Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmine oli Varese valitsuse deklaratsiooni üheks nõudeks. See oli üks neist deklaratsiooniosadest, mida valitsuse poolt koostatud deklaratsiooni esialgses kavas ei leidunud, vaid mis deklaratsiooni võeti NSVL saatkonna nõudel. Kuna Ždanovil valitsuse esimestel päevadel oli tegemist muude pakilisemate küsimustega, pealegi oli ta 25.juunist kuni 2.juulini Tallinnast ära, lükkus selle suurpoliitilise” küsimuse tegelik teostamine esialgu edasi.

Moskvast tagasi jõudes oli Ždanov 3.juulil siseminister Undi (kelle käes muide valitsuses oli „jäme ots”) enese juurde kutsunud ja talle mõista andnud, et valimised tuleb kiires korras teostada senise valimisseaduse alusel. Unt olevat Ždanovile seletanud valimise seadust, mille järgi valimised võivad aset leida 35 päeva pärast valimiste väljakuulutamist, see on paremal juhul augusti keskpaigas. Ždanov leidnud selle täiesti võimatu olevat ja käskinud leida tee valimiste kiiremaks toimetamiseks. Õhtupoolikul pidas Unt juristidega nõu, kuidas seda teha. Juristidega nõupidamine ei saanud anda palju tulemusi, sest valimiste toimetamiseks vajalikud tähtpäevad on seaduses täpselt fikseeritud, valimise seadust muuta ei ole aga võimalik teisiti kui parlamendi kaudu. Undile soovitati valimisseaduse muutmiseks Riigivolikogu ja Riiginõukogu kokku kutsuda, sest need asutised ju vormiliselt eksisteerisid ja olid alates 20.aprillist suvisel istungjärkude vaheajal. Seepeale hakkas Unt naerma ja ütles, kas te arvate, et sellega Ždanov nõustuks. Siis öeldi, et ilma Põhiseadust ja seadusi rikkumata ei ole Ždanovi nõudmine teostatav. Unt vastas, et seadusi rikkuda Ždanov jällegi ei luba. Oldi jõutud ummikusse. Kaaluti siis väiksemat seaduse „väänamist”, ja nimelt, kas oleks võimalik viia uued valimised läbi järelvalimiste kohta seaduses ettenähtud tähtpäevade jooksul, s.o. 20 päeva pärast valimiste väljakuulutamist.

Ööl umbes kella 12 paiku kutsut Unt ühes välisminister Andreseniga telefoni teel NSVL saatkonda.

4.juulil viibis peaminister Vares Orul presidendi juures, et esitada ametist vabastamiseks kohtuminister B.Sepp. Vares jõudis linna tagasi umbes kella 5 paiku peale lõunat, mil kohe peeti valitsuse koosolek. Sel koosolekul teatas Unt, et Riigivolikogu valimised tuleb pidada 14. ja 15.juulil, s.o. 11 päeva pärast. Varesele oli see täielik uudis, samuti kogu valitsusele. Küsiti valitsuse jurstidelt, kas see on võimalik. Vastus oli eitav. Kuid küsimusele, kas valimisi tahetakse teha revolutsioonilisel teel, sähvasid Andresen ja sotsiaalminister Ruus: „Kuidas nii võivad küsida juristid, endastmõistetavalt tuleb valimised korraldada seaduslikul teel.” Asja lahendamiseks ei osatud leida mingit seisukohta. Otsustati siis kutsuda president järgmise päeva hommikuks Orult Tallinna.

Koosoleku lõppedes läksid Vares, Unt ja mõned teised ministrid kohe Nõukogude saatkonda. Valitsuse juristidel kästi kohale jääda. Mõne aja pärast oli Unt saatnud oma abile ja usaldusmehele Vihalemale saatkonnast rohelise tindiga blokilehele kirjutatud venekeelsed märkused, mille sisu oli:
1) valimised toimugu 14. ja 15.juulil,
2) valimiste seaduspärasuse asjus ei saa olla kohtulikku kaebevõimalust,
3) Valimiste Peakomiteesse kuulugu seaduses ettenähtud koosseisu asemel üks siseministri poolt määratud liige, kaks Kompartei, kaks ametiühingute ja üks Riigi Statistika Keskbüroo esindaja. Nende juhtnööride kohaselt koostati kiires korras valimisseaduse muudatuste kava, kusjuures kellelgi polnud selge, mis korras seda tahetakse kehtima panna.

5.juuli hommikul kell 10 toimus valitsuse koosolek, kuhu ilmus ka president. See oli esimene ning viimane kord, kus president selle valitsuse koosolekust osa võttis. Peaminister Vares vabandas väga presidendi ees, et ta teda on pidanud tülitama ja sunnitud on presidenti paluma, et see uued rahvaesinduse valimised välja kuulutaks. President küsis, millest selline kiirus, sest alles eile, kui peaminister Orul viibis, ei kõneldud sellest midagi. Vares ütles, et ta eile valimistest ka ise midagi ei teadnud, kuid vahepeal olevat talle Ždanovi poolt vastav korraldus tehtud ja eile õhtul antud talle, Varesele, kindel nõue valimised hiljemalt 14. ja 15.juulil läbi viia. Peale mõningaid mõttevahetusi teatas president, et ta on antud olukorras sunnitud alla kirjutama parlamendi uue koosseisu moodustamise otsusele.

Seepeale võttis valitsus kiires korras vastu juristide poolt koostatud valimisseaduse muutmise kava ja otsustas selle üsna lihtsustatud korras valitsuse otsusega kehtima panna. Valimiste väljakuulutamise otsus teatati kohe raadio kaudu avalikkusele, kui enne raadios juba mitu korda salapäraselt oli ette kuulutatud, et tulemas on valitsuse „erilise tähtsusega otsus”. Riigivolikogu valimised olid määratud.

Valitsusel tuli seejuures ometi katki närida veel mitu kõva pähklit. Talle oli kõigepealt täiesti selge, et valimiste tähtaegade muutmisega, samuti valimiste kohtuliku kontrolli ärajätmisega ja valimisi korraldava organi koosseisu muutmisega oli mindud Põhiseaduse ja seaduste rikkumise teele. Arvati küll, et kiired tähtajad võtavad endise korra tegelastelt jalad alt, kuid kaheldi, kas valimised annavad siiski soovitud tulemusi. Edasi – mis saab Riiginõukogust, mille kohta Ždanov senini mingeid juhtnööre pole andnud. Teatavasti oli Eesti rahvaesindus Põhiseaduse järgi kahekojaline.

Riiginõukogu küsimus võeti valitsuses kohe kaalumisele. Unt arvas, et Riiginõukogu võiks üldse kontrrevolutsiooniliseks instituudiks tunnustada ja ära jääda. Mõned valitsuse liikmed leidsid, et see oleks otse Põhiseaduse vastane ega olevat Ždanovi üldise seisukohaga sugugi kooskõlas. Jõeäär arvas, et Riiginõukogu moodustamine ei tohiks teha raskusi. Riiginõukogu koosneb peamises osas kohalikkude omavalitsuste ja kutsekodade esindajaist.

Kohalikesse omavalitsustesse olevat võimalik panna „omad inimesed”, kutsekodade ülesanded võiks panna ametiühingutele. Samuti olevat võimalik asendada ameti poolest Riiginõukogusse kuuluvaid isikuid – Eesti Panga presidenti, sõjavägede juhatajat ja ülikoolide rektoreid. Raskusi oleks ehk kirikupeadega, kuid „mustadele meestele” olevat võimalik viisakalt öelda, et nad koosoleku ajal kirikuis jumalateenistusi peaks. Presidendile saavat ehk selgeks teha, et ta omalt poolt määratavad liikmed määraks ajavaimule vastavate isikute hulgast. Jõeäär arvas isegi veel rohkem, nimelt et praegune suund võiks Riiginõukogust saada endale palju kindlama asutise kui Riigivolikogust, sest „kui valimised vähegi vabad on”, ei olevat kindel, kuidas Riigivolikogu koosseis kujuneb.

Kõigest sellest pidid Vares ja Unt Ždanovile ette kandma. Riiginõukogu moodustamise küsimus jäi esialgu paratamatult lahtiseks, ministrid pidid ainult asutama eeltöödele vastavate asutiste koosseisude ja vastavate ametiisikute asendamiseks uute inimestega.

Riigivolikogu valimiste läbiviimise asjus algas aga tegevus kohe. Samal 5.juulil astus kokku uues koosseisus Valimiste Peakomitee, mille esimeheks sai uus kohtuminister Niggol. Valitsuse korralduse kohaselt määrati Riigivolikogu kandidaatide esitamise viimaseks tähtpäevaks 9.juuli, s.t. kandidaatide ülesseadmiseks jäi aega ainult neli päeva. Selle nelja päeva kestel ei avaldanud aga tegevust mitte ainult valitsuse ringkonnad ja ainuerakonnana tegutsev Kompartei, vaid ka rahvuslikud ringkonnad.

Valitsuses võeti esialgu seisukoht, et valimised, samuti kandidaatide ülesseadmine valimistel peavad peale tarvituselevõetud erandite valimiste kiire läbiviimise suhtes toimuma täiesti vabalt. Selle kohta, miks valimised peavad toimuma seaduses ettenähtud tähtaegadest kiiremalt, andis peaminister Vares 6.juulil 1940 raadio kaudu järgmise seletuse: „Kiirelt arenevad poliitilised sündmused nõuavad, et uue rahvaesinduse valimised toimuksid võimalikult ruttu. Normaalsete aegade jaoks ettenähtud tähtajad ei lase end kohandada praegusel erakordsel ajal. Seepärast otsustas Vabariigi Valitsus välja kuulutada uue Riigivolikogu valimised 14. ja 15.juulil s.a. Valimiste kiiremaks läbiviimiseks pannakse maksma uus lühemate tähtpäevadega ja vajalikkude muudatustega valimiskord, mis ei oleks nii raskepärane ja aeganõudev.”

Edasi ütles Vares: „Uus Vabariigi Valitsus kui rahvavalitsus ei taha valitseda üksi. Meil on tähtis, et rahva tõeline esindus võimalikult kiires korras asuks meie kõrvale ja kaastööle. Meil on tähtis rahva arvamine ja otsustamine. Meie ülesandeks on võimaldada kõigile ausalt töötavaile kodanikele ja kaasvõitlejaile tulla osa võtma Valitsuse tööst meie tõelise Vabariigi ümberkorraldamise ja loomise töös.”

Niisiis ka Varese järgi pidi uus rahvaesindus olema rahva tahte avaldajaks, kes erakordsel ajal oleks koostöös valitsusega. Ainult valimised pidid erakordsete sündmuste tõttu toimuma kiiremalt kui muidu. Vormiliselt laseb see seisukoht ehk end kaitsta, sisult mõeldi aga midagi muud! Teistest muudatustest valimiskorras, nimelt kohtuliku kontrolli ärajätmisest, seadusliku valimisorgani koosseisu asemel uue loomisest Kompartei ja teiste parteiliste organite osavõtul, Vares targu vaikis.

Vormiliselt samasugune, sisult aga täiesti lahkuminev oli Vabariigi presidendi poolt rahvale avaldatud üleskutse, mis avaldati 5.juulil.

„Kuna praegune aeg nõuab, et rahvas oma esindajate kaudu saaks avaldada oma seisukohti praegu riigi elus asetleidvate ja tekkivate kiirete poliitiliste sündmuste kohta, olen riiklikel kaalutlusil Põhiseaduse alusel pidanud vajalikuks parlamendi uue koosseisu moodustamise välja kuulutada. Valimiste läbiviimine peab toimuma võimalikult kiirelt, milleks olen teinud Vabariigi Valitsusele vastava korralduse. Kehtivas valimisseaduses ettenähtud tähtajad on määratud normaalsete aegade jaoks ning neid ei saa kohaldada praegusel erakordsel ajal. Sellepärast tuleb Vabariigi Valitsusel lühendada seaduses ettenähtud tähtaegu. Loodan, et kõik kodanikud Vabariigi Valitsuse vastavast sammust täielikult aru saavad ja Vabariigi Valitsuse poolt väljakuulutatud tähtaegadel oma kodaniku kohused täidavad.”

Valitsuses oli mitmel korral kõne all ka valimiste vabaduse küsimus. Kord ütles siseminister Unt: „Inimesed on muutunud nii kartlikuks, et juba kaheldakse, kas tohib Riigivolikogusse kandideerida. Peaks õige andma avaliku seletuse, et valimised on täiesti vabad.” Arvati küll, et seda ei ole vaja, sest see on endastmõistetav. Siiski pidi Kruus sellekohase seletuse andma, kuid nagu hiljem selgus, olevat see Nõukogude saatkonna poolt ära keelatud. Küll seletas Andresen, et ta olevat kusagil koosolekul seletanud, et ta spordihuvilisena väga tahaks proovida võiduooksu mõne „kodanliku tegelinskiga”.

„Rahvavalitsuse” ringkonnad moodustasid valimisteks Eesti Töötava Rahva Liidu, kes 6.juulil avaldas valimisüleskutse. 8.juulil teatati ajalehtedes, et „valimiskampaania juhtimiseks organisatsioonide, ühingute ja liitude esindajatega kokku leppides, kes kuuluvad Eesti Töötava Rahva Liitu, on moodustatud Üle-Eestimaaline Eesti Töötava Rahva Liidu valimistoimkond”.

Eesti Töötava Rahva Liidu valimisüleskutse, millele on alla kirjutanud rida kommunistlikke või nende poolt „tasalülitatud” organisatsioone, sisaldas liidu kandidaatide järgmise tegevusprogrammi tulevases Riigivolikogus:

1. Sõna-, trüki-, koosolekute ja ühinemisvabaduste kindlustamine töötava rahva huvides.

2. Tööliste ja teenijate materiaalse olukorra parandamine töötasu tõstmise teel.

3. Otsustav võitlus tööpuudusega.

4. Laialdaste abinõude tarvituselevõtmine töörahva sotsiaalse kindlustamisega haiguste, õnnetusjuhtumite ja tööõnnetuste vastu.

5. Riiklik kindlustus tööinvaliididele ja vanadele mees- ja naistöölistele.

6. Igakülgne riiklik abi väikepõllupidajatele ja maatameeste maaga varustamine.

7. Talunikel lasuva võlakoorma tõeline kergendamine.

8. Talurahva igasuguste maksuvõlgade niisama kui ka trahvirahade kustutamine.

9. Ebaõiglase isikumaksu ümberkorraldamine.

10. Laste- ja emadekaitse laiendamine, lastesõimede, lastekodude ja nõuandlate organiseerimine..

11. Rahvaharidus kõigile kättesaadavaks ning ilma tasuta.

12. Arstiabivõrgu laialdasem arendamine

13. Rahvusliku ebavõrdsuse ja rahvusvähemuste rõhumise likvideerimine ning kõigile Eestis elavatele rahvastele üheõigusluse kindlustamine.

14. Sõjaväe demokratiseerimine.

15. Rahvusliku kultuuri, teaduse, hariduse ja kunsti laialdane arendamine.

Programmis öeldakse veel: „Kõik võim Eestis peab kuuluma rahvale ja ainult rahvale. On saabunud aeg luua tõeline rahvavalitsus ja valida sarnane Riigivolikogu, kes on täielik eesti rahva tahte ja tema õigusliku korra peegeldus.”

Välispoliitika kohta on tähendatud: „Meie nõudmised välispoliitika alal – sõprus Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel ja tihe liit Eesti Vabariigi ja N.Liidu vahel.”

1. Stalini käsutäitja Ždanov Tallinnas Nõukogude Liidu saatkonna rõdul kommunistide poolt kokku käsutatud rongkäigu möödumisel. Temast vasakul Säre, Lauristin, Keerdo, Ruus ja Botskarev. 2. Eesti lipu puruksrebimine bolševistlike elementide poolt Tallinnas Pikal tänaval 17. juulil 1940. a. korraldatud rongkäigu ajal. Paljud rahvuslikult häälestatud sõdurid ja tsiviilisikud astusid välja Eesti lipu kaitseks. Sellele järgnesid massilised arreteerimised.

„Valitsusmeelse” Eesti Töötava Rahva Liidu kõrval asuti üles seadma kandidaate ka rahvuslike ringkondade poolt. Kui aga „valitsusmeelsete” kandidaatide ülesseadmine toimus suure käraga ajaleheartiklite saatel, kui selleks moodustati komiteesid ja seati üles töökavasid, siis toimus rahvuslike kandidaatide ülesseadmine vaikselt ja tagasihoidlikult, pooleldi põranda all. Võimude poolt oli järsult takistatud igasugune avalik organiseerimistöö. Ka ei olnud neil võimalik üles seada programme ega neid avaldada. Ometi tekkisid need kandidaadid välispidiselt nagu „maa alt”, tekkisid kõigis valimisringkondades, ja nimelt nii, et igas valimisringkonnas oli üles seatud üks vastaskandidaat.

Kandidaatide vastuvõtmise päeval seisid kommunistlikud valimiskampaania-komiteed olukorra ees, et kandidaatide ülesseadmise lõppjärgus oli kommunistliku „Eesti Töötava Rahva Liidu” kandidaadi kõrval igas ringkonnas üles seatud ka vastaskandidaat.

Küsimus võeti kohe üles Valimiste Peakomitees, kes ei tahtnud end sugugi tunda valimisi korraldava tehnilise aparaadi tagasihoidlikus osas, nagu see sellelaadiliste ametlike komiteede ülesandeks on tavaliselt. Peakomitee ruumes Toompeal oli siis juba alaliseks külaliseks Kompartei peasekretär Säre, kes sõitis ringi Punaväe autoga. Siseministri abi Haberman, peakomitee abiesimees, nõudis vastaskandidaatide valimistelt kõrvaldamist peakomitee otsusega. Sellega ei tahtnud nõustuda peakomitee esimees Niggol.

Ka oli tugevat närvitsemist valitsuse ringkondades. Vares käis ringi üsna mureliku näga ja kaebas ametnikele, et vastaskandidaatide üleseadmine tekitab segadusi ja et venelased selle üle õige närvilised olevat.

Kandidaatide ülesseadmise viimase päeva – 9.juuli õhtupoolikul olid Vares ja peakomitee esimees kohtuminister Niggol kutsutud Nõukogude saatkonda aru andma, kuidas niisugune „korrarikkumine” aset on leidnud.

Sama päeva hilisõhtul kutsuti kiires korras kokku valitsuse koosolek. Vares võttis portfellist rohelise tindiga vene keeles täiskirjutatud blokilehe ja laskis selle kohaselt valmistada valitsuse otsuse.

Kirja sisu oli: et vältida valimiste kasutamist Eesti Vabariigile ja eesti rahvale kahjulike eesmärkide taotlemiseks, tuleb kõigilt kandidaatidelt nõuda valimisplatvormi esitamist. Kui valitsuse juristid ütlesid. et seesuguse otsuse tegemine ei ole Põhiseaduse kohaselt kuidagi võimalik, seletas Vares: „Ma ei saa aru, mis nad närvitsevad, aga teha pole midagi.” Küsiti veel uudishimu pärast, kelle käega paber on kirjutatud. Vares näitas seda siis igaühele lähemalt ja ütles, et Ždanovi käega, lisades muiates: „Eks ole päris kena käekiri.”

Vastav otsus koostati ja tehti kohe telefoni teel kohtadele teatavaks. Samal ajal käis valimiste agitatsioon suure käraga edasi. Ähvardused „rahvavaenlaste” arvel avalikel koosolekuil, mida korraldati üle maa iga päev, võtsid kõige laiema ulatuse. Kutsuti kõiki hääletama Eesti Töötava Rahva Liidu poolt küll koosolekuil, küll ajakirjanduses ja raadio kaudu. Seejuures oli pealööklauseks: kes ei ole meie poolt, see on meie vastu! „Vastased” aga lubati hävitada kõige otsustavamal kombel. Endastmõistetavalt toimusid kõnekoosolekud, samuti raadioettekanded „hurraa”- ja „elagu”- hüüete saatel „Töötava Rahva Liidu” kandidaatidele ja Internatsionaaliga. Vastaskandidaatidel kui „rahvavaenlastel” oli aga igasugune esinemine või nende heaks kihutustöö tegemine kõige kategoorilisemalt keelatud.

Kuigi valitsuse otsus „platvormide” nõudmise asjus sai teatavaks alles 10.juuli hommikul ja sama päeva kella 14-ks pidid platvormid juba olema esitatud, ei heidutanud see ometi vastaskandidaate, ja platvormid esitati. Samal ajal oli aga kõigile ringkondade komiteedele (ametlikud organid, kes uue korra kohaselt võtsid vastu kandidaatide esitamiskirju ja kellele tuli esitada ka platvormid) antud salajane eeskiri esitatud platvormid tunnistada „rahva petmiseks” ja kandidaadid tühistada. Samuti oli kohalikele parteitegelastele antud eeskiri kasvõi väevõimuga sundida „vastaskandidaate” kandideerimisest loobuma. Mõned vastaskandidaadid tõepoolest loobusid ja andsid isegi avaliku seletuse, et nad ühinevad „Töötava Rahva Liidu” kandidaatidega, teiste kohta tegid ringkondade komiteed tühistamise otsuse.

Tagajärg oli, et igale poole jäi üks kandidaat. Hoolimata sellest, et operatsioon oli andnud „hiilgava tulemuse”, ei loobutud ometi ägedast valimiseelsest kihutustööst, sest oli vaja, et kandidaat saaks hästi palju hääli. Kuigi seaduse kohaselt ainult ühe kandidaadi puhul valimisi üldse ei peeta, vaid kandidaat loetakse sel korral valituks ilma valimisi toimetamata, toimiti Nõukogude Liidu eeskujul, kus alati on üks kandidaat ja kus siiski tehakse rohkem kui kuskil mujal valimiseelset kihutustööd. Valimiste agitatsiooni ei viidud aga kaugemale ülesseatud platvormist. Eesti riigikorra küsimustes asuti valimiseelses agitatsioonis samal seisukohal, nagu see oli avaldanud valitsuse deklaratsioonis ja varem peetud kõnedes, s.t. riiklikus ja ühiskondlikus korras ei muutu midagi, võim peab ainult „rahvavaenlastelt” ja „sõjaprovokaatoritelt” minema „rahva kätte”.

Valimiste agitatsioon ei seisnud ainuüksi sõnades, vaid suurel määral tegudes. Ei lepitud ainuüksi „rahvavaenlaste ähvardamisega, vaid ähvardused viidi täide. Suurejooneliselt vallandati töölt riigiametnikke, aga ka töölisi käitistest, RO mehed sõitsid autodega ringi ja arreteerisid inimesi massiliselt. Et aga arreteeritu hääl kaduma ei läheks, pidi ta selle andma vanglas.

Tulemus oli seesugune, nagu seda näha taheti. Ajalehed võisid 17.juuli hommikul suurte pealkirjade all teatada: „Töötava Rahva Liidu suur võit. 92,9% hääletas ETRL kandidaatide poolt. Ühelgi poliitilisel rühmitusel pole olnud sellist edu kogu Eest ajaloos.”

Eesti parlament oli teadupärast kahekojaline, koosnedes Riigivolikogust ja Riiginõukogust. Presidendi otsus valimiste kohta nägi ette mõlema koja uuesti moodustamise. Nagu eespool nägime, kavatses valitsus algul ka Riiginõukogu mingil kujul moodustada ja selleks Ždanoviga läbirääkimistesse astuda. Kuid juba 7.juulil Pärnus peetud kõnes tähendas siseminister Unt, et „Riiginõukogu tõenäoliselt ei kujundata, see instants kaob ja Riigivolikogu jääb üksinda eesti rahva tõeliseks parlamendiks”. Pärast selgus, et Vares olevat Riiginõukogu saatuse asjus tõepoolest Ždanovi poole pöördunud. Ždanov olevat aga öelnud, et selle moodustamine olevat riskantne.

Oleme kokkuvõtlikult kirjeldanud, millised võimuabinõud võeti tarvitusele „Töötava Rahva Liidu suure võidu” saavutamiseks ja kuidas loodi „seaduspärast” Eesti rahvaesindust. Need abinõud olid nii ulatuslikud, et suur võit ei võinud jääda tulemata.

Asetame nüüd küsimuse, millest oli tingitud eesti rahva suurearvuline osavõtt „valimistest” ja kas tingituna sellest ei saa siiski lugeda Töötava Rahva Liidule antud hääli eesti rahva revolutsiooniliseks tahteavalduseks hoolimata sellest, et rahvaesinduse moodustamine ja valimiste toimetamine juriidiliselt toimus igapidi korravastaselt.

Lähtudes sellelt seisukohalt tuleb mainida järgmist:

1. Kohe pärast Nõukogude vägede Eestise tulekut 17.juunil ning uue valitsuse ametisse seadmist 21.juunil algas Eestis suurejooneline moraalne terror. Lavastati miiting miitingu ning rongkäik rongkäigu järel, mida saatsid tugevasti relvastatud Punaväe osad, soomusmasinad ja tankid ja kus peeti räuskavaid kõnesid, milles valimatuil sõnul sõimati ja laimati kõige jämedamal kombel endist valitsust ja režiimi ning anti igasuguseid fantastilisi lubadusi. Igasugune vastaspropaganda oli järsult keelatud, ajalehed olid muudetud kommunistlikuks. Kõnedes vaheldus sõim ähvardustega – „kes ei ole meie poolt, see on meie vastu”. Et ähvardused ei jääks paljaks sõnakõlksuks, vallandati suurejooneliselt inimesi ametist nii ametiasutustes kui ka käitistes. Igal õhtul toimetati massilisi vangistamisi. Olukord oli lavastatud nii, et keegi ei olnud kindel, mis toob homne päev.

2. Enne valimisi ei avanud kommunistid kaarte selle kohta, mis on nende tõelised kavatsused, hoopis selle vastu kinnitati kõige kindlamalt, et revolutsioonilisi muudatusi riigi ja ühiskondlikus korras ei toimu.

3. Valimiste tehniline korraldus erines mitmeti endistest valimistest. Ka ei saadetud valijaile koju kätte valimismaterjale, vaid need anti alles valimisjaoskonnas, nii et isegi valimissedeli rikkumine oli raske. Rikutud sedeleid ometigi oli, kuid need loeti kehtivaiks.

4. Igas valimisringkonnas lubati kandideerida ainult nn. Eesti Töötava Rahva Liidu kandidaadil ja valijal polnud ju kedagi valida, vaid ainult kätteantud sedel ära anda. Valijal oli seepärast selge, et kandidaat igal juhul „valitud” saab ja valija ei saa seda takistada. Et vältida igasuguseid isiklikke ebameeldivusi, täideti propaganda teel ja ähvarduste saatel avaldatud nõue ja mindi valimistele.

Kui nüüd teha üldine kokkuvõte 14. ja 15.juulil 1940 toimunud valimiste sildi all tehtud toimingute kohta, siis ei olnud see midagi muud kui kergelt öeldes mingisugune farss, mis oli peale sunnitud NSVL võimude poolt ja milles mingil moel, ei konstitutsioonilisel ega ka revolutsioonilisel teel, ei avaldunud eesti rahva tahe. Veel vähem saab neid valimisi lugeda seaduspärasteks Eesti Vabariigi Riigivolikogu valimisteks, milleks neid püüti tembeldada ja milleks neid luges NSVL ametlik poliitika.

Kui heita põgus pilk veel valitsuse muule tegevusele „valimiste ajajärgul”, siis võib öelda, et see toimus endises suunas, kusjuures selle tegevuse aluseks olid ikkagi veel Eesti Vabariigi Põhiseadus ja seadused. Vallandati riigiametnikke ja asendati uutega, kutsuti ära saadikuid, vabastati riigikontrolör „omal palvel” ja asemele määrati Aleksander Aben. Sõjaväeosad said „väeosade komiteed”, RO-le anti põhikiri, kaotati mõned kutsekojad, anti dekreet sööti jäetud talude võõrandamiseks. Märkimisväärseks otsuseks oli Moskvasse majandusliku delegatsooni saatmine, kes pidi pidama läbirääkimisi NSVL ja Eesti Vabariigi vaheliste majanduslike vahekordade korraldamiseks ning majandusliku suhtluse elavamaks muutmiseks ja arendamiseks.