Nõukogude Liidu aktsioon Eesti annekteerimiseks „seaduslikul teel ja rahva tahtel” oli „Riigivolikogu” koosolekutega toimunud. Kõnesoleval järgmisel kuul leidsid aset ainult nende koosolekute järellained ning vastavate aktide vormistamised ja sanktsioneerimised NSVL-s seatud korra kohaselt. Sellepärast ei oma selle kuu sündmused enam erilist tähtsust Eesti „Stalini konstitutsiooni päikese alla” allutamise käsitlemisel. Komöödia oli kõrgpinge saavutanud, tekib kuidagiviisi „õnnelik lõpp”.

Juriidiliselt tunnustati sel kuul Eesti Vabariik veel olemasolevaks, samuti tunnustati vormilt olemasolevaiks kõik põhiseaduslikud instituudid, kuid Eesti Põhiseaduse kõrval loeti põhiseaduslikeks aktideks ka „Riigivolikogu deklaratsioonid”. Eesti lippu loeti edasi riigilipuks, kuid selle kõrval oli käsk heisata ka Nõukogude Liidu lipp. Ametlikel dokumentidel tarvitati Eesti riigivappi, riigivapi kujutis oli edasi kõigil Riigi Teataja numbritel ja kadus ainult viimaselt Riigi Teataja numbrilt, milles avaldati „ENSV Konstitutsioon (Põhiseadus)”. Vabariigi presidendi ja Vabariigi valitsuse otsused kirjutati riigivapi kujutisega dekoreeritud blankettidel.

Valitsuse peategevuseks tol ajajärgul oli „marksistlik-leninliku riigiõpetuse tähtsaima probleemi” elluviimine, nimelt „kodanliku riigimasina lammutamine ja selle asendamine uuega”. Kaotati presidendi ametiasutused, likvideeriti sõjaväeasutisi ja Eesti sõjaväge valmistati ette „kuulsusrikkasse Punaarmeesse” lülitamiseks, likvideeriti linna-, valla- ja maavolikogud. Ametiasutistest kõrvaldati edasi endisi ametnikke. Samuti kõrvaldati linna-, maa- ja vallavalitsuste veel järelejäänud juhid ja liikmed ning asemele tekkisid uued näod. Suurearvuliselt importeeriti „asjatundjaid” Nõukogude Liidust, küll „liidu eestlasi”, küll umbkeelseid venelasi, kes asusid senini veel ministeeriumideks nimetatud asutistes kui ka käitistes juhtivatele kohtadele. Siseministeerium, eriti politsei osas, organiseeriti NKVD eeskujul ümber ning juhtima asusid Nõukogude Liidust tulnud spetsid. Samuti asusid Nõukogude spetsid Majandusministeeriumi ja Eesti Panka. Kirik „lahutati riigist” – sel alal polnud küll muud teha, kui võeti vaimulikelt neil senini olnud õigus perekonnaseisuakte vormistada! – ja seati nii-öelda „põlu alla”. Tartu Ülikoolis kaotati usuteaduskond ja kõigis teaduskondades seati sisse sundusliku õppeainena „ühiskondlik poliitiline kasvatus”.

Ilmus igasuguseid dekreete sabotaaži ja spekulatsiooni vastu võitlemise kohta. Juuli algul suure kiiruga Moskvasse saadetud majanduslik delegatsioon, kes pidi läbirääkimisi pidama Eesti ja NSVL vahelise majandusliku läbirääkimise arendamiseks, tuli tühjade kätega tagasi ja selle juhil majandusministril Narmal jäi raadiokõnes 26.juulil seletada, et „meie töötaval rahval nii tööstuses kui ka põllumajanduses seisab ees avar ja vastutusrikas tööpõld. Meie võtame osa vabast võistlusest Nõukogude Liidu töökangelastega – stahhaanovlastega, otlitšnikkudega ja löökrühmlastega. Meie kõik aitame ühiselt kindlustada suure ja võimsa Nõukogude Liidu kaitsevõimet kui ka täiendada rahva varustuseks tarvilikkude kaupade reservi ning viime selle kaudu õitsengule ka Eesti töötava rahva majanduse.”

Alustati „Riigivolikogu deklaratsioonide” kohaselt pankade ja ettevõtete natsionaliseerimist ja sellest tulenevaid toiminguid. Eriti võeti südamesse Stalini manitsus – „ärge unustage revolutsioonilist valvsust”. Selle „valvsuse” eest oli hoolt kantud juba 21.juunist alates. Vangimajadesse oli toodud juba palju inimesi ja uute vangimajade asutamine kerkis paratamatult päevakorrale. Nüüd likvideeriti Sõjaministeerium ning selle majasse Pagari tänaval asus osa Siseministeeriumist. Esimene asi oli osa hoonest muuta vanglaks. Sellest hoonest kujunes edaspidi NKVD nn. sisevangla, eesti rahva õudsemaid piinakohti. Kõnesoleval ajajärgul võttis vangistamine juba ehtsalt stahhaanovliku ilme. Teede- ja Sõjaministeeriumi autopargid võeti Siseministeeriumi käsutusse, autod vurasid üle kogu maa ja tühjalt ei tulnud nad kunagi tagasi.

29.juulil kell 9.10 minutit sõitis erirongil Moskvasse „Riigivolikogu” poolt valitud delegatsioon, et üle anda NSVL Ülemnõukogule deklaratsioon Eesti ühinemise kohta NSVL-ga. Delegatsiooni sõit toimus täie idamaise kärarikkusega ja kirevusega. Tallinna jaamas oli üles seatud määratu hulk punaseid kangaid ja veduri esiküljele oli paigutatud määratu suur „isakese” Stalini pilt. Rong peatus nii Eesti kui ka Vene pinnal tähtsamates jaamades ja igale poole olid kokku aetud tervitajad ja õnnesoovijad.

Ajakirjanikele seletas delegatsiooni juht Vares Tallinna jaamas: „Läheme nüüd eesti töörahva ühiste pingutuste töövilja teele viima. Riigivolikogu deklaratsiooni kohta, mille me nüüd kaasa viime, ma ütleksin, et see on kogu rahva suurim kollektiivne romaan, mis Eestis kunagi on kirjutatud!” Siin oli vahest Varesel teatud määral õigus, ainult kui ta tagantjärele nõustuks, et see romaan on haruldaselt võlts romaan, mille kirjutamist tõeline eesti rahvas pidi pealt vaatama raske kannatustundega hauaäärses meeleolus.

Delegatsiooni sõiduga ühenduses tekkis ka väike kojarevolutsioon. Peaminister Vares, kes nüüd oli presidendi asetäitjaks saanud, sõitis pikemaks ajaks Moskvasse, keegi pidi Eestis tema funktsioone täitma. Loomulik ja juriidiliselt ainuvõimalik oleks olnud, kui ta ülesanded oleksid kandunud peaministri asetäitjale. Kruusile aga ei tahetud siis nii „vastutusrikkaid ülesandeid” peale panna. Valitsuses oli kangem mees siseminister Undi näol, kes praalida armastas, et ta on juba ammu aega partei keskkomitee liige. Pandigi siis presidendi ülesanded Undile, kes ametlikult alla kirjutas „Siseminister Vabariigi Presidendi ülesandeis” ja väga armastas, et teda presidendiks tituleeriti. Kruus jäi Undile alla ja oli edasi peaministri asetäitja ja Andreseni asemel, kes ka Moskvasse läks, välisministri asetäitja. Siseministrina jäi Unt peaministri asetäitja Kruusi n.ö. alluvusse, peaministri asetäitjana oli Kruus jälle presidendi asetäitja Undi alluvuses. Muidugi oli see kõik konstitutsiooniliselt ja loogiliselt nonsens, aga tolle aja kohta käis küll!

Nõukogude Liidu Ülemnõukogu istungjärk algas 1.augustil välispoliitilise aruandega väliskomissar Molotovi poolt. Kuna Molotovi aruanne avameelselt valgustab Nõukogude Liidu poliitikat Baltimaade suhtes, toome mõned väljavõtted sellest kõnest, kuivõrd nad puutuvad Balti riikidesse.

„Nõukogude Liidu vahekordade küsimus Baltimaadega kerkis viimasel ajal esile uuel kujul, kuivõrd Leedu, Läti ja Eestiga sõlmitud vastastikuse abistamise paktid ei annud vajalikke tulemusi. Nende paktide sõlmimine ei viinud, nagu võis oodata, Leedu, Läti ja Eesti lähenemisele Nõukogude Liidule, sest et sellele panid vastu nende maade valitsevad kodanlikud grupid. Need valitsevad grupid mitte ainult ei läinud Nõukogude Liidule lähenemise teed, mida nagu oleks võinud oodata pärast vastastikuse abistamise paktide sõlmimist, vaid läksid mööda teed, mis viis Nõukogude Liidule vaenuliku tegevuse tugevnemisele, mis sündis salaja ja Nõukogude Liidu seljataga... Sellest olidki tingitud teile teadaolevad Nõukogude valitsuse nõudmised valitsuste koosseisu muutmiseks Leedus, Lätis ja Eestis ning Punaarmee täiendavate osade saatmiseks nende riikide maa-aladele. Nende meie valitsuse sammude tulemused on teile teada.” Edasi ei salga Molotov enam NSVL valitsuse imperialistlikke püüdeid ja jätkab: „Baltimaade astumine NSV Liitu tähendab, et Nõukogude Liit suureneb Leedu 2 800 000 elaniku, Läti 1 950 000 elaniku ja Eesti 1 120 000 elaniku võrra.” Siis märgib ta suure rahuloluga, et koos Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina ning Lääne-Ukraina ja Valgevene elanikkonnaga suureneb NSV Liit 23 miljoni inimese võrra ja jätkab: „Tuleb märkida, et kogu sellest juurdetulnud elanikkonnast 19/20 kuulus varem NSV Liidu koosseisu, kuid kisti vägivaldselt ära NSV Liidult tema sõjalise nõrkuse hetkel Lääne imperialistlike riikide poolt. Nüüd on see elanikkond uuesti ühendatud Nõukogude Liiduga... Meie maale esmajärgulise tähtsusega on see fakt, et nüüdsest peale viiakse Nõukogude Liidu piirid Balti mere rannikule. Koos sellega tekivad meie maal Balti meres omad jäävabad sadamad, mida meie nii väga vajame. Nõukogude Liidu välispoliitika edu on seda suurem, et kõike seda oleme saavutanud rahulikul teel,... nende maade laialdaste rahvahulkade aktiivsel osavõtul ja toetusel.

Ei ole huvituseta Molotovi selle kõne kõrvale seada tema kõnet samas Ülemnõukogus 30.märtsil samal aastal, s.o. neli kuud varem. Selles kõnes toonitab Molotov, et Balti riikide riiklik sõltumatus ja poliitiline iseseisvus ei olevat kannatanud vastastikuse abistamise pakti läbi, nagu Lääne imperialistlike riikide poolt sellekohaseid pahatahtlikke kuuldusi olevat levitatud, kuid majanduslikud suhted nende riikide ja NSVL vahel olevat märksa arenenud ja et „lepingute täitmine Eestiga, Lätiga ja Leeduga areneb täiesti rahuldavalt ja loob eeldusi edasiseks suhete parandamiseks N.Liidu ja nende riikide vahel”.

Kui Molotovi 1.augusti kõnet iseloomustada, siis nähtub sellest niihästi Nõukogude valitsuse poliitika sõnade ja tegude vastuolu kui ka selle poliitika varem ülesseatud eesmärk. Kui 30.märtsil võidi öelda, et lepingu täitmine edeneb normaalselt, ja seda pärast Soome Talvesõda, kus Eestil tõepoolest raske oli lepingut Nõukogude Liiduga täita, siis ei olnud 16.juuniks, mil anti Molotovi noot, olukord milleski muutunud. Märtsis ei olnud ainult N.Liidul rahvusvahelise olustiku tõttu võimalik minna oma tõeliste eesmärkide taotlemisele, millele nüüd Molotov võis vaadata kui oma välispoliitika suurele edule. Eesmärgiks oli aga enne Vene alla kuulunud maade ja sadamate tagasivõtmine.

Nõukogude Liidu „suurendamine” Leedu, Läti ja Eesti arvel toimus 3., 5. ja 6.augustil, kusjuures igale riigile oli pühendatud eri päev. Eesti „vastuvõtmine” toimus 6.augustil NSVL Ülemnõukogu 7.istungjärgu Liidu Nõukogu ja Rahvaste Nõukogu ühisel viiendal istungil järgmise lavastusega. Juhataja Andrejev avas koosoleku ja teatas, et päevakorras on „Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avaldus”. Siis sammusid hanereas saali delegatsiooni (või nagu siin nimetatud: „Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni) liikmed. Stenograafilises aruandes öeldakse: „Istungjärgu saadikud võtavad komisjoni liikmeid vastu tormilise ovatsiooniga. Kõik tõusevad püsti.” Siis antakse sõna „Eesti Vabariigi Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avalduseks” „Täisvolilise Komisjoni liikmele ja Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärile sms Lauristinile”. Seltsimees Lauristini tribüünile ilmumise võtavad istungjärgu saadikud vastu tormilise, kestva aplausiga.”

Lauristin kõneles eesti keeles, mis pärast tõlgiti vene keelde. Kõne ajal seisid teised delegatsiooni liikmed valveseisakus kõnetooli ümber „suuruste” loožide ees.

Lauristin pidas pika ja vägeva sõimukõne, tuues näiteks niisuguseid nõukogude „rahvasaadikuile” suurepäraseid pärleid, nagu poleks sadadel Eesti kooliealistel lastel olnud leivatükikest, olnud õpilasi, „kes päevast-päeva otsisid enesele toitu solgiaukudest, sest töötuil vanemail puudus võimalus oma lapsi toita” ja nõnda selles suunas edasi. Lõpuks luges ta ette „Riigivolikogu deklaratsiooni” ja ulatas selle esimehele. „Kestev aplaus, kõik tõusevad püsti.” Lauristin lõpetas hüüdega: „Elagu inimkonna geenius, miljonite töötegijate mõistus ja süda, meie tark ja armastatud juht – suur Stalin”, ning siis: „Tormiline aplaus, mis muutub ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti. Kostavad hüüded NSVL rahvaste eri keeltes: „Elagu seltsimees Stalin! Hurraa, seltsimees Stalinile!”

Varest esineda ei lastud, vaid tema pidi rivis seisma. Läti ja Leedu „täisvoliliste komisjonide” nimel olid esinenud „presidendi asetäitjad ja peaministrid” Kirchensteins ja Paleckis, Vares oli küll ka Eesti delegatsiooni esimees ja samuti presidendi asetäitja ja peaminister, aga ei lastud esineda.

Kui Lauristini kõne läbi, kästi „täivolilise komisjoni liikmeil” Ülemnõukogu saadikute hulgas istet võtta. Nüüd järgnes veel terve rida sõimukõnesid, mis kõik lõppesid elaguhüüetega „suurele juhile ja õpetajale seltsimees Stalinile” ja millede lõpul oli ikka ja jälle „tormiline aplaus, mis muutub ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti, hurraa-hüüded” jne.

Siis läks kõnetooli Karjala-Soome Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Soome Talvesõja ajal Nõukogude valitsuse poolt moodustatud „Soome rahvavalitsuse” peaminister O.Kuusinen, kes esitas Nõukogude Liidu valitsuse ülesandel seaduseelnõu Eesti vastuvõtmise kohta Nõukogude Liitu ja lõpetas samuti elaguhüüdega „kogu inimkonna suurele juhile seltsimees Stalinile”. Muidugi – „aplaus, mis muutus ovatsiooniks. Kõik tõusevad püsti” jne.

Tehtigi hääletamine ja vastu võeti järgmine seadus: „Ära kuulanud Eesti Riigivolikogu Täisvolilise Komisjoni avalduse, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu otsustab:

1.Rahuldada Eesti Riigivolikogu palve ja võtta Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu võrdõigusliku Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigina.

2.Vastavalt NSVL Konstitutsiooni (Põhiseaduse) paragrahvidele 34 ja 35 teostada Ülemnõukogu saadikute valimised Eesti Nõukogude Sotsialistliku Liiduvabariigi poolt.

3.Teha Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogu Presiidiumile ülesandeks määrata kindlaks valimiste päev.

Järgmisel päeval, s.o. 7.augustil, võtsid mõlemad nõukogud – Liidu Nõukogu ja Rahvuste Nõukogu – eraldi istungeil vastu NSVL Konstitutsiooni muudatused seoses „uute vabariikide” juurdetulekuga. Kui siis Moskvas veel kõvad joodud olid tehtud ja isegi „isa” Stalinit ihusilmaga nähtud, sõitis delegatsioon Moskvast välja ja jõudis 14.aug. kell 5 õhtul Tallinna, kus ta suure kära ja lärmiga vastu võeti.

Kui Eesti bolševiseerimine oli otsustatud, tehti NSVL saadiku Botškarevi nõudel ettepanek kõigile siinasuvatele välissaadikutele ja konsulitele Eestist lahkuda. Siseminister Undi poolt määrati isegi punktid, mille kaudu nad Eestist lahkuda võivad. Neiks olid Tallinna sadam, Tallinna lennujaam ja Valga raudtee piiripunkt. Läti ja Leedu saatkonna võttis üle kohalik NSVL saatkond. Samuti otsustati likvideerida Eesti saatkonnad välismail ning kästi asjaajamine üle anda vastavale NSVL saatkonnale. Eesti diplomaatilised esindajad, kes Eestisse tagasitulekust keelduvad, kuulutati „lindpriiks” ja nad ähvardati 24 tunni jooksul töörahva vaenlastena maha lasta. Tegelikult Eesti diplomaatilised esindajad enamikus siiski Eestisse ei tulnud, saatkonnad, olenedes selle riigi nõudest, kus nad asusid, anti vastava maa välisministeeriumi käsutusse, osalt jäid nad üle andmata.

Vahepeal valmis ka „ENSV Konstitutsiooni (Põhiseaduse)” kava. Ta kujutas täpset koopiast NSVL „teiste vabariikide” põhiseadustest. „Omapärasused” seisnesid ainult „liiduriigi” ja selle pealinna nimetuses, Ülemnõukogu saadikute arvus ja teistes sellelaadilistes asjades. Et aga bolševike õpetuse kohaselt „rahvavaenlased kunagi ei maga” ja et täiesti kindel olla, et ka neis pisiasjades „rahvavaenlastel” „salakavalate võtetega” korda ei läheks kommunistliku „Riigivolikogu” täisverd kommunistliku põhiseaduse komisjoni tööd kontrrevolutsiooniliseks teha, nõuti kava Moskvasse piinlikuks kontrollimiseks ning isegi Botškarev pidi selleks Moskvasse lendama.

24.augustiks oli kõik korras ja „Riigivolikogu” võis kokku tulla „konstitutsiooni vastuvõtmiseks”. Istungiteks oli Toompea veel rohkem ligipääsmatu kui juuli-istungite ajal. Oli ju vahepeal kogu Toompea loss läinud NKVD käsutusse ning Eesti asutised sealt välja aetud. Isegi peaminister Varese korter oli ära võetud ja sellesse asunud NKVD mehed. „Rahvaesindajad” võisid rahulikult ja segamatult oma „ajaloolise töö” juures olla.

Koosolekud algasid Varese teadaandega Moskva-sõidust. See Internatsionaaliga ja ovatsiooniga teatavaks võetud, asuti „konstitutsiooni” arutama. Pikk kiidulaulude sari NSVL-le ja stalinlikule konstitutsioonile, ning 25.augustil võeti konstitutsioon vastu – muidugi jälle „tormiliste ovatsioonide” ja Internatsionaali saatel. H.Kruus – hetkel veel peaministri asetäitja – andis sellele kaasa järgmise õnnistuse ja tõotuse: „ENSV vastuvõetud Põhiseadus ei saa olema „igavene”. Ta on meie majandusliku, poliitilise ja sotsiaalse arengu preguse taseme tulemus ja meie lähema tuleviku elu korraldav põhiraam. Ja kuigi ta pole „igavene”, saab ta ometi kestma kauem, kui ükski senine põhiseadus Eesti territooriumil.

Lõpuks tunnustas „Riigivolikogu” enese „ENSV Ülemnõukoguks” uue „konstitutsiooni” alusel – ning kaks kuud kestnud komöödia oli läbi.