. Ka näitlejaskonnas endas moodustasid üsna tugeva protsendi israeliidid.

PLBML-i teatrile tehti enne hooaja algust muidugi kõvasti reklaami. Kõigis lehtedes ilmus pikemaid piltidega kirjutusi, mis kandsid V.Semjonovi ja S.Iljini allkirja. Aga nendegi ehtvene nimede taga peitusid juudid, nimelt Kapšitser ja Rapoport, kes ründasid ajalehtede toimetusi oma äärmiselt halvale paberile kritseldatud artiklitega, nõudes ja saades nende eest kõrget honorari. Nii kestis see mõnd aega ka pärast hooaja avamist, kuni ajalehed viimaks loobusid nende reklaamkirjutiste eest tasu maksmast. Seepeale venepäraste varjunimedega juudid ei näidanud end enam lehtede toimetustes. Trupis oli muidugi ka vene rahvusest näitlejaid, aga neile ei antud nende juutidest ülemuste poolt võimalust kaunis ilusa taskuraha teenimiseks.

Oma müürilehti – vene ja eesti keeles – laskis teater Eestis trükkida kõige paremale ja kallimale kriitpaberile, teda ennastki pimestavaks kontrastiks neile hallidele räbalatele, millega ta oma lavastusi seni oli reklaamitanud „suurel sotsialistlikul kodumaal”.

„Draamateatri” h o o n e kuulus kohtuhoone, Gloria-Palace’i jt. majade kõrval nende hoonete hulka, mille üleandmist kahe päeva jooksul bolševikud nõudsid mõni päev enne 21.juunit, nagu selgub ühest sõjavägede ülemjuhataja Narvast saadetud telefonogrammist. Sellest telefonogrammist teatati „Draamateatri” direktorile – mitteametlikult muidugi – Kaitseliidu peastaabist kohe pärast selle saabumist, et ta saaks õigeaegselt tarvilisi ettevalmistusi teha. Siiski ei täitunud venelaste nõudmine esialgsel määral ega ka kahe päeva jooksul, vaid selleks kulus palju enam aega.

PLBML-i teater kolis „Eesti Draamateatrisse” viimasena ja hakkas siin laiutama. Teatrihoone niikuinii kitsad ruumid jaotati nüüd „pooleks” – nii et uustulnukad võisid töötada draamateaterlastega võrreldes avaramais oludes. Nii oli „Draamateatri” büroo sunnitud töötama ainult mõneruutmeetrilise põrandapinnaga toas.

Teatrit käisid enne sissekolimist üle vaatamas kõiksugu komisjonid. Püüti igamoodi vabaneda soovimatuist allüürnikest, soovitati neile soojalt endist „Grand Marina” kino kui suuremat ja „otstarbekohasemat” hoonet jne. Nii käis kauplemine edasi-tagasi; vahel anti teater vabaks, vahel ähvardati teda hoopis ära võtta, lõppude-lõpuks aga „lepiti” nii kokku, et niihästi „Eesti Draamateater” kui ka PLBML-i teater hakkavad hoonet hooaja kestes kasutama pooleks.

Esimese PLBML-i teatri tegelasena jõudis kohale lavameister, kes kiitis väga ennast ja oma teatrit. Siis tulid näitlejad, mehed mundris, naised peaaegu kaltsudes. Vastuseks imestunud küsimustele öeldi nagu vabandades, et nõukogude inimestel pole tähtis välimus, vaid nende suur inimväärtus. Mõni aeg hiljem aga võisid kõik veenduda, et ka nõukogude inimesed oskavad oma „inimväärtuse” kõrval hinnata veel muudki, sest varsti hakkasid kõik PLBML-i teatri naised ründama Tallinna kauplusi ja end varustama karusmantlite ning muude riietusesemetega. Välimuselt sarnanesid nad varsti meie inimestega, aga „Draamateatri” õmblustöökoda, kes valmistas riideid ka laevastikuteaterlastele, kaebas, et nad kannavad nii musta pesu, et see rikub pealisriidedki...

Tegelaste toas lõid uustulnukad lahti midagi vürtspoe taolist. Draamateaterlastele anti seni teed ja võileibu, aga selle jaoks oli erikapp, kuhu pärast teejoomist kõik nõud ja ülejäägid ära pandi, nii et ei olnud jälgegi näha. Laevastikuteatri rahvas aga korraldas asja palju „põhjalikumalt”. Kvassikorvid ja -kastid seisid virnade kaupa teatri koridoris, nii et raske oli neist mööda pääseda; igal pool vedeles musti taldrikuid, piimapudelikorke, toidujäänuseid ja paberitükke. Nii oli see ka „pühas paigas” – punase nurga ees.

Oma käitumises eesti näitlejatega oli PLBML-i teatri inimesed sageli ülbed. Aga see oli suuremalt jaolt kindlasti tingitud mingisugusest alaväärsustundest, mis pidi tekkima just nende intelligentsemate esindajate juures, kes oskasid ringi vaadata veidigi lahtiste silmadega. Mõnikord aga nad avaldasid ka oma imetlust – seal, kus keegi ei osanud seda oodatagi. „Teie näitlejad julgevad oma käsi välja võtta isegi frakipükste taskuist!” ütles kord venelane ühele „Draamateatri” näitlejale. Üldse oli frakk neile mingi eriline objekt. Kord rippus ühes „Draamateatri” garderoobis kellegi näitleja frakk. Tuli noorem vene „artist” ja imetles „teatri ilusat frakki”. Talle öeldi, et see on isiklik omandus.

„Kuidas nii – isiklik? Tähendab, see on teatri poolt teie keha järgi tehtud?”

„Ise?” Venelane hakkab naerma. Eestlased seletavad, et siin maal on igal mehel frakk, et see on päris harilik riietusese. PLBML-i teatri mees vaatab frakki ja satub üha suuremasse vaimustusse. Ta kutsub teisigi kolleege frakki vaatama. Võetakse siis frakk maha, pööratakse teda siia-sinna, vaadatakse igast küljest, keeratakse pahupidi, tõmmatakse käisedki pahupidi, uuritakse voodrit, vaadatakse riiet nagu imet. Siis jäävad kõik tõsiseks, arutavad midagi omavahel, noogutavad ja lähevad minema.

Kord oli draamateaterlastel võimalus ka nõukogude frakki „imetleda”. Neist ei olnud keegi enne säärast riiet näinud. See oli midagi musta roguski taolist, valge rant varrukate äärde aetud, mis pidi asendama mansette, vooder aga oli täiesti närune.

Loomulikult oli kõigile „suurelt sotsialistlikult kodumaalt” tulnutele pähe tuubitud, et üle nende kultuuri ei käi midagi ja et kõik, mida võivad pakkuda teised maad ükskõik millisel, tähendab ka kunsti alal, on ainult alaväärtuslik rämps. Säärane kõrk suhtumine omandas mõnikord äärmiselt groteskse kuju, mille iseloomustavaks näiteks olgu järgmine lühike kahekõne ühe PLBML-i teatri (A) ja „Draamateatri” naisnäitleja (B) vahel.

B.: Aga kui vana on siis teie teater?

A.(uhkelt): Meie teaer töötab juba kümme aastat.

Muide, tohiks ehk huvitada, kuidas PLBML-i teatri inimesed end Tallinnas tundsid. Äärmiselt selge vastuse sellele annab üksainus lause, mille me leiame teatri ajakirjas „Teatr Baltiki” („Baltikumi teater”) ja nimelt selle 6.numbris, mis ilmus Tallinnas 1941.a. jaanuaris. Siin me loeme 63.leheküljel aastaülevaates augustikuu all:

„24.augustil algas hooaeg meie uues asukohas ja selgus, et jääme Tallinna alatiseks. Õ n n e s a d a s p a r e m a l t , v a s e m a l t j a o t s e n ä k k u ! (ehk rahvapärasemalt: „Oleme õnnega koos!”) Ja tõepoolest, miks ei pidanudki laevastikuteaterlased lugema otse õnnesajuks seda, et nad olid sattunud linna, kus kõike oli saada ülirikkalikult ja pealegi imeodavasti!