Vähem traagiline, kuid seda enam maaelanikkonna naerunärve kõditav oli bolševistlike põllumajandusjuhtide järjekordne hoogtöö külvikampaania ja lehmatuse likvideerimise seaduse teostamise kõrval, mis kandis hoogsat nime „paarituse kampaania”. Selle all mõeldi kõigi põllumajanduslike loomaliikide järelkasvu eest hoolitsemist hoogtöö korras.

Asi sai alguse sellest, et 1941.a. kevadtalvel kutsus Nõukogude Liidu päritolu ja poliitilise staažiga põllutöö rahvakomissari abi M a r l a n d enda juurde loomakasvatuse juhtiva eriteadlase, teatas viimasele salapärasel ilmel, et nüüd tuleb kiires korras asuda eeltööde tegemisele paarituse kampaania läbiviimiseks.

Kui sellest uhiuudsest mõttest jahmunud eriteadlane avaldas arvamist, kas see omapärane algatus meie oludes siiski vast liigne pole, sest siin on näiteks piimakarja õigeaegne paaritamine niisama endastmõistetav kui igapäevane lehmalüps ja karjasöötmine, siis küsis bolševistlik võimukandja eriteadlaselt salatseval ilmel, kas teie siis tõesti usute, et kulakud ei hakka nõukogude korda õõnestama sel teel, et jätavad kõik oma koduloomad, alates lammastest ja lõpetades hobustega, paaritamata.

„Vot sellepärast tulebki üks kampaania teha, et kulak mitte ei saaks nõukogude korda saboteerida!” lõpetas „sügavmõtteliselt” oma jutu „Nõukogude Eesti” põllumajanduse juht, kelle näpunäiteid tuli käsuna võtta ka põllutöö rahvakomissar Abelsil. Ja sellest peale pandigi kogu agronoomide, „zootehnikute”, kontrollassistentide ja karjaravitsejate pere kohapealsete nõukogude organite juhtimisel tööle „paarituse kampaania” teostamiseks. Antud juhtnööride kohaselt tuli „kampaania” läbi viia bolševistliku hoogtöö korras, kusjuures ükski asjaosaline ei tohtinud unustada „sotsialistlikku valvsust” kulaku järele.

Meie agronoomilisele personalile mõjus eriti võõrastavalt, et kogu algatus oli viidud klassivõitluse doktriini alusele, kusjuures sellelaadilisest „saboteerimisest” ei osanud bolševistliku maareformi all kannatanud talupidajad kurja undki näha. Et aga nüüd kogu see endastmõistetav loomakasvatuse toiming oli tehtud sunduslikuks ja muudetud lärmirikkaks „kampaania” hoogtööks, siis äratas see asi meie põllumehe kuulsa eesti jonni ja hoolimata „paranduslikkudele töödele” saatmise karistuse ähvardusest tekkiski põllumeeste hulgas seesmine vastuseis järjekordsele bolševistlikule „kampaaniale”.

Eriti suur passiivsus hakkas ilmnema märade paaritamisel, mida põhjustas ka bolševistlik maareform, mis sundis teiste loomakasvatuse harude kõrval kokku tõmbama ka hobusekasvatust.

„Kampaania” tulemuste kohta tuli „zootehnikuil” igal nädalal esitada kohalikud aruanded valdade täitevkomiteedele pulli-, täku- ja jäärajaamade paarituste arvu kohta, vallad omakorda pidid esitama aruanded maakondade täitevkomiteedele ja viimased jälle Tallinna keskusse – Põllutöö Rahvakomissariaati. Saadud andmete alusel tuli aga viimati nimetatud asutusel koostada „paarituste kõver”, mis annaks meeltülendava pildi „paarituse kampaania” bolševistlikust tempost.

„Laestvõetud” andmetega püüdsid kohapealsed loomakasvatuse tööjõud kuidagi täita seda tegelikus töös teostamatut nõuet koduloomade paarituste arvu andmete kogumise kohta. Kuid tegelikkus pakkus hoopis teissugust pilti. Kui teiste koduloomade (nagu lehmade ja lammaste) juures hoolitseti loomade järelkasvu eest tavalises korras, siis hobusekasvatuse osas mõjusid „kampaania” välkmiitingud ja sundnõuded küll vastupidiselt, sest bolševistlik maareform oli läbi lõiganud Eesti hobusekasvatuse säilitamise võimalused senises ulatuses, samuti nagu see reform oli viinud liigsed lehmad lihuniku tapakirve alla. Nii vähenes paarituste arv 1941.a. kevadel järsult, hoolimata kõrgete karistuste ähvardusest ja nõudest, et kõik märad tulevad paaritada hiljemalt 1.augustiks.

Kui näiteks Põllutöö Rahvakomissariaadi tööjõud hakkasid juuni algul teostama kontrolli „kampaania” edukuse kindlakstegemiseks, siis ilmnes Saku kodumajanduskooli juures tegutseva tori täkujaama kontrollimisel, et sugutäkk, kes harilikul ajal oli 1.juuniks paaritanud mitukümmend mära, oli „kampaania korras” jõudnud sooritada vaid ühe paarituse. Palju parem polnud olukord ka paljudes teistes täkujaamades.

Sellega ongi seletatav, et kui meil varssade arv tavaliselt kõikus 15 000 piirides, siis bolševistlikule „paarituse kampaaniale” järgneval aastal (täh. 1942.a.) sündis meil ümmarguselt vaid 7000 varssa ja suur osa sellest arvust tuleb kirjutada peale maa vabastamist paaritatud märade arvele. Puhkeva sõja tõttu ei jõutud ka Põllutöö Rahvakomissariaadis graafiliselt kujutada bolševistliku hoogtöö korras teostatud „paarituse kampaania” tulemusi ja nii jäigi asjahuvilistel nägemata see kauaoodatud „paarituste kõver”, mis kahtlemata oleks tekitanud muhedat elevusmeeleolu sellel raskel surveajal.