Kommunistliku argipäeva hallust elustama pandud miitingud käitistes ja asutustes hakkasid inimesi rõhuma veel raskema koormana, kui seda tegi pikemaks venitatud tööpäev. Nagu palga maksminegi pidi sündima peale töötunde, nii ka igasugused miitingud ja sunduslikud poliitilise hariduse loengud võisid leida aset alles peale tööaja lõppu.

Poliitiline organiseerimine käitistes ja asutustes algab ametiühingukomiteede valimisega. See sünnib, nagu kõik Nõukogude Liidus, suure kisa ja käraga. On ka põhjust, sest maksva teooria järgi peavad ametiühingud olema kommunismi kooliks. Kui komiteede valimise hooaeg möödub, siis algab poliitilise hariduse loengute kampaania, mis vastavalt Üleliidulise Kommunistliku Partei Keskkomitee 1938.a. määrusele toimus kommunistliku partei ajaloo lühikursuse õpetamise näol. Õpetamine pidi toimuma 3 kategoorias, vastavalt kuulajate intelligentsusele. Võib aga rahulikult öelda, et need, kes kogu asjast arusaamiseks kõige vähem eeldusi omasid, olid Nõukogude Liidust kohale toodud lektorid ise. Nende ridade kirjutajale ei saanud teatavaks küll ühtki marksismi-leninismi lektorit, kes oma kuulajaist intelligentsuse poolest mitte madalamal ei oleks seisnud. Teistsuguseid inimesi Nõukogude Liidu eestlaste seas lihtsalt ei olnud.

Kui see ettevõte mingil moel käima saadi, siis järgnes ülemnõukogu saadikute valimise kampaania. Algas see miitingutega käitistes, kus lastakse töölistel vastu võtta umbes järgmisi resolutsioone: „Suure heameelega võtame vastu teate NSVL Ülemnõukogu saadikute valimisest ja oleme selle eest tänulikud stalinlikule konstitutsioonile... Kinnitame, et valime Ülemnõukogusse... ainult klassiteadlikke, revolutsioonilisi ja ausaid töölisi – bolševikke...” Sõnakõlks ilma ühegi sisuta, justkui oleks keegi isik või mõni ringkond saanud esitada kandidaate. Kandidaatide esitamiseks korraldatakse käitistes, kellele see au osaks saab, jällegi miitinguid. Neil miitingutel peetud kõnes teatatakse, kes on käitise tööliskonna kandidaat. Peale selle teate meenutab kandidaadi ülesseadmise toimingut ainult vastava isiku eluloo ettelugemine. Seda oli ka hädasti vaja, sest näiteks Sadamatehastes kilbile tõstetud Botškarevist teadis vaevalt keegi rohkemat, kui et see oli olnud tšekisti võtetega Nõukogude Vene saadik Eestis. Peale Botškarevi saab Eesti töölistele osaks „au” Ülemnõukogu saadiku kandidaadiks nimetada ka ühte Nõukogude Liidu kangelast, kedagi Konjajevi nimelist punaarmeelast, keda peavad hiljem valima Tallinna linna kodanikeks saanud nõmmelased. Valimiste kampaania on pikk ja lärmakas, nii et jällegi kerkib küsimus, milleks see tohutu energia kulu lahtistest ustest sissemurdmiseks. Valida ei olnudki ju kedagi, kõik oli valimiste institutsiooni mandunud jäljendamine – farss. Miitingud enne valimisi ja miitingud peale valimisi. Siht oli miiting ja mitte valimine, nagu joodikule ei ole sihiks mingi tähtpäeva pühitsemine, vaid ainult joomine ise. Olid valimised läbi, siis hakkas jälle käima partei ajaloo seletamise palveveski, millega kogu selle aja jooksul täideti tähtpäevade vaheaegu. Viimased ei kujunenud aga kuigi pikkadeks. Lenini surmapäev, Engelsi sünnipäev, Pariisi kommuuni 70.aastapäev, Punaarmee päev, Konstitutsiooni päev – kõik need järgnesid üksteisele väikse vahemaa järel. Eriti pidulikult pühitseti viimast, kus 5.detsember oli koguni riigipüha. Muudel puhkudel rahulduti miitingutega käitistes, asutustes ja koolides ning avalike massikoosolekutega mõnes suuremas saalis. Tallinnas oli seks nagu loodud „Estonia” kontserdisaal ja Tartus „Vanemuise” kontserdisaal. Missuguseid jutte pidid need seinad küll selle aasta jooksul välja kannatama. Isegi omaenda põllul polnud need suuresuulised kõnemehed kindlad. Nii püüdis Tartu bolševike ninamees ühel oktoobripidustuste aktusel 2,5 tunnises kõnes oma hõredale kuulajaskonnale selgeks teha, et Marxi töö (loe ja imesta) „Poliitiline Kapital” on kõige tähtsam töö, mida inimene siin maa peal kunagi on kirjutanud.

Kõik see alatine mõttetuste kuulamise sundus tegi kommunistliku halli argipäeva veelgi rusuvamaks, kui see oli selletagi. Tööpäev sai kahekordseks, sest kõigist sellistest miitingutest osavõtt oli sunduslik. Ei ole imestada, kui töölised neist püüdsid pääseda ja üle vabriku plangu põgenesid, kui väravaile seati vahid omavoliliselt lahkumist takistama. Millest aga nii kergesti ei päästud, olid rongkäigud. Seal kontrolliti rangelt igaühe osavõttu, ja kui just tee peal ei õnnestunud minema lipsata, siis tuli kogu päev kõndida kaasa ses tujutus massis, mis pidi demonstreerima nõukogude „paradiisi” vägevust.

Rongkäigud – kes taipas küll nende mõtet? Mis tähendus võis olla küll sellisel demonstratsioonil, kus peale parteitegelaste teisi pealtvaatajaid ei olnud ja ei saanudki olla. Isegi koolilapsed pidid rongkäigus kaasa kõndima ja kes oli juba nii vana, et tööl ei käinud, see ei tulnud ju ometi rongkäiku pealt vaatama. Ei – mõte peab olema mujal. Tuletame sel puhul meelde neid arutlusi, mis me esitasime käesoleva kirjutise algul. Me nägime kommunistlikku süsteemi viimaste konsekventsideni läbi mõeldes, et selle lõppsihiks oli saada inimlooma, kes küll varustatud inimesele omase taipamisega, mis teda kõlbulikuks teeks kvalifitseeritud tööks, oma teistelt omadustelt aga loomale vastaks. Taheti kasvatada inimest, kes mõtleks ainult nii, nagu mõtlevad kõik tema kaasinimesed, ja teeks ainult seda, mida teda teha kästakse. Ses töös, mille ulatust ei olnud võimalik ette näha, pandi suuri lootusi ka massimeeleavaldustele – rongkäikudele ja massimiitingutele. Tuli harjutada inimest olema karja hulgas ja ühes karjaga alati järgnema oma eelkäijale. Ja seda tuli teha nii kaua, et see annaks inimesele karja hulka kuuluvuse tunde. Harjumusest pidi välja kasvama veene, et oma eestvedaja järel käimine on õige ja ainuvõimalik ning nii üksikisikule kui ka tema kaasinimestele ja üleüldse kogu maailma heakäekäigule kõige kasulikum tegevus. Temas pidi aegapidi küpsema tunne, et on täiesti mõeldamatu ja kõigi loodusseaduste ja sisemise sunduse vastane oma eestvedajale mitte järgneda. Selliselt tundev kodanik oleks olnud siis lõpuks eeskujulik kommunistliku ühiskonna liige viimaste konsekventsideni ja sellisele poleks tõenäoliselt enam vaja olnud ei massimeeleavaldusi ega kollektivistlikke harjutusi. Me teame ju, et kõik, mis iganes võis, see pidi sündima kollektivistlikult. Kõik selleks, et inimeste mõtted ei läheks oma loomulikku teed, vaid et need jookseksid seda kitsast tanumat mööda sinna nõiakatlasse, kus peab sündima ideaalne kommunistlik inimloom. Nii kaugel ei oldud veel vene looduslapsegi juures kahekümnekolmeaastase järjekindla harjutamise peale vaatamata, nii et meile paistab lausa hullumeelsusena mõte euroopa kultuuri vilja maitsnud eestlast kord sinnamaani viia. Ei aidanud midagi, et bolševistlikud ajalehed järgmisel päeval kirjutasid, millise vaimustusega inimesed rongkäiku läksid ja millist poolehoidu nad seal nõukogude korrale avaldasid. Igaühe oma silm oli kuningas ja see rääkis hoopis teist keelt. Igaüks võis näha, kuidas ähvarduste ja vägivallaga sunniti rongkäikudes kaasa marssima ka kõige nõukogudevastasemat elementi, millise tagakiusamise osaliseks said need, kes ikkagi julgesid kaasa tulemast tõrkuda, ja missuguse vastikusega kõik rongkäigus sammujad sooritasid seda möödapääsmatut toimingut.

Tagantjärele vaadates võib öelda, et eesti rahvas pääsis sellest rongkäikude nuhtlusest veel küllalt kergelt. Oktoobripidustused, mairongkäik, puusärkide matused ja üks niisama silmarõõmuks „noorsoopäeva” nime all korraldatud karneval, need olid kõik, mis meil läbi tuli teha.

Läbikukkumisega lõppes Nõukogude Liidu noortepäeva puhul 1.septembril 1940.a. korraldatud karneval-rongkäik. See pidi olema sportiva nooruse demonstratsioon. Õnnetuseks läks 1940.a. sügisel põuapalava suve järel äkki külmaks ja et sellele lisaks veel parajal päeval sadama hakkas, siis jäi kavatsetud demonstratsioon suuremas osas paikades pidamata. Mõnel pool ei peetud ärajätmist võimalikuks, nende hulgas ka Tallinnas ja Tartus. Kurb oli näha spordidressis tütarlapsi tardunuina kättenäidatud poosi ja külmast lõdisedes sõitmas mööda tribüünist, kus seisid nende sundijad, käed taskus, palitukrae üles tõmmatud. Rongkäigu korraldus ei klappinud ja nii tuli osavõtjatel tundide viisi oodata külmas vihmasajus. Tulemuseks oli haigestumislaine koolides, mille tagajärjel mitmed rongkäigus külmetamise tagajärjel surid kopsupõletikku. Loomulik, et sellises olukorras väljakuulutatud suurejoonelisest spordimiitingust Kadrioru staadionil ei tulnud midagi välja. Määratud ajaks kogunes sinna ainult paarkümmend sportlast ja võimlejat, nii et läbikukkumisest ei olnud muud pääsu kui suurte summade kulutamisega ettevalmistatud spordimiiting ära jätta.

Oktoobrirevolutsiooni pidustuste puhul, mis peavad algama 7.novembril, tehakse juba põhjalikke ettevalmistusi. Tallinn peab saama ettenägematu dekoratsiooni ja tooma rongkäiku kõik inimesed, kes omal jalal kõndida jõuavad. Linna dekoreerimisega alatakse juba 3.novembril, mil eeltööd hiigelportreede maalimise ja loosungite valmistamise alal pidid olema lõpetatud. Missugusel viisil siin asju aeti ja millised sekeldused siin tekkisid, iseloomustab järgmine ilmekas lugu.

Ühele kunstnikule tehti ülesandeks dekoreerida oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks miilitsahoone Pikas tänavas ja Siseasjade Rahvakomissariaadi hoone Pagari tänavas. Kunstnik seisis Pikal tänaval ja tegi oma märkusteplokki visandit hoone fassaadist, et selle järgi kavandada dekoratsiooni. Äkki tundis ta end kahelt poolt käsivartest kinni haaratavat: ta osutus kahe tšekisti vahel olevaks, kes ta arreteerisid ja ülekuulamisele viisid. Pärast läbiotsimist ja kolmetunnist ülekuulamist veendusid agarad tšekistid siiski, et tegemist pole salakuulajaga, vaid oma tööülesannet täitva kunstnikuga.

Järgmisel päeval läks sama kunstnik jälle Pikale tänavale, võttes kaasa kaks oma abilist, et kavandada välisdekoratsiooni Siseasjade Rahvakomissariaadi eestiaegse Siseministeeriumi hoonele. Nüüd oli tegemist veel ohtlikuma asutusega, seetõttu kunstnikud astusid üle tänava vastasasuva maja trepikotta ja tegid seal neile vajalikke tähelepanekuid. Niipea kui nad astusid tagasi tänavale, kordus endine lugu: juba ootasid neid tšekistid, kes viisid kunstnikekolmiku jälle ülekuulamisele, pinnides neid tundide viisi ja kahtlustades plaanide valmistamises atentaadi korraldamiseks SARK-i majale.

Samalaadseid vintsutusi tuli üle elada ka teistel kunstnikel, kes pidid dekoreerima nõukogude avalikke asutusi.

Nende „programmiliste” dekoreerimistega sai kõikjal palju nalja. Küll ähvardas tugev tuul neid oma kohalt lahti kangutada, küll oli häda nende kaitsmisega „kontrrevolutsiooniliste atakkide” vastu. Õnn oli, kui sellise pühaduseteotamise pealt tabatu võis tõeks teha, et ta teo sooritamisel oli meelemärkamatuseni purjus. Mis sai aga neist, kellel sellist vabandust ei olnud, võime ainult ette kujutada. Igal juhul tekitas selline „dekoratsioon” palju nalja ka siis, kui looduse jõud ega ka inimese käed selle „ilustamise” juures kaasa ei olnud aidanud. Nii Narvas Kreenholmi peateele ehitatud koletu auvärav bolševike pühakupiltide ja muu sellise kraamiga oli valmistanud voorimeestele tõsiseid raskusi. Nende hobused hakanud sellist lipendavate veripunaste kangastega ehitud väravat nähes perutama ja kartnud selle alt läbi sõita.

Narvast jutustatakse ühenduses oktoobripidustuste dekoratsioooniga veel teist huvitavat lugu. Nimelt olla seal rotid mitusada meetrit dekoreerimiseks ettenähtud punast kangast läbi närinud. Oli veel õnn, et see sündis Kreenholmis, kus saadi rottide poolt hävitatud kangaste asemele kududa uued. Kas rotid olid neljajalgsed või kahejalgsed, seda ei saadud kindlaks teha.

Teinekord ei olnudki enam päris nali, mis juhtus sellise „dekoreerimisega iga hinna eest”.

Üheks Tallinnas peetud rongkäiguks oli enamlaste spordijuht A.Pirson lasknud valmistada suure „Valmis tööks ja kaitseks” märgi, mille õõnsusse pidi paigutatama püsti seisev poisike. Pirson määras märgi elavaks täienduseks ühe töölisspordiliidu võimleja väikese venna. Rongkäigu ajaks ei toonud omaksed poisikest aga kohale ja märgi õõnsus ähvardas tühjaks jääda. Viimases hädas leidis Pirson pealtvaatajate hulgast 5-aastase poisikese, kes oma lapselikus usalduses nõustus pugema märgi õõnsusse. Teda kanti sportlaste õlgadel läbi linna ja laps ei aimanud peatselt järgnevaid vintsutusi.

Rongkäigu lõppedes, kui kehakultuuri- ja spordikomitee grupp läks Viru väljakul „Kalevi” spordiseltsi ees laiali, kerkis küsimus, mis ette võtta poisikesega, kuhu laps jääb? Selgus, et poisike ei tea oma elukohta ega ka perekonnanime, vanematest oli ta märki toppimisega lahutatud.

Sportlaste rongkäiku juhtinud tegelased seisid tüki aega nõutult poisikese ümber, siis otsustati anda väikemees miilitsa kätte, kuulaku see teda üle ja otsigu, kes tunnistab omaks!

Oktoobripidustuste peanumber, rongkäik, oli siis meil esimene, mis kandis seda lootusetut tööorjade karja enda järele vedamise pitserit. Miitingust ei olnud juttugi, küsimuses oli enamas jaos kohtades ainult defilee. Tallinnas, kus osavõtjaid loomulikult sai kõige rohkem, moodustati 3 kolonni, kes igaüks ise suunast tulles tribüüni ees korraga pidid defileerima. Rääkimata juurdemarsil tekkivaist segadustest, mis põhjustas ummikuid, tundidepikkusi paigalseismisi ja juhtide nõutut arupidamist, kujunes õige omapäraseks pilt, mis avanes defileele tribüünilt. Inimesed, kes ei püüdnudki kinni pidada mingist marsikorrast, vajusid omavahel juttu ajades või käed selja peal härrasmehe moodi jalutades tribüünist enam kui 50 m laiuse inimjõena mööda. Iseloomustav on, et sel puhul tribüünilt võetud fotol, mis järgmisel päeval ilmus ajalehes, ei näe meie ühtegi nägu, mis vaataks ka üles tribüüni poole. Pildil näeme me sassi aetud ja lontis loosungikangaid, omavahel vestlevaid gruppe ja lõbusas jutuajamises jalutavaid paarikesi; ühesõnaga – kõike muud, ainult mitte tribüünil mikrofoni jaoks kisava jõugu vastu huvi tundvaid inimesi.

Tallinna rongkäikude ajal oli veel kõige veidram see, et kui rongkäigust osavõtjad jõudsid juurdepääsutänavate kaudu Vabadusväljakule, kuulsid nad juba kaugelt võigast kriiskavat kisa, mida tegi tribüünil loosungeid ja „hurraasid” karjuv parteitegelane ja mida valjuhäädajad üle kogu väljaku edasi andsid. Tribüünilt karjutud loosungitele pidid kava kohaselt muidugi vastama vaimustatud hurraa-hüüded möödasammuvailt hulkadelt. Tegelikult aga reageerisid neile kriiskavaile loosungitele hurraadega ainult tribüünil olijad ise.

Erinevam teiste möödamarssimistest oli kooliõpilaste möödumine tribüüni eest. Õpilased sammusid sellest mööda lohiseval sammul, pead norus ning käed selja peal risti, aimates sellega järele orje ning rõhutades sellega demonstratiivselt fakti, et nad ei võta rongkäigust osa mitte vabatahtlikult, vaid et neid sunnitakse sellest osa võtma nagu orje.

Tartus, kus rongkäik sai lühem ja defilee seepärast ka kolmekaupa möödus, oli asi kavatsetud umbes samaviisiliselt. Iga uue grupi jõudes Moskva Kremli kuulsat müüri jäljendava tahtva tribüüni ette, hüüti sealt mõni loosung, millele vastuseks nähtavasti oodati kolonnilt mürisevat kisa. Kuigi rongkäigust kogu defilee jooksul ei tulnud piuksugi, ei jäetuid jonni. Ikka uusi ja uusi loosungeid loobiti rongkäigule kaela. Seda küll vist rohkem mikrofoni pärast, sest illusioon pidi olema. Puudujääva kisa tegid ennastohverdavalt tasa 4-5 eriti selleks mikrofoni taha pandud meest.

Mis oli tegemist all rongkäigus kõndivail inimestel ülal tribüünil karjuva jõuguga. Mis oli tegemist meie inimestel nende pea kohal kantavate Partei Moskva Keskkomitee poolt oktoobripidustusteks väljaantud loosungitega, nagu näiteks: „Nõukogude Liidu töötav rahvas! Ära unusta kapitalistlikku ümbrust!” või jälle: „Tugevdame pidevalt meie Punaarmeed, meie sotsialistlikku luuret – VCK-d!” Kes teadis üldse, mis asutis oli see saladuslik VCK? Ei, ainuke arusaamine, mis meie inimestel nende tribüünil seisvate kisakõride suhtes võis olla, oli see, et üks kahest: kas on nemad hullud, või peame olema ise hulluks läinud.

Sel rongkäigul oleks saanud eesti rahvas näha ka Punaarmee paraadi, kui ta ise ei oleks pidanud rongkäigus tampima. Muud ta sellega just ei kaotanud, kui ainult head nalja. Nende ridade kirjutajal oli võimalus sellist Punaarmee defileed näha 1.mai rongkäigu puhul Pärnus. Seal selgus, et Punaarmee jäljendab mingit paraadmarssi rünnakuvalmis täägiga. Paljudele pilgetele andis põhjust Punaarmee koondrivi. Nii efektseks kui seda nähtavasti sealpool ka peeti, tekkis sellise paraadmarsiviisi tõttu palju koomikat. Nähtavasti osutus väikese distantsi tõttu peale defileerimist püssi uuesti õlale võtmine õige komplitseerituks. Vähemalt juhtus see Pärnus nii, et püsside eestasendist õlale võtmisel igast rühmast paar meest kaotas oma kerged suvemütsid. Tihedalt selja taga käija oli selle eelmisel mehel peast ära löönud. Seda kilkamist ja naeru, kui lühikesekasvuline ja kõverjalgne Iivan reast välja trügis, marutempol oma mütsi juurde jooksis, selle üles korjas ja võimalikult kiirelt jälle rivisse tagasi püüdis pääseda. Poisikesed otse põlesid kärsitusest, kui uus rühm defileelt tulles püsside õlale võtmise käsklust hakkas ootama.

Ühenduses selle Punaarmee esimese paraadiga teatakse jutustada veelgi huvitavaid lugusid. Iseloomustavaim neist oli Punaarmee öine paraadiharjutus. Tähtsaimaks osaks sel harjutusel olevat kujunenud hurraa-karjumise õppus. Meie inimesed, kes ei tundnud Nõukogude kombeid, imestasid, et mis röökimine see on, mis südaöösel kostab Vabadusväljakult üle terve linnaosa.

Iseloomustav nähtus nende „revolutsiooniliste pühade puhul oli ka selliste sündmustega kaasaskäiv närveldus NKVD-s. Kardeti kõike võimalikku ja võimatut. Apteekidest korjati neiks päevadeks ära mürgitagavarad, mis koondati farmatseutilisse kesklattu. Kauplustel keelati ära ka seebikivi müük, sest kardeti – mürgitamist! Rünnakute ja pommiatentaadide vältimiseks seati kõigisse asutustesse ja käitistesse valve. Tallinnas otsiti näiteks Vabadusväljaku ümbruse majad ööl vastu rongkäigupäeva NKVD meeste poolt põhjalikult läbi. Erilise põhjalikkusega nuhiti läbi Vabadusväljaku ääres põõsaste vahel asuv avalik väljakäigukoht. Otsiti peidetud relvi ja pomme. Harjumäe nõlvakule põõsaste vahele jäid valvele NKVD väeosa mehed ja iga isik, kes öösel juhuslikult sattus puiesteele või Harjumäele, peeti kinni ja otsiti läbi. Majaomanike pangamaja teisele majakorrale, kus asus Kergetööstuse Rahvakomissariaat, paigutati Vabadusväljaku pool küljes asuvaile akendele kaks kergekuulipildujat, toruotsad Vabadusväljaku poole. „Gloria Palace’i” hoone ülemisele majakorrale, kus asusid nõukogude filmilaenutuskontori „Glavkinoprokat” ruumid, paigutati teine NKVD väeosa püstolkuulipildujatega. Niipea kui rongkäik hakkas tulema, asusid tšekistid laskevalmis kuulipildujate juurde ja jäid sinna kogu rongkäigu kestuse ajaks, relvad suunatud väljal liikuvale rahvahulgale. Niisuguseid ettevaatusabinõusid võeti tarvitusele kõikjal, kus toimusid rongkäigud. Haapsalus võidi mairongkäigui ajal näha peale lossimüürile ja pritsimaja torni üles seatud kuulipildujate veel mitmeid igaks juhuks ligilähedusse paigutatud sõjaväeosasid. Nii olnud hotelli „Peterburg” hoovis kogu rongkäigu aja hambuni relvis ratsasalk. Teine selline asunud Kooli tänaval maja nr.6 õuel ning jalaväeüksusi leidunud veel töövoorimeeste seisukoha plangu taga ja lossiõues.

Selline hirm ei kadunudki ja „ettevaatusabinõud” leiavad rakendamist iga rongkäigu eel ja selle ajal. Kummaline dissonants rongkäigus kantavate loosungite ning kandjate peale vahtivate kuulipildujate torude vahel!

Nagu öeldud, pääsis eesti rahvas ainult kahe sellise „revolutsioonilise püha” pühitsemisega: oktoobripidustused ja 1.mai 1941. Nende kahe sündmuse vahel toimusid aga kuulsad puusärkide matused.

Tallinnas leidis see aset 1940.aasta detsembris. See pidi olema 1919.a. „valgekaartlaste” poolt Naissaarel maha lastud miiniristlejate „Spartak” ja „Avtroil” meeskonna ümbermatmine. Nagu me seda nüüd teame, ei olnud neis 36 kirstus mitte midagi peale laastude. Seda enam paneb meid imestama „Rahva Hääle” tookordne kirjeldus leinarongi liikumahakkamise kohta Tallinna sadamast. Lehes teatakse täpselt nimetada, missuguse laeva komissari kirst kanti reisijate hoonest Botškarevi, Varese ja Lauristini poolt esimesena välja, missugune sellele järgnes ja kõike sellist kometit, mida tõeolusid teades ainult vastikustundega võib lugeda. Leinarongkäigus kantavad loosungid kõnelesid rahva kurbusest ja leinast, aga rongkäigus polnud peale halva ilma ja pika tee pärast vandumise mitte kui midagi kuulda. Kolonni pikkuse tõttu oli see jällegi jaotatud kolmeks, milledest ainult esimene hakkas tulema sadamast, kuna teine liitus Vabadusväljakul ja kolmas alles Narva maanteel. Sellest olenedes tuli kahel kolonnil väga pikka aega ühe koha peal oodata, nii et see rongkäik kujunes kõigist kõige suuremaks külmetamiseks.

Tartus täideti see programmi punkt Heidemanni matuste näol 5.jaanuaril 1941. Rongkäik hakkas liikuma Jaama platsilt ja haud oli kaevatud Tähtvere parki, kohale, kus enne seisis ja nüüd jällegi seisab Tartu vabadussõjaaegse vallutamise mälestusmärk. Et Jaama platsilt Tähtvere parki jõuda, seks läks maailmatu pikaks veniv rongkäik üle Kivisilla Narva tänavale ja tuli sealt vene tänava kaudu üle Vabadussilla tagasi. Niisiis ei mingi matus, vaid ikkagi tavaline „programmiline” rongkäik.

Viimane „programmiline” rongkäik, millega bolševikud veel said eesti rahvast piinata, toimus 1941.a. 1.mai püha puhul. Kommunistide kogemused oktoobripidustuste rongkäigu puhul olid olnud kurvad. Ei saanud sellest ühtegi korralikku fotot ega filmi, mida Moskvasse saata, sest see oleks seal ilmselt näidanud, kuidas eestlased kommunistlikku režiimisse suhtuvad.

Tallinnas võidi olla veel rõõmsad, et keegi ninameestest sel puhul oma elunatukest ei kaotanud. Pihtide vahele oli neid nähtavasti aga siiski võetud, sest enne 1.maid hakatakse juba aegsalt korraldama rongkäigu harjutusi.

Erilise agarusega harrastati neid Tallinnas asuvais rahvakomissariaatides. Komissariaadi ametnikud koondati kuhugi suletud õuele, seletati neile, kuidas tuleb tribüünist mööduda ja hoiatati seda tegemast nii, nagu oli tehtud oktoobripidustustel – „küürus ja käed selja peal nagu Rooma galeeriorjad”. Et igas komissariaadis volitati teatud isik neid harjutusi läbi viima, siis toimus see ka väga mitmel viisil.

Hariduse rahvakomissariaadis, kus ametkonna rongkäiguks dresseerimine oli pandud Ülemnõukogu saadikule Alice Habermannile, toimus see järgmisel moel: komissariaadi ametkond oli koondatud hulk aega enne rongkäigu algust Riigi Kunstitööstuskooli hoovile Tartu maantee nr.11. Peale ülesrivistamist noominud Habermann naisametnikud läbi, et miks neil lilli rinnas ei ole sellisel tähtsal Nõukogude Liidu pühal. Endal tal ilutses suur punane roos kostüümi nööpaugus. Sellele järgnesid „hurraa” ja „elagu” karjumise harjutused, mis, nii armetult kui need välja kukkusidki, dirigendis siiski lootust näisid äratavat, et ta ülesanne on täidetud.

Veel nutikamalt olla asja püüdnud korraldada Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadis Venemaalt tulnud eestlane Keskküla, kes siin end nimetanud inseneriks, elukutselt olnud aga tsirkusemaadleja. Sealne harjutus toimunud alles 1.mai hommikul, mil insener, s.t. maadleja komissariaadi õuele, Kiriku tänaval nr.6, lasknud tuua koorma punaseid lipukesi. Olles need laiali jaganud, pidanud ta umbes järgmise kõne: „Rongkäigul pole mingit ilu, kui te tribüünist nii tuimalt mööda lähete. Hoopis teine asi ja ka pealtvaatajail ilusam vaadata, kui tribüüni ees tõstame lipud. Noh, teeme nüüd ühiselt proovi!” Maadleja-insener tõstis lipukese ja kõik ametnikud järgisid tema eeskujule.

„Näete nüüd, kui ilus pilt on pealt vaadata!” kiitis omaenese ideest vaimustusse sattunud instruktor.

Meil ei maksa vist juurde lisada, et 1.mai rongkäigus Hariduse Rahvakomissariaadi kolonnilt ei tulnud piuksugi ja et ka Kohaliku Tööstuse Rahvakomissariaadi lipukesed tribüüni ees ei tõusnud.

Missuguste vahejuhtumisteni selleks ajaks pinguli tõmmatud meeleolu viis, seda näitab just enne 1.mai rongkäiku toimunud Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsuse ametkonna lipu põletamise lugu. See asutus oli nimelt endale saanud uhke raskest siidist punalipu. Seda lippu hoiti ühes teiste nõukogude embleemide ja atribuutidega nn. punases nurgas, mis asus Toompea lossi kolmandal korrusel endises Eesti peaministri korteris. 1.maile eelnenud päeva hommikupoolel levis äkki Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsuse ruumides kibedat suitsuhaisu. Hakates põhjust otsima, selgus, et siidlipp „punases nurgas” on seletamatul kombel süttinud. Tuli kustutati, kuid uhkest lipust olid jäänud ainult viletsad jäänused. Muidugi oli tagajärjeks kohe uurimine, kus kogu ametkond alates asjadevalitsejast Habermannist endast kuni uksehoidja ja käskjalani ühe terve päeva ülekuulamisel istusid. Hoolimata sellest, et lipu süütajat ei saadud kindlaks teha, viidi üks kahtluse alla langenud nooremaist ametnikest kaasa ja teda ei ole pärast seda enam keegi näinud. Lipu põletamise tõttu läks asutus 1.mai rongkäigule ilma punae liputa.

Sellel rongkäigul tõusid ka esimesed „mässud” kommunistlike pühakute piltide vastu. Püüti end mitmesuguste võtetega piltidest lahti raputada. Nii näiteks „unustasid” Kehakultuuri ja Spordikomitee inimesed rongkäigule minnes kõik 10 siinsete kunstnike poolt valmistada lastud pühakupilti „Kalevi” võimlasse. Iga selline pilt oli maksnud 500 rubla ja nii jäi Vabadusplatsi tribüünil karglevail kommunistlikel ninameestel ainult selle asutuse arvel 5000 rubla eest pilte nägemata.

Rongkäik oli samane, millisena me seda juba nägime oktoobripidustustel. Kas seal oli vähem inimesi kui eelmisel, on raske öelda. Igal juhul oli aga rongkäigu pealtvaatajaid märgatavalt rohkem kui oktoobripidustuste ajal. Kes need inimesed muud ikka võisid olla kui rongkäigust ärajääjad. Hirmuga on kord juba selline lugu nagu mürgiga, et inimene harjub sellega pikapeale ära. Et mõjuda, peab kvantumit järjest suurendama. Hirmutamise võimalustel on aga siiski oma piir ja kommunistid jõudsid selle piirini väga kiirelt välja. Mürk ei mõjunud enam.

Seepärast tekkis ajalehtedel jällegi raskusi pildimaterjaliga. Ikkagi veel hiiglaslikust rongkäigust ei olnud võimalik teha ühtegi fotot, mis oleks vastanud nõuetele. Viimases hädas püüdsid mõned lehed end päästa otsese võltsimisega. 2.mail ilmus Eestimaa Kompartei venekeelses peahäälekandjas „Sovetskaja Estonija” pilt rahvariideis naistest, kes naerul näoga käivad rongkäigus. Pildi allkirjaks oli pandud: „ENSV võtab rõõmsalt vastu esimest nõukogude 1.maid.” Kui juba naeratlevad näod näitasid, et pilt ei ole pärit 1941.a. 1.mai rongkäigust, siis kinnitas seda pildil esinevate naiste riietus. Seekordne 1.mai oli nimelt külm ja naisametnikud läksid rongkäiku mantlites ja külmetasid sellest hoolimata. Nüüd äkki kogu rongkäik kleidiväel. „Sovetskaja Estonija” toimetajate eriliseks õnnetuseks selgus aga peagi, et kolm pildi esiplaanil asetsevat daami teenivad kõik Hariduse Rahvakomissariaadis. Need seletasid, et see pilt oli pärit 1938.a. laulupeo rongkäigust ja oldi pildi alatu kasutamise üle hirmus vihased. Kolmekesi koos läksid nad Hariduse Rahvakomissari asetäitja poliitilise hariduse osakonna juhataja H.Piilmanni juurde asja õiendama. Kuna võltsimine partei peahäälekandja poolt oli vaieldamatu, siis ei osanud see piinlikkuses muud teha kui „Sovetskaja Estonija” toimetusse helistada ja kaebajate juuresolekul selgitust pärida. Toimetuses juhtus telefoni juurde toimetuse peasekretär Samuel Perlmann, kes oma häbematuses end karva võrdki tasakaalust välja ei lasknud viia ning küüniliselt seletas, et pilt kujutab 1.mai rongkäiku Petseris!

Võõraste sulgedega ehtimiseni olid siis mandunud nii „kõrgelennulised” olla tahtvad bolševistlikud massimeeleavaldused. Kõik hakkas alla käima sest ajast peale, kui meile „Stalini päike” tõusis. Ka kõige lopsakamalt võrsunud taimed närbusid kui see meil „heledalt särama lõi” ja kuna ka kommunistide endi taimelavadel midagi ei tärganud, siis hakkas kõrb meie maal võimust võtma. Kommunism oli kui kurjatoov nõiakepp. Mida see kord puudutas, see jäi kiduraks, mandus ja pidi hävima. Oleme järginud eelnevalt kõiki tähtsamaid Eestis bolševistliku aasta kestel toimunud massimeeleavaldusi. Oleme püüdnud siin öelda seda, mida tol ajal peaaegu igaüks mõtles, mida ta aga avaldada ei võinud. Nagu vangid suiures vanglas pidime täitma vanglaülema käske ja tegema tempe, mis selle põrunud aru välja oli haudunud. „Rahvaste vanglaks” nimetas Nõukogude Liit tsaristlikku Venemaad, aga igaüks, kes seda lööklauset esmakordselt kuulis, taipas silmapilkselt, et bolševikud sellega omaenda maad kõige tabavamalt olid iseloomustanud. „Rahvaste vangla” oli see koht, kus kaleidoskoopilisel kiirusel kõik selle kannatuse aasta sündmused meie silma eest mööda jooksid.