Ajavahemikus 10.-18.oktoobrini korraldasid Eesti sõjaväe pioneerid ja teedeministeeriumi maanteetalituse insenerid ning töölised maanteid bolševike läbilaskmiseks neile määratud baasidesse. Teelahkmeile asetati suured tee- ja suunanäitajad, õgvendati ja korraldati kurve; kõvendati kohati teekatetki.

Omal ajal hävitati kõik teed, mis asetsesid Nõukogude Liidu piiri otseses läheduses, et takistada Vene soomusjõudude ootamata sissetungi Eestisse. Eesti ja Venemaa vahel ei olnud seetõttu peaaegu mingisugust ühendust maanteed kaudu, välja arvatud ühesuunaline tee Narva-Kingissepa (Jamburgi) vahelisel teel, et läbi lasta üksikuid sõitjaid. Otse nagu pilkena pidid nüüd Eesti sõjaväe pioneerid seadma korda Narva-Kingissepa ja Pankjavitsa-Pihkva kiviteede lõhutud osad, et venelased võiksid Eestisse sõita. Baasivägede sissesõidu ajaks katkestati eraisikute liiklemine kui ka viibimine nende teede otseses läheduses, mida mööda venelased pidid liikuma. Kõik sillad võeti kaitse alla, teed valve alla. Samuti ümbritseti valvega ettenähtud ajutised ööbimisruumid.

Need ettevaatusabinõud võeti tarvitusele soovimata vahejuhtumite vältimiseks. Valve ja kaitse teostamine pandi peamiselt kaitseliidu, osalt ka sõjaväe peale. Samuti võeti valve alla ka raudteeliinid, mida mööda liikusid rongid punaväelastega. Suuremaisse jaamadesse paigutati ajutised komandandid.

18.oktoobril saabus Eesti ajaloo koledama ajajärgu saatuslik hetk: kommunistlik Punaarmee liikus Eesti maa-alale, leidmata sõjalist vastupanu. Vastuoksa, neid oldi sunnitud ametlikult vastu võtma kui „liitlasi”. Kell 7 hommikul algas nii Narva kui Irboska rajoonis punalaviini sissevool. Kava kohaselt oli piiri ületamise kohal vastas kohalik Eesti sõjaväeringkonna ülem vastava aukompanii ja orkestriga. Sõjaväeringkonna ülemad pidasid vastavasisulise, kuid äärmiselt lakoonilise ja üldsõnalise kõne, millele vastas kohalviibiv kõrgem vene komandör. Selle järele mängiti Eesti hümni ja Internatsionaali ning pikkades kolonnides hakkasid Vene autod üle piiri Eestisse veerema.

Ühe sõjaväeringkonna ülem, Vabadussõja kangelane, rääkis hiljem: „Esimest korda elus tuli mul olla artist. Vaevalt on ükski artist elanud aga üle sellist rambipalavikku nagu mina. Suuri vaevu sain lugeda paberilt maha sõnu, mis mulle olid äärmiselt vastikud. Kuid ma olin ohvitser ja täitsin käsku...”

Punavägede liikumine kestis 5 päeva. Hiljem järgnes veel vedu merel ja paigutamised saartele.

Venelaste jõudmine baasidesse toimus üldiselt vahejuhtumiteta. Eesti-poolne korraldus klappis täpselt. Ka ei leidnud aset ühtki provokatsiooni vastutustundetult elemendilt. Eesti sõjavägi ja Kaitseliit täitsid oma osa eeskujulikuma distsipliinikindluse, kuid ilmse vastikusega.

Venelaste sissemarss ei kujunenud neile mingiks triumfisõiduks, nagu nad seda ise lootsid, vaid kutsus esile eestlaste seas vaid hämmastust ja naeru. Sest enne kui eesti sõdur või kaitseliitlane ei olnud venelasi näinud, oli nende kohta siiski parem arvamine, eriti mis puutub kultuursusse ja välisesse distsipliini.

Niihästi Vene autod kui ka vagunid kandsid lohaka hooldamise jälgi, kogu nende kaasasolev inventar oli äärmiselt primitiivne, meeste riietus kvaliteedilt enamvähem rahuldav, valmistuselt aga halvem kui tsaariarmeel. Laadimisel oli palju asjatut kära, sagimist, üksteise segamist. Komandöride korraldusi ei pandud tähele. Rongid adresseeriti tihti valesti. Jäi mulje, et nad ei tea isegi, kuhu nad peavad minema. Jaamadest lahkuvate komandode juhid ei osanud käsitseda kaarte ja ekslesid ringi.

Ka ešelonides saabuvate Vene vägede liiklusdistsipliin, väljaõpe ja materjalosa korralikkus jättis väga palju soovida. Kui hommikul oli kolonnides valitsenud veel mingisugunegi kord, siis lõunaks oli see juba kadunud: kolonnid venisid ääretu pikkadeks, kõigi sissemarsiteede servadele jäi rikkiläinud veokeid ja soomusmasinaid, remontautod ise ei jõudnud kolonnidele järele. Nii kujunes, et ettenähtud kella 14-15 asemel jõudsid viimased masinad ööbimispaikadesse alles hilisõhtul. Maanteeservadele jäänud masinaid aga koristati mitu päeva tagantjärele.

Juba esimesel päeval, kui Eesti sõjaväelased ja kaitseliitlased venelasi nägid, selgus kummaline tõsiasi: venelased olid äärmiselt ühekülgsed ja tundsid ainult üht kitsast ala. Nii ilmnes, et vene autojuht ja tankist ei tunne mootorit üldse, ta oskab vaid roolida. Iga väiksemagi rikke või tõrke juures jäi ta nõutuks ja ootas remontbaasilt abi. Ja nii see oli peaaegu kõigil aladel.

Oktoobris asusid Tallinna sõjasadama ühte ossa mõned Nõukogude Vene sõja- ja transportlaevad, samuti meeskondi laevabaasi teenimiseks.

Ametlikult oli venelastel õigus tuua Eesti baasidesse kuni 25 000 meest. Nii kõneles vähemalt leping. Saabuvaid vägesid püüti Eesti poolt ka umbkaudu arvestada. Sõjavägede staapi tulnud arvestusandmeil aga ilmnes, et venelased on juba idas rikkunud lepingut, sest baasidesse oli toodud kõige tagasihoidlikuma arvestuse järgi 30 000 meest.

Novembri algpäeviks oli Punaarmee grupeerunud Eestis kolme kohta: 1)saartele, kusjuures meeste arv oli Hiiumaal üle 1000 mehe ja Saaremaal üle 6000 mehe; 2)Haapsalu-Lihula-Virtsu rajooni, kuni 10 000 meest, ja 3)Paldiski-Klooga-Laulasmaa rajooni, samuti kuni 10 000 meest. Selles arvus ei ole mereväelasi, kes asusid laevadel ja Tallinna linnas.

Sissemarss baasidesse andis Eesti sõjaväelastele omapärase õppetunni. Mis aga kõige tähtsam – juba venelaste paljas nägemine tõstis tublisti Eesti armee ja Kaitseliidu enesetunnet, sest „võitmatu Punaarmee” sissemarss oli kujunenud – farsiks.

Mis eesti sõjaväelasi venelaste juures kõige rohkem hämmastas, see oli nende kartlikkus ja näiline tagasihoidlikkus. Väga harva esines juhtumeid, kus mõni venelane oleks pöördunud kas või hädavajalisemagi küsimusega Eesti sõjaväelase, kaitseliitlase, politseiniku või eraisiku poole. Nad püüdsid vältida isegi meie sõjaväelaste ning eraisikute lähedust. Mõne eestlase lähenemisel tõmbusid nad tavaliselt auto, hoone või põõsa varjule ja piilusid seal vargsi. Eriti tundus kartlikkuse õhkkonda ööbimisrajoonides.

Hiljem selgus, et politrukid olid enne Eestisse tulekut punaväelasi hoiatanud, et eestlased olevat äärmiselt julmad, kurjad ning sõjakad ja võivad kergesti sooritada kallaletungi. Ka olevat igal eestlasel relv taskus ja teine veel kodus. Isegi kuulipildujad olevat eraisikutel kodudes. Vene komandörid ei saanud hilisema ajani aru, et kuidas võidi usaldada relvi rahva kätte, nagu meil kaitseliitlastele. Ka seletati, et eestlased olevat lööktöölised – stahhaanovlased.

Baasidesse sissetuleku ajal oli paljudel eesti sõjaväelastel, kaitseliitlastel ja politseinikel võimalus kuulda oma kõrvaga pealt igapäevaseid miitinguid ja politgramota tunde, mida peeti sissemarsil ja ööbimiskohtades. Eesti sõjaväelased rääkisid neist miitingutest hiljem rea tõsioludele vastavaid lugusid, mis kõlasid meile tollal veel anekdootidena.

Peagi selgus, et punaarmeelastel oli keelatud kõnetada eestlasi. Samuti oli neil keelatud anda küsimustele vastuseid. Ja kuigi mõni vastus anti, siis oli see kas mitte midagi ütlev või mõni lööklausetaoline fraas kommunistlikust aabitsast.

Meie inimesed, kes olid varemail aegadel küllalt venelastega kokku puutunud, olid otse jahmunud, missuguseid inimesi oli suutnud kasvatada bolševistlik terror: inimesi ilma kriteeriumi ja isikliku arvamiseta, tuimi, kõiki kahtlustavaid ja terrori tõttu argu massinimesi madala üldharidusliku ja eriharidusliku tasemega.

13.oktoobril ilmus sõjavägede ülemjuhataja käskkiri nr.239, milles nõuti kokkupuuteil Nõukogude Liidu sõjaväelaste ja sõjaväeüksustega, et iga eesti sõjaväelane ja sõjaväemeeskond täidaks Nõukogude Liidu sõjaväelaste ja sõjaväemeeskondade, samuti väeosa lippude suhtes kõiki meil kehtivaid sõjaväelise viisakuse nõudeid ja peaks kinni meil maksvaist sõjaväelistest kommetest. Edasi nõuti sama käskkirjaga sõjaväelastelt, et nad õpiksid tundma Nõukogude Liidu sõjaväelaste auastmete tunnuseid.

Juba 17.oktoobril, s.o. üks päev enne baasivägede sissemarssi, pannakse sõjavägede ülemjuhataja määrusega maksma eraisikutele posti, telefoni, telegraafi, raadio ja muude sidevahendite kontroll. Seejuures keelatakse kasutada šifrit või teist keelt peale eesti, saksa, vene, inglise ja prantsuse; keelatakse sidepidamine välismaaga telefoni ja raadio kaudu, väljaspool kinnisi ruume pildistamine ning filmimine politsei loata; keelatakse avaldada trükitoodetena andmeid Eesti ja Nõukogude Vene sõjaväe kohta. Sama määrusega keelatakse välisriikide kodanikel eriloata viibimine Harju, Lääne ja Saare maakondades. 1.novembril avaldas sõjavägede ülemjuhataja asutustele ja isikutele tänu korraliku ülesannete täitmise eest Nõukogude Liidu vägede vedude ja liiklemise läbiviimisel.

Kõik ülaltoodud korraldused olid ilmsesti juba mõjustatud uue „liitlase” poolt.