Teade selle kohta, et on oodata valitsuse otsust Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmiseks, avaldatakse ajalehtedes kohe järgmisel päeval pärast Ždanovi tagasijõudmist Tallinna. 5.juulil tühistatakse Eestimaa Kommunistliku Partei sulgemise otsus ja 6.juulil tulebki lõpeks avagongi löök: Riigivolikogu uued valimised kuulutatakse välja 14. ja 15.juuliks. See vallandab uue massimeeleavalduste, miitingute ja kihutuskoosolekute laine, mis ei tohi vaibuda enne, kui valimised on seljataga.

Sel päeval trummeldatakse kõigis suuremais linnades kokku hiigelrongkäigud. Kõik käitised, kõik asutused peavad täies koosseisus ilmuma, keegi ei tohi puududa. Käitiste ja asutuste uued juhatajad kasutavad seda õnnestunud võtet hiljem jälle ja jälle: tehke veel see vigur, siis võite rahulikult edasi elada ja keegi ei tülita teid enam, kui te aga tõrgute, siis – siis võivad sellel olla „väga tõsised tagajärjed”. Ja vaesed inimesed, hirmul oma elu ja igapäevase leiva pärast, astuvadki, näol hädine naeratus, lipu ja loosungi alla, mis neil viimseni vastumeelt – nagu muiste Rooma sõdurid, keda peale kaotust ja vangiks võtmist sunniti seljale seotud kätega ikke alt läbi sammuma. Aga ka nii kokku aetud rongkäik kardeti veel liiga lühike saavat. Sinna käsutati kõik käepärast olevad sõjaväeüksused. Kuna Eesti sõjaväes valitses endiselt distsipliin ja käsk on käsk, siis marssisid ka kõrgemad sõjaväelased, kelle otsaette oli juba löödud surma märk, lumelabidatele kinnitatud Stalini piltidele järele.

Tallinna Vabadusplatsile miitinguks kogunenud rongkäik sai siis esmakordselt kuulda vene murrakuga eesti keelt kõnelevat seltsimeest, kellest pidi saama Moskva võimumeeste käsilane Eestis. Tema nimi – Säre – ei ütelnud tol ajal midagi, küll aga tema sõnad. Neis oli seda idamaist jõhkrust ja neid imelikke, meile täiesti võõraid mõtete ja sõnade kombinatsioone, mis senini olid omased ainult vene keelest tõlgitud koosolekute resolutsioonidele ja rituaalsetele tervitustele. Siitpeale ei teadnud keegi enam, mis on vene ja mis on eesti, sest üllatavalt ruttu omandasid ka kohalike tegelaste kõned selle põrguliku žargooni, mis tegi nende kuulamise väljakannatamatuks. Niipalju kui oli arusaadavat selles Säre esimeses kõnes, ei lubanud ta tulla kätte maksma, vaid õigust jalule seadma. Seda lubadust ta ka omal viisil pidas, sest kommunistid ei tulnud mitte kätte maksma, vaid nad tulid eesti rahvast hävitama. Nad tulid Venemaale vedama lapsi, kes ei olnud siis veel sündinud, kui Anvelt oma püssimeestega tuli meid vägisi paradiisi viima. Nad tulid maha laskma noorukeid, kelle ainuke süü oli see, et nad näpuga näitasid sellele erinevusele, mis valitses kommunistide sõnade ja tegude vahel, rääkimata neist, kes oma maad ja rahvast kalliks pidasid ja kel liig oli näha seda, mida selle maa ja rahvaga tehti. Kõike seda nimetas Säre õiguse jaluleseadmiseks. Sel ajal ei osanud kuulajad neist selgelt öeldud sõnadest õieti aru saada. Aga veel paljust muustki ei osatud tol ajal aru saada.

Loosungid nõudsid ja Säre nõudis sellel miitingul „Sõprust Eesti ja Nõukogude Liidu rahvaste vahel ja tihedat liitu Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel”. Kes võis tol ajal öelda, et tihe liit Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel tähendas seda, et paljudel eestlastel tuleb igaveseks ära minna Sarmaatia lagendikele ja et nende asemele siia tuuakse elama venelased. Loosungid olid mõistatused, mida eesti rahvas tol ajal veel ei osanud lahendada. Loosungid nõudsid ju palju muudki. Ainult üht mõistatust pidas Säre juba siis võimalikuks lahendada ja öelda, et 21.juuni miitingu resolutsioonides nõutud sõna-, trüki-, koosoleku- ja ühinemisvabadust tuleb ainult nii palju lubada, kui see on töötava rahva huvides. See tähendab, et seda ei tule üldse lubada, kuna töölise huvides on, et kõik need vabadused on ainuüksi kommunistlikul parteil ja selle kõikvõimsal sekretäril. Keeruline on vene keel isegi siis, kui seda sulaselges eesti keeles räägitakse, nii et ei ole imestada, kui selle taipamine veidi aega võttis.

Mis Säre seal veel rääkis, koosnes peamiselt rituaalseist eladalaskmistest, mida me sel kujul jällegi esmakordselt kuulsime. See algas ikka kõige väiksemast ja lõppes kõige suuremaga – Staliniga, kes siis pidi saama ka kõige valjema kisa osaliseks.

Sellel miitingul algas eladalaskmiste seeria Eesti Töötava Rahva Liiduga, mis nime all kommunistid oma kandidaadid Riigivolikogu valimistele kavatsesid esitada.

„Mitte ühtegi häält meie nõudmiste ja meie platvormi vastastele!” karjus Säre kõigest kõrist, nagu oleks tal kunagi kavatsust olnud lasta oma kandidaate kellegagi võistelda.

Samal päeval, 6.juulil, peeti sarnaseid rongkäike ka mujal Eestis. Loosungid olid samad ja kõikjal olid nad mõeldud valimiskampaania alguse tähistamiseks. See algas ka päeva pealt. Lugematud avalikud miitingud ning kihutuskoosolekud kõigis käitistes ja asutustes pidid tooma inimesed valimiskastide juurde. Kõigil neil koosolekutel tuli võtta vastu resolutsioon ühinemise kohta Töötava Rahva Liidu valimisplatvormiga. Asuti forsseerima töörahva liitumist ametiühingutesse ja lasti kõigil eksisteerivail ja edasi eksisteerida soovivail organisatsioonidel vastu võtta Töötava Rahva Liidu valimisplatvormiga ühinemise resolutsioonid. Kuidas sellised resolutsioonid asutustes läbi suruti, näitab kujukalt tol ajal ajalehtedes avaldatud foto Tallinna ja Harjumaa politseinike koosolekult. Võte on tehtud resolutsiooni hääletamise momendil ja me näeme kohe esiplaanil kaht näoga hääletajate poole pöördunud tüüpi, kes ise kätt ei tõsta, vaid ühes käes paberit ja teises pliiatsit hoiavad. Võib ette kujutada nende politseinike saatust, kes hääletamisel kätt ei tõstnud. Sel viisil Töötava Rahva Liidu valimisplatvormile roninud 210 organisatsiooni ja asutuse nimed avaldati ajalehtedes. Samas nimestikus loetletakse ka 88 rahvakoosolekut, kes platvormiga on ühinenud. Mis see kõik ütlema pidi, ei olnud nimekirja avaldajaile endilegi vist mitte päris selge. Kommunistide valimisplatvormi pooldajate arvu see küll vaevalt pidi tähendama, sest esiteks pole resolutsiooni vastu võtnud koosoleku suurust märgitud ja teiseks võisid koosolekust osavõtjad kuuluda ka kuhugi organisatsiooni, isegi mitmesse organisatsiooni, mis mainitud nimekirjas juba esines. Selline nimestik pidi siis ainult kõmu tegema. Et see nii oli, näeme me lähemal vaatlemisel, mil selgub, et platvormiga on näiteks ühinenud „Virumaa töötav rahvas”. Veidi edasi näeme me, et platvormiga on ühinenud ka töötav rahvas Virumaa 19 eri paigas. Seega siis puhas silmapete neile, kes nimekirja hoolikamalt läbi ei lugenud, vaid ainult märkasid, et iga päev selline maailmatu lohemadu ajalehes on ära trükitud. Isegi ajalehetoimetus ise pole olnud nende väheste seas, kes vaevaks on võtnud nimekirja läbi lugeda. Kuidas siis muidu on seletatav, et näiteks „Tallinna uksehoidjate koosolek”, „Narva majateenijate koosolek” ja „Tärklisevabrik Viru töölised” esinevad ses nimekirjas kaks korda. Et aga nimesidki niipalju ei olnud, kui vajalikuks peeti, seda tunnistab viimase nimekirjaga üheaegselt avaldatud seletus, et sinnamaani (15.juulini) on Töötava Rahva Liidu platvormiga ühinenud 618 organisatsiooni ja 304 suurt rahvakoosolekut (nagu tähendatud, avaldati ainult 210 ja 88).

Päevagi ei tohtinud mööduda, mil ei agiteeritud, mil ei meelitatud masse kuulama kihutuskõnelejaid. Peatähelepanu koondus muidugi suuremaile linnadele, eriti Tallinnale ja Tartule, kus oli iga liiki inimesi rohkem ja seega ka vähem vaeva vajalike massikoosolekute kokkusaamiseks.

Kõige suuremajooneliseks kujunes 9.juulil Tallinna Uuel turul peetud massimiiting, kus kõneles Andresen ja millel Tallinn esmakordselt pidi kuulma ka „Punaarmee esindaja” venekeelset sõnavalingut. Sisuliselt ei öelnud see midagi erilist, kui välja arvata kinnitus, et Nõukogude Liidu ja Eesti vahekordade „kõikemääravaks aluseks on siiras pakti täitmine” ja veenev soovitus, et Riigivolikogusse valitaks ainult „õigeid ja ustavaid esindajaid”. Esimene pool sellest „siirast” kinnitusest oli muidugi kõige alatum vale, kuna teine pool juba osutas Töötava Rahva Liidu vastaskandidaatide kõrvaldamisele, millest kohe alamal jutt on. Selle miitingu naelaks oli Andreseni kõne, mis näitab drastiliselt, missugusel saatanlikul viisil kommunistid rahvast petsid. „Näete, et Vabariigi Valitsus ei tahtnud olla isehakanud valitsus, et ta on alistanud end rahva kiirele otsusele, kontrollile valimiste teel... Meie ei katsu läbi pressida üksikuis valimisringkondades kandidaati sel ettekäändel, et talle vastaskandidaati ei leidu.... vaid anname kõige laiema võimaluse kõigil oma hääleõigust kasutada... kinnitab Andresen selles miitingukõnes 9.juulil, ja juba 10.juulil kõrvaldati Töötava Rahva Liidu vastaskandidaadid kõigis valimisringkondades. Niipalju võis siis töörahvas usaldada oma „juhtide” sõnu! Ka sel puhul ei osatud veel läbi näha, mis peitus tegelikult Andreseni sõnade taga. Oli ju Andresen sessamas kõnes öelnud, et valida lastakse ainult kommunistlikke kandidaate. Kuidas siis? Seda näeme järgmisest lausest, mis näitab, et Andresen oli vahepeal juba jõudnud Säre käest midagi õppida. „Mispärast on tekkinud rida kandidaate väljaspool Töötava Rahva Liitu?” küsib Andresen. „Mulle paistab, et need... (järgnes rida väheaustavaid tiitleid vastaskandidaatide esitajate aadressil) peaksid selgesõnaliselt ütlema, mispärast nad ei ole Töötava Rahva Liidu esindajatega rahul, et nad vajaliseks peavad esitada teisi kandidaate.

Kui teatud ringkonna kandidaadiplatvorm on hea ja aus, ei hakata teisi kandidaate üles seadma ega valimisi keeruliseks tegema. Kes tahab, see ühinegu Töötava Rahva Liidu platvormiga, keeldu ei ole, vaid vastupidi, kutsume seda tegema. Kuid sellest hoolimata kerkib üles küll pastoreid, küll advokaate, kes tahavad noota vedada. Kui need isandad on meie poolt, miks lasevad nad endid üles seada...? Kui nad on aga töötava rahva vastu, siis on nad töötava rahva vastased, keda tuleb kohelda selliseina ning nad ilma hääleta jätta.” (!) Bolševistlike võtetega tol ajal veel mitte tuttav rahvas ei saanud aru, mis temale „moskva keeles” öeldi. Oli ju ka Punaarmee esindaja selgel sõnal sedasama väljendanud.

Peale Uue-turu miitingut ei pääsnud Tallinn nende kisakõriliste miitingute takjast enam lahti. 10.juulil peetakse neid 3, 11.juulil 5. Enamasti asuvad nende pidamise kohad linna äärtel, nagu Pelgulinna taga heinamaal, Täiturul, Kopli spordiväljakul. Kõnemehed on peamiselt Andresen ja Ruus, kuna Veimer, J.Lauristin, Arbon, Jõeäär ja veel teised tegelased vahel sekka oma kihutuskõneleja-võimeid proovivad. Vähem kõnemehi paistab olevat olnud Tartus, sest seal tuli ülesanne lahendada lendmiitingutega. Ühed ja samad kõnelejad autoga ringi sõites leierdavad oma lööklaused maha mitmel pool üle linna. Kogu maa kobrutas tol ajal sest suurest musta pesu pesemisest. Mida ligemale valimiste päevale jõuti, seda ägedamaks ja verisemaks läksid kõned. Kogu kampaaniale pandi punkt suurte vabaõhumiitingutega 13.juulil. Tartus toimus see raekoja ees, kust mindi rongkäigus Tamme staadionile ning jätkati seal oma lammutamistööd eesti rahva kallal. Tallinna Vabadusplatsil peeti miitinguid õhtust poole ööni. Kõnelesid Vares, Andresen ja Säre. Kõik nad kordavad nüüd juba tüütuseni äraleierdatud loosungit „kõik valimistele” ja mustavad surevat vabariiki nii kuidas veel oskavad. „Eestimaa Kommunistlik Partei oli kuulutatud väljapoole seadust, tema liikmeid kiusati veriselt taga justkui metsloomi,” kisab Säre, seistes meeste vahel, kes oma tegevusega surma mitmekordselt olid ära teeninud ja ainult vabariigi heasüdamlikkuse tõttu sel miitingul võisid viibida. Et oleks midagi ka silmale vaadata, siis oli kohale toodud Punaarmee tantsutrupp ja laulukoor „karmoškade”, pasunate ja trummidega. Seks eraldi ehitatud kõrgel poodiumil tehti vene mürglit.

Sellisele ettevalmistusele, mis kõik oli paljas lahtistest ustest sissemurdmine, järgnesid valimised. Valida ei olnudki ju kedagi, sest igas valimisringkonnas esines ainult üksainus kandidaat. Et rahva hoiak oli juba ette teada ja valimised ei andnud bolševikele soovitud tulemusi, siis on neid koduste abinõudega järele aidatud. Selle „võidu” mälestuseks järgnevad 17.juulil jahmatamapanevad võiduparaadid.

Rahvast panid jahmatama nimelt nendel paraadidel väljatoodavad loosungid „Nõuame Eesti astumist Nõukogude Vabariikide Liitu!”, „Elagu Nõukogude Eesti!” olid loosungid, mida kanti segamini Stalini, Molotovi, Marxi, Engelsi ja Lenini piltidega. Säre suust saadi siis ka esmakordselt kuulda, mille üle hääletus oli käinud. Säre ütleb oma miitingukõnes: „Suur valimisvõit on saavutatud Eestimaa Kommunistliku Partei juhtimisel Lenini-Stalini lipu all... Hääletades mii võimsalt Töötava Rahva Liidu kandidaatide poolt... on Eesti töötav rahvas väljendanud oma kõige suuremat usaldust... Nõukogude Liidu rahvaste ja kogu maailma töötava rahva targale juhile, suurele Stalinile... Täna näeme siin miitingul loosungeid, mis üles seatud töölishulkade poolt (!). Neis nõutakse Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu liikmeks. Eesti töötav rahvas tahab oma sisemise elu ümber korraldada nii, nagu seda töötava rahva huvid... nõuavad. Töötava rahva hulgad nõuavad töötava rahva saadikute nõukogu loomist.”

Nüüd hakkas siis selguma, mis tähendas see „tihe liit” ja „aus pakti täitmine”, mida enne valimisi oli toonitatud. Rahval läksid silmad imestusest pärani nähes, missuguse muna oli munenud see bolševistlike valimiste haudumismasin. Säre käes oli see aga lapsemäng, sest vene rahva peal aastate jooksul äraproovitud teatris ei olnud ükski totrus ja alatus liiga suur.

Muidugi olid kõigi nende „võiduparaadide” loosungid üle maa ühesugused. Ainult Pärnus lubasid kohaliku garnisoni sõdurid endile apartse nalja, kandes Nõukogude Liidu pühakute asemel Varese, Undi ja vastvalitud „riigivolikogu” liikme J.Tamme portreesid. Ka möödusid nad kõikjal, välja arvatud Tallinnas, võrdlemisi rahulikult.

Tallinnas suundus Vabadusplatsi miitingult liikuma hakkav rongkäik oma tavalist teed mööda üle Toompea Pikale tänavale, kus defileeriti Nõukogude Vene saatkonna ees. Saatkonna rõdul oli sel korral Ždanovi kõrval aset võtnud alles mõne tunni eest Kadrioru lossist E.V. presidendile volituste esitamiselt tagasijõudnud värske Nõukogude Vene saadik Eestis – Botškarev. Naeratades ja endaga rahulolevalt seisab ta seal kui tsirkuseratsutaja peale õnnestunud salto sooritamist hobuse seljast areeni liivale. Siis tekkis aga moment, mil see naeratus ta huultel suri ja andis maad grimassile, mis tema alatu ja salakavala teguviisiga rohkem kokku sobis.

Selleks andis põhjust Pika tänava rõdul viibivate Moskva võimumeeste nägemispiiris, Pühavaimu kiriku ukse kohal toimunud käsikähm eesti meeste ja RO vahel sini-must-valge lipu pärast. See tekkis seeläbi, et RO püüdis maha rebida rongkäigus liikuvat Eesti lippu, enne kui see Ždanovi eest oleks möödunud. Et juba varem oli lipule kallale tungitud, siis oli grupp sõdureid hoopis ühe võõra kolonni ees kantava sini-must-valge lipu ümber kogunenud ja sattus nüüd ründavate RO meestega korrapärasesse lahingusse. Pealtvaatajate seast mindi sõduritele appi, kes RO hulga vastu olid alla jäämas, ja lahing lõppes alles siis, kui lipust ei olnud enam midagi järele jäänud. Varre küljest lahti käristatud lipp rebenes hulga enda poole kiskuvate käte vahel paljudeks tükkideks, mida hiljem kui reliikviaid talletati ja mille õnnelikest omanikest kõige suurema saladuse katte all räägiti. Kokkupõrge lipu pärast juhtis rahvahulga huvi rongkäigult kõrvale ja kõik pealtvaatajad ühes suure hulga rongkäigust eralduvate inimestega vajusid Raekoja platsile, mis viimse võimaluseni rahvast täis kiiluti. Lipukaitsjad sõdurid tõsteti õlgadele ja spontaanselt vallandusid rahvuslikud laulud, mis ei vaikinud ka Punaväe ilmudes. Aegamööda läks punasõduritel siiski korda platsi oma riviga mitmeks jaotada ja rahvahulka ümbritsevaisse tänavatesse suruda. Pealtnägijate jutustuse järgi jätnud seda manöövrit toimetanud sõjaväeosa mulje, nagu oleks see selliste ülesannete jaoks eraldi koolitatud. Rahvas ei olnud oma vaimustuses sugugi nõus end laskma platsilt ära ajada, kuid pidi siiski alistuma.

See vahejuhtum ei jäänud ainukeseks meeleavalduseks, kus eestlane näitas, et kõik need rongkäigud ja miitingud ei olnud mitte karvavõrdki kõigutanud tema meelsust. 18.juulil toimus Tallinna Kadrioru staadionil eestluse suurmeeleavaldus. See vallandus täiesti spontaanselt ja, välja arvatud väga väike grupp vandeseltslasi, kes ette nähes võimalust bolševikele ja venelastele kord näidata, mis eestlane kõigist neist venepäraseist tembutustest arvab, ei tehtud selleks mingeid ettevalmistusi. Vandeseltsi osa seisnes selles, et ta oli valmistanud ja staadionile toonud lugemata hulga väikesi Eesti lipukesi. Need jagati parajal momendil laiali ja rahvas järgnes oma lipu kutsele. Isamaa vallutas südamed ja köitis need ühte. Lauldi hümni, „mehemeelt” ja mindi isamaalisi laule lauldes staadionilt Kadrioru lossi poole. RO püüdis edasiliikumist takistada ja rahvahulki hajutada. Siis äkki pidas üks tundmatu sõdur isamaalistele meeleavaldajatele oma kaaslaste õlgadel seistes sütitava kõne. Üle hulga aja kuulis rahvas siis jällegi oma eesti mehe sõnu, mis tulid südamest ja läksid südamesse. Vaba eesti mehe julgeid sõnu neile, kel oli julgust teda kuulama jääda, sest juba ajas ratsamiilits hobusega kuulajate hulka, kostsid karjatused, hobuste norskamine ja üksikud püssipaugud. Ei tekkinud küll mitte paanikat, sest seks oli tuju liiga ülev, liiga kindel, aga ära tuli minna siiski. Rahvahulk vajus mööda Narva maantee sini-must-valgesse rüüsse neist väikestest lipukestest, mis olid minejail käes.

Kuidas valitsuse esindaja Ruus staadionilt ära kadus, seda ei märganud keegi. Tõenäoliselt kartis ta keretäit ja tegi minekut kiiresti ja tagaukse kaudu. Oli ju tarvis minna Pikale tänavale kaebama ja mida rutem, seda parem. Tagajärjed olidki kiired tulema ning järgnesid hulgalised arreteerimised, eriti spordielu juhtivate isikute seas. Mõnigi juhatuse liikmeist oli viibinud Tallinnast eemal, püüti aga kohe tagasitulekul kinni ja alustas teed Siberi poole, sinna, kuhu neile parajal ajal pidi järgnema eesti rahva enamik. Kas süüdi või mitte – Siberisse pidi minema kogu Eesti spordi juhtkond, kel meeleavaldusega polnud vähimatki tegemist.

Eesti rahvas oli näidanud Tallinnas oma meelsust, aga see ei lugenud. Luges ainult see meelsus, mis avaldati valitsuse käsilaste poolt valmisvõõbatud loosungiga ja mida nende kandjad tihti vaatasid alles siis, kui kõrgelt kõnetoolilt olid kuulnud, et töörahvas nõudvat oma loosungitega täna seda ja seda. Üks ohvitser kirjeldas oma ehmumist, kui ühel rongkäigul meeste rivikorra kontrollimiseks seljataha vaadates ta näinud sõdurite poolt kantavat loosungit, milles nõuti Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga. Eesti rahvas ei teadnud siis veel, kuidas „töörahva paradiisis” rahva häält tehti.