Pühapäeval, 21.juulil, anti käsk kogu Tallinn panna lipuehtesse ja nimelt nii, et Eesti lipu kõrval lehviks Nõukogude Liidu lipp sirbi ja vasaraga, hädakorral ainult punane lipp. Toompeal oli üles seatud määratu hulk punaseid lipukangaid. Valitsuse hoonel rippusid samuti punased kangad, nende hulgas siiski veel üks riigilipp. Parlamendi hoonel lehvisid samuti punased kangad ja loosungid nagu „Eesti läheb koos Nõukogude Liidu rahvastega”; Pika Hermanni tornis lehvis aga Eesti lipp. Riigivolikogu saal oli drapeeritud punaste kangastega, üles olid seatud Marxi, Engelsi, Lenini ja Stalini pildid ning büstid, juhatuse laua kohal loosung „Eesti sammub ühes sotsialistlike vabariikidega” ja Nõukogude Liidu vapp.

Kogu Toompeal oli haruldaselt tugev punaväe valve tankide ja soomusautodega. Lossi õu oli täis relvastatud punaväe osi, parlamendihoone vestibüülid relvastatud RO mehi. Toompeale pääsemiseks kontrolliti valjult, lossi õuele ei pääsenud keegi ilma loata. Parlamendihoone kui ka lossi valitsusepoolne osa oli punaväelaste ja RO meeste poolt otsitud öö jooksul mitmel korral läbi. „Ettevaatusabinõud” olid igatahes harukordsed ning sellised, mida see vana hoone sajandite kestel kunagi polnud näinud. Kokku tuli „kogu Eesti rahva üksmeelselt valitud esindus”.

Saalis istusid kõik „rahvaesindajad”. Ka diplomaatlik korpus oli saanud loa ilmumiseks. Oodati Ždanovit, kuid tema jaoks ei olnud kaitse siiski küllalt tugev ja ta jäi ilmumata. Saadik Botškarev oli siiski riskinud tulla ning istus diplomaatide loožis esireas.

Sellel „Riigivolikogul” oli ainult kaks elementi, mis olid sarnased põhiseadusliku rahvaesindusega, nimelt „Riigivolikogu” nimi ja 80-liikmeline koosseis. Ka „Riigivolikogu” töökorralduses ei peetud tarvilikuks käia seniste rahvaesinduste praktika järgi, vaid Liidust olid saadetud siia sellekohaste lavastuste eriasjatundjad, kes ka kogu lavastuse ette valmistasid.

Koosolek algas Littofi „Robespierre’i” avamänguga orkestrilt. Koosoleku avas vanim liige Petseri venelane A.Janson, paberilt maha lugedes eestikeelse kõne vene aktsendiga (Põhiseaduse kohaselt kuulub Riigivolikogu esimese koosoleku avamise ülesanne endisele Riigivolikogu esimehele!). „Rahvasaadikute” meeleolu tõstmiseks ja „revolutsioonilise tahte” kindlustamiseks käisid kogu päeva jooksul istungite saalis mitmesugused „delegatsioonid”, küll „töölisdelegatsioonid”, küll Punaväe ja madruste omad, küll „talupoegade delegatsioonid”, kes kõik esinesid kõnedega ja nõudsid „rahva tahte” täitmist – ühinemist Nõukogude Liiduga. Vahel lauldi sekka Internatsionaali, igale kõnele järgnes tugev „aplaus” ja hüüded „Elagu Nõukogude Liit!”, „Elagu suur Stalin!”, „Elagu eesti rahva sõber sms Ždanov!” Aplaus, „elagu” karjumine, Internatsionaal ei tohtinud siiski tekkida iseendast, vaid seda dirigeerisid kordamööda Säre, Lauristin ja Ruus. Nii „rahvasaadikutele” kui ka „delegatsioonide” juhtidele olid kõned partei staabis hoolsalt ette valmistatud ja need Ždanovi meeste poolt kontrollitud.

Ette valmistatud oldi ka juhuks, kui mõni „rahvasaadik” – mine kõiki tea! – oleks kõnelnud natuke teisiti kui kavas ette nähtud või mõne sündmatu vahelehüüde teinud. Sel puhul oleks tulnud „maha” karjumine ning RO mehed, kes uste taga seisid valvel, oleksid karanud saali ning mehe kohe kindlasse kohta toimetanud. Lavastuse juhtidelt nõudis asi küllalt piinlikku hoolt ja need päevad polnud neile kerged!

Kuna „valimiste eel ei julgetud suudki lahti teha riigikorra küsimuste kohta, eriti veel liitumise kohta Nõukogude Liiduga, seda aga nüüd ometi kästud oli teha, siis oli vaja kuidagi „Riigivolikogu suveräänsuse” õigust deklareerida. See jäeti koosoleku avaja Petseri mehe Jansoni ülesandeks, kes ütles: „Töötav rahvas nõuab meilt, et meie otsustaksime suveräänselt kõiki tema ellu puutuvaid küsimusi: sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi kuni lõpuni... Elagu vaba Eesti rahvas! Elagu vennalik sõprus Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel.” Stenogrammilise aruande järgi järgnes: „Kestev tormiline aplaus. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Mängitakse Internatsionaali. Rahvasaadikud laulavad kaasa.”

„Riigivolikogu”, rängalt kaitstud relvastatud punaväelastega nii hoone ümbruskonnas kui ka hoone sees, oli enese tunnustanud „suveräänseks” otsustama kuni lõpuni eesti töötava rahva sotsiaalseid, poliitilisi, majanduslikke ja kultuurilisi küsimusi.

Esimeheks valiti A.Veimer, abideks A.Janson ja M.Jürna, sekretärideks O.Lauristin ja A.Uibo. Tehti veel üks „konstitutsiooniline akt”, nimelt võeti „kauakestva tormilise aplausi” ja Internatsionaali saatel vastu päevakord:

2.Eesti astumine Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks;

3.Maa kuulutamine kogu rahva omandiks;

4.Suurtööstuse ja pankade natsionaliseerimine.

Dekoratsiooniks selle ülaltpoolt ettekirjutatud kava läbiviimisele peeti pikk sõimukõnede valing, mis võtab trükituna enda alla tervelt 140 lehekülge, ning võeti vastu neli deklaratsioonikujulist otsust, milledesse kontsentreerituna olid kokku võetud kõik peetud sõimukõned.

Toomesiin nende „otsuste” resolutiivsed osad:

1.„Väljendades Eesti töötava rahva vaba ja üksmeelset tahet Riigivolikogu kuulutab välja Nõukogude võimu kehtivaks kogu Eesti maa-alal. Eesti kuulutatakse Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Siitpeale kõik võim Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis kuulub nii linna kui maa töötavale rahvale töötava rahva saadikute nõukogude näol.” (Vastu võetud 21.juulil 1940.)

2.„Lähtudes eesti rahva üksmeelsest tahtest, Riigivolikogu otsustab: Paluda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu võtta vastu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude :Liidu koosseisu Liidu Vabariigina samadel alustel, millistel kuuluvad Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja teised Liidu Vabariigid. (Vastu võetud 22.juulil).

7. augustil 1940. a. sunniti tallinlased järjekordsesse rongkäiku, millest käsutati osa võtma ka Eesti sõjavägi.

3. „Juhituna töötava talurahva tõelistest huvidest ja väljendades kogu töötava rahva tahet, Riigivolikogu otsustab: Kogu maa ühes selle põue varadega, kõik metsad, järved ja jõed kuulutatakse kogu rahva omanduseks, s.o. riigi omanduseks. Maade suuruseks, mis antakse iga töötava talupoja kasutada, määratakse ülemmäär 30 hektaari. Kõik maade ülejäägid, mis ületavad selle suuruse, arvatakse riiklikku maatagavarasse selleks, et riigil võimalik oleks abistada maata ja vähese maaga talupoegi nende maaga varustamisel. Nüüdsest peale meie maal ei ole ja ei saa olema kohta parasiitidele, kurnajatele ega nende käsikutele. Maa, mis praegu on töötavate talupoegade valduses, samuti maad, mida riik annab maata ja vähese maaga talupoegadele, kinnistatakse töötavate talupoegade põliseks pidamiseks. Igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust või vastu töötavate talupoegade tahtmist neile peale sundida kolhoosidesse organiseerimist, tõkestatakse otsustavalt, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele. Riigivolikogu otsustab kustutada talurahvalt kõik väljaostu maksud, mis seoses varem läbiviidud maareformiga. Riigivolikogu teeb valitsusele ülesandeks arutada küsimusi abinõude üle, mis tuleksid tarvitusele võtta kergenduseks kõigi muude võlakohustuste järele, millised koormavad põllumeeste ja kalurite majapidamisi, samuti ebaõiglaste maksude äramuutmise üle kui ka abinõude üle maksukoorma kergendamiseks kogu töötavale elanikkonnale. Riigivolikogu otsustab kustutada töötavatelt talupoegadelt kõik maksuvõlad ja administratiivkorras pealepandud trahvid. (Vastu võetud 23.juulil).

4. „Riigivolikogu kuulutab välja kogu Eesti territooriumil pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise. Nüüdsest peale kuulutatakse kogu rahva omanduseks, s.o. riigi omanduseks kõik pangad ühes nende varandustega, kõik tööstuslikud suurkäitised, kaevandused ning transportettevõtted... Riigivolikogu teeb valitsusele ülesandeks viivitamata koostada ning kinnitada natsionaliseerimisele kuuluvate ettevõtete nimekiri. (Vastu võetud 23.juulil).

Need otsused vastu võetud, valis „Riigivolikogu” 25-liikmelise konstitutsioonikomisjoni.

Seejärel esitas Vares Vabariigi Valitsuse teadaande, milles ta ütles, et valitsus peab „ainsaks ja ainuõiguslikuks seadusandlikuks võimuks Eestis praegust Riigivolikogu”, ja teatas, et valitsus paneb oma ameti maha. Ülevaatega valitsuse tööst Vares ei pidanud tarvilikuks esineda, öeldes, et see on „Riigivolikogul” teada. Järgnes, nagu tavaliselt, „tormiline aplaus, elagu- ja braavohüüded”. Siis rida sõnavõtte, milles sõimati veelkord endist korda ja ülistati Nõukogude Liitu, Kommunistlikku Parteid ja Varese valitsust ning „tormilise aplausi” ja „elaguhüüete” saatel võeti vastu üleminekuvormel: „Riigivolikogu avaldab valitsusele usaldust ning teeb valitsusele ülesandeks jätkata tegevust kuni uue valitsuse kujundamiseni uue põhiseaduse alusel.”

Edasi pidas „Riigivolikogu” tarvilikuks teha otsuse ka Vabariigi presidendi kohta, ja nimelt järgmise: „Ära kuulanud Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi palve volituste mahapaneku kohta, otsustab Riigivolikogu palve rahuldada ja panna Vabariigi presidendi kohuste täitmine peaminister Dr.Johannes Vares’ele.” Muidugi jälle „tormiline aplaus, elagu- ja braavohüüded.”

Nii tunnustas siis „Riigivolikogu” peale oma „suuri otsuseid” ikkagi edasiolevaiks „vana korra” instituudid Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse näol – kuni uue põhiseaduse vastuvõtmiseni.

Presidendi ametist lahkumine pidi aset leidma juba 21.juuli hilisel õhtul, kui „Riigivolikogu” oli vastu võtnud otsuse Eesti tunnustamise kohta nõukogude vabariigiks. Peaminister Vares saatis „rahvaesindajate” soovi kohaselt peaministri asetäitja H.Kruusi presidendi juurde ettepanekuga ametist lahkuda. President laskis valmistada vastava käskkirja, millega ta avaldas eesti rahvale tänu temale seni ülesnäidatud kõrge usalduse eest ja konstateeris, et muutunud olukorras oma ameti maha paneb ning selle Põhiseaduse kohaselt peaministrile üle annab. Taheti kohe koostada ka vastav üleandmisakt, kuid Varest oli võimatu kätte saada, sest ta oli Nõukogude saatkonnas aru andmas. Nii jäigi amet üle andmata. Presidendi käskkiri saadeti aga kohe avaldamiseks Riigi Teatajasse. Enne aga, kui Riigi Teataja sai ilmuda, anti „Riigivolikogu” kantseleist seal suureks tegelaseks tõusnud endise Riigivolikogu naisametniku Ojamaa poolt käsk see Riigi Teataja number hävitada.

Selgus, et Ždanov oli asjast teada saanud Varese aruande kaudu ja leidnud, et seesugusel „kontrrevolutsioonilisel” teel ei saa president lahkuda, vaid seda peab otsustama „Riigivolikogu”. Presidendi-ametit tuli küll tunnustada ja Vares pidi selleks ka saama, kuid Põhiseaduse korras ei võinud president lahkuda ega Vares presidendi asetätjaks saada. Nii pidi president veel kaks päeva oma ametis olema kuni „Riigivolikogu” aega leidis küsimusega tegelda.

Varese 21.juuli audients Ždanovi juures oli talle üldse mustaks päevaks. Eespool mainitud arusaamatusele presidendi ametist lahkumise asjus, mille Vares oli omapead algatanud, järgnes teine: Unt oli käskinud kohe, kui Eesti tunnustamise otsus nõukogude riigiks oli vastu võetud, Hermanni tornist Eesti lipu maha võtta ja Nõukogude lipu asemele paigutada. See jälle ei meeldinud Ždanovile ning hommikul tuli heisata Eesti lipp uuesti ja Nõukogude oma veel mõneks ajaks lattu paigutada.

Need olid aga veel pisikesed asjad ja neist saadi üle väikeste vabandustega. Palju hullem oli lugu eespool kirjeldatud motiveeritud resolutsiooniga „erinevuste” kohta Eesti tulevases konstitutsioonis. Siin olevat Ždanov sülitanud lausa tuld ja tõrva, Varesele näkku paisanud mitte väiksema kui „juudaliku trotskisti” süüdistuse ja teda ähvardanud isegi vanglaga. Võib kujutella Varese seisukorda: alles hiljuti parteisse võetud (Vares, Kruus, Andresen ja Semper võeti parteisse alles paar päeva enne „Riigivolikogu” kokkutulekut ja venelased hüüdsid neid ironiseerides „juulimeesteks”) – ja korraga „kõige kõrgema” hinnangul trotskist! Mugavustega harjunud Vares, ja korraga vangla! Pikad palved ja nurumised olevat siiski aidanud. Vares pääses vanglaohust ja jäi isegi oma kõrgele peaministrikohale edasi ning sai paari päeva pärast presidendi asetäitjaks.

„Riigivolikogu” tollekordsete koosolekute sarja viimaseks punktiks oli „delegatsiooni valimine, kes sõidab Moskva Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogule ettepaneku edasiandmiseks Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi astumise kohta Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks. Delegatsiooni valiti 21 liiget, teiste hulgas äsja presidendi asetäitjaks „valitud” Vares, ministrid ja tulevased rahvakomissarid Andresen ja Ruus, tulevased rahvakomissarid Lauristin, Abels, Keerdo jt.

Töö oli tehtud ning „rahvasaadikud” võisid mõneks ajaks koju minna mõtlema uue konstitutsiooni üle ning, nagu ütles esimees Veimer, oma „valijatele” selgitama selle „istungjärgu ajaloolist tähtsust”.

Stenograafilise aruande järgi lõppes seekordne koosolekute-järk esimehe järgmiste sõnadega „rahvasaadikute” järgmisel „kaastegevusel”: „panen neile (s.o. „Riigivolikogu” liikmeile) ühtlasi südamele, et nad kõige lähemat kontakti peaksid oma valijatega, organiseerides neid uue Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi alusmüüriks, mis kestab igavesti. (Tormiline aplaus ja elaguhüüded). Elagu Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liit! (Tormiline aplaus). Elagu suur Stalin!” (Tormiline aplaus. Rahvasaadikud tõusevad püsti. Elagu- ja hurraahüüded.Lauldakse Internatsionaali).

Püüame nüüd siis kokku võtta, mis õieti oli see neli päeva kestnud toiming Toompeal Riigikogu saalis, mis algas Littofi „Robespierre’iga”, mille kestel karjuti hääled ära braavo-, elagu- ja hurraahüüetega küll Stalinile, küll Ždanovile, mille kestel lauldi lõpmata palju kordi Internatsionaali ja mis lõppes samuti elagu- ja hurraahüüetega ning Internatsionaaliga? Nõukogude ametlik seisukoht ja kogu maailmas levitatud informatsioon oli umbkaudu järgmine: eesti rahva poolt vabalt valitud Riigivolikogu otsustas muuta senise kodanliku riigi-ja ühiskondliku korra, tunnustada Eesti Vabariik nõukogude vabariigiks ja paluda NSVL Ülemnõukogu võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ENSV, vene keeles ESSR) Nõukogude Liidu liikmeks üheväärse liiduvabriigina.

Kui nüüd meelde tuletame eespool toodud Varese valitsuse deklaratsiooni, NSVL algul avaldatud seisukohti Eesti riigi- ja ühiskondliku korra suhtes ja Varese valitsuse ministrite sel puhul peetud kõnesid, siis selgub, et riigi põhikorra muutmine (nagu kogu Varese valitsuse tegevus!) pidi toimuma täiel määral senises Põhiseaduses ja seadustes ettenähtud korras.

Nii peaks siis kõik ametliku informatsiooni ja ametlike seisukohtade järgi olema kõige paremas korras. Põhikorra muutmine oli Eesti Põhiseaduse järgi vastavas korras võimalik ja kui see võimalik on, miks ei võidud seda muuta senise asemel nõukogude korraks!

Nägime eespool, kuidas toimus „rahva tahte” avaldamine ning kuidas NSVL volinik Ždanov Eestis „Riigivolikogu valimisi” korraldas. Siin ei olnud tegu rahva tahtega ega valimistega, vaid oli isikute määramine väevõimuga mingi korporatsiooni liikmeks, millist korporatsiooni loeti Eesti Riigivolikoguks.

Eesti Põhiseaduse järgi võis riigi põhikorda muuta järgmisel teel: Vabariigi presidendi või Riigivolikogu või Riiginõukogu poolt algatatud Põhiseaduse muutmise eelnõu läheb arutusele parlamendi mõlemaisse kodadesse. Kui kojad eelnõu absoluutse häälteenamusega vastu võtavad, kuulutab Vabariigi president välja mõlemate kodade uue koosseisu valimised. Kui kojad uues koosseisus võtavad vastu eelmiste koosseisude poolt vastuvõetud Põhiseaduse muudatused, siis kuulutab Vabariigi president Põhiseaduse muudatuse välja, sealjuures on Vabariigi presidendil õigus parlamendi poolt vastuvõetud Põhiseaduse muudatust esitada rahvale otsustamiseks.

Kui 14. ja 15.juulil 1940 moodustatud korporatsiooni tõepoolest oleks võimalik Eesti Riigivolikoguks lugeda, nagu seda Nõukogude poolt nimetati, ka siis ei oleks see asutis saanud teha põhikorra muutmise otsust. Isegi esialgset otsust mitte, sest Riigivolikogu ei saa ilma Riiginõukoguta, mida bolševikud üldse heaks ei arvanud ümber moodustada, teha mingisuguseid otsuseid. Kõnesse oleks võinud tulla ainult Põhiseaduse muudatuse eelnõu algatamine ning see oleks pidanud minema otsustamisele Riigivolikogule ja Riiginõukogule kahes teineteisele järgnevas koosseisus.

Kui „põhikorra muudatused” ülalkirjeldatud omavolilisel teel vastu olid võetud, ei esitatud neid väljakuulutamiseks presidendile, veel vähem võimaldati nende rahvale otsustamiseks andmist.

1. Delegatsioon, kes sõitis Moskva "paluma" Eesti vastuvõtmist Nõukogude Liitu, sõidul Volga- Moskva kanalil.
2. Miiting Moskvas 1. aug. 1940. a. delegatsiooni saabumise puhul, kes saadeti "paluma" Eesti vastuvõttu Nõukogude Liitu. Pildil Vares ja Lauristin.

1. Kommunistlikkude tegelaste delegatsioon Eesti müümise päevil Moskvas Punasel platsil Lenini mausoleumi juures 8. aug. 1940.
2. Eesti müümist Stalinile teostanud delegatsioon Moskvas Suure teatri ees Sverdlovski platsil 10. aug. 1940

Vastavad „aktid” avaldati Riigi Teatajas „Riigivolikogu” esimehe ja sekretäri allkirjadega ning valiti kohe delegatsioon, kes pidi minema Moskvasse NSVL Ülemnõukogu paluma „Eesti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi” vastuvõtmist NSVL liikmeks. NSVL valitsejatel hakkas seesuguse toimingu pärast vist eneselgi natuke piinlik ja nad on edaspidises propagandas püüdnud seletada, et põhikorra muutmine toimunud Eesti laiade rahvahulkade poolt „revolutsioonilisel teel”. Nähtavasti loetakse „Eesti rahva revolutsiooniliseks tahteavalduseks” seda, et Ždanov siinasuvatele punaväeosadele tuginedes kõrvaldas valimistelt kõik kandidaadid peale kommunistlike! Eesti rahva „revolutsiooniline tahteavaldus” oli toime tulnud selle teooria kohaselt sel teel, et ta „valimiste” eel üldse ei teadnud ja et talle „valimiste” eel üldse ei kõneldud, et riigi põhikord tuleb muutmisele, vaid kogu aeg kõneldi tegutsemisest senise Põhiseaduse alusel!

Kui keegi revolutsiooni tegi, siis Ždanovi diktaadi kohaselt need 80 tema poolt nimetatud käskudetäitjat, kellele anti Ždanovi poolt „Eesti Riigivolikogu liikmete” tiitel. Kui isegi Ždanovi poolt korraldatud „valimisi” lugeda tõepoolest valimisteks, ei oleks rahvas saanud anda sellele „Riigivolikogule” üheski ulatuses suuremat võimu kui see põhiseaduslikule Riigivolikogule omane, sest isegi kõige entusiastlikum kommunistlik valija ei teadnud „valimiste” eel aimatagi, et ta nii kange võimuga „suurust” valib. Selle „võimu” usurpeeris Ždanovi käsul endale „Riigivolikogu” Petseri mehe Jansoni suu läbi ja teiste hurraahüüete saatel.

Sellest kõigest ainuvõimalik lõppkokkuvõte: kogu toiming „Riigivolikogu valimiste” ja „Riigivolikogu” otsuste näol on tühipaljas farss, kogu maailmale näkku visatud Nõukogude Liidu poliitikale omane pettus ja vale ning sel ei ole ega saa olla kõige vähematki kaalu.