Peatselt oma võimuhaaramise järel 1940.a. juunikuus küünitasid bolševikud oma laastava käe ka Eesti muusikapõllule. Siin taas, nagu mõnelgi muul alal, osutusid varajasteks tegutsejateks üksikud tegelased, kes, paljastasid oma tõelise pale, ruttasid olukordi kasutama selleks, et kindlustada endale uues olukorras soodsat positsiooni või õiendada vanu arveid.

Muusika alal kerkisid säärased isikud esile peamiselt juba aastaid töötanud Töölismuusika Liidu ringidest. Töölismuusika Liit oli üks neid paralleelorganisatsioone, milliseid omal ajal meie pahempoolsed asutasid selleks, et, esiteks lüüa kiilu samalaadsete „kodanlike” organisatsioonide ridadesse, teiseks aga ka kahtlemata selleks, et omada valmina algrakukest, mil hiljem või varem vastava hetke saabumisel oleks käepärast kõike oma alasse puutuvat üle võtma ja punases vaimus edasi kujundama, kusjuures muidugi ei ole oluline, kas ühtede arvates säärane ihaldatud hetk ka pidi saabuma tasapisi „evolutsioonilisel” teel, või teiste arvates üllatuslöögina „revolutsioonilisel” teel.

Kahtlemata leidus Töölismuusika Liidu tegelaste seas ka ausameelseid inimesi, eriti muusikute hulgast, kes arvasid tolle organisatsiooni ülesandeks olevat muusika viljeldamise tööliskonnas ja ei osanud tähele panna selle õigeid, varjatumaid sihte.

Peamiselt aga koondus sinna inimesi, kes mujalt üldise ebasobivuse tõttu olid välja tõrjutud ning siin olid valmis kõigeks, et veel teha karjääri.

Töölismuusika Liidule oli aastaid otseseks vastaseks meie suuremaid ja mitmekülgsemaid muusikaorganisatsioone – „kodanlik” Eesti Lauljate Liit. Väliselt püüti küll viimasega püsida koostöös, kuid tõeliselt oli selle koostöö sihiks oma usaldusmeeste poetamine Lauljate Liidu mitmesugustesse organitesse, kus need alatise opositsiooni moodustasid ja mõttetu arvustamise või liialdatud nõudmistega püüdsid Liidu tegevust halvata.

Tolle Töölismuusika Liidu juhtivaks suuruseks oli end üles trüginud Nikolai Goldschmidt – mees ilma nimetamisväärse muusikalise hariduseta, üsnagi väikeste muusikaliste võimetega. Seejuures aga omas ta tugeva annuse eht-juudilikku sahkerdamisoskust ja ohjeldamatut auahnust. Pealegi on tema kohta iseloomustavaks ka asjaolu, et tal oli olnud kohtuvõimudega tegemist oma koori liikme kallal toime pandud vägistamiskatse pärast. Tema poliitilise meelsuse suhtes on iseloomulik see, et ajal, mil Nõukogude Liit oli otse hermeetiliselt suletud ka paremaile Lääne-Euroopa kunstnikele, käis tema korduvalt seal lahkesti vastuvõetava külalisena ja Lääne-Euroopa kunsti „esindajana”. Samal ajal oskas ta aga ka Eesti tolleaegseid võimumehi igasugu tagatrepi-annetuste ja muude sidemetega sedavõrd meelitada, et temal endal, ta sõpradel-sugulastel ja ka Töölismuusika Liidul kunagi ei puudunud vajalik toetus ja eestkostmine.

Mis puutub Töölismuusika Liidu poliitilisse meelsusse, siis tarvitseb vaid tähendada, et 1.mail 1940.a., mil küll Punaarmee istus juba meie maal baasides, kuid mil siiski veel kõigis meie rahvakihtides valitses eriti rõhutatult rahvuslik vaim, toosinane organisatsioon pühitses oma 10.aastapäeva kontserdiga, mille kava eranditult koosnes Nõukogude Vene heliloojate töödest – asjaolu, mis nii rahva hulgas kui ka ajakirjanduses leidis teravat arvustust.

Kuid peatselt avaldus selle organisatsiooni tõelik pale veelgi ilmekamalt: üksikud apoliitilised isikud, kes seni seal mitmesugustes organites olid püsinud vaid dekoratsioonina, tõrjuti 1940.a. varasuvel välja ja nende asemele tõusid sellised hilisemad bolševistlikud suurused, nagu Maksim Unt, Boris Kumm, Pärn, Tibar jt.

Seega Boris Kumm, Maksim Unt, Pärn ja teised pärastised tšekistid koondusid Töölismuusika Liitu juba baaside asjastul, kus nende ülesandeks oli Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna käsul teha ettevalmistusi oodatavaiks sündmusteks.

Pole siis midagi imestada, et Maksim Undist sai esimene enamlik siseminister ning Boris Kummist siseasjade rahvakomissar ning seega bolševistliku tšeka esimene käsilane Eestis.

Töölismuusika Liidu asjaajajaks oli varguse eest karistada saanud Tibar. Pärast võimuhaaramist enamlaste poolt kuulus Tibar komisjoni, kes võttis üle saksa lauluseltsi „Revaler Liedertafeli” hooldamise all olevat varandust. Oma positsiooni komisjoni liikmena kasutas ta ülevõetavate kuldesemete omastamiseks.

Olles nõnda aegsasti edaspidiseks tegevuseks ette valmistunud, asus Töölismuusika Liit kohe pärast 21.juuni võimuhaaramist energiliselt tegutsema. Loomulikult „kaunistasid” selle organisatsiooni koorid ja orkestrid nüüd kõiki meeleavaldusi ja miitinguid „punase paradiisi” mustermuusikaga. Otse üleöö osutusid bolševistlikud lööklaulud kirjastatuiks ning neid levitati kahel käel kõigile soovijatele. Kuid ka juba juunikuus mindi liikvele selleks, et teostada „uut korda” kogu meie muusikaelus.

Selleks asutati kõigepealt vana vastase – Eesti Lauljate Liidu – likvideerimisele. Arvatavasti mingi süüdistuskirja põhjal, mis koostati Töölismuusika Liidu poolt, kuulutas tolleaegne sisekaitse ülem Habermann Lauljate Liidu juhatuse ja büroojuhataja tagandatuiks – kui „töötava rahva huvide vastu tegutsenud” isikud. Asemele määrati in crpore Töölismuusika Liidu juhatus eesotsas Nikolai Goldschmidtiga. Uue juhatuse esimeseks sammuks oli – oma meestele uute kohtade loomine: pandi ametisse tervenisti viis meest õietigi kõrgete tasudega. Selle ümberkorralduse eestkostjaks oli tolleaegne „siseminister” Maksim Unt, kes samal ajal kuulutas ajakirjanduses, et nüüdsest peale bürokraatia peab kaduma ja kõikjal asutakse ametnike koosseise vähendama.

Järgmise sammuna kuulutati Lauljate Liit ja Töölismuusika Liit ühendatuks ning edasi töötama jäävaks viimase nimetuse all. Nüüd, kus arvati jalad tugevasti maapinnal püsivat, asuti vanade vastastega lõpparveid tegema: uus juhatus palkas kolm revidenti, keda kohustati Lauljate Liidu 10 viimase aasta arhiivi põhjalikult läbi tuhnima, et leida säärast materjali, mis võimaldaks endised tegelased vähemalt „istuma” panna, kui mitte enamat – nagu too uus juhtkond ise üsna avalikult deklareeris. Kuid kuigi revidendid mitu kuud kõige suurema agarusega töötasid, ei leidnud nad siiski midagi, mis oleks võimaldanud otsekohe endiste tegelaste hõlma hakata. Paarikümne-leheküljeline revideerimisakt rändas hiljem asutusest asutusse, korraldati ka ülekuulamisi ja juurdlemisi, kuid enne kui asi lõpule jõudis, agas sõda, mille tõttu ehk pääses mitugi inimest endistest Lauljate Liidu tegelastest.

Peatselt aga selgus, et Lauljate Liidu ülevõtjad olid tegutsenud täiesti omal käel, ära ootamata vastavaid instuktsioone „kõrgemalt” poolt. Kuna neil endil ei olnud aimugi, milliseks meie muusikaelu punase retsepti kohaselt peaks kujunema, nende eneste poolt algatatud „uuendused” aga Moskvast saabunud „instruktorite” poolt märgitseti „kontrrevolutsioonilisteks”, siis sattusid vastsed võimutsejad üsna täbarasse olukorda. Et oma senist tegutsemist kuidagi õigustada, selleks kuulutati Lauljate Liidu ülevõtmine „revolutsiooniliseks aktiks”, mis olevat toimunud poliitilisest pöördest vaimustunud laiade hulkade nõudmisel.

Asi korraldus aga peatselt vastavate direktiivide saabumisel sootuks teisiti: kõik senised organisatsioonid, nende hulgas ka Töölismuusika Liit, kuulutati likvideerituks. Viimase funktsioonid pidid üle minema vastasutatavale nn. Rahva Kunstilise isetegevuse Keskmajale. Nüüd algas trügimine selle asutuse „soojadele” kohtadele. Millegipärast aga oli partei Goldschmidti ja tema trabantide vastu usalduse kaotanud – Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmajja pandi ametisse uued inimesed. Goldschmidt sai endale vaid näiliselt kõrvalise orkestrijuhi koha vastasutatud Tallinna Töölismuusika Klubisse. See aga ei takistanud teda jätkamast meie muusikaelus esimese viiuli mängimist, millest allpool on veel juttu nn. „dekaadi” ettevalmistamise puhul.

Kuna nüüd äsjastel ülevõtjatel seisis ees lõplik lahkumine Lauljate Liidust, siis rutati veel võtma, mis võtta annab; büroosisustus, kantseleitarbed ja -masinad, raamatud, noodid jm. tassiti lühikese ajaga laiali. Pärast Tallinna vabastamist ei leidunud Lauljate Liidu endistes avarais ruumides muud kui vaid põrandale laiali paisatud arhiiv. Eriti kahju on väärtuslikust arhiivraamatukogust, kuhu aastate jooksul on koondatud peaaegu kõik meie vanem noodivara, nende hulgas mitmeid haruldusi. Samuti on kahju klišeedekogust, millega punaste ajal oli ahje köetud. Ahjukütteks olid läinud ka „Muusikalehtede” vanemad aastakäigud ja palju noote.

Organisatsioonide sulgemisega lõpetas oma tegevuse üle 800 laulukoori ja orkestri. Nende varad võeti üle enamasti uutele puhtpoliitilistele klubidele, ametiühingutele või „punastele nurkadele”. Kuna aga punane režiim just eriliselt tahtis rahvaliku kunstiharrastuse edendaja ja kaitsja olla, siis märgati peatselt eksitust, mis kooride ja orkestrite sulgemisega oli tehtud. Ja nii saigi vastasutatud Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmaja ülesandeks rakendada kõik endised koorid ja orkestrid taas tegevusse – uute organisatsioonide juures. Tuleb märkida, et selle ülesande täitmine Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmajal käis täiesti üle jõu: rõhuv enamus koorijuhte, lauljaid ja mängijaid jäi igsugusest muusikalisest tegevusest eemale. Olid ju meie koorid ja orkestrid olnud aastakümneid, eriti venestamisaegadel, rahvusaate tähtsamaiks kolleteks ja eks andnud neile pidevalt ülesandeid meie rahvuslikud, süsteemikindlalt korraldatavad laulupidustused, - viimased aga ei saanud uues olukorras enam kõnessegi tulla. Nüüd seisnes uute klubide ja „nurkade” juures loodud kooride ülesanne vaid miitingute ja muude kõnederohkete kokkutulekute „kaunistamises” tooresõnaliste punaste lauludega. Lisaks sellele hakati nüüd eriti Goldschmidti eestvõttel propageerima lääne-euroopalike kooritraditsioonide asemel ehtvenelike nn. „laulu ja tantsu ansamblite” loomist, millised „ansamblid” pidid esinema nagu kunagi vene „guljanjetel”: ühe- või kahehäälne rahvalaul karmoškade” ja balalaikade saatel ning lõpuks karglev „rahvatants” hõigete, sõrmevile ja käteplaksutamisega. On arusaadav, et see ümberrahvustamiskatse eesti lauljates-mängijates võis tekitada vaid vastumeelsust ja ei suutnud neid uuesti kooridesse ja orkestritesse meelitada.

See lõõtspilli-vaimustus levis enamlaste siinsete käsilaste hulgas nakkustaudina. Kommunistlikud ajalehed avaldasid ülesvõtteid komnoortest, kes kõigest jõust venitasid lõõtspilli ja kes pidid olema elavaiks näideteks sellest, kuidas nõukogude võim on avanud võimalused töötajaile muusikaharrastuseks. Tartus harjutati ühe kohaliku enamliku võimumehe korraldusel, isegi revolutsioonilisi laule lõõtspilli saatel.

Asjaolu, et kooride ja orkestrite arv kuidagi ei suurenenud, asetas uued muusikaelu korraldajad punase juhtkonna ees täbarasse olukorda – neid süüdistati saamatuses ja oskamatuses ning kahtlustati koguni sabotaažis. Selles olukorras tuli kõigega hakkama saav Goldschmidt mõttele: meil polevat kunagi leidunud nimetamisväärsel arvul koore ja orkestreid! Kõik jutud sadadest kooridest ning orkestritest ja kümneist tuhandetest lauljatest ning mängijatest olnud vaid vaid „kodanlik pettus”! Lauljate Liidu arhiivis ei leiduvat igatahes mingeid jälgi nende olemasolust! Kas meie olusid mittetundev punane juhtkond seda valet uskus või mitte, see on teadmata, kuid tahtnuks ta asja kontrollida, tarvitsenuks tal vaid astuda endistesse Lauljate Liidu ruumidesse. Nüüd, Lauljate Liidu arhiivi taaskorraldamisel, leidus selles koguni kolm Lauljate Liidu liikmete nimestikku – põhiraamat, kartoteeginimestik ja ankeedikogu, mis olid peetud täielikus korras kuni Lauljate Liidu ülevõtmiseni ja millede andmete kohaselt viimasena liikmeks vastu võetud koor kannab numbrit 1011!

Igatahes jäi püsima parteimeeste nõue, et koorid ja orkestrid tulevad uuesti tegevusse rakendada ja nimelt märksa suuremal arvul, kui neid töötas „klike ajal”. Lõpuks katsetasid muusikaelu uued juhid veel ühe valega: kuulutati välja, et Moskvas korraldataval määratul „Eesti kunsti dekaadil” esinevad ka paremad rahvakoorid. Nende leidmiseks aga lubati korraldada suurejoonelised maakondlikud „olümpiaadid” ja üleriiklik lõpp-pidustus Tallinnas, kus koorid ja orkestrid pidid omavahel ehtsportlikult rammu katsuma. Õnneks algas enne sõda, kui nende monstrumite korraldamisele saadi asuda. Kuigi ehk säärane meelitamine oleks toonud juurde mõne koori, kes soovis näha Moskva „ilu”, seda kibedam olnuks aga hiljem pettumus: Moskva „dekaadi” kavas ei olnud rahvakooride esinemist üldse mitte ette nähtud ega ka kooride sõiduks krediiti määratud! Kui Goldschmidt nägi, et puhkpilliorkestrite liikmed kohtadel ei ühine uute klubide orkestritega, käsutas ta kõigi endiste pasunakooride pillid Tallinna, et siin asutada „lööktöö korras” uusi puhkpilliorkestreid. Sellega anti maakooridele ja -orkestreile raske ja väga valus löök, kuna kogu loo tagatipuks oli Goldschmidt jaganud neid puhkpille miilitsajaoskondadele, hävituspataljonidele, punaarmeelastele ja ka oma sõpradele-tuttavatele.

Nii on tulnud enamikul orkestritel alata täiesti otsast peale väheste pillidega, mis kuidagi suudeti rekvireerimisest päästa. Samuti on tulnud laulukooridel soetada enamasti kõik lauluvara täiesti uuesti, kuna ju bolševike ajal see rekvireeriti ja lihtsalt hävitati, kasutades seda suures küttepuuduses ahjude kütmiseks.

Nii vaibus 1941.a., mil oli möödunud 100 aastat meie esimese laulukoori asutamisest, kogu meie rahvuslik muusikaelu varjusurma. Kuidagi jätkasid tegevust veel peamiselt linnade suuremad kontsertkoorid, kes soovisid säilitada oma hästi kokkuharjutatud koosseise. Muuidugi ka need koorid pidid alluma nüüd igasuguste klubide ja „nurkade” meelevalla alla, siiski ei murdunud neis rahvuslik vaim, mis aga punastele võimumeestele ei jäänud märkamatuks ning mille pärast tekkis rida ähvardavaid sekeldusi.

Mis puutub noodivarasse, siis muidugi kuulusid konfiskeerimisele kõik vaimuliku ja rahvusliku sisuga noodid. See puhastamistöö vähendas meie noodivara aga õige tuntaval määral, sest eriti rahvuslike tekstidega laule leidus meie koorilaulude hulgas suuremal määral. Tekkinud lünka asuti täitma uue, „töötavale rahvale” sobiva lauluvaraga. Selleks olid eeskätt labased lööklaulu vormis pakutavad propagandalaulud, nagu „Katjuuša”, „Moskva”, „Suur ja lai” jt., või siis otseselt punased võitluslaulud, mida rahvas hakkas üldiselt nimetama „verekoeralauludeks”, nagu „Internatsionaal”, „Punane lipp”, „Tööväe marss” jt. Peatselt aga hakkasid need laulud rahva hulgas liikuma uute, „ajakohastatud” tekstidega, milledes nöögati punast korda ja tema võimumehi. Tekkis meie kõige hilisem rahvalooming, mis on rikkalik ja ka küllalt vaimukas. Säärane nähtus muutis punased võimumehed väga hellaks ning nii keelati kähku rida üsna süütuid lastelaule, näit. „Vares, vaga linnukene” (lauldi: „Vares, vaga linnukene, lendas Kremli katusele, kusjuures mõeldi muidugi Vares-Barbarust), „Süda tuksub tuks-tuks-tuks”, milles „pärituule” asemel lauldi „läänetuul” ja sõna „vene” eriti rõhutati), „Elas metsas mutionu” (lauldi: „Elas Moskvas onu Stalin”) jt. Õnnetuseks langes sääraste tekstide moonutamise ohvriks mitugi ettevaatamatut noort, kelle käest saadi säärased tekstid kätte või kes tabati neid laulmast. Muidugi järgnes sellisele kuritööle otsemaid arreteerimine ja küüditamine.

Punase „mustermuusika” soetamine aga ei suutnud täita meie oma lauluvara kõrvaldamisega tekkinud lünka. Nii tuli tasapisi viimases teha revideerimisi, et siiski ühe kui teise „süütuma” laulu ettekannet lubada, kusjuures aga tekstid tulid siiski „parandada”. Tekstidest kustutati näit. säärased „kontrrevolutsioonilised” sõnad nagu „taevas”, „vaim”, „hing”, „Põhjamaa”, „Eestimaa” jt. Siin aga sattuti taas libedale: leidus koore või ka üksikuid lauljaid, kes neid laule julgesid esitada esialgsel, muutmata kujul. Muidugi järgnesid taas ülekuulamised, ähvardused ja ka mõningad karistamised.

Tekkinud lünga täitmiseks tulid nõukogude võimumehed mõttele kuulutada välja uute massilaulude sõnade võistlus. See üritus teostati Rahva Kunstilise Isetegevuse Keskmaja kaudu. Et ettenähtud preemiad olid õige suured, siis oli võistlusest osavõtjaid rohkesti. Tase oli aga äärmiselt madal. Selles pole aga midagi imestada, kuna värsside tegemisest võtsid osa ka enamlikud suurused nagu põllutöö rahvakomissar Abels ja rahanduse rahvakomissar Keerdo, nii et teised kommunistliku partei keskkomitee esindajad laulude hindamise komisjonis – Neeme Ruus – olid sunnitud tunnistama, et kogu üritus on kujunenud „nõukogude asja” naeruvääristamiseks, sest peaaegu kõik võistlevad autorid olid poolkirjaoskamatud. Tingitud sellest, et meie heliloojad ei bolševiseerunud, jäigi meil algupärane „töötava rahva” lauluvara loomata, mispärast eriti punased hariduselu juhid meie heliloojaid küllalt sageli kirusid ja hiljem või varem selle „kodanliku kliki” lubasid laiali ajada.

Tuleb märkida, et üldiselt bolševikud asetasid kunstile, eriti aga muusikale kui propagandavahendile suurt rõhku. Eeskätt muidugi pidi kunst rakenduma otseselt bolševistlike ideede propageerimisele ning nii mõjutama inimesi tundmuste kaudu, kuna ju vaevalt võis loota, et keegi muutuks bolševikuks mõistuse varal. Edasi aga tahtis bolševism hiilata kõigi kunstide suurejoonelise toetaja ja arendajana. Kui ühest küljest Nõukogude Vene sotsiaalsed olud püsisid säärases olukorras, et ükski väliseestlane neist ei tohtinud aimu saada, siis teisest küljest taheti vähemalt kunstiga teenida imetlust ja pooldamist. Ja tõepoolest, kunstide esiletõstmine tuli nõukogude võimule märksa odavam kui sotsiaalsete olude parandamine, seevastu aga kõikjale leviv kunst võis Lääne kultuurrahvaste hulgas küllaltki mõju avaldada.

Säärasteks üritusteks, mis pidid kogu kultuurmaailmale näitama, kui hoolitsevalt bolševism suhtub kunstisse, eriti veel väikerahvaste rahvuslikku kunstisse, pidid olema nn. „kunstidekaadid”. Kord aastas korraldati Moskvas ühe väikerahva kunsti pidustused, kus umbes nädala jooksul esitati selle rahva saavutusi teatri, muusika, kujutavkunstide, kirjanduse jne. alal. Kuigi sääraste „dekaadide” korraldamine nõudis üsna suuri summasid, renteerusid need hästi: rakendades nende puhul tasuliselt tegevusse väikerahva kogu kunstilise kaadri, tõmmati see hoobilt oma mõju alla ning rakendati hiljem jäägitult bolševistlike ideede propageerimisele.

[Kuna koguteose peatüki „Bolševikkude laastamistöö Eesti muusikapõllul” originaalis puuduvad alapeatükid, siis internetti ülespanemisel on tekst tehnilistel põhjustel jaotatud meelevaldselt kahte ossa – A.M.]