Igatahes Kadrioru tennishalli ateljeele tuleb see au anda, et ta tõesti lühikese aja jooksul suutis täita sotsialistlikud nõudmised. Paar päeva enne oktoobripidustusi oli juba suurem osa töid valmis ja nii võis hakata neid üles riputama.

Kuna töö tehti partei huvides, siis tuli siin-seal käitistes muu tegevus seisma panna ja töölised sõitsid suurte koormaautodega kohale ning hakkasid linna mööda pilte laiali vedama ja neid soovitud paikadesse üles riputama.

Kõige rohkem pilte riputati üles Vabadusväljaku ümber asuvate majade külge. Kuna kogu piltide galerii siia majaseintele ära ei oleks mahtunud, püstitati Jaani kiriku poolse platsi äärde erilised tellingud, millede külge riputati üles kõigi NSVL juhtivate parteitegelaste pildid. Tähtsamate juhtide pildid pandi muidugi esinduslikumate majade külge.

Niipea kui pildid olid üles riputatud, hakkas rahvas Vabadusväljakut „roimarite albumiks” nimetama ja suust suhu käisid jutud, et niipea kui lumi sulab, ripuvad samadel kaigastel juba originaalid ise.

Säärase väljaku kaunistamise juures ei peetud palju kinni kunstilistest nõuetest, vaid partei traditsioonidest ja isikute järjestusest. Oli ikka vägagi tähtis, kus kohal just kellegi pilt pidi rippuma ja kui suurelt keegi pidi olema kujutatud. Parteil oli tegemist ööd ja päevad platsi kordaseadmisega, pealegi veel kui ilm juhtus olema tormine ja tuul pilte maha paiskas. Ka ei olnud parteil päris selge, missugused pildid pidid väljas olema ja missugused mitte.

Lõpuks kompartei keskkomitee kinnitas oktoobrirevolutsiooni aastapäeva pidustuste kavas ka Vabadusväljaku dekoratsiooni-plaani. Ööl vastu 7.novembrit olid kunstnikud Tallinnas Kunstihoones lõpetamas viimaseid töid. Kell 3 varahommikul kihutas aga luksusautos Kunstihoone ette noor juudi välimusega mees ja käratas kunstnikele: „Kus on teil Lenini pilt?” Vabadusväljaku dekoreerimisest osa võtvad kunstnikud vastasid, et dekoratsiooni-kavand on kompartei poolt kinnitatud ja seal ei ole Lenini pilti ette nähtud.

Juut tõmbas põuetaskust nahkkaante vahele köidetud tunnistuse ja käratas:

„Näete, siin on tõend, et ma olen Ždanovi adjutant Zvarev. Kui hommikul kella 6-ks ei ole pangamaja seinal Lenini pilti, siis tehakse teiega nii,” ja ta tõmbas paljutähendavalt näpuga üle kõri. „Ja samuti tehakse teiega nii ka siis, kui ülespandud pilt maha kukub,” täiendas Zvarev oma ähvardust.

Kunstnikud nägid, et selle mehega ei ole naljatada, sest ta nimetas kohaliku kompartei keskkomitee liikmeid „lambapeadeks”, kes ei teadvat, mis nad peavad tegema.

Kui Zvarev valmistus lahkuma, selgus, et tal on autos veel üks kaaslane. See oli eestlane, kuid õige kummaline tüüp: krae puudus mehel kaelas, särgi rinnaesine oli lahti, kuigi oli juba talveaeg. Zvarev läks jala minema, jättes auto kraeta mehe käsutusse, kes jäi valvama Zvarevi käsu täitmist.

Kunstnik, kellele Zvarev korralduse oli edasi andnud, ei saanud nüüd sammugi enam liikuda, ilma et Zvarevi poolt jäetud valvur ei oleks tema kannul käinud. Kunstnik läks einelauda – kraeta mees järel, kunstnik läks väljakäigukohta – ka sinna trügis temaga kaasa Zvarevi nuhk.

Lenini pildi maalimine nii suurtes mõõtudes, nagu seda nõudis Majaomanike Panga maja sein, ei oleks muidugi enam olnud võimalik. Kuid Kadrioru tennishallis oli olemas 9x12 meetri suurune Lenini pilt.

Pildi äratoomiseks püüti öösi tänavailt kinni juhuslikult kättesattuvaid inimesi. Vabadusväljakule toodud hiiglapildi külge köite kinnitamiseks oli tarvis suurt kotinõela, mida Kunstihoones ei leidunud. Keegi kunstniku abitöölistest ütles, et tal on kodus nõel, kuid ta elab kaugel. Nüüd selgus, et kraeta mehel, kes kellelegi enda isikut ei tutvustanud, on küllalt võimu. Ta kõlistas telefonil kuhugi nõukogude asutusse ja käsutas Kunstihoone ette veoauto. Miks kotinõela toomiseks just veoauto, seda ei julgenud keegi pärida, kuid kohale toodi nõel veoautoga. Tund aega hiljem, kui asuti pilti üles vinnama, selgus, et salapärasel kraeta mehel on suurem võim kui võidi arvata. Ta käsutas telefoni teel kohale 20 madrust ühelt Nõukogude sõjalaevalt. Viis minutit enne kella kuut oli Lenini pilt kinnitatud maja seinale. Kraeta mees tunnistas Zvarevi ülesande täidetuks, astus autosse ja sõitis ära. Pildiga juhtus aga siiski äpardus, kuigi kunstniku õnneks pärast rongkäiku. Nimelt puges tugev tuulehoog pildi taha jas käristas selle puruks, nii et pilt jäi seinale ripnema kaltsuna. Kiiruga käsutati kohale linna tuletõrje lendsalk, kes tuletõrjeredelitega võttis pildi maha, et „pühak” ei kukuks.

Et ära hoida igasuguseid poliitilisi vääratusi, kontrollisid elukutselised nõukogude kirjanduse ja kunsti järelevalve tegelased eesotsas Olga Lauristini ja Ida Käsperiga veel ööl enne paraadi kõiki „linna kaunistusi”.

Oktoobripidustuste propagandakunsti esitamisel oli vähemalt see hea külg, et ta selgitas meile, mida tõeliselt tähendab loosung: „Kunst kuulub rahvale!” Kunst peab selle loosungi kohaselt rahvast kasvatama kommunistliku õpetuse vaimus. Kunst peab tegema rahva hulgas propagandat parteimeeste ideedele ja kavatsustele. Ta peab õhutama klassivõitluse ideid ja seisma kommunistliku ühiskonna teenistuses. Kõik muud probleemid kunstist peavad jääma tagaplaanile poliitiliste probleemide ees. See sai selgeks nii kunstnikele kui ka kunstihuvilistele. Meie kunstitegelased ei tahtnud siiski nii kergelt sellele juhmusele alistuda. Kuid mis teha? Avalik sõnavõtt nõukogude kunsti tõelise palge selgitamiseks oleks lõppenud haleda nurjumisega ja sõnavõtja „likvideerimisega”. Jätkati siis tasahilju nõukogude kunstipoliitika sarjamist nelja silma all.

Üheks tähtsamaks „kunsti suurparaadiks” Vabadusväljakul oli 1941.a. valimiskampaania aegne kandidaatide portreede galerii. Kuna valimistel esines palju naistegelasi, siis oli selle galerii ülesseadmisega eriti palju raskusi. Nõukogude naistegelased, kellel peaaegu eranditult puudus naiselik kaunidus, käisid kunstnike juures nõudmas, et neid siiski peab ilusatena kujutatama.

Siin oli kunstnik seatud raske katsumuse ette, sest teiselt poolt nõuti temalt karmi realismi ja asjade õieti kujutamist. Ka ei võimaldanud tehniline looming portreele palju teist ilmet anda kui see reaalsuses oli. Kuna naised aga olid ise tähtsad käskijad, siis tuli nii mitugi korda portreid maha võtta ja uuesti ümber teha, kuni nad lõppeks ka naiskandidaate endid rahuldasid.

Tihti juhtus sääraste kunsti monumentaalteostega kummalisi lugusid. Väiksemad linnad, kelledel omal sääraseid suuri „kunstiateljeesid” polnud, pidid neid „monumentaalteoseid” Tallinnast tellima. Punaste provintsilinnaosade silmad olid aga veelgi tuhmimad kui tallinlastel ja omas suures juhmuses ei saanud nad tihti aru nende primitiivsete portreede üldilmest, mis nende arust polnud küllalt asjalik. Suure hirmu ja ootusega analüüsiti iga värvilaiku ja riidevolti. Nii oli juhtunudki algas omapärane lugu, et ühel Tallinnast sinnasaadetud Stalini portreel olnud haakrist kaelas ja must käsi õlal.

Otsekohe telefoneeritud Tallinna partei keskkomiteesse ja nõutud kunstniku vangistamist. Hirmunud kunstnik, kes jalamaid parteisse kutsutud seletust andma, ei teadnud säärasest kummalisest asjast midagi. Alles siis, kui Tallinnast vastav uurimiskomisjon kohale sõitnud, selgitatud asi üsna lihtsal viisil. Nimelt olnud must käsi Stalini õla peal vaid kunstniku poolt kujutatud riide vari, mis pidi vormi andma ja haakrist lõuna all oli kujunenud kuidagi frentši nööbiaukudest. Oma vabanduseks ütelnud süüdistaja, et ega tema ju ka kunsti alal spets ole, misjärele hirmunud kunstnik pääsis kimbatusest ja võis kergemalt hingata.

Valimiste eel juhtus võrdlemisi kummaline lugu keset Vabadusväljakut püstitatud jõuluvana või näärivanaga.

Kuna enamlased jõulupühi ei tunnista, siis valmistasid nad enne nääripäeva keset Vabadusväljakut maailmasuure vineerist näärivana. See koletis jäi valmis saades ilma peata, sest pea sisse kavatseti paigutada suurt valjuhääldajat, millega valimiste jaoks ülesseatud portreedele reklaami pidi tehtama. Valjuhääldja polnud aga veel kohal ja nii mõtles rahvas, et kes teab küll, kelle pea selle vanamehe otsa pannakse, kas Säre või Varese oma. Lõpuks, alles nääripäeva õhtu eel, kui valjuhääldaja valmis sai, toodi suure pika valge habemega pea ja paigutati vanamehele otsa. Samal ajal anti ka korraldus punasele ajakirjandusele näärivana pildistamiseks ja piltide lehte paigutamiseks. Rahvas aga ütles, et näe, Karl Marx seisab Vabadusväljakul.

Pole täpselt teada, kas rahva ütluse pärast, mis kiiresti levis või mõnel muul põhjusel, kuid öösi kadus näärivana ära. Hommikul oli ainult paar teivast paigal, kus varem oli asunud suur vineerist ehitis. Ka pilte ei leidunud ajalehes. Mõnelt poolt seletati hiljem, et näärivana olevat „kontrrevolutsionääride” poolt ära varastatud. Kuid tõeline kadumise põhjus näis olevat siiski tulnud nõukogude sõjaväelaste poolt, kes selle monstrumi kui tundmata jas läbiproovimata propagandavahendi eemaldasid.