Suurte Punaarmee masside valgumine üle Eesti piiri 1940.aasta 17.juunil, millega teostati Eesti täielik okupeerimine Nõukogude Vene sõjajõudude poolt, sellele järgnev nn. 21.juuni pööre ühes Vabariigi Valitsuse vägivaldse kukutamise ja punase üleminekuvalitsuse ametisseseadmisega kutsus esile raske norutunde põllumeeste laiades hulkades. Töömeeleolu langes kõikjal.

Ärevus homse päeva pärast võttis maad. Talude palgatööjõu töödistsipliin langes. Kommunistliku propaganda tulemusena muutusid omavolilised töölt lahkumised keset kibedat tööhooaega tavaliseks nähtuseks. See kõik ähvardas järsult alla kiskuda põllumajanduslikku toodangut. Selle vältimiseks osutus Moskva palgasulasel vajalikuks ärevate meeleolude vaigistamine, milleks hakati rõhutama mõtet, et iga kodaniku ausalt teenitud eraomandus jääb puutumata.

Nii esines 29.juunil 1940.a. üleminekuvalitsuse põllutööminister A. J õ e ä ä r raadiokõnega, milles ta muuhulgas väitis sõnasõnalt järgmist:

„Kui on juttu ausalt teenitud eraomandusest, siis kuulub sinna esimeses järjekorras eesti põllumehe ja väikemaapidaja omandus, tema maa, hooned, loomad ja muu vara. See on omandatud vanataludes mitme põlve higi ja vaevaga orjaajast alates peremehe ning tema perekonnaliikmete ennastsalgava tööga. Samuti on uustaludes asunikud-maasaajad endid pingutanud ja ennastsalgava tööga loonud viimastel aastakümnetel põllumajanduse all uusi väärtusi.”

„Kas peaks leiduma ühtki inimest, kes võiks karta, et nüüd, kus valitsuses on inimesed, kes kogu oma elu kestel on võidelnud selle eest, et maa saaks rahvale, et nüüd keegi tuleb ja nende inimeste käest nende maa ja vara ära võtab.”

Sellele kategoorilisele kinnitusele talundite eraomandi puutumata jätmise kohta järgnes juba kaks nädalat hiljem (12..juulil 1940) sööti jäetud maade võõrandamise seadus, mille alusel punase üleminekuvalitsuse põlluitööministri otsusega oli võimalik „riikliku maatagavara täiendamiseks” sundvõõrandada riigi omandiks sööti jäetud või puudulikult majandatud maaomandid. See oli esimene haarang talupidajate eraomandi õigustesse, millise sundvõõrandamise seaduse rakendamisel väärib märkimist asjaolu, et seadust tegelikult ei rakendatud nn. vedelvorsti-talude juures, mis kompartei hilisema seisukohavõtu järgi pidi olema „kodanlise korra ohvrid”. Samal ajal aga deklareeriti punaste võimukandjate poolt laiade põllupidajate hulkade rahustamiseks, et korralikult majandatud talude maaomand ühes muu „ausalt teenitud” varaga jääb puutumata.

Neile meeleolude ajutiseks vaigistamiseks lansseeritud kaksipidikõnedele järgnes aga juba kümmekond päeva hiljem, 23.juulil 1940, punase riigivolikogu poolt väljakuulutatud deklaratsioon, millega kogu maa ühes selle varadega, kõik metsad, järved ja jõed kuulutati „kogu rahva”, s.o. riigi omanduseks. Samas deklaratsioonis määrati tühistamisele maareformiga seoses olevad väljaostumaksud ja talude suuruse ülemmäär määrati 30 ha-le, kuna seda suurusmäära ületav talude maa otsustati arvata riiklikku maatagavarasse. Deklaratsiooni mõtte kohaselt oli keelatud maa ost ja müük, millele järgnes mõni päev hiljem ka metsamüügi täielik keeld. Maa ise aga pidi jääma „töötavale talupidajale põliseks pidamiseks”. Siit peale oli eesti põllumehele selge, et ta pole enam peremees oma talus, vaid on muudetud nõukogude riigi moonakaks, kes kasutab oma isade maad vaid selles ulatuses ja nii kaua, kui punane riigivõim seda lubab.

Kui punasele režiimile iseloomulik kahekeelsus aga torkas jälle silma, et niihästi maa riigiomandiks kuulutamise deklaratsioonis kui ka põllumajandusala juhi avalikus kõnes rõhutati jälle kord, et „igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosidesse asumist, on kõvasti keelatud ja tõkestatakse otsustavalt”. Ühtaegu sellega deklareeriti, et erinevalt Nõukogude Liidu majandussüsteemist jäävad meil „peaaegu kõik maad” üksiktalupoegade kätte kasutamiseks e r a m a j a p i d a m i s t e n a ja kinnistatakse neile põliseks tasuta pidamiseks, s.o. samadel soodustustel, mil Nõukogude Liidus antakse maad kolhoosidele.

Samal ajal algas aga punases ajakirjanduses hoogus „selgitustöö” kolhooside kasuks, millega käis kaasas klassivastuolude õhutamine külaühiskonnas. Kompartei kihundajad keskasutustes, kohtadel ja ajakirjanduses hakkasid „keskkomitee” sekretäride näpunäiteil liigitama külaühiskonda „kurnajate” ja „kurnatavate” klassideks. Talupidajad rühmitati „kehvikute”, „keskmikkude” ja „kulakute” kihtidesse, kusjuures nn. kehvikud ja osaliselt ka keskmikud „kodanlise korra ohvritena” leidsid armu bolševike silmis, kuna „kulakuid”, s.o. hästi korrastatud talude omanikke kui „kurnajate klassi” ähvardati likvideerida.

Selle klassivastuolusid õhutava kihutustöö juures torkas silma, et kihundajail kippusid need klassidesse jaotamise mõisted tihtipeale segi minema. Kui üks osa kompartei agitaatoreid püüdis „kulaku” ja „kurnaja” mõistet määrata talu suurusega, siis teine osa sidus kurnaja mõiste palgatööjõu kasutamisega või talumajapidamise korrastustasemega. Ühise hindamismõõdupuuna aga kippus läbi lööma vaade, et iga jõuka, s.o. hästikorraldatud talu pidaja on „kulak” ja „külakurnaja”. Nii kuulutati kohalike täitevkomiteede poolt „kulakuks” nii mõnigi 10-20 ha-se väikekoha pidaja, kelle intensiivselt majandatud talu nõudis palgatööjõu kasutamist, kuna samal ajal mõni tuntavalt suurema, nn. vedelvorsti-talu omanik liigitati „kehvikute” või „kodanlise korra ohvrite” kilda.

Kommunistliku propaganda „tõdede” kohaselt pidi kodanlikus Eestis valitsema „töötava talurahva armutult metsik kurnamine” ja selle kaotamiseks nõuti „hallparunite-kulakute” kihi hävitamist ja küla „kehvikute” maaga varustamist ning „klassiteadlikku” juhtimist „sotsialistliku põllumajanduse teele”. Enne „vabatahtlikku” organiseerimist kolhoosidesse tuli aga teostada „sotsialistlik maareform”, mis maa sundvõõrandamisega „kulakutelt” võimaldaks luua arvurikka kehviktalupoegade kihi, kes „stalinliku hoolitsuse” tulemusena muutuks vastuvõetavaks materjaliks kolhoosidesse talutamisel. Enne talumaade tegelikku tükeldamist võeti talud 8.augustil 1940 väljakuulutatud seadusega riikliku kontrolli alla, millega talupidajad olid kohustatud oma talusid korralikult majandama ja elus ning eluta inventari säilitama. Määruse vastu eksijaile oli ette nähtud karistusena t a l u d e k o n f i s k e e r i m i n e . Samal ajal määrati kindlaks ka põllutööliste palga- ja töötingimused. Et määruse tegelikuks teostajaks oli üleminekuvalitsuse põllutööministeerium (hiljem põllutöö rahvakomissariaat) ja selle kõrval järelevalvet määruse täitmise üle teostasid kommunistlikud maa- ja vallavalitsused, siis oli riikliku kontrolli kehtimapaneku otseseks tulemuseks, et talupidajad ühes tegutsemisvabaduse ja peremeheõiguste kaotamisega olid seatud kohapealsete punaste tegelaste meelevalla alla, kusjuures määruse rakendamisel etendasid sageli määravat osa isiklikud vaenuvahekorrad.