Iga mees, kes 1941.a. suvel oma kodu maha jättis ning metsa põgenes, astus sellega otsustava sammu, mille juurest enam tagasipööramist polnud. Kõik kodu- ning tööpaikadest lahkunud kuulutati punavõimude poolt bandiitideks ja desertöörideks, keda tabamisel ootas mahalaskmine kohapeal.

On loomulik, et ükski eestlane ei astunud sellist sammu kergekäeliselt, vaid täies teadlikkuses oma lindpriiks kuulutatu seisundist. Seda kindlamaks aga tuli pidada iga üksiku metsavenna hoiakut. Igaüks neist oli otsustanud tabamisel oma elu müüa võimalikult kallilt.

Seepärast oli iga põgeniku esimeseks mureks hankida endale relvi, et vajaduse korral oma elu päästmiseks astuda välja viimseni. Relvade küsimus aga kujunes metsavendadele kõige raskemaks, sest aasta aega punast survevalitsust oli kõik teinud, et eestlasi palja käsi jätta. Juba Kaitseliidu likvideerimisest peale 1940.a. suvel oli eestlaste relvastatud enesekaitse pea täielikult lakanud olemast. Kuid teiselt poolt ei olnud eestlased oma suurtest ajaloolistest õppetundidest aetuna kunagi lakanud mõtlemast võimalikele päevadele, kus ainsaks päästjaks on hea sõber tubli laskeriista näol. Ka 20 iseseisvusaasta jooksul ei olnud meelest läinud maailmasõjajärgsed segased päevad, kus ennasthoidev arukus sundis maha matma ja varjama relvi, mida varsti tuligi tarvis, nõnda et paljudki sõdurid võisid minna rindele kaitsma meie noort iseseisvust oma isikliku relvaga käes, omaenda leivakoti ja omaenda varustuse najal.

Niisama mõteldi tulevastele võitluspäevadele ka 1940.a. suvel, kui idast tulvav punane laviin mattis meie vabaduse. Nii kaitseliitlased, sõjaväelased kui ka eraisikud püüdsid neil masendavail päevil kõrvale toimetada käes olevaid relvi, niipalju kui see võimalik oli. Kahjuks selle ettenägelikkuse viljast läks palju kaduma õige dramaatilistel asjaoludel. Nimelt asusid punavõimud enne sõja puhkemist küüditamisega kõrvaldama aktiivset rahvuslikku elementi, kelle hulgas leidus ka enamik neid, kes olid mõelnud võitlusvahendite olemasolule võimalikuks olukorraks. Koos nende mehiste eesti meestega läksid kaduma ka paljud salajased relva- ja laskemoonaladude asupaigad, sest neid hoiti range konspiratiivsuse huvides ainult üksikute teada.

Nõnda olgu näitena nimetatud juhust Petseri Kaitseliidu Malevas, kus 1940.a. suvel relvade üleandmisel isiklike ja teenistusrelvade nimestiku äravahetamise tõttu tekkis suurem püsside ülejääk. 2 nooremat ohvitseri astusid kohe hulljulge sammu ning toimetasid relvad mitmel autokoormal linnast välja, peites need ära. Kumbki ei reetnud oma saladust. Mehed mõlemad aga küüditati 14.juunil 1941.a. ning relvade asukoht on jäänud teadmatuks tänaseni.

Teine analoogiline juhtum leidis aset kpt.T. poolt kõrvaletoimetatud laskemoonaga. Umbes 10 000 püssipadrunit jäi leidmatuks, kuna nende peitja koos peidukoha saladusega küüditati.

Kuid teatakse ka mõndagi huvitavat lugu, kus peidetud relvade asukoht eestlaste huvides viimasel momendil suudeti siiski avastada. Ühel Võrumaa põrandaalusel grupil oli endise Kaitseliidu kohaliku pealiku peidetuna olemas kuulipilduja. Selle asukohta ei teadnud aga ükski peale peitja. Teistele grupi liikmetele selgus aga nende kohkumiseks, et just nimetatud mees 13.juunil arreteeriti ja küüditatuna maaskonnalinna viidi.

Seisukorra päästmiseks pani üks grupiliikmeid end lubjaga määrdunud töölisriietesse ning sõitis jalgrattal linna, tungides seal valvesõduritest läbi vaguni juurde, kus küüditatu asus, sõimates ja vandudes „kulakut” ja „buržuid”, kes talle olevat tööraha tasumata jätnud. Nõudes selle kohest tasumist haaras ta raputades „kulakul” rinnust kinni ning sai sosistada küsimuse peidetud kuulipilduja kohta. Värisevate kätega taskust raha otsiv „kulak” teatas rahalugemise juures samal kombel vastuse – kuulipilduja oli betoonisse valatult peidetud elumaja trepi alla, kust ta peagi rändas õigeisse kätesse.

Kohe metsavendade salkade tekkimisel kodumaa metsades ja rabades otsiti välja kõik peidetud ja olemasolevad relvad. Muidugi olid need tihtipeale halvas korras ja iganenud, nii et nendega suurema moodsa sõjaväe tehniliste vahendite ja automaatrelvadega varustatud ülevõimu vastu väljaastumine tundus lausa lootusetu. Pealegi olid metsavendade salgad sedavõrd arvukad, et karmidele kätele ka täielikuma lao olemasolul poleks relvi jätkunud. Esialgseist metsavendade koondistest olid läbisegi pooled varustatud mingite tulirelvadega, pooled aga seisid lausa paljaste kätega. Relvastuseks olid peamiselt mitut tüüpi vanemad vintpüssid, siis jahipüssid ja püstolid. Viimased osutusid hiljem metsavendlikus tegutsemises küll tihtipeale kasutuiks ja liiga nõrkadeks relvaliikideks.

Relvade puudus andis end pea kõikjal üle maa kibedasti tunda. Nõnda näiteks oli Jõhvi vallas ühes 100 meheni küündivas metsameeste laagris olemas vaid 25 tulirelva, neist 10 vintpüssi, ülejäänud jahipüssid ja brauningud. Pisut parem oli relvade poolest seisukord näiteks Lehtse metsavendade peres, kus 142 Lehtse, Kolga, Kõnnu ja Ilumäe valdade ning Tallinna ja Tapa linna meeste peale oli olemas 52 vintpüssi ja 22 püstolit. Harva leidus ka automaatrelvi, nagu näiteks kergekuulipildujaid ja automaatpüsse. Selle eest aga tuli mõnigi mees metsa lihtsalt oma vana eestlaetava jahipüssiga.

Harva esines 100%-liselt relvastatud salku. Kuid selgi puhul oli relvastus väga kirju. Nõnda oli ühes Jõhvi rajoonis tegutseval salgal 15 mehe peale kolm vene, üks saksa, üks inglise, kaks jaapani vintpüssi, üks spordipüss ja 5 mitmesugust püstolit. Loomulikult oli sellise varustuse juures palju muret laskemoona pärast, mida tihti vajati kibedamini kui leiba. Laskemoona muretsemisel metsavendadele aga näidati elanikkude poolt üles kõikjal suurt toetamistahet ja head leidlikkust. Nõnda tõi ühe metsavenna abikaasa Laiusel meestele metsa 100 vintpüssipadrunit otse miilitsamehe nina alt, kandes padruneid turukorvis, mis pealt oli kaetud õitsvate lilledega.

Kibaru metsavennad Viljandimaal evisid 50 mehe peale umbes paarkümmend vintpüssi, mõned jahipüssid ja taskurelvad. Sama suhe meeste ja relvade vahel valitses Kõpu metsades. Kilingi-Nõmme võimuhaaramise algmomendil polnud sealgi partisanidel kuigi palju relvi kasutada. Niisama vähe oli algul relvi ka Tartus võimu haaranud partisanidel. Veel 10.juulil oli Ülikooli kiriku rajoonis tegutsemas partisanide salk, kus 20 mehe peale tuli ainult 8 püssi. Pikmetsa – Põikva ümbuses tegutses Järvamaal 100-meheline metsavendade salk, mis evis vaid 30 tulirelva. Jäneda ligidal Kaaruka külas saatsid metsavennad juuli keskel mobilisatsiooniealistele üleskutse metsa kogunemiseks. Õhtuks oli kohal 68 meest, relvadeks 17 vintpüssi, 8 jahipüssi, 5 nagaani, 2 brauningut ja 8 mitmesugust muud relva.

Aga tuli ette ka juhtumeid, kus metsavendadel algul polnud olemas üldse relvi. Nii ei evinud Läänemaal Emuvere ja Halliku metsades asuv grupp ühtki tulirelva. See-eest tegi grupp endale õige omapärase varjupaiga. Maasse kaevati koobas, kaeti pealt laudade ning mätastega ning lasti siis sead aeda.

Rünnakülesannete puhul jätsid mehed enamuses laagreid valvama vanemad mehed koos puudulikkude relvadega, kuna tegutsejaid püüti varustada enam-vähem kõiki. Nõnda ründas Ropkas 7-meheline metsavendade salk hävituspataljoni autot, kusjuures ründajate relvastuseks oli 5 lühikeseks saetud jaapani vintpüssi, 1 jahipüss, 1 püstol ja 1 käsigranaat. Aga riskeeritakse ka puudulikuma relvastusega. Põltsamaa lahingus 4.juulil oli sealseil partisanidel 40 mehe juures ainult pooltel korralikud relvad. Tartumaal Läänistes pidas salkkond metsavendi võiduka lahingu hävituspataljonlaste vastu, kusjuures metsavendadel oli kasutada ainult 3 vene ja 4 jaapani sõjaväe-vintpüssi ühes 200 padruniga.

Olemasolevate relvadega oli tihti lugu päris täbar, kuna need kauaaegsest seismisest olid roostetanud ja korrast ära. Kaius oli 8 vintpüssi 20-mehelise salga peale ning tugevalt roostes püssidest käisid mehed ühes keldris „proovilaske” tegemas, et veenduda, kas relvad üldse „häält” teevad. Tihti kasutati mahalõigatud rauaga lühikesi püsse, nn. tutsereid. Sealjuures oli laskemoon sageli vana ja ei süttinud alati. Võhmutas sealne salk kaevas maa seest välja 3 jaapani vintpüssi 90 padruniga ja 4 vintpüssi 200 padruniga. Kahjuks olid relvad maa sees seismisest kõik raskes roostes. Endistest Kaitseliidu püssidest viidi Kautlasse jahukoorma all nii mõnigi hea tuliriist ning sama teed toimetati kohale ka padruneid.

Ainsaiks enam-vähem korralikult relvastatud metsavendadeks tuleb pidada Punaväest põgenenud eesti sõjaväelasi, kel olid enamikus vähemalt kerged jalaväerelvad. Jägala laagrist põgenenud eesti lennuväelased tõid kaasa peamiselt sõjaväepüstoleid, teistel Punaarmeest põgenenud eestlaste salkadel olid tavaliselt vintpüssid ühes laskemoonaga. Lõuna-Eestis tegutsenud eesti piirivalvurite grupid omasid vintpüsse ja ka kergemaid automaatrelvi. 26.juunil Taara kasarmust Võrust lahkunud grupp viis kaasa peale püsside ka ühe kergekuulipilduja.

Üldises relvade puuduses hakkasid metsavennad mitmel pool ise sepitsema hädarelvi, millest mitmed kujunesid kõige kummalisemaiks võitlusvahenditeks. Kuna granaat metsavõitluses osutus möödapääsmatuks kaitserelvaks, siis asusid metsavennad üle maa kivilõhkumise lõhkeaine abil ise granaate valmistama. 3.juulil kuuldi Mõisakülas 3 mürsuplahvatust, mida paljud arvasid kommunistide poolt teostatud hävitusplahvatusteks. Tegelikult katsetas üks kohapealseid metsavendade juhte omavalmistatud käsigranaate.

Vankripussidest tehtud ning lõhkeainega laetud käsigranaadid olid tuttavad üle kogu maa. Nende valmistamist kirjeldab üks metsavend ligemalt:

„Granaatideks tarvitati vankripusse, mis täideti kivilõhkumise lõhkeainega ja mille otstesse taoti tammepuust prundid, millest ühest käis läbi süütenöör. Viimast sai süüdata tema otsa klambrikestega kinnitatud tiku süütamisega tikutoosi küljega. Süütenöör põles umbes 5-6 sekundit. Plahvatuse jõu ja kildude andmise poolest võistlesid need sõjaväe granaatidega. Neid tehti veel ka igasugustest raudtorudest samal põhimõttel...

Metsavendade arsenalid töötasid palavikuliselt. Kivilõhkumise tagavaradest – kaalist, süütenöörist ning sinna juurde hangitud raudtorujuppidest sündisid granaadid ja pommid. Mitmel pool, nagu Tallinna ligidal ja Põhja-Tartumaal, on granaatide valmistamiseks kasutatud ka pakse likööripudeleid, täites neid ammoniidiga. Needki on lõhkemisel teinud üsna tõhusat tööd. Kahjuks aga sellised primitiivsed relvad ei olnud kaitstud ilmastiku halvava mõju eest. Nõnda jäid Põltsamaa partisanide granaadid 4.juuli lahingus süttimata, kuna vihm oli leotanud läbi nende süütenöörid. Sellest tingitult tuli ette võtta raske taganemine.

Aga mertsavendade relvasepad valmistasid isegi miine. Võhmuta metsavennad hankisid otse Punaarmee vooridest 80 kg lõhkeainet ja 200 sütikut, millest kombineeriti tugevajõulisi miine. Illevere raudteetammi juures lasti nende abil õhku raudtee, kus hiljem üks punaste rong mürisedes kraavi jooksis, ummistades parajasti Türil ja Koigis käimasolevate lahingute ajal tee mitmeks päevaks.

Omatehtud püssidest oli kõige tavalisemaks lühikese rauaga relv, nn. könt ehk tutser. Mõned nendest olid huvitavad sellepoolest, et vintpüssi raua puhul relval oli sõjaväepüssi luku asemel jahipüssi kukk. Ühel Alutaguse salgal oli olemas vaid püssitoru padrunite ja lukuga. Sellele meisterdati metsast noaga laad külge. Tolle primitiivse relvaga sattusid metsavennad üksikusse tallu, kus politruk tahtis peremeest maha lasta. Enne tabas teda aga kuul metsavendade sõjariistast. Ühest huvitavast relva valmistamisest jutustab Keila vallas tegutsenud metsavend:

„Esimene relv meil oli jaapani püss katkisaetud raua näol, millele tarvilikud lisandid ise tuli juurde monteerida. Nii tuli teha kirp, milleks meie püssimeister harutas traataia küljest traadiotsa. Kirbuna tuli see korralikult ära suitsetada ja aeg.ajalt seda jälle korrata.

Kontrollimiseks, kas kirp ka õigel kohal on või tuleks teda nihutada, tulistasime ülelendavaid „uljaid punakotkaid”. Et kirp tõesti omal kohal oli, seda tõendas üks hilisemaid proovimisi punaarmeelase kiivri pihta, mis endale augu otse otsaette sai...”

Kuid mitte üksnes relvi, vaid ka laskemoona valmistasid metsavendade osavad käed. Jõhvi vallas ühes metsavendade laagris tehti kolti padruneid tühjadest saksa sõjapüssi padruni kestadest, mis viiliti parajaks ja millele pandi taha uus sütik. Padrunid täideti püssirohuga, kuulid valati ette tinast.

Loomulikult käis kogu sõjategevuse kestel metsavendade janu järjest uute ning paremate relvade järele. Aeg-ajalt neid saadigi, ning kohe seejärel tundis salk end kindlamalt. Allikaiks relvade saamisel olid nii sõbrad kui ka vaenlased.

Metsavendade salgad, mil oli korda läinud oma seisukohtasid kindlustada ja end relvadega paremini varustada, ei jätnud oma naabreid kunagi hädasse ega aitamata. Sellepoolest valitses põgenike vahel tõeline vendlus. Ehkki kunagi polnud olemas relvade ülejääki, laenati sellestki piskust, mis oli olemas. 10.juuli ööl, kui Tartu partisanidel olid kõige kibedamad päevad ning vajati hädapärast relvi, sai Tartust relvade otsimiseks välja saadetud ohvitser Võrust seal juba loodud omakaitse ülemalt ühe kergekuulipilduja ühes 200 padruniga. Ühtlasi anti inimjõuna ligi ka kümmekond meest, kes jõudsid koos relvaga Tartusse 11.juuli varahommikul.

Lõunapiiril asuvad metsavendade koondised üritasid ka esimestena kontakti Saksa vägedega relvade saamise eesmärgil. 4.juulil saabus Pärnumaale Tali valda luurajana 2 Saksa raadiotelegrafisti, kes olid Saksamaale ümber asunud eestlased. Metsavennad astusid kohe nendega kontakti ning esimestes Saksa vägedele saadetud telegrammides figureeris juba metsavendade palve saata neile relvi.

Samal päeval otsustati metsavendade poolt sõita sakslastele vastu, kuna need ei võinud enam kaugel olla. Lätti sõiduks loodi läti kaitseliiduga 5.juuli hommikupoolikul Teaste piiripunktis side. Olemasolevail andmeil pidid sakslased olema juba Lemsalus. Samal õhtul algaski sõit kahel autol. Igal pool keskustes olid teedel väljas lätlastest kaitseliitlased, kes peatasid ja kontrollisid läbisõitjaid. Kuuldes, kes on sõitjad ja kuhu sõidetakse, sooviti head teed ja õnne kaasa. Hoiatati ainult Punaarmee üksuste eest, kes veel ümbruskonna metsades pidid sihitult ümber hulkuma.

Öösel jõuti Lemsallu, kus kohe üles otsiti Saksa sõjaväe komando. Vastuvõtt oli väga sõbralik. Kuulnud meeste sõidupõhjustest, anti kohe 27 püssi, 2 kergekuulipildujat ja 2 täpsuspüssi ning umbes 7000 padrunit. Järgmisel päeval lubati anda veel relvi, laskemoona ja koguni üks tankett.

Mehed asusid kohe samal ööl tagasisõidule.

6.juuli varahommikul jõuti tagasi. Sõidu õnnestumisest oldi üldises rõõmuelevuses.

Sama päeva õhtul sõideti uuesti Lemsallu ja sealt edasi Riiga, kus mindi Saksa sidestaapi. Siin anti ülevaade Lõuna-Pärnumaal toimunud sündmustest. Lubati 200 püssi, esialgu said mehed kaasa võtta ainult 40, kuna rohkem ei mahtunud autosse. 8.juulil sõideti uuesti Riiga mahajäänud püssidele veoautoga järele. Nendega varustati Tali ja Orajõe mehi.

8.juulil Mõnistes toimunud eduka lahingu järel hävituspataljonlaste vastu saatis järgmisel päeval Hopa Saksa komandant sellest kuulnult Mõniste meestele omapoolse toetusena veel 28 püssi ja laskemoona.

Ka kpt.Talpaku partisaniüksuse mehed said esimeselt kokkupuutumiselt sakslastega relvade suhtes toetust. See sündis 10.juulil, mil Elvas olles saadi teada, et Paluperra on saabunud mingi sakslaste eelüksus. Kohe otsustati neile vastu sõita. Paluperast leiti eest kerge sõiduauto, millega sinna oli jõudnud üks Saksa allohvitser 3 mehega. Need olid mehed ühe leitnandi raudteepioneeride rühmast. Neid informeeriti kohe olukorrast ja esitati Eestis nii sageli kordunud palve relvade saamiseks.

Seda soovi ei olnud meestel võimalik rahuldada ning nad soovitasid selleks pöörduda telefoni teel Valka. Selle nõuande järele tehtigi ning kui Elva tagasi pöörati, anti neile lahkete sakslaste poolt veel kaasa 6 „kaigast” – nagu kutsuti saksa käsigranaate.

Hoopis raskemaks kujunes Pühja-Eesti ja kaugemal rinde taga viibivate metsavendade olukord, kel polnud võimalik luua otsest sidet vabastamisel edasiliikuvate vägedega. Siiski püüdsid nad oma olukorrast ja soovidest märku anda, asetades Saksa lendurite tarvis välja vastavaid signaale.

Nõnda tegid Kibaru metsavennad Viljandimaal, maalides valgele linale haakristi ja selle kõrvale saksakeelsed sõnad „andke relvi”. See märk paigutati välja metsavendade rabalaagri lagendikule. Kord lendaski Saksa luurelennuk üle selle koha, kuid märk jäi tal kahjuks siiski nägemata.

Samal kombel püüdsid endale relvade abi ka Vaivara mehed Virumaal, lootes äratada Saksa lendurite tähelepanu. Kuid ühel päeval saabus kohale venelaste lennuk, avastas haakristi ja viskas alla kaks pommi. Meestel ei jäänud muud üle, kui haakrist kähku kõrvaldada, et mitte punaste märklauaks jääda.

Koos „Erna” salga tegutsemisega hakati Põhja-Eesti metsavendi relvadega mõningal määral varustama ka Soomest. See sündis samuti õhu teel nagu meestegi kohalesaatmine. Kahjuks läks relvasaadetisi mitmel korral kaduma, kuna need langesid soomülgastesse ning metsavennad ei leidnud neid kõigi otsimiste peale kätte.

Öödel, mil oli oodata relvasaadetiste saabumist, seisid Kautla laagris kõik mehed põnevas ootusärevuses. Kui kostis lennukipõrinat, süüdati käskluse kohaselt märgutuled. Suur teraslind tiirles seejärel üle kättenäidatud koha ning ta jälgedes hakkasid taevast alla heljuma valged pilvekesed.

Need olid langevarjude külge kinnitatud relvakastid.

Peale Kautla laagri varustasid Soomest tulnud lennukid õhuteel relvadega veel Mahtra rabas tegutsevat „Harju Maleva” laagrit.

Janus relvade järele oli aga kõige loomulikum, et metsavennad hankisid neid lihtsalt jõuga oma vaenlastelt. Vajadusest enda kindlustamiseks ei hoolitud siis ka riskist ega ohust ettevõtte juures. Nõnda toodi relvi rünnakutega otse bolševikkude ladudest, võeti ära kohalikelt ja läbisõitvailt miilitsatelt, vallutati relvade saamise eesmärgil venelaste õhuvaatlusposte ning hävitati suuremaid ja väiksemaid hävituspataljonlaste ja bolševikkude salku.

Peale selle rakendati iga võimalikku moodust relvade hankimisel.

Kui Tartus 10.juulil õhku lasti Ropka relvalaod, leidus julgeid partisane, kes lõikasid läbi ühe laohoone juures põleva süütenööri ning sellega päästsid hävimisest üle 300 püssi. Neid tassisid vaenlase tule alt nii mehed kui naised, vanad ja noored, kuni pisikeste kooliplikadeni. Samal päevil toimus analoogiline sündmus Haapsalu miilitsamaja juures, kus elanikkond esimeses paanikas põgenevate punaste järelt tassis laiali ligi paarkümmend püssi.

Hiljem valgusid need kõik metsadesse peitu läinud eesti meeste kätesse.

Relvavara täiendamiseks kasutati aga kõiki mõeldavaid võimalusi. Kautla ümbruse metsadesse tõid metsavennad isegi lennukikahuri, tuues selle ära Lintsi all maandunud masinalt. Kurtna Nõmmel püüdsid Jõhvi ümbruse metsavennad samuti hädamaandumise teinud nõukogude lennukilt relvi saada. Mehed lennukist relvi ei leidnud, sest need olid lendurite poolt minema viidud. Küll aga sattus lennukit valvama jäänud venelaste patrull otse metsavendadele ja avas neile tule. Üks metsavendadest ei pääsnud lennukist niipea välja ning hiljem leidsid metsavennad ta laiba lennuki asukoha ligidalt sambla alt. Tal oli lõualuu täägiga purustatud ja keha siniseks taotud.

Relvade saamise ja kättemaksu eesmärgil punase võimu rõhumise vastu pöördus metsavendade tähelepanu algul kohe punaseile miilitsameestele.

Sellistest juhustest kõneleb üks metsavend oma päevikus järgmiselt:

„Meie K.-ga läksime eile õhtul vaatama, kas meie miilits on juba tagasi. Peres, kus ta korteris on, üteldi, et olevat teine läinud kingsepa juurde. Aga läbi akna paistis hea uus inglise vintpüss ja brauningu tupp. K. arvas, et kui juba kord siia tulime, siis võtame need asjad ka kaasa.

Toas tegime läbiotsimise ka – on nagu rohkem kombe järgi. Miilits, vana rumal, tuli just parajasti sel ajal koju, kukkus kohe põlvili põrandale ja hakkas paluma – jätke aga tema elu sisse. Natuke tegime talle siis veel hirmu ka, aga endalgi läks toas õhk nagu raskeks. Ütlesime, et relvad ja laskemoona viime nüüd küll ära, neid on meil üsna hädasti tarvis, ja tulimegi tulema. Metsas mehed naersid K. juttu, sest K. pidas õhu raskeksminemise põhjuseks miilitsa surmahirmu.”

Jõgeva metsavennad varitsevad 4.juulil Tartust välja saadetud 2 miilitsameest mootorrattal. Tekkinud tulevahetuses saavad miilitsad surma ja nende mootorratas ning relvad lähevad metsavendade saagiks. Läänemaal Oru metsavennad, kel oli suur relvade puudus, varitsesid relvade saamiseks samuti miilitsamehi. Varitsemispaik asus Kapri metsas ning ühel hommikul ligineski teekäänaku tagant mootorratas 2 miilitsamehega. Käsu peale peatusid miilitsad ning nad vahistati. Mõni päev hiljem tabati veel üks miilitsamees, kellelt samuti võeti ta relvad. Miilitsad ise vangistati ühe talu aita.

Kautla metsavendade üks koondisi kannatas relvade puuduse all. Olles kuskil metsatalus toitu ootamas, ilmusid järsku kohale läti militsionäärid. Relvadeta mertsavennad kadusid kohe metsa, teised üritasid kallaletungi. Tulemusena langes 4 miilitsameest ning metsavennad said igatsetud relvalisa.

Nende juhtude kõrval esines aga ka selliseid, kus eestimeelsed miilitsad olid ise metsavendade varustajateks ja toetajateks. Nõnda kandis Otepää miilits ümbruse metsadesse varju läinud metsavendadele relvi ja liitus ise hiljem nendega. Samuti olid mõningad Kuressaare miilitsad rahvusliku salaorganisatsiooni liikmed, põgenedes selle avalikukstulekul relvadega metsa.

Vallamajade ülevõtmisel olid metsavendadel tihtipeale koos oma võimu maksmapanemisega eesmärgiks ka vallamajades asuvad relvad, mida enda valdusse taheti saada. Viljandimaal Vastsemõisa vallamajast said metsavennad sel moel 6 vint- ja 12 jahipüssi laskemoonaga, kusjuures punased vastupanuta alistusid. Vaimastveres võtsid Endla metsavennad vallamaja üle, saades saagiks 5 sõjaväe vintpüssi ühes laskemoonaga. Traagiliselt lõppenud rünnaku vallamajale teostasid Saare metsavennad Tartumaal, teades vallamajas olevat 30 vintpüssi. Vahistatud täitevkomitee esimehelt ja miilitsalt nõuti nende väljaandmist. Need aga eitasid püsside olemasolu ja kõigi otsimiste peale ei leitud muud kui miilitsa nagaan ja jahipüss. Kohale saabunud hävituspataljon tormas puudulikult relvastatud metsavendadele kallale ja korraldas veresauna.

Rünnates õhuvaatlusposte, suuremaid ja väiksemaid punaväelaste üksusi ning nende autosid, saavad metsavennad üle maa enda kätte vajalikke relvi – käsigranaate, revolvreid, püsse, isegi kuulipildujaid...

Otepääl ohvitserid ltn.P ja kpt.T. haaravad 6.juuli varahommikul kahelt relvastatud punaväelaselt jõuga nende relvad. Sama toimub väga paljudes paikades. Huvitav on punaväelastelt relvade hankimise lugu ühe Keila metsavendade salga poolt.

Sealne metsavendade luure teatas laagrisse, et 13-meheline relvastatud venelaste salk on politruki saatel teed mööda liikumas Vasalemma suunas. Osa metsavendi otsustas nendega võitlusse astuda, et saada relvi ja laskemoona nende jaoks, kellel need puudusid. Tee äärde läks venelasi vahistama 7 meest tulirelvadega, millest üks oli jahipüss, üks revolver ja neli vintpüssi. Laagrisse jääjaile jäeti vaid mõned nõrgemad relvad.

Teel varitsemispaigale sattusid metsavennad otse silm silma vastu venelastega. Üks vene keele oskusega metsavend läks otse palja käsi politruki ette ja nõudis relvade mahapanemist. Politruk sellega ei nõustunud, kutsudes mehi kaasa Paldiskisse. Selle peale metsavendade esindaja andis teistele märku tugeva vilega läbi sõrmede, hüüdes ise: „Poisid!” ja nõudes venelastelt veelkord käte ülestõstmist. Selline väljaastumine viis politruki segadusse, kelle käed hirmust värisedes kobasid nagaani järele. Silmapilgul tuli kiiresti otsustada, sest automaatrelva ots oli juba pööratud metsavendade poole. Enne veel kui relv sai hakata töötama, langes tema kandja esimesena. Venelased hargnesid ja tahtsid vastu võtta lahingut, kuid juhtusid meie kolme peidus oleva mehe torude ette. Venelased sattusid paanikasse ja põgenesid. Metsavennad said omapoolsete kaotusteta hävitada 2 venelast, 2 võtta vangi ning ühtlasi 4 relva laskemoonaga, mida just kõige enam vajati, sest nende laskemoonatagavarad olid peaaegu täielikult läbi.

Relvade saamise eesmärgil teostasid metsavennad üle maa kümneid kallaletunge venelaste õhuvaatluspostidele. Nendelt saadi ikka 4-5 püssi laskemoonaga, sest nii suur oli tavaliselt ka postide koosseis. Mõnes kohas venelased alistusid vastupanuta, üsna sageli aga tuli metsavendadel eesmärgi saavutamiseks lüüa maha veriseid lahinguid. Nõnda näiteks oli Järvamaal Jõeküla metsavendade grupil 7.juulil Nahknuia õhuvaatlusposti vallutamisel suurem tulevahetus, kus 1 venelastest langes, 1 sai haavata ning 1 võeti vangi.

Verisemaid lahinguid tekkis relvade saamise eesmärgil ka Kiviõlis, kus Alutaguse metsavennad tegid rünnaku, olles saanud andmeid hävituspataljonile saabunud relvalaadungist. Vihases võitluses vallutati telefonikeskjaam, raudteejaam ja miilitsamaja, kuid relvi saadi vähe ning metsavennad pidid taganema. Üks ründajaist sai raskelt haavata ja suri.

Veriora metsavennad püüdsid kinni sõiduauto, mis viis relvi Võrust Räpinasse, sealsele hävituspataljonile. Auto peatati Veriora vallamaja ees ja relvad saadi saagiks. Samuti püüti kinni kõik Räpinasse saadetavad hävituspataljonlased.

Suurema lahinguga said metsavennad 9 juulil relvi Valgamaal Pukas Pringi kõrtsi juures, kus rünnati punaarmeelaste 43-liikmelist rüüstamisega tegutsevat salka. Siin said metsavennad peale vangide saagiks 1 kuulipilduja ja 11 püssi ühes laskemoonaga.

Virumaal Roela vallas avastasid metsavennad suurema punategelaste relvalao. Nimelt said metsavennad kuulda, et Rauvere traktorijaama juhataja poolt on viidud relvi H. metsavahi juurde. 26.juulil läks 10 metsavenda sinna relvi otsima. Luure selgitas enne välja, et metsavahi talus viibisid kodus ainult naised, kes asjast midagi ei teadnud.

Selle eest metsavennad aga leidsid ligidalt metsast peidetud veoauto. Selle osad monteeriti lahti ja peideti omakorda ära, kavatsusega autot hiljem ära viia. Metsavahi tallu tehtud retkel seletati seal, et relvi siiski polevat, kuna need viidud miilitsate poolt minema.

27.juulil läksid metsavennad autol ja 22 mehega uuesti mainitud kohale haarangule, sest luure oli selgitanud, et seal ikkagi varjatakse relvi. See osutus ka tõeks. Surmanuhtluse ähvardusel andis metsavaht peidukohad välja. Saagiks saadi: 1 kergekuulipilduja, 65 käsigranaati, 2000 püssipadrunit, 500 revolvripadrunit, 4 vene vintpüssi, 1 jahipüss, 2 vaati bensiini, 7 vaati mootorpetrooli, 1 kirjutusmasin, 1 paljundusmasin ja 5 puuda kantseleitarbeid. Kogu selle varustusega sõitsid metsavennad Eesti lipu lehvides oma laagrisse tagasi.

Kui Vabadussõja ajal üks eesti kooliõpilaste pataljon siirdus rindele, oli sel olemas vaid 1 kuulipilduja. Väeosa teele saatev kindral pööras oma kõnes just sellele asjaolule tähelepanu ja soovitas teised kuulipildujad võtta juba vaenlaselt. Kui pataljon hiljem rindelt välja vahetati, oli tal olemas 22 kuulipildujat.

Täpselt samasugusest vaimust olid 25 aastat hiljem kantud meie metsavennad.