Üldiselt sündis lõunast lähenevate Saksa vägede üle piiri tulek enam-vähem üheaegselt, kusjuures Pärnu- ja Petserimaa piir ületati ühel päeval, 7.juulil, vahepealseis maakondades sündis see aga päev või paar hiljem. Lahingumürin jõudis aga veelgi varem Petseri piirile, kuna siit umbes 30 km kaugusel asuv Ostrovi linn vallutati juba 5.juulil. Petserimaale jõudsid Saksa väeosad Marienburgi (Alulinna) suunast. Bolševistlikud võimukandjad olid nii Petseri linna, maakonna kui ka valla täitevkomiteede ametiruumid ja teised ametiasutused aegsasti maha jätnud. Samuti olid siit lahkunud ka läbiminevad Punaväe osad. Maakonna lõunapoolne osa, ala Laura ja kivitee vahel, Lõuna ja Roodva valdadega, vallutati sakslaste poolt 7.juulil. 8.juulil vallutati ülejäänud vallad lõuna pool raudteed (Meremäe, Petseri, Vilo, Linnuse) koos Petseri linnaga. Järgmisel päeval vabanesid Senno ja Saatse vallad põhja pool raudteed. Seega jäi järele veel Petserimaa põhjaosa Järvesuu, Mäe ja Kalda valdadega, kuhu sakslased jõudsid kolm päeva hiljem, 12.juulil. Petserimaal tõsisemaid kokkupuuteid Saksa sõjavägedel vastasega ei olnud. Selletõttu ei ole siin ka suuremaid sõjakahjusid.

Bolševistlikud täitevkomiteed ja muud ametiasutused olid lõpetanud oma töö juba siis, kui kaugelt lõunast hakkas kostma suurtükimürinat. Enne põgenemist oli hävitatud arhiivmaterjale, pabereid, dokumente ja sisseseadet. Segadust selle juures tekitas vaid see, et peataoleku tõttu anti vastukäivaid korraldusi. Kohaliku segakaubastu osakonna kauplused „evakueeriti” aegsasti tühjaks koos sisseseadete ja kassadega. Järelejäänud kaubad ja varandused anti kohalike vene soost kodanike kätte, kes kauplused viimseni tühjendasid ja kõik kättepuutuva küladesse laiali vedasid. Sõjarinde lähenemisel läks võim üle hävituspataljonlastele. Viimased korraldasid stalinlikku hävitustööd, põletades ehitisi ja lastes õhku ning põletades maakonna piirides olevaid sildu. Petseri raudteejaamas põletati-hävitati: jaamahoone, laohooned, jaama juures asuvad kaubamaja „Paul Mägi & E.Nassari” ning ETK bensiinipaagid koos bensiiniga ja lõpuks kõik jaamas seisev raudtee veerev koosseis koos linnast ja maakonnast sinna veetud kaupadega, kuna seda tee äralõikamise tõttu ei saanud enam Venemaale saata. 8.juulil enne lõunat lahkusid linnast viimased miilitsategelased. Varem oli inimesi maha lastud hirmsate piinamiste järel, nagu seda tõendasid õudsed piinamise jälgi kandvad laibad. Viimased miilitsamaja keldris kinnipeetavad vangid olid aga nähtavasti suure kiiruga mõrvatud piinamata. Lõpuks jäi linna veel linna ja maakonna elanikest koosnev hävituspataljon, kes algas 8.juuli lõuna paiku stalinlikku hävitustööd. Esimesena sõideti veoautol postkontori juurde, kus purustati kommutaator ja sisseseade. Üks hävituspataljonlane püüdis maha raiuda postkontori ees asuvat magistraalliinide posti. Sellejuures said vigastada linna alarmsignaalide juhtmed ja sireenid hakkasid undama. Ootamatust undamisest hirmutatud hävituspataljonlased katkestasid oma hävitustöö ning põgenesid neid kohale sõidutanud autol. Sellega pääsid ka hooned, mis oli kavatsetud õhku lasta (Kaitseliidu maja, NKVD maja, Sõjakomissariaat, Gümnaasium, Eesti Panga maja, Elektrijaam jne.)

Metsavendade suuremate salkade kujunemisele oli siin suureks takistuseks metsade vähesus ja samuti paljude vene rahvusest elanike bolševistlik hoiak. Petserimaalt läbiminekul Punaarmeest ärapõgenenud eestlastele tegid suuri raskusi kohalikud venelastest komnoored, kes sagedasti alarmeerisid ühe-kahe mehe tabamiseks terved külad ja kutsusid kohale hävituspataljonlased. Üksikud olemasolnud väiksed metsavendade salgad ei saanud tegutseda peamiselt ümbruse bolševistliku meelsuse tõttu. Teiseks põhjuseks võis olla relvade puudus. Mainimist vääriks vahest ainult Meremäe valla metsavendade grupi tegevus. 4.juulil oodati kolme metsavenna poolt Roikina juures Obinitsast mootorrattal tagasisõitvat kohalikku hävituspataljoni juhti, kompartei organisaatorit, koos miilitsaga. Roikina orus ootajatele läheneski lühikese ootamise järel mootorrattal mäest üles sõitev kompartei organisaator. Miilits oli orus rattalt maha tulnud. Lühikese tulevahetuse järel kukkus läheneja surmavalt haavatuna maha. Metsavennad ei saanud aga kätte relva ja suurt portfelli, kuna vahele tulid ootamatult segajad, sillavahid. 7.juuli õhtul ja järgmisel hommikul organiseerisid Meremäe metsavennad lõksu valla täitevkomiteele ja kohalikele kommunistidele, olles relvastatud vintpüsside, brauningute ja tääkidega. Oodatavad sõitsid läbi aga veidi hiljem. Võrreldes teiste maakondadega on Petserimaa metsavendade tegevus väga piiratud ja võrreldav vaid Saaremaaga. Omakaitseüksused tekkisid Petserimaal kõikjal pärast sakslaste saabumist.

Väheste materiaalsete kaotuste kõrval on Petserimaal aga suured inimkaotused. Petseri linnas on elanike arv vähenenud ühe neljandiku võrra. Tuleb arvata, et osa elanikke on vabatahtlikult Venemaale läinud.

Petserimaa vabastamise järel siirdus siit mõningaid väiksemaid omakaitse salku osa võtma maa vabastamisvõitlustest Tartumaale ja Põhja-Eestisse. Tähtsamad neist olid 29-meheline Tartu vabastamisest osavõtjate rühm ja 38-meheline Petseri Põhja-Eesti vabastamisrühm. Esimene võitles koos sakslastega Emajõe joonel Kavastu ja Mäksa vahel 21.juulist kuni 29.juulini. Rühmal seejuures kaotusi ei olnud. Teine liitus augustikuu algul kapten T a l p a k u kompaniiga, tegutsedes algul tulemusrikastel haarangutel Rakke rajoonis ja hiljem lahingülesannetel Järvakandi, Juuru, Habaja, Saku ja Mustamäe juures Nõmmel. Järvakandis, Sepa talu juures sattus rühm 20.augustil vastase haardesse ja kandis oma raskemad kaotused. Rühmast langes 2 meest ja 5 jäi teadmata kadunuks.