Nõukogude bürokratism – sisutus, kantseleilikkus ja paberil sekeldamine – ei võimaldanud mingisuguse küsimuse lahendust. Inimesed tundsid kogu aja, et ollakse oma tegevuses käsist-jalust seotud, ei omata vähimatki algatuse või kriitika võimalust.

Keegi ei tohtinud ega tahtnudki midagi luua, kõik tuli täita pimesi, nii kuidas kästi ülemalt poolt. Käsk, nii absurdne kui ta ka oli, tuli täita täpselt ja kõhklemata.

Sellises olukorras ei olnud kellelgi loomulikult huvi oma töö vastu, ei olnud tahet tungida asja sisusse. Kõik piirdusid vormilise välise suhtumisega ja paberlike otsingutega. Sellega pidurdus kogu elu, miski ei liikunud edasi, kõige olulisemad küsimused jäid selgitamata ja täitmata. Inimeste õigustatud soovid ja palved jäid alati rahuldamata ning nende algatusvõime surmati. Selline olukord võis meeldida nüridale ja harimatule venelasele, kuid mitte kunagi algatustahtelistele eestlastele.

Inimene ei olnud midagi. Ta mõistus, tahe ja energia, ta võimed, huvid ja elust arusaamine ei tähendanud midagi kõikvõimsa bolševistliku paberlikkuse ja bürokratismi ees, mida politruk igal eraldi juhul tõlgendas nii, kuidas temale kasulikum oli, kuidas oli võimalik inimest kindlamini maha suruda.

Kogu sõjaväelt võeti ära kõik õigused, sõjavägi muutus õigusteta tapaloomaks komissaride ja politrukkide käes, kes seletasid, et kõik, mis on ja nõutakse, sünnib Punaarmee tugevdamise eesmärgil. Sellisest valest ja tõe moonutamisest ei olnud meie inimestel varemail aegadel vähimatki aimu. Politrukid ja nõukogude bürokratism olid nagu needus inimestel, kes elasid veel vaid tulevikulootustele: ehk avaneb veel kunagi võimalus sellest luupainajast vabaneda.

Venelased uhkeldasid sellega, et neil Punaarmees sünnib kõk plaanikindlalt ja kavakohaselt, mis andvat väikese jõukulutusega suuri tagajärgi. Samasugust plaani-elu hakati kõrgemalt poolt kohe algusest peale sisse suruma ka Eesti Korpuse väeosades. Neis laiendati seda „plaanimist” politrukkide abil selliselt, et lõpuks oli plaaniga haaratud iga üksik inimene.

Plaanid tehti iga asja kohta. Olid aasta-, veerandaasta-, kuu-, nädala- ja päevaplaanid ja siis veel lõpuks igal juhil oma isiklik tööplaan. Algul nõudis plaanide koostamine väga palju energiat ja vaeva, arutati kõik läbi, kuidas üks või teine tegevus oleks teostatav ja süsteemikindlalt läbiviidav. Igas plaanis pidid olema näidatud vastavate Punaarmeede eeskirjade põhimõtted ja normid iga eraldi küsimuse kohta.

Lisaks plaanidele nõuti hiljem veel aruandeid plaani täitmisest. Olukord kujunes viimaks selliseks, et väeosade ja allüksuste juhtivail inimestel kulus kogu tööaeg plaanide tegemiseks ja aruannete koostamiseks. Tegelikku väljaõpet ei saanud peaaegu üldsegi teha, see jäi tagaplaanile. Hiljem muututi targemaks.Nähti ära, et plaanide järgi üldse midagi ei tehta ja et tegelik elu läheb sootuks ise rada. Hakati mõistma, et plaanide koostamine on mõttetu aja ja paberi raiskamine. Pealeselle ilmnes, et keegi neid plaane kunagi ei vaata ega ütle nende kohta, kas nad on hästi või halvasti tehtud ja kas kavatsetud plaani järgi saab üldse midagi läbi viia.

Samasugune lugu oli korralduste tegemisega väeosas. Korraldusi anti ja võeti kohe täitmiselt tagasi. Mõnd korraldust muudeti 3-4 korda, mistõttu töö täitjail oli tõsiseid raskusi. Samal ajal mainiti halvustavalt eestlaste kohta, et nad ei kõlba juhtideks, sest nad ei oskavat anda kiireid korraldusi. Venelased ei tundnud põhimõttelist tõde, et sagedane korralduste muutmine kisub maha korralduse andja autoriteedi. Üldiselt võib ütelda, et korralduste andmine venelaste tõekspidamiste järgi oli mõttetu rabamine ja huupi hüplemine, mingisugust plaani, korda ega süsteemi selles ei olnud.

Kui juba rabeldi korralduste andmisel, siis võib kujutella, milline oli nende täitmine alluvate poolt. Korralduste täitmisel valitses veel suurem segadus, kusjuures ei olnud sugugi harukordsed nähtused, et paljud korraldused jäid üldse täitmata või täideti pealiskaudselt, sest aeg, mille kestel üks või teine ülesanne tuli täita, oli niivõrd lühike, et inimesed lihtsalt ei suutnud ülesannet täita. Tagajärjeks oli see, et meie inimesi süüdistati saboteerimises ja vastutöötamises.

Mõnikord polguülem käskis teha üht, komissar teist, kuna plaan nägi ette kolmandat. Kui arvestada veel, et antud käsud ja korraldused olid sageli üksteisele vastukäivad ja iga üksus tõlgitses neid omamoodi, siis üldine virrvarr aina suurenes. Paljude korralduste täitmiseks oli vaja vahendeid või täiendavaid seletusi. Tavaliselt ei olnud mingisuguseid vahendeid. Kui neid hakati nõudma, siis vastati alati – ei ole. Kui mindi mõne ringkirja kohta selgitust saama, siis üteldi – ei tea. „Ei tea” ja „ei ole” – need ütlused iseloomustavad selleaegset venelaste poolt tekitatud olukorda kõige paremini.

Nõuti igasuguseid andmeid, küll võimatuid ja võimalike, kusjuures tähtpäevad olid käsu või nende saamisel enamasti juba möödunud. Esialgu nägid meie inimesed vaeva ja püüdsid vana harjumuse kohaselt ikka tõelisi andmeid hankida ja neid ümber töötada. Kui see hiljem ajapuuduse tõttu aga võimatuks osutus, siis kirjutati lihtsalt mingid arvud mõne minuti jooksul paberile ja soovitud aruanne oligi käes. Ja et see nähtavasti Venemaal selliselt kombeks oli, siis ei protesteerinud selle üle keegi.

20.jaanuaril 1941 revideeris komisjon Korpuse suurtükiväepolgu III divisjoni sisekorda, väljaõpet, päevakorra täitmist. 24.jaanuari õhtuks saabus divisjoni staapi paber, kus olid loeteldud kõik avastatud puudused. Peamised puudused olid: ruumid liiga kitsad, köök ei vasta nõuetele, sõdurid kannavad kirjusid kindaid, mis rikub rivi välimust (kindad olid eranditult kõigil omad, kodust saadud, sõjaväekindaid ei antud ühegi nõudmise peale, sest Eesti tagavarad olid saadetud Venemaale). Paberis nõuti puuduste kõrvaldamist ja ettekandmist 25.jaanuari hommikuks. Kuidas oleks võimalik olnud elamisruumi juurde ehitada ja kööki nõuetekohaseks teha 24 tunni jooksul? Kuid paberil andis see kõik teha!

1940.a. sügisel saadeti väeosadest sõdureid Kehtnasse lennuväljatöödele. Tehtud töö kohta tuli esitada igasuguseid aruandeid. Tuli täita vastavaid kaarte iga jao sõdurite ja iga tööliigi kohta.

Tööliike oli mitukümmend: pealispinna koorimine, mulla kühveldamine, kivide kangutamine, kivide vedu, mulla vedamine, mulla kärutamine ja veel teised. Iga mulla vedamine 5 m kaugemale oli omaette tööliik. Nii tuli kaarte täita ligi 3000. Kaartidel olevad andmed tuli igapidi summeerida ja %% arvutada.

Selle tohutu tööhulga täitmine ja vaatluste sooritamine maastikul vastavate andmete saamiseks oleks nõudnud pooled töötavaist sõduritest. Täidetud kaardid ja aruanded pidid aga olema iga 2.kuupäeva hommikul Tallinna lennuväe staabis. Rakendati küll tööle tosin intelligentsemat sõdurit, kuid täpsed andmeid ei saadud ikkagi.

Sealsamas lennuväljal töötas kaks korda rohkem venelasi-punaarmeelasi – nende juures sai ülalmainitud keerulise arvutustööga hakkama üksainus sõdur, kes kogu aja kuskil töödest eemal ringi lonkis. Nii tuli välja, et aruanne käis oma rada,o lenemata töö tegelikust käigust. Aruande järgi töötasid kõik venelased norme ületades, kuigi nad eestlaste mõistmise järgi tööd ei osanud ega viitsinudki teha.

Olukord fiktiivandmetega opereerimise alal ei paranenud põrmugi ka sõja päevil. Vastupidi. Alles siis võis märgata, et juhid saatsid oma isku päästmiseks veelgi kergekäelisemalt kõrgemale poole valeandmeid. Venelasest Lõuna-diviisi ülem pidi 27.juuniks 1941 ette kandma, et diviis on lahinguvalmis. 26.juuni hommikupoolel esitas diviisi rivijaoskond tegelikud väeosadest saadud andmed, millest nähtus, et transpordivahendite, lahingumoona ja riidevarustuse alal oli kasutada ainult 20-30% ettenähtud normidest. Inseneriväevarustuse alal oli seisukord veelgi halvem,- peale labidate ei olnud peaaegu midagi. See aruanne esitati diviisiülemale allakirjutamiseks, et seejärel andmed edasi saata korpuse juhatusele. Diviisülem, lugenud aruande läbi, lõi rusikaga vastu lauda ja ütles: „Nähtavasti te tahate, et mina ja kogu staap kohtu alla antakse; mina sellele paberile alla ei kirjuta. Kui kõrgemalt poolt öeldud, et diviis peab 27.juuniks lahinguvalmis olema., siis ta seda ka on.”

Tehti uus aruanne, mida lugedes selgus, et diviisil on kõike – varustust, vahendeid, relvi ja lahingumoona – mobilisatsioonikorras ettenähtud normides. See aruanne saadeti edasi korpuse juhatusele, diviis ise aga läks sõjakäigule.

Nii oli see kõigil aladel: paber näitas üht, tegelik elu aga sootuks teist seisukorda, ja mida kuu edasi, seda suuremaks lahkuminekud läksid.

Kõik pidi olema 100%-line, kus seda ei ole, seal on sabotaaž ja kahjurlikkus. Keegi ei julgenud tõde teatavaks teha, sest siis oleks ta saanud selle avastuse esimeseks ohvriks. Sellele oleks järgnenud teisigi mahalaskmisi, kuna tõeline süüdlane – bolševistlik süsteem – jääb alati puhtaks ja õigeks „Stalini päikse” kiirtes. 100% on otsekui maagiline arv Venemaa elus.