Kui Eesti Nõukogude Liidu vägede poolt okupeeriti, siis ei kestnud kaua, kui ka meie rahuliku eluga harjunud kodanik vägisi välja kisti tema senisest eluviisidest. Juba mõned päevad peale Punaväe sissemarssi kisti eesti tööline meelituste ja ähvarduste varal ära oma tööpingi tagant ja sunniti minema rongkäiku, et sel viisil toetada nõudmisi, mis oli endaga kaasa toonud Moskvast siia saabunud Stalini usaldusmees. Esimesele rongkäigule ja esimesele miitingule järgnesid peatselt teised, ja mida pikemaks nende rida kasvas, seda käredamaks läksid nõudmised. Need nõudmised ei lakanud suurenemast enne, kui Eesti oli ühendatud Nõukogude Liiduga.

Vale ja pettusega oli veetud eesti rahvast ühest mööndusest teiseni, seni kui ka kõige taipamatumgi aru sai, et kogu nende miitingute ja rongkäikude eesmärgiks ei olnud muud, kui ainult eesti rahvale kaela riputada lõõg, mille otsas juba üle 20 aasta oli ühtesoodu veetud vene rahvast kommunismi haiglase valeideaali poole.

Kui see lõõg kommunistide arvates juba küllalt kõvasti eesti rahva kaelas istus, siis hakati siingi rakendama neidsamu võtteid, mille väljakujundamiseks oli saadud küllalt kaua vene rahva kallal eksperimenteerida. Kommunistidel oli vaja inimest, kes teeks küll oma töö, kel selle kõrval puuduks aga initsiatiiv, kel puuduks oma mõtlemine.

Miks seda vaja oli, selgub kommunistliku maailmakorra üle põhjalikumalt järelemõtlemisel – ikka jõuame välja tulemusele, et kommunism tahtis inimesest kasvatada töölooma.

Inimese ekspluateerimine inimese poolt pidi Nõukogude paradiisis olema kõrvaldatud. Kuna ekspluateeritava olukord seega ei paranenud, vaid otse vastupidi, märgatavalt halvenes, siis pidi olema tekinud uus ekspluataator, kes inimese tööviljast lõviosa endale pidas. Nii see ka oli. Lõviosa võttis endale Nõukogude riik, Stalin või kommunistlik partei, kes see ka oli, ja ehitas sellega seda sõjamasinat, mis pidi teostama maailmarevolutsiooni. Tööline sai parajalt niipalju, kui oli hädapärast vaja tööjõulisena püsimiseks. Piltlikult kõneldes võiksime seda olukorda võrrelda taluperemehega, kes on eluliselt huvitatud, et tema hobused, veised ja muud kariloomad oleksid parajasti korras. Selleks peab ta neid toitma, neile mingi ulualuse muretsema. Umbes sellisele kalkulatsioonile näis kommunistlik riigitarkus oma poliitika rajavat. Inimesest pidi saama loom, kes teist looma ei ekspluateeriks (missugune mõistlik peremees lubaks ka näiteks kündmisel ühel hobusel teist ekspluateerida), kes aga kogu oma jõu peaks mängu panema peremehe heaks töötamisel. Inimesest pidi kommunistlikus riigis saama loom kõigi looma instinktidega. Looma instinkt on looma mõtlemine ja kui ses üldse on erinevusi, siis väga tähtsusetul määral. Kui inimesest taheti kasvatada loomaga sarnanevat tööriista, siis tuli elimineerida inimese mõistusele omane liikuvus ja panna see käima ühes suunas. Kõik inimesed tuli kasvatada mõtlema ühtemoodi.

Missugused olid siis need vahendid, millega püüti seda sihti saavutada?

On selge, et sellise sihi taotlemisel ei saanud kommunistidel, hoolimata 20-aastasest eksperimenteerimisest, veel olla mingit kindlat meetodit. Eksperimenteerimine kestis üha edasi. Olid välja kujunenud ainult üksikud võtted, millest loodeti, et need ülesseatud hullumeelsele sihile lähemale viivad. Oli leiutatud terve rida kollektivistlikke harjutusi, nagu kollektiivne ajalehe lugemine, kollektiivne vaba aa veetmine, kollektiivne poliitilise kirjanduse uurimine jne. Veel pandi nähtavasti suuri lootusi inimese pidevalt mingi tema isiklikust huvipiirkonnast väljaspool asuva aktsiooni teenistusse rakendamisele. Seega pidi inimene ülestõusmisest kuni magamaheitmiseni ning sünnist kuni surmani kogu aja olema millegagi tegevuses ja ei kunagi üksi. Nagu seda kommunistid näisid lootvat, pidid inimeste mõtted pidevast koolutamisest hakkama lõpuks ühes suunas jooksma, ja just selles suunas, mida ühel või teisel juhul soovitavaks pidasid kommunistlikud orjaperemehed.

Umbes sedasama ülesannet pidid täitma Nõukogude Liidus ka rongkäigud ja massimiitingud. Selliseid eht-venelikke mõttetuid programmrongkäike sai eesti rahvas kaasa teha ainult mõne üksiku. Kui me alamal kavatseme anda ülevaate eesti rahva kannatuste aasta jooksul korraldatud bolševistlikest massimiitinguist ning rongkäikudest, siis langeb ses kirjelduses pearõhk loomulikult „revolutsioonilistele” rongkäikudele ja miitingutele juba seepärast, et neid oli palju rohkem. Rongkäike, mis korraldati peale Eesti ühendamist Nõukogude Liiduga, me nimetaksime „programmilisteks” rongkäikudeks. Et see jaotus ei ole meelevaldne, vaid mõlema liigi vahel tõepoolest oli olemas selge vahe, peaks selguma alljärgnevast käsitlusest.

Rongkäike ja massimiitinguid kasutasid kommunistid võimuhaaramisel elevuse ja meeleolu tekitamiseks. Samal ajal pidid need ühelt poolt varjama tulemasolevat rahva vägistamist, teiselt poolt seda populariseerima: julgustama kahtlejaid kaasa lööma ja hirmutama vastaseid tagasi tõmbuma. Võib-olla arvasid nad selliseid meeleavaldusi vaja olevat ka välispoliitilistel põhjustel, esijoones Tass’i telegraafiagentuurile – järgnevaist sündmustest maailmale teatamiseks. Viimasel juhul küll asjata, sest oli ju Tass eelnevalt küllalt esmajärgulise tähtsusega telegramme toimetuse laua taga ja valmis fabritseerinud (näit. auriku „Metallist” uputamise lugu) ja oleks seda ju võinud teha nüüdki. Igal juhul käis alates 21.juunist 1940 üle kogu maa suur rongkäikude ja massimiitingute laine.

Et midagi on tulemas, nägid Tallinna elanikud juba 20.juunil, kui kuulutustulpadele ilmusid kuulutused tööliste koosoleku kokkukutsumise kohta Töölisvõimlasse. Ennustuslik oli juba see, et need tavaliselt olid kleebitud Ülemjuhataja käsu kõrvale, millega viimane keelas igasugused koosolekud ja rahvakogunemised. Kui sel koosolekul peetud kõned veel pidasid kinni teatud mõõdust, siis reetis koosolekule vastuvõtmiseks esitatud tervitustelegrammi sõnastus, kus ja kelle poolt see oli koostatud. „Tallinna tööliste koosolek... läkitab Punaarmeele ja tema juhtidele oma vennalik-südamlikema tervituse” ja „Stalini, Molotovi, Vorošilovi ja teiste Nõukogude Liidu juhtide tark rahupoliitika on ulatanud vennalikult abistava käe meie töötavale rahvale!” Siin sai juba väikese alguse see vägisi eesti keelde väänatud vene moodne stiil, mille mõttelagedus ja lakkamatu kordamine kõigil varsti pead huugama pani. Tähtsam oli aga, et selle koosolekuga anti tööliskonna väikesele radikaalsemalt häälestatud osale tõuge järgmisel päeval väljaastumiseks.

Järgmise päeva, 21.juuni hommikul kella 9 ajal hakkavad Pikalt tänavalt laiali saadetud emissarid töörahvast käitistest rongkäigule ajama. See ülesanne ei kujunenud neile mitte kergeks, hoolimata eelmise õhtu koosolekul üles kihutatud mõtteosaliste kaasabist. Väga suured käitised, nagu Raudteede Peatehased, ei lasknud endid töös sugugi segada ja viskasid kommunistlikud kisakõrid pikema jututa välja. Seepärast siis oli ka esimesele miitingule Tallinna Vabadusväljakul kogunenud hoolimata bolševike agitaatorite pingutustest vähesel arvul osavõtjaid, kellest suurema osa moodustasid Petserist erirongil toodud venelased. Osavõtjate hulk võis näha suuremana kogunenud uudishimulike arvel ja sellest jätkus Moskvast kohale sõitnud dirigentidele. Keset platsi sõitnud veoauto ümber puntrasse kogunenud jõugule peeti kõne ja lasti karjumisega võtta vastu rida resolutsioone. Peale resolutsioonide vastuvõtmist, mis nõudsid „ausalt” abistamispakti täitva uue valitsuse kujundamist, Nõukogude Liidule vaenuliste elementide väljajuurimist ja mõtte-, trüki-, koosoleku- ja ühinemisvabadust (sic!), läks peale pikemat sebimist korda sellest inimpuntrast moodustada rongkäik, mis seejärel Toompeale suundus. Enne kui rongkäik sinnamaale jõudis, oli miitingu ajal nalja eemalt pealt vaadanud publik juba Toompeal. Seal võtsid neid Komandandi tänaval kõrge müüri peal aset võtnud koolinoored vastu vägeva „mehemeelega”. Et väikesekasvulised punasõdurid, kellel tol ajal veel nähtavasti oli keelatud tulistada, nii kiirelt õiget teed müüri peale pääsmiseks kätte ei leidnud, siis tuli rongkäigul tükk aega selle vägeva laulu saatel ülesmäge rühkida. Rongkäik püüdis omaltki poolt laulu üritada, aga kas siis laulu vähene tundmine või ülesmäge tulek lasi sellel varsti ära surra. Paremat õnne ei olnud rongkäigul ka Toompea lossi ees oma halvakspanu demonstreerimisel. Mõnel grupil oli nähtavasti kästud rusikat näidata ja seejuures karjuda, teistel „Internatsionaali” lauldes mööduda, aga asja ei saanud ühestki. Toompealt siirduti Kadrioru lossi juurde meelt avaldama ja nõudma Vabariigi Presidendilt nn. poliitiliste vangide vabastamist, kes olid tegelikult spioonid ja allkihi esindajad. Neid „kuulsusrikkaid” kommunismi eestvõitlejaid vabastama viis siis rongkäigu järgmine etapp. Üldiselt on teada, kuidas see vabanemine aset leidis. Samuti need sündmused, mis toimusid Toompeal peale seda, kui rongkäigu riismed ühes värskelt vabadusse pääsnud kurjategijatega sinna tagasi olid jõudnud. Punase lipu heiskamine Pika Hermanni torni ületas juba Moskva dirigentide esialgsed plaanid ja järgmise päeva hommik nägi seal kohal jällegi sini-must-valget lippu. Lõõg tuli kõvemini kaela kinnitada, enne kui usaldati sellest eesti rahvast tugevamini tõmbama hakata.

Samasugune tants, kus seda lavastati Tallinnas, pandi käima ka provintsilinnades. Narvas oldi pealinnast mõnes suhtes koguni ees, kuna sealsel miitingul kõneles Punaarmee ohvitser, kes hiljem suuremais keskustes peetud miitingute programmis kunagi ei puudunud. Eksitus juhtus ainult nn. poliitiliste vangide vabastamisega, sest oli ju üldiselt teada, et neid Eestis enam pole ja ilma keskuse korralduseta ei teatud ka otsima hakata, kas kedagi sellisena vabadusse lasta võiks. Sellest tekkis meeleavalduse programmi teatavaid lünki, nagu näiteks Tartus. Seal mindi „Rahva Hääle” teatel peale miitingut raekoja eest Tähtvere parki, „kus veedeti vabalt aega”. Sel vabalt aja veetmisel tulid aga nähtavasti mõned ideed, nii et edasi mindi juba Raadi kruusaauku – mälestama „vabaduse eest langenuid”. Raadilt tuldi tagasi Puuturule, kus kohati juhuslikult seal viibivaid punaväelasi. Seda kasutades improviseerib Tartu meeleavalduse peamees Jalak kohe lühikese tervituse, mille peale „Rahva Hääle” teatel üldises heas meeleolus isegi paar tantsu maha löödud. Samasuguseid meeleavaldusi toimus ka Pärnus, Valgas ja Türil, kuna muud paigad järgmistel päevadel järele hakkasid lonkama. Enamal juhul oli meeleavalduse korraldamiseks vaja Tallinnast kohale saata organisaator, kes siis ähvarduste ja lubadustega hooratta käima pani. Rakveres, Kiviõlis, Kohtla-Järvel ja Kuressaares saadi rongkäikudega hakkama 22.juunil. Tõrvas ja Mõisakülas 23.juunil, Võrus aga alles 27.juunil, mil Tallinnast tulnud organisaator lõpuks ka seal millegi meeleavalduse sarnasega toime tuli. Isegi Petseris ei saadud esimese miitingu korraldamisega muidu hakkama, kui tuli Tallinnast kaks „vabanenud poliitilist vangi” kohale saata. Kuidas need oma ülesannetest aru said, näitab iseloomulikult nende käik Petseri prefektuuri, kus nad politseid palusid nii vastutulelik olla ja Kaitseliidu maja saalis peetava miitingu plakatid tänavaile üles kleepida. Politsei jättis selle muidugi tegemata. Miitingul, kus kõnelesid ainult Tallinnast kohale sõitnud tegelased, lendasid juba ähvardused politsei ja „pursuide” aadressil. Sel päeval ei saadud Petseris isegi rongkäiguga hakkama ja see tuli jätta järgmiseks päevaks. Oli ju vastav element transporteeritud Tallinna meeleolu looma. Kui rongkäiguga lõppeks toime tuldi, siis olid ka juba kohalikud tegelased platsis ning esikohale tõusis rahvuslik vaen. „Maha eestlased!” oli lööklause, mida enamus kõnelejaist Petseri turuplatsil peetud miitingul rõhutas.

Provints, kes pealinnast tükk maad järel lonkas, sai siis „revolutsioonilise” hoo sisse alles peale seda, kui kõigi nende sündmuste tõukejõud – Ždanov – 25.juunil Moskvasse tagasi oli sõitnud seni sündinu üle aru andma ja uusi juhtnööre saama,

Veel enne Ždanovi ärasõitu pannakse üle maa käima rongkäikude voor uue valitsuse tervitamiseks. Tallinnas kuulutatakse küll rongkäik välja, jääb aga ära. Põhjendusena esitatakse liigset väsimust eelmise päeva pikast jalgsimatkast. Võib-olla, et tõepoolest eelmise päeva ümbervedamine osavõtjad ära tüütas, teiseltpoolt on aga põhjust arvata, et Tallinnas ei leitud rongkäigule õiget rakendust. Provintsis, kus rongkäik oli veel tegemata või halvasti välja kukkunud, tuli seda korrata. Tähtsamaks kui need järelkajalised rongkäigud, saavad tol ajajärgul massimiitingud. Nähtavasti käskis Ždanov ära sõites kogu maa tublisti soojaks kütta, et tal tagasi tulles oleks võimalik eesti rahvast kiires korras paradiisi väravaist sisse sõidutada. Algus tehakse jällegi Tallinnas, ja nimelt 24.juunil Kopli rahvamajas, kus kõnelevad hilisemad rahvakomissarid Andresen ja Veimer. Seal hakatigi tõmbama seda lõõga, mis pidi viima rahva kommunismi nõiakatlasse. Kuna teada oli nii eesti rahva kui ka tööliskonna valdava enamuse vastumeelsus nõukogude võimu alla sattumise suhtes, siis püüavad mõlemad „võimumehed” neid kartusi jõudumööda hajutada. Andresen eitab kategooriliselt tema sõnade järgi „sihilikult levitatud kõmu, nagu oleks Eestis nüüdsest peale kõige määrajaks üksnes Punaväe arm ja heldus... Oma riigi siseasju me korraldame endiselt iseseisvalt,” kinnitab ta suuresuuliselt. Veel täpsem on Veimer, kui ta küsimusele, kas praegune valitsus võtab oma ülesandeks Eestisse sisse seada nõukogude korra, vastab: „Nägime ju vabariigi valitsuse deklaratsioonist, et mitte.” Ning Veimer lisab: „Praegune valitsus annab meile üksnes kodanlikud vabadused klassivõitluse arendamiseks. Kas ja millal nõukogude kord suudetakse maksma panna, see oleneb ainult Eesti tööliskonna arengu kiirusest ja sügavusest.” Kui ennustuslikud olid Veimeri kõnes öeldud järgmised sõnad, see selgus paljudele alles hiljem. „Seltsimehed, kes kardavad, et neid homme võidakse niisama tappa ja taga kiusata, nagu see on toimunud paarikümne aasta jooksul – sellised seltsimehed on tühja kabuhirmu tundjad. Niisugune kabuhirmu tundmine tuleb inimestest välja peksta.” Me oleme arvamusel, et neid sadu lihttöölisi ei saadetud küüditamise korras Venemaale ega tapetud kohalikes vanglais sellepärast, et neist kabuhirmu välja peksta. Ei, see inimese jälitamine oli selle maa komme, kelle süsteemi Veimer sel miitingul püüdis meid panna avasüli vastu võtma.

3.juulil kutsutakse Draamateatrisse kõiki riigiteenijaid, et lasta neid seal valgustada tolleaegse sotsiaalministri Ruusi poolt. Ruus võtabki hästi leplikud toonid ja kinnitab, et leivast jääb ilma ainult „mandunud, laostunud ja bürokraatlik element meie riigiametkonnas, mis moodustab ainult murdosa meie ausast kaadrist”.

Äsja kirjeldatud suurkoosolekuile Tallinnas järgneb neid terve rida provintsilinnades. 27.juunil peetakse suurkoosolekuid Tartu „Vanemuises” ja Narva turuplatsil, 30.juunil Pärnus ja Tapal. Umbes samal ajal hakkavad kõnemehed juba tungima ka maale. Virumaal peetakse Tallinnast saadetud kõneleja poolt 28. ja 30.juuni vahel kihutuskoosolekuid seitsmes kohas, Pärnumaal üheksas kohas, Petserimaal kolmes kohas ja Tartumaal kaheksas kohas. Viimase maakonna kõnemehed andis Tartu linn, eesotsas hiljem oma eestlusevastaste märatsuste poolest tuntud rahvakomissar Hioniga.

Linnades oli suuremais käitistes miitingutega juba varem algust tehtud. Esimesena peavad end laskma masseerida Raudteede Peatehaste töölised, kes end „pööripäeval” nii skandaalselt olid ülal pidanud. Neid lasti juba 22.juuniks kokkukäsutatud miitingul vastu võtta vägev resolutsioon, mille tekst näitab, et selle vene keelest tõlkimisega on palju vaeva nähtud. Värskele Vabariigi Valitsusele saadetakse „tulisemad tervitused” ning kangelaslik ja kuulsusrikas Punavägi saab „siiramate ja tulisemate” tervituste osaliseks. Järgnevail päevil peavad koosolekuid pidama ka Põhjala, Krulli, O.Kilgase, Riigi Sadamatehaste, ETK Tubakatehase, Liimi- ja Kunstväetisetehase, Balti Puuvillavabriku, Laskemoona Ladude, Lutheri ja Arsenali töölised. Osalt nad tervitavad uut valitsust, osalt on neil „õnn” kuulda Andreseni ja Ruusi kõnesid. Provintsilinnades näib nende hoog veel olevat vähene, aga ometi saadakse Pärnus ja Sindis nendega hakkama, samuti Maardus.

Vaheajal, 2.juulil, oli aga kogu etenduse peanäitejuht Ždanov Tallinna tagasi jõudnud ja peatselt tõusis eesriie järgmiseks vaatuseks.