Üle hulga aja oli 26.aprillil kontrolletendus ka „Draamateatri n o o r s o o t e a t r i s . Läks kellegi Jevgeni Švartsi „ L u m e k u n i n g a n n a ”, päris kena ja seiklusrikas näidend H.Chr.Anderseni muinasjutu ainetel.

Igati sümpaatlik oli leedulase Kazys Binkise koolipoisinäidend „ N o o r m e t s k a s v a b ”, mis 10.mail tuli esietendusele „Töölisteatris” ja milles kommunistlikku ideoloogiat ei olnud kübetki. Oli tunne, et saalis ei olnud ühtki vaatajat, kellele see teos ja selle ettekanne ei oleks meeldinud. Meie silme ette tuuakse siin elavaid inimesi, kelledest nii mõnigi pääseb meie südamessegi. Päev hiljem, 11.mail, tõi PLBML-i teater välja oma hooaja eelviimase lavastuse, milleks oli „ordenikandja” K.Simonovi „ M e i e k ü l a p o i s s e ”, näidend tankistidest, millest aga mingipärast ei ole midagi meelde jäänud peale lõpuefekti – tankid asuvad ründama. See on ka kõik.

23.mail tuli „Estonias” esiettekandele pärisuudis – prantslase Rene Fauchois’ komöödia „ E t t e v a a t u s t – v ä r s k e l t v ä r v i t u d ! ” See on satiiriline, seejuures aga küllalt relistlikki näidend kunsti ekspluateerijatest, mitte nii lööv ja terav kui näit. „Eluaabits”, aga ikkagi küllaldaselt terav ja vägagi lõbupakkuv. See lavateos, nagu Pagnoligi komöödia, oli hästi vastuvõetav kõigile vaatajatele ja millele seetõttu sai osaks ka hea menu. Pikemalt peame viibima „ P l a t o n K r e t š e t i ” juures, mille kontrolletendus oli „Töölisteatris” 21.mail, esietendus aga 7.juunil. Miks esietendus järgnes kontrolletendusele pärast nii ebatavaliselt pikka vaheaega, selle juurde me tuleme parajal hetkel tagasi, sest sel on oma huvitav põhjus.

Nõukogude ukrainlase Aleksander Korneitšuki näidend „Platon Kretšet” ei olnud Tallinna publikule pärisuudiseks. „Töölisteater” oli selle esimest korda esietendanud juba 1936.a. aprillis, pärast seda kui Pärnu „Endla” oli „Kretšeti” mänginud esimesena eesti teatritest. Tallinlased nägid „Kretšeti” teise lavastusena, paar nädalat pärast „Töölisteatri” esietendust, Riia vene teatri oma. Juunis tuli oma lavastust Tallinnale näitama „Endlagi”, nii et kõne all olev lavastus on juba neljas, mida „Kretšetist” tallinlasile pakuti – ta ei olnud lihtsalt vana ülessoojendus, vaid uuslavastus.

Enne kui „Platon Kretšet” jõudis Eestisse, oli talle juba kogu N.Liidus osaks saanud üllatavalt suur menu. Nõukogude teatri- ja muuski ajakirjanduses vaieldi selle teose üle palju ja elavalt. Ta suurt lavalist menu ei salanud keegi, aga nii mõnigi kriitik avaldas kaunis kategooriliselt oma arvamise, et „see ei ole mingi näidend” ja et ta suur menu tuleneb täiel määral heast ettekandest, eriti Moskva Kunstiteatri omast. Teiselt poolt arvati, et „Kretšeti” menule on kaasa aidanud poliitilised momendid. Mis arvati, et „Kretšeti” menule on kaasa aidanud poliitilised momendid. Mis aga puutub ettekannetesse, siis mängiti „Kretšetit” sadu kordi, ka teatrites, mis ei paistnud millegagi silma, ja alati suure menuga – enne kui näidend üldse jõudis Moskva. Nii et menu põhjus peab ikkagi peituma teoses endas.

Platon Kretšet on kirurg-idealist, kes võitluses surmaga katsetab uute meetodite kallal, mis kergesti võivad saada kardetavaks haigetelegi endile.

Konflikt tekkibki sellest, et Kretšeti noa all sureb Lida – Kretšetile armsaks saanud naise – isa. Konflikti süvendab sihilikult Kretšeti ülemus, haigla juhataja, Lida peigmees, kes on pidanud esikoha selles südames loovutama Platonile. Siiski laheneb konflikt kummalgi – niihästi armastuse kui kutse – alal hästi, ning Kretšet jääb võitjaks nii inimese kui arstina.

Säärane on „Platon Kretšeti” sündmustiku luukere. Aga näidendil on ka oma idee.

Arhitekt Lida on valmistanud suure haigla projekti. Hoone on tõesti mõeldud kaunina, aga Platon juhib Lida tähelepanu sellele, et ta on oma projektis unustanud selle, kellele see hoone on määratud – inimese. Ta on küll mõelnud oma haiglaprojekti ilule, mitte aga sellele, et haiged vajavad võimalikult palju õhku ja päikest.

Nüüd aga on õpetlik võrrelda, mis huvitas teatrit, ajakirjandust, publikut „Platon Kretšetis” 1936.aastal ja mis viis aastat hiljem, kommunistlikul ajajärgul.

Vaatame ennekõike seda, mida ütles 1936.a. kavakirjutus:

„Ukraina noore näitekirjaniku Aleksander Korneitšuki näidend „Platon Kretšet” algab repliigiga: „Päike... Kui ligidal on päike! Ta tormab meile peale.” See ei ole ainult juhuse tõttu nii. Kogu näidend on kirjutatud päikesest, päikeselastest, neist sangaritest, kes võitlevad avaruse ja päikesepaiste eest, päikesepaiste eest linnamüüride vahel, päikesepaiste eest ühiskonnas, päikesepaiste eest inimese hingeski. Päikesepaiste, elurõõmu, sügavalt optimistliku elutunde näidend, haruldane oma dramaatilise mõju poolest – see on „Platon Kretšet. See on ka sügavalt kaasaegne teos. Selles on tugevamat kajastust leidnud kaasaja terved, elu ja arengut edasiviivad tendentsid. Selles on ajajärgu tõsisemat hinge avastatud selgemalt kui kusagil mujal. Sellepärast peaks see näidend meilegi erilist huvi pakkuma.”

„Platon Kretšet” on õieti võimas protest elu liigse politiseerimise, poliitika kõikvõimsaks tunnustamise vastu... Teame, et need tendentsid olid küllalt tugevad ka Nõukogude Liidus, kuid nüüd n ä i b , et seal hakatakse juba sellisest poliitilisest sõjaseisukorrast üle saama. Sellepärast pole ka ime, et viimasel ajal just parteitu intelligentsi probleem eriti Liidu näitekirjanduses on väga elavat käsitlust leidnud. Küsimus ei ole enam selles, kui aktiivselt see uus haritlaskond poliitilistest eluavaldustest osa võtab. Palju tähtsam on juba, kuivõrd ta oma erialal suudab kaasa aidata ühiskondliku õnne, ühiskondliku päikesepaiste loomisele.”

„Uus Eestis” kirjutab keegi päeval enne „Kretšeti” 1936.a. esietendust muuseeas:

„„Platon Kretšet” on i n i m l i k n ä i d e n d . Peategelane on arst – tundeline, vahest isegi romantiline mees, kes võitleb päikesepaiste eest ühiskonnas, avarate eluvõimaluste ja vaba, kohusetundele rajatud kutsetöö eest. Poliitika – see jäägu selle eriala meeste teha. Täitku inimene kõigepealt ausalt oma kutsekohustusi ühiskonna ja inimeste vastu – siis muutub kogu elu päikesepaisteliseks... Parteitegelased ja fassaadikommunistid peavad taganema parteitu intelligendi inimlikkuse ees.”

„Sõjakommunismi ajal muudeti küll Venes teater parteipropaganda vahendiks, kuid sellega kaasas käiv teatrikultuuri langus on sundinud enamlasi teatrit vabastama teatri loomule võõrast parteipropaganda tööst, mille tagajärjel on viimase aasta kestel N.Venes tekkinud uus lavaliteratuur, mis ei ole enam partei teenistuses, vaid peamiselt rakendatud lavaliseks otstarbeks. „Platon Kretset”, mis kuulub vene näitekirjanduse uuemasse kooli, ei erine ainekäsituses enam palju kodanliku maailma lavaliteratuurist...” Niisiis – päiksepaiste; inimlikkus, mis on tähtsam kui parteisse kuuluvus; propagandast peaaegu vaba ainekäsitlus. S e d a nägid a.1936 teater, ajakirjandus ja publik „Kretšetis”. S e e tundus neile kõigile tookord kõige tähtsam olevat.

Aga tol ajal me siiski ei osanud näidendit vaadata õige pilguga! Kui loeme „Platon Kretšeti” uuslavastuse kavakirjutust a.1941, siis hakkame aimama, et kõige tähtsam on siiski miski muu. Nimelt:

„Näidend on nagu kunstiliseks illustratsiooniks seltsimees J.Stalini sõnadele k a a d r i t e e t t e v a a t l i k u s t k o h t l e m i s e s t .”

Kui asjalikult on see öeldud, kui kainelt... ja kui ebaselgelt – vähemalt mittekommunistile, kes ei tunne suure Stalini kõiki väikseid sõnu.rSeepätast me ütlesimegi, et me hakkame aimama jne.

„Kaadrite ettevaatlikku kohtlemist” on ka teisiti sõnastatud, nimelt kui „noorte kaadrite edutamist”. Nende ridade kirjutajale seletati, et Kretšet olevatki „noorte kaadrite” esindaja – kui noor, julge kirurg, kes teeb riskantseid, aga tarvilikke eksperimente. Paljud kolleegid, nende hulgas ka ta ülemus, haigla egoistlikult-formalistlik juhataja Arkadi, on arvamisel, et Platon ei ole arstina „suurem asi” ja veeretavat talle kõiksugu takistusi tee peale ette. Platoni „ettevaatlikult kohtlejaks” ja „edutajaks” aga on linna täitevkomitee esimees Berest. See mees näeb seda väärtuslikku, mis peitub Platonis, ja aitab teda võidule – peaaegu vastu hetkeks nõdraks muutunud Kretšeti enda tahtmist. Aga mistõttu Berest on selleks võimeline? Seetõttu, et ta on linna t ä i t e v k o m i t e e e s i m e e s , täh. partei esindaja, k o m m u n i s t l i k u p a r t e i esindaja.

„Partei võib, näeb, teab, kuuleb kõik. Ta vaatab sulle hetkeks oma kotkapilguga otsa ja sind on läbi nähtud. Ta jaatab sind ja sa oled olemas. Ta salgab sind maha ja sind ei ole enam. Ta on elutark ja ilmeksimatu nagu Rooma paavst.”

Sellest seletusest saab mõistetavaks, mispärast uues kavalehes ei kõneldud enam p a r t e i t u t e s t (mitte ühtki sõna!), miks ei kõneldud ka enam lihtsalt i n i m l i k k u s e s t , vaid n õ u k o g u d e inimestest, kes vastandiks „kodanlastele” omavat loomingujanu, kuuma armastust isamaa vastu ning fantaasialendu. Ja me taipame pikapeale ka, kui tähtis isik on täitevkomitee esimees Berest, see ÜK(b)P elutarkuse kehastus, ja et ei ole ükskõik, missugune näitleja seda kehastust laval kehastab. Ning sellega oleme jõudnud „Platon Kretšeti” kontrolletenduse juurde.

1941.a. „Platon Kretšetile” ei tehtud ainult uut lavastust – oli teine näitejuhtki -, vaid ka osad anti suurelt jaolt teistele näitlejatele. Loomulikult toimus see kõik teatri kunstilise juhi teadmisel ja heakskiitmiselgi. „Kretšeti lavastaja oli nähtavasti ka mõelnud „noorte kaadrite ettevaatlikult kohtlemisele” ja nende „edutamisele” ja nii usaldas ta m.s. ka täitevkomitee esimehe Beresti rolli ühele nooremale näitlejale, kes seni talle antud ülesannetega oli hästi toime tulnud. Ja see näitleja ei teinud oma asja nüüdki kontrolletendusel halvasti. Erilist vägevust tal küll ei olnud, muidu aga oli ta igati vastuvõetav ja oleks oma osa kindlasti võinud esitada ka esietendusel ja hiljemgi, kui – see roll poleks olnud p o l i i t i l i n e .

Kontrolletendusele järgneval koosolekul, mis pidi otsustama lavastuse saatuse üle – kas ta pääseb avalikkuse ette, ja kui jaa, siis kas esitatud kujul või teatavate muudatustega, võttis pärast mõningat edasi-tagasi rääkimist sõna dekaadispets Viner. Ta ütles, et Beresti noor kehastaja olevat kahtlemata andekas näitleja, kuid selle osa kehastamiseks siiski veel küllaldasel määral küps. Pealegi ta olevat väikse kasvuga, täitevkomitee esimees pidavat aga juba väliseltki imponeerima. Vaieldi vastu – ajalugu tundvat tervet rida väiksekasvulisi mehi, kes siiski olevat oma kaasaegsetele ja järelmaailmalegi imponeerinud.

Viner ütles seepeale, et ei tohi unustada, et Berest ei ole mitte lihtsalt m i n g i s u g ui n e täitevkomitee esimees, vaid ta esindavat näidendis kogu ÜK(b)P-d, selle tarkust ning elutarkust, mille sarnast ei olevat kellelgi maailmas. Berest olevat tark, elutark, hea, imponeeriv parteifunktsionäär, teatavas mõttes s ü m b o o l n e kuju – siin vaatas Viner millegipärast ettevaatlikult ringi -, seepärast pidavat seda osa mängima ka ainult esmajärguline, igati kogenud ja küps näitleja.

Beresti kehastajat kaitski üsna agarasti. Eriti energiliselt tegi seda näitejuht, kes noort näitlejat oli usaldanud ja veel praegugi usaldas. Viner lõppude-lõpuks nii väga kategooriliseks enam ei jäänudki. Kunstidevalitsuse juhataja aga, kellele refereeriti koosolekul toimunud kõnelused, tegi otsuse, et Beresti osa tuleb anda suurte kogemustega näitleja kätte – ja ärgu olgu see väiksekasvuline. Niisiis ei tulnud „noorte kaadrite edutamisest” kõne all oleval juhul midagi välja. Partei oli seda küll teoreetiliselt nõudnud, partei ise oli aga ka öelnud: „Pole tarvis!” Peaasi, kui partei „elutarkus” tarvilisel määral mõjule pääseb.

Ühenduses „Platon Kretšetiga” meenub veel üks huvitav ja väga iseloomulik seik, iseloomulik selles mõttes, et ta jällegi kord näitas, kuidas publik otsis oma kommunismivastastele tunnetele igalt poolt ventiili.

„Kretšeti” kõrvaltegelaste hulka kuulub üks tore tüüp – linna tervishoiuvalitsuse juhataja Botškareva, äärmiselt harimatu ja omal alal asjatundmatu naine, endine kondiiter. See on ilus karakterosa, mis on publikule ikka meeldinud. Aga 1936.a. pidi näitleja, enne kui meeldida, kõigepealt oma osa mängima. Nüüd, 1941.a., ei olnud seda tarvis – ei kontroll- ega järgnevailgi etendustel, välja arvatud ainult 14.juuni ettekanne, mis järgnes esimesele suurele küüditamislainele ja millel algusest lõpuni valitses surmavaikus. Välja arvatud ainult see etendus tarvitses Botškareva kehastajal vaid l a v a l e i l m u d a , et saada vastu võetud tugeva aplausi ja metsiku narulaginaga. Miks?

Lihtsalt seepärast, et näitleja oli pähe pannud v a l g e b a r e t i ja üldse täpselt nii räpakalt riietunud, nagu seda tegid need sajad või tuhanded nõukogude naised, kes tol ajal juba Tallinna tänaval ringi jooksid. See oli tüüpiline nõukogude naine, ja tema vastu avaldas meelt ning tema üle naeris vaatajaskond.

Aga et see oli meeleavaldus ning et nii-öelda naerdi kommunismi üle, seda ei taibanud need, kes oleksid pidanud olema „revolutsiooniliselt valvsad”.