Bolševistlik revolutsioon Venemaal purustas mitte ainult riigi rahvuslikud põhialused, sotsiaalsed vahekorrad, kultuurilise arengu ja majanduselu, vaid püüdis luua ka uue nõukogude sõjateaduse, niivõrd, kui seda üldse võis nimetada teaduseks.

Seejärel, kui tsaariarmee oli lammutatud ja kümned tuhanded ohvitserid mõrvatud, hakkasid bolševikud kujundama „töölis-talupoegade Punaarmeed”, mis oluliselt erineb oma organisatsioonilt, ettevalmistuselt ja sõjapidamisviisidelt teiste maade sõjavägedest. Hakati leiutama ka „punast” strateegiat ja taktikat ning väljaõppeviise.

Üldiselt jäi Nõukogude sõjateaduse aluspõhjaks ikka poliitiline klassivõitlus ja Vene kodusõjast saadud kogemused. Kui seda kõrvutada Lääne-Euroopa moodsa sõjateadusega, juba siis võib saada selge pildi, et Punavägi on takerdunud mineviku ja sihiliku tendentside kammitsaisse, mis võtab talt vaba loovuse võimaluse lahinguväljadel. Poliitiliste komissaride ja politrukkide asetamine võrdsete ülematena komandöride kõrvale aheldas veelgi enam juhtide vaba mõttekäiku, kes aga ise enamikus omasid kitsapiirilisi ja lünklikke sõjalisi teadmisi.

Juba uute väeosade formeerimise perioodil alustati ka eesti juhtide ja võitlejate väljaõppetööga, nüüd muidugi juba Punaarmee põhimõtete kohaselt. Kohe algusest peale paistis, et väljaõpe Vene sõjaväes on puhtmehaaniline ja monotoonne drill. Meie inimestele oli see meetod vastumeelt, sest varem rajanesid kõik õppused loovale mõttele. Sellest siis tuligi, et väliselt püüti küll teha, mida nõuti, kuid seesmiselt tundus, et kõik uute põhimõtete kohaselt püstitatud nõudmised on naiivsed ja sõjaväe distsipliinile ning korrale pigem kahjulikud. Eesti sõduritel puudus igasugune tahe teenida Punaväes, kuid nad olid selleks sunnitud, seetõttu ei teinud nad ka pingutusi omandada teadmisi selle koosseisus.

Teiselt poolt kujunes väljaõpe paratamatult paberlikuks, sest kavu ja nõudeid oli nii palju, et neid ei jõudnud keegi täita, ja nii jäid täitmata kõik. Peale selle oli sõdur igasuguse poliitilise tegevusega niivõrd ülekoormatud, et ta vaevalt veel suutis midagi erialal vastu võtta.

Sõduri tööpäev oli väga pikk, kella 06.00 kuni 23.00-ni; kogu see aeg sunniti sõdurit tegevusse. Esimese järgu tähtsusega õppeaineteks peeti poliitilist õppust ja infomatsiooni ning vene keelt, väljaõppeks jäi ainult väike osa aega.

Eesti sõjaväes kätteõpitud oskusi ei arvestatud. Kõikidel tuli alata õppeaines otsast peale. Kuna väljaõppeks oli ette nähtud vähem aega ja peamisteks õppeaineteks osutusid täägivõitlus ja laskeasjandus, siis kujunesid väljaõppe tulemused tõeliselt kesisteks. Pärast pikemat aega kestnud õppusi suutsid sõdurid omandada vaid kõige algelisemad teadmised.

Suurtükiväe allüksustes, eriti hobustega veetavais patareides, ei saadud kuude kaupa üldse õppust teha, sest isikkoosseis oli nii väike, et kõiki mehi vajati majanduslikeks töödeks ja hobuste puhastamiseks. Ka mõjutas õppetegevust venelaste poolt täht-tähest kinnipidamine.

Suurtükiväeväljaõppes on hulk erialasid (mõõtetegevus, side, laskeasjandus); nõuti, et ühel ja samal ajal oleksid kõik erialagrupid tegevuses. Kuna koosseis oli väike, siis esines juhtumeid, kus mõnes erialagrupis oli õppusel vaid üks mees. Kava järgi aga pidi ka sellele ühele mehele õppust tegema. Kollektiivõppust ühele mehele teha on küll mõttetus, aga keegi ei julgenud seda ära jätta. Sellises olukorras ei saanud väljaõppest kui niisugusest olla juttugi. Kuid aruande järgi olid kõik õppeained 100%-liselt läbi võetud ja omandatud väga hästi.

Taktikalist väljaõpet võis nimetada hoogtööks ilma igasuguse süsteemita. Nii korraldati väeosades juba üksikmehe, väljaõppe perioodil rügemendi manöövreid. Suure üksuse manööver, kui ei ole veel korraldatud isegi jao ja rühma (rääkimata kompanii) koostöö harjutusi, ei saanud loomulikult anda väljaõppeks midagi jaatavat. Sellised õppused kujunesid meestele mõttetuiks jooksmisteks ja rännakuteks maastikul ning puht väljaõppe seisukohalt andsid negatiivseid tulemusi. Samal ajal pandi väliõppustel hoolega tähele seda, et sõdurid ja ohvitserid ei hakkaks vestlema kohalike elanikega, et talupoeg ei saaks oma meelsust ja arvamusi punaarmeelastele avaldada.

Elva polgus lasti ühel talvisel väliõppusel osal allüksustel umbes 12 tundi lumel lamada. Väga paljudel sõdureil ja juhtidel külmus selle tagajärjel sõrmi ja varbaid, ühel politrukil koguni mõlemad käed ja jalad. Haiged kannatasid mitu päeva valudes, neid ei saanud Tartu haiglasse evakueerida, sest puudusid igasugused transpordivahendid. Hiljem püüti kogu süü veeretada polgu vanemarstile-eestlasele, kes aga julgelt vastu hakkas ja abinõude ning arstimite puudumisele vihjas.

Taktikalistel väliõppustel selgusid ka vene punakomandöride kahtlase väärtusega lahingulise juhtimise oskused. Üksuse tegeliku juhtimise alal oli lugupeetavam see komandör, kes agarasti edasi-tagasi jooksis, vasakule ja paremale sõimles, põrkiva häälega mõtlematud korraldusi andis, kuid seejuures kogu tegevuse segamini ajas.

„Eesti Sõna” 22.02.42 nr.43 toob kirjelduse päris-Punaarmee väliõppustest 1941.a. kevadel Kurtna laagris, kust selgub samuti igasuguse korralduse puudus õppuste läbiviimisel. Punaarmee „sõjakunsti” all kannatasid Illuka valla vilja- ja ristikupõllud raskesti, samuti laagri ja selle ümbruskonna metsad, mida hävitati halastamatult tule ja saega. Ka Eesti Vabariigi ajal toimusid siin sõjaväeõppused, kuid nende all ei kannatanud ümbruskonna põllud kunagi. Punaarmee „õppused” aga toimusid üllatuseks just peamiselt põldudel.

Kogu metsa rikkus see „võitmatu” armee ära. Talvel lõigatud kännud olid oma kaks meetrit kõrged, puude latvu, oksi ja ka terveid puid vedeles metsa all maas. Kevade tulekuga puhkesid laagri ja ümbruskonna metsades hiigeltulekahjud. Tuli tekkis punaarmeelaste hooletust tulega ümberkäimisest. Laagris olev Punaarmee ei mõtelnudki tule kustutamisele, küll tegi selleks veel takistusi. Tuletõrjujailt nõuti „propuskeid”, neid peeti kinni, vahistati ja uuriti päevade viisi.

Komandöride taktikalised õppused kaardil ja maastikul olid samuti mõttetud. Õppusi kaardil tehti sootuks teisiti kui neid tõeliselt peab tegema. On loomulik, et õpilased enne õppust olukorra põhjalikult läbi uurivad, mõtlevad, kuidas üht või teist üksust rindelõiku paigutada, nii et see paremini saaks oma lahinguülesannet täita. Nende õppustega arendatakse juhtide taktikalist mõtlemist. Punaväes aga on kõik teisiti ja üpris lihtne: ei arvestatud maastikku ega muid olukorra elemente, vaid hakati kohe drillima käsuandmise järjekorra tehnikat. Kui keegi eksis sõnastuses, ei ütelnud nii, nagu see oli eeskirjas trükitud, siis oli see halvasti. Kes lahingukäsu šablooni ära õppis ja selle soravalt ette kandis, see oli eesrindlane!

Õppustel peeti tähtsaks, et käsud ja korraldused täidetaks õigeaegselt, kuid sisusse ei tungitud peaaegu kunagi – kas käsk oli antud olukorras otstarbekohane või mitte. Õppuste kokkuvõttes seda ka kunagi ei arutatud. Seega kujunesid käsud peaaegu alati šabloonilisteks, ja kuna enamik eestlasi ei vallanud vene keelt küllaldaselt ja et käske siiski õigeaegselt koostada, siis õpiti üks käsu šabloon lihtsalt pähe või kirjutati valmis. Hiljem tarvitses siis sinna sisse märkida veel ainult kohanimetused ja kellaajad.

Juhtide väljaõppustel püüti kinni pidada nendest kogemustest, mida Soome Talvesõda 1939/40 Punaarmeele oli pärandanud. Seejärgi pidid õppused toimuma maastikul igasuguse ilmaga. Kästi hoiduda asulaist, sest sõjakogemus näitavat, et vastane koondab just neile oma lennuväe ja suurtükiväe tule.

Lõuna-diviisi staap korraldas väljasõidu Rakvere ümbrusse, et viia uuel tundmatul maastikul läbi taktikaline õppus. Tartust sõideti välja autodes, mis olid võrdlemisi halvas seisukorras, mispärast kohale jõuti suure hilinemisega. Õppus oli ette nähtud kaheks päevaks ja pidi teostuma tegelikul maastikul, kuid diviisi staap ei saanud kogu selle aja kestel hoonetest üldse välja. Juhid koostasid kogu aeg oma lahingukäsud või muud korraldused taludes. Kui väljendati, et seda õppust oleks palju otstarbekohasem olnud läbi viia Tartus elektervalguse juures ja paremais ruumides, siis õppuse juhatus vastas, et see poleks olnud tegelikule olukorrale lähedane. Tagasijõudmisel jäeti muidugi ette kandmata, et maastikul üldse ei käidud. Peaasi, et paberite nurgal oli märge, et „õppus toimus maastikul”.

Väljaõppetööga tihedas seoses olid sotsialistlik võistlus, seinalehed ja suusakross.

Sotsialistlik võistlus oli ürtus, mille õiget mõtet ja olemust ei taibatud eestlaste poolt ka siis, kui ta pidi juba täies hoos käimas olema. Ka ei osanud venelased ise seda kellelegi selgitada. Nii jäi see ainult teatavaks sõnakõlksuks, mida poliitilistes tundides ikka ja jälle korrati ja tegelikkuses nõuti, mida aga ei osanud keegi ei organiseerida ega hingestada.

Võisteldi kõikjal ja kõigis võimalikes variatsioonides. Polgud, pataljonid, roodud, rühmad, jaod ja üksikud mehed võistlesid omavahel. Kuid võistlused ei ergutanud kedagi intensiivsemalt tööle. Kõik ironiseerisid seda üritust, eriti seetõttu, et võistluse tulemusi ei hinnatud tegelike saavutuste ja võimete järgi, vaid selle järgi, kuidas oli kellegi poliitiline meelsus. Näiteks roodud, mis tõeliselt ei olnud teistest paremad, tulid pahatihti võitjaks seepärast, et nende komandörid olid poliitiliselt vastuvõetavamad. Sellised nähtused halvasid inimestel igasuguse võistlustahte ja võistlused ise muutusid tööd pidurdavaks.

Allüksustes olid alati seinal suured tabelid, millest võis näha, kuidas üksikud rühmad olid õppustega edasi jõudnud ja kes oli esikohal. Paremaid ajateenijaist ja kaadri hulgast nimetati „eesrindlikeks”, neid pildistati ja saadud fotod pandi üles polgu lugemislauas ja Lenini-toas.

Isegi ambulantse sunniti omavahel võistlema. Komissar käis arstile kangesti peale, et millegagi peab ometi võistlema. Siis arst töötas ka mingisuguse plaani välja, kuid võistlust ennast siiski ei tulnud. Võisteldi selleks, et kasarm oleks puhas ja korras, et püss oleks puhas, et sõdurid oleksid korralikult riides. Kuid tagajärgi ei olnud mingisugused. Ikka ja jälle võis avastada kõikjal korralagedust. Allüksuste politrukid ainult kisklesid omavahel, et kelle mehed on paremad, ja see oli kõik.

Ühes väeosas üks sõdur kutsus oma politruki võistlusele hobuse puhastamises. Sellele järgnes juurdlus, milles uuriti, kas selline väljakutse pole mitte organiseeritud mõne komandöri poolt. Teise üksuse või allüksuse võistluseks väljakutsumine toimus miitingu korras ja hääletamise teel, kusjuures tekst ühes vastavate normidega oli politrukkide poolt juba varem välja töötatud. Selle mõttetuse vastu ei saanud keegi protesteerida sõnavõtuga. Protesti vaim aga väljendus esitatud küsimustes. Näiteks: Kuidas saab korraldada võistlust suurtükiväe numbrite tegevuses ja määrata paremust, kui meil on raskesuurtükk, aga väljakutsutaval üksusel kergesuurtükk? Kuidas saab paari nädala kestel viia kogu meeskonna väljaõpet väga heale tasemele, kui sügava lume tõttu, veokite ja suuskade täieliku puudumise juures ei saa korraldada ühtki väliõppust?

Politrukid muidugi ei osanud neile küsimustele midagi targemat vastata.Tähtis oli vaid see, et mingi võistlus oli algatatud ja seda võis jälle poliitilises aruandes näidata kui teatavat positiivset saavutust. Pärastpoole ei hoolinud sellest enam keegi, ununes kõik, kuni järsku jälle mõni uus võistlusväljakutse tehti. See võis muidugi olla sootuks teiselt alalt, ent sellegi vaibumises ei olnud kahtlust.

Korpuse suurtükväepolgu luuredivisjonis lõppes üks selline sotsialistliku võistluse korraldamise miiting vahejuhtumiga. Nimelt tõstis üks ohvitser üles küsimuse: miks võtame vastu otsuse õppida teatavaks ajaks kõik „väga hästi”, võiks ju mõnes aines piirduda ka „rahuldavaga”? Ohvitseril oli täielik õigus, tema fotopatareis ei olnud ühtki fotoabinõu ega isegi -õpperaamatut – kuidas võis siis paari nädala kestel meeskonda „väga hea” peale välja õpetada?

Ohvitser ei osanud vene keelt ja esitas seepärast küsimuse eesti keeles. Komissar huvitus kohe sellest. Keegi puuduliku vene keele oskusega komissari sabarakk tõlkis küsimuse vene keelde nii, et küsimuse esitaja on üldse sotsialistliku võistluse korraldamise vastu. Komissar vihastas koledasti, lubas silmapilkse ägeduse hoos ohvitseri maha lasta ja lõpetas koosoleku.

Meeskonna hoiak kaldus kohe oma mehe poole. Ühiselt tehti demonstratiivselt väljendusi ja õhtul lauldi isamaalisi laule. Sel korral lõppes asi siiski vaikselt, ilma ühegi tagajärjeta. Näiliselt kõik unustati ,kuid tõeliselt seda siiski ei kingitud. 1941.a. juunikuu küüditamiste sarjas kadus eelnimetatud ohvitser jäljetult, olles kutsutud diviisi staapi.

Sotsalistliku võistluse teostamiseks ja ergutamiseks olid ette nähtud ka rahalised preemiad. Nõuti, et igas üksuses pidi olema alati teada parem allüksus, rühm, jagu, parem, keskmne komandör, nooremkomandör ja sõdur. Need andmed ka esitati. Kui aga tuli tegelikult rahalise autasu määramine, siis ei peetud neist andmeist üldse kinni – poliitilised juhid andsid raha oma soosikutele.

Sellest siis tuligi, et algatatud sotsialistlikest võistlustest ei viidud tegelikult läbi mitte ühtki, kõik jäi paberile. Paberile maaliti õhust võetud tulemusi, mida järgnevalt arvestati õppekavades ja ringkirjades!

Seinalehed kubisesid jaburduslikest kirjeldustest. Eesti sõdurid suhtusid neisse täiesti ükskõikselt, nad kirjutasid sinna mõningad read alati ainult sunniviisil. Seinalehed oleksid pidanud olema n.ö. päevasündmuste kajastajaks ja kirjutised ise oleksid pidanud sageli vahelduma. Kuid väeosades sellist kommet ei olnud, seinalehede sisu värskendati kuu või poolteise järel, vastavalt sellele, kuidas komissar kuulutas allüksustes välja seinalehtede omavahelise võistluse.

Seinalehed olid lausa nuhtluseks allüksuse ülemale, kes koos politrukiga pidi hoolitsema lehe sisu eest. Kuigi paljud seinalehe sisu üldse ei lugenudki, ometi tuli see täita.

Mida seal võis kirjutada? Oleks keegi tahtnud kirjutada nii, kuidas olukord tegelikult on, või mida ta tõeliselt mõtles, siis oleks see inimene üsna varsti olnud likvideeritud. Karikatuure ei lubatud teha, kõiges nähti kahemõttelisust. Jäi üle ainult kopeerida ajalehtedest räuskavaid fraase, eladalaskmist Moskva hirmuvalitsejatele ja loosungeid, mida ka tehti.

Paljudel juhtudel andis politruk mõnele sõdurile enda poolt kirjutatud read kätte, laskis tal alla kirjutada ja see pandi seinale. Mõnikord juhtus ka nii, et politruk ise kirjutas ja ise pani alla ka mõne sõduri või komandöri nime, nii et uue seinalehe ilmumisel mõnigi mees oli üllatatud, leides ennast mõne kriiskava artikli autorina.

Suusakross iseendast oli suur ja sõjaväe talvesõjaks ettevalmistamise suhtes väga tähtis üritus, kuid, nagu selgus, venelastest kaader ei olnud võimeline seda organiseeritult läbi viima. Korraldused, mis tulid venelaste kaudu, olid väga puudulikud. Väeosades määrati politrukid, kes pidid suusakrossi läbiviimise peakorraldajad olema, kuid need ei osanud midagi rohkem lisada kui seda, mis Moskva „Krasnaja Zvezda” ära tõi.

Politrukid alustasid nagu ikka suurt „selgitustööd” ja kampaaniat, et kogu väeosa 100%-liselt suusatama, kõik välja – ka haiged ja vigased. Miks just kõik – seda ei teadnud keegi. Muidugi jälle pildid ja loosungid. Nähtavasti tundsid politrukid hirmu, et eestlased suusatamisega nende oma sõdurite taoliselt hakkama ei saa ja selliselt oleks võinud kross üldse ära jääda. See oleks tähendanud politrukkidele otsest ähvardust, oleks paljastanud nende organiseerimise puuduse, mille eest, nagu nad ise ütlesid, Punaarmees pead ei silitata. Kui aga lõpuks nähti, et suusatamine eestlastele mingit raskust ei tekita, enamk juba eelvõistlustel normid täitis, siis jäid politrukkidel suud lahti, sest Punaarmees nähtavasti küll nii hästi ei suusatatud.

Suusasõidutreeningul selguski, et vene komandörid ja politrukid on äärmiselt nigelad suusatajad. Suusad olid neil alati viletsas seisukorras; suusatamisel kandsid paljud vilte jalas ja jätsid väga armetu mulje. Seevastu oli eestlaste hulgas väga häid suusatajaid, aga et suusatamine toimus Timošenko krossi nimetuse all, siis ei leitud pingutusteks mingit ideelist alust.

Mõnes väeosas hakkasid politrukid suusakrossi eel käivaid harjutusi kasutama Eesti ohvitseride ja sõdurite nöökimiseks. Ohvitseridele korraldati puhkepäeval sundsõite, mõnikord isegi öösi.

Petseri polgus asus üks pataljon talvelaagris osmikutes, mis asetsesid suusakrossi lähtekohast 6-8 km eemal. Ühel õhtul käsutati kogu pataljon ootamatult krossi lähtekohta. Mehed jõudsid kohale higistena. Nad jäeti aga välja seisma, sest vahepeal oli tulnud uus korraldus suusatamise päeva edasilükkamiseks ja mehed saadeti rännaku korras osmikulaagrisse tagasi, kuid juba hommikul käsutati nad uuesti lähtepunkti ja viidi sundsuusatamine läbi. Öö läbi vintsutatud inimesed olid täiesti väsinud, selle tagajärjel olid suusatamise tulemused nõrgad. Selle ebainimliku käitumise tagajärjel paljud sõdurid haigestusid, mõned isegi surid. Seevastu suur hulk politrukke ei võtnud suusakrossist üldse osa. Nad olid hankinud endile selleks ajaks arstitunnistused, et nende tervislik seisukord ei luba suusatada.

Korpuse suurtükiväepolgus tuli ühe divisjoni komissar suusakrossis esimesele kohale. Varem ta suuskadel sõitnud ei olnud, paaril eelharjutusel olevat küll käinud, esinenud seal aga täiesti algajana. Tegelikul võistlusel lahkus ta lähtekohast viimasena, ükski kontrollpost teda teel ei näinud, kuid jõudis lõpp-punkti esimesena. Ta seletas, et ega tema süüdi ole, kui kontrollpostid kõiki suusatajaid ei näe. Kuna komissaril oli kõige parem aeg, siis määrati kõrgem rahaline preema temale, mille ta ka iseteadvalt vastu võttis.

Krossi järel käis suur punktide arvestamine, mis aga oli nii keeruline, et pataljonides ja divisjonides sellega toime ei tuldud, vaid kogu materjal tuli saata polgu staapi. Seal tõlgendati paberile märgitud punkte omamoodi. Vaadati, et see ei võinud ikka nii olla, ja kirjutati uued laest võetud numbrid juurde. Lõpptulemus oli kõike muud, aga mitte suusatamise tegelik tagajärg. Väljakuulutatud andmed ei olnud praktiliselt tõestatud, olid täiesti valed ja edasises väljaõppetöös ei võinud need anda midagi kasulikku. Selline oli suusakrossi tulemus kõigis väeosades.

Üldiselt võis Punaarmee koosseisus esinevate Eesti väeosade väljaõppetöös, mida sunniti tegema nõukogude mustri järgi, tähele panna palju mõttetust, silmakirjatsemist ja loosungitega suuremate puuduste kinnikatmist. Oli ilmne, et tõelises Punaarmees oli olukord veel halvem.

Paratamatult tekib küsimus, kuidas saab Punaarmee sellise lünkliku ja ühekülgse väljaõppe juures üldse sõdida. Kogu bolševistlik süsteem ja elu annavad sellele vastuse.

Nõukogude Liit on relvastunud kogu oma olemasolu ja eriti viimase aastakümne jooksul, tootes ja kuhjates määratuid relvatagavarasid kogu maailma ründamiseks oma elanikkonna jõhkra ekspluateerimise, tema elustandardi allasurumise ja hea käekäigu arvel. Tohutute masside hoolimata ohverdamisega ja paiskamisega lahinguväljadele püüavad bolševistlikud väejuhid täita kvaliteedi lünki. Need massid on fanatiseeritud toore agitatsiooniga ja valega ning Nõukogude Liidu isoleerituse tõttu puudub neil igasugune võrdlemise võimalus olukordadega muus maailmas. Nõukogude Venemaa ebatavaliselt madal elustandard on õpetanud nõukogude inimest taluma nälga ja puudust.

Kõige selle üle seisab bolševistliku süsteemi lahutamatu osa – julm terror, mis sunnib masse täieliku ükskõiksuse ja loomaliku alistuvusega tegema seda, mida neilt nõutakse. Bolševistlikul sõduril ei ole taganemist, sest seljataga ähvardavad teda politrukkide nagaanid ja GPU pataljonide kuulipildujad.

Nõnda siis ebainimlike vahenditega püüavad bolševistlikud hirmuvalitsejad tasandada neid lünki, mille täitmiseks nad muul viisil ei ole võimelised.