Dekaadi ettevalmistustööde „ülemjuhatajaks” ja ülemkontrolliks komandeeriti Leningradist siia Odessa juut A.Viner, režissöör ja VNSFSV teeneline artist. See mees sai 3000-rublalist kuupalka, rohkem kui ükski ENSV rahvakomissar, ja võis seetõttu riietuda „buržui” kombel; peale selle elas ta Kunstidevalitsuse kulul „Kuld Lõvis”. Ühtki keelt peale vene (ja võib-olla jidiši) ta ei osanud, aga teatri asjus võidi temaga vaielda ja ka oma tahtmist läbi viia. Mis puutub näidendite „ideoloogiasse”, siis Viner oli selle hindamisel suurejoonelisem kui N.Liidust tulnud või kodukootud eestlastest kommunistid, aga „klassiteadvusest” ja „klassivõitlusest” ei loobunud temagi.

Seetõttu langes ka dekaadivõistlejate hulgast välja „Estonia” „Püve talus”, kuna leiti, et noor näitleja, kes esimest korda oma elus pidi mängima peremehe vastutusrikast osa, ei suuda küllalt veenvalt välja tuua Püve Peetris pesitsevat kurnajalikku röövlooma, ei oska küllalt eemaletõukavalt kujutada „kulakut”. Näitejuht küsis, kas ta peaks peremehel laskma ringi joosta puss hammaste vahel, mispeale Viner ütles, et kas või seda, kui sellest kasu on. Sellega oleme aga jälle Kitzbergi näidendite juurde tagasi jõudnud.

Teatritevahelise „sotsialistliku võistluse” tingimustes oli ette nähtud, et „Libahundi” lavastavad „Estonia”, „Draamateater” ja „Vanemuine”, „Estonia” peale selle veel „Püve talus” ja „Töölisteater” aiinult „Püve talus”.

Neist lavastustest oleks siis võetud kõige parem ja see siis kõige parema koosseisuga – mis osalt võis olla ka teistest teatritest – oleks 1942.a. veebruaris siirdunud Moskvasse Stalini päiksepaistelise palge ette, nii palju oli dekaadi pikapeale ikkagi tulnud edasi lükata.

„Estonia” teatri „Püve talus” nagu juba öeldud, ei pääsnud kontrolletendusest kaugemale. „Estonia” teatri „ L i b a h u n d i ” lavastuse aluseks oli raamatuna ilmunud „standardtekst”, kuna „Draamateater” püüdis enam rõhutada sotsiaalset momenti, kasutades selleks „Libahundi” vanemaid redaktsioone ja autori muidki ülestähendusi.

„Draamateatri” „Libahundis” nägime palju uut ja harjumatut – võiks öelda, esimesel hetkel võõranagi tunduvat. Neljandasse vaatusse oli tekkinud terve uus pilt, mis kujutab mõisas keppidega pekstud Marguse kokkusaamist Tiinaga jne.

Niihästi „Estonia” ja „Draamateatri” „Libahundi” kui ka „Töölisteatri” „Püve talus” kontrolletendustel olid saalid puupüsti asjasthuvitatuid täis. Etendustel viibisid ka Kunstidevalitsuse ülesandel töötava lavastuste kontrollkomisjoni vaidlustest võtsid osa ka Joh.Vares-Barbarus „ise” oma kaksainsuses kui ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja kui kirjanik, Olga Lauristin, Nigol Andresen, Neeme Ruus ja endastmõistetavalt ka dekaadi „ülemspets” Viner.

„Libahundi” kohta oli kõige huvitavam „Estonia” kontrolletendusele järgnenud koosolek, kuna siin võeti kokku muljeid ja arvamusi m õ l e m a teatri lavastuste kohta.

Barbarus luges „võitjaks” „Draamateatri”, kuna lisateksti põiming olevat võimaldanud näidendisse tuua hoopis uusi ühiskondlikke elemente ja motiive ning lähendada „ebausule ja nõidusmüstikale rajatud teost ideedraama tasemele”.

Andresen luges „Estonia” lavastuse määratud teeneks „Libahundi” trükitud teksti realistlikku mõistmist. Kõik, mis olevat võõras realistlikule mõistusele, olevat draamast kõrvaldatud.

Üldse näisid kõik funktsionääridest koosolijad kartvat kui tuld mingisugust müstikat; selles mõttes tundus neile kahtlane isegi huntide ulgumine, mis „Draamateatris” ei olevat küllalt realistlik olnud.

Olga Lauristin arvas, et vanaema neljanda vaatuse „rassiteooria” on võlts, mispeale Andresen ütles, et see vanaema jutt ei olevat üldse mingi rassiteooria, vaid näitavat ainult Tammaru perekonna orjalikkuse traditsiooni.

Dekaadikomisjon andis „võidupärja” „Draamateatrile, kelle lavastajale tehti ülesandeks „Libahundi” läbiviimine dekaadil.

„ P ü v e t a l u s ” siiski dekaadirepertuaari ei võetud – mispärast õieti, seda ei teadnud täpselt vist keegi otsustajatestki. Aga kahtlemata mängis siin kaasa Püve Peetri kuju, keda osatäitja ei suutnud teha sääraseks röövloomaks, nagu teda oleks meeleldi tahtnud näha Viner. Näitejuht oli ka püüdnud rahvatüki v a i s t u l i s e l t sotsiaalseid sugemeid teha teadlikumaks, aga ainult lavastuslikult, mitte dramaturgiliselt, mistõttu see teadlikumaks tegemine ka igati ei õnnestunud. Meile taheti muuhulgas anda kõigi kolme tütre traagika ja me nägime ka Miina ja Liinagi pisaraid, kui neid taheti mehele panna, aga m i k s nad nutsid, see ei selgunud vaatajatele millestki. Me võisime ainult o l e t a d a , et kumbki noorem tütar armastab kedagi teist kui seda meest, kellega teda tahetakse paari panna, aga me ei kuulnud tekstis midagi selle kohta ega näinud seda tegevuseski.

Lavastaja oleks ju võinud Miinat ja Liinat kumbagi „sotsialistliku realismi” huvides panna tumm-mänguliselt armatsema ühega neist paljudest noormeestest, kes korduvalt lavale tulid – ja see oleks aidanud kas või nõrga põhjenduse andmiseks neile pisaratele. Võib-olla aga olid Püve Peetri nooremad tütred p õ h i m õ t t e l i s e l t õnnetud, et neid „käsitatakse kui varandust, kui äritsemise objekte”. See võis ju olla, aga seda juba ainuüksi tumm-mänguga või miimikaga anda ei saa. Nii et Miina ja Liina pisarate põhjus meile ikkagi selgeks ei saanud.

Ühenduses selle „Püve talus” lavastusega peame oma tähelepanu veidikeseks pühendama ühele auahnele noorukile. Ei saa öelda, et see noormees oleks eriti huvitav või millegi heaga eriti silmapaistev. Aga ta käitumine ja tegevus oli kogu kommunistliku ajajärgu kohta nii iseloomulik, et maksab hetkeks tema juures peatuda.

Tallinna juudi lehes, mis kandis „uhket nime „Sovetskaja Estonija” („Nõukogude Eesti”), ilmus ligi kolm nädalat pärast „Püve talus” esietendust väga kuri kirjutus, mille siinkohal peajoontes tõlgitult ära toome:

„„Püve talus” valik on kindlasti suur eksitus repertuaarikomisjoni poolt. Olles ajutiselt kaasa kistud oma aja härrasrahvuslaste loosungite poolt, kuulutas A.Kitzberg selles näidendis eesti põllumehe ideaaliks muutumise moonakast või rentnikust kulakuks-külakurnajaks. A.Kitzberg ei märganud, et härrasrahvuslased, kes kutsusid üles rahvuslikule ärkamisele eesti küla kulaklikuks muutmise kaudu, kallutasid rahvast revolutsiooni teelt eemale.”

„Samal ajal A.Kitzberg andeka ja ausa olustikukirjanikuna ei saanud jätta tähele panemata teda ümbritseva ühiskondliku korra kisendavat ülekohtusust, ta aluste vastikust ja mõttetust. Seetõttu hoolimata sellest, et ta laskis end kaasa kiskuda vääravate mõjude poolt, möödaminnes valgustas neiu tragöödiat – kapitalistlikus korras paratamatut -, kes pannakse paari mehega, keda ta ei armasta, et selle rahadega päästa Püve Peetri talu oksjonist.”

Seni ei ole veel viga midagi, Kitzbergile, nagu näete, saab koguni osaks heatahtlik õlapatsutus. Aga lavastaja käsi enam nii hästi ei käi:

„P.Põldroos... püüdis Jaani unistust o m a talu rajamisest omamoodi diskrediteerida, aga kuna ta ei leidnud selleks tõhusaid vahendeid, piirdus vaid sellega, et moondas Jaani olevuseks, kel pole mõtlemisvõimet.

Lähenedes näidendile küllaldase kriitikata, lavastaja ei võtnud isegi vaevaks kasutada A.Sikemäe kavalisas äratrükitud kommentaari, mis näidendi põhialusena esitab sotsiaalse momendi – Tiina tragöödia. Kuigi Tiina mehele minnes ka P.Põldroosi juures nutab, leiab ta siiski abielus Jaaniga oma õnne.”

Kuidas ometi Kitzberg võis selle kahe silma vahele jätta!

Nüüd aga hakkab „Sovetskaja Estonija” teatriarvustaja juba hoogu sattuma ja ei ole tal nähtavasti kavatsust ka Põldroosi õlale patsutada:

„Näidendi uuendamiseks valis lavastaja selle mõtte peitmise tee, toreda garneeringu alla peitmise, mis koosneb R.Pätsi muusikast, ebarahvalauludest ja rahvatantsudest, mis ballettmeister H.Tohvelmani poolt olid tundmatuseni „stiliseeritud”. Milleks näit. vajas režissöör sirpidega pala, millel eesti folklooris ei ole algupärast vastet? Mis alusel Vändra poisid sooritavad pulmas mõõgakombe – millist tol ajal Eestis veel ei olnud? Mille huvides on näidendile külge poogitud R.Pätsi muusika, mis ei ole lavastusega orgaaniliselt seotud? Ballett, muusika, laulud tükivad lavastusest välja kui vahelülid ja lõhuvad lavategevuse arengut.”

Vaat kus leidus juudipoisist asjatundja eesti folkloori alal! Aga laseme tal veel kõnelda, sest on päris huvitav vaadata, kuhu ta õieti välja tüürib:

„Niiviisi on n õ u k o g u d e t e a t r i l e m i t t e s o b i v a s t n ä i d e n d i s t tänu P.Põldtroosi pingutustele saanud a l a v ä ä r t u s l i k l a v a s t u s , mida ei päästa isegi näitlejate hea mäng... Nähtavasti seda arvestades dekaadi korraldajad otsustasidki „Püve talu” Moskvas dekaadil ettekantavate hulka mitte võtta.

Lavastus püsib siiski „Töölisteatri” repertuaaris.

Järjekindlus nõuab, et lavastus, mis ei vääri Moskva publiku tähelepanu, ei seisaks Tallinnaski teatrite repertuaaris. On ju tallinlasestki vaatajal täpselt nagu moskvalasel õigus teatrilt nõuda heakvaliteedilisi lavastusi. Ja kui „Töölisteater”, olles kriitikata lähenenud näidendile, mis ideoloogilises suhtes meie vaatajale on võõras, temas sisalduva materjali najal lõi alaväärtusliku lavastuse, siis sunnib end iseendast peale järeldus: näidendil „Püve talus” ei tohi sel kujul, mil seda on näidanud „Töölisteater”, olla kohta nõukogude teatris.”

Võib-olla oleks kõik olnud kõige hiilgavamas korras, kui „Töölisteater” oleks „Püve talus” lavastamise teinud ülesandeks sellele kurjale „seltsimehele” S.Kulapile. Tema kui juut oleks eesti tüki lavastamisega kindlasti niisama „mahlakalt” hakkama saanud kui PLBML-i teatri juudid venelase Ostrovski teostega. Eriti veel oma kauni eestipärase varjunime all.

S.Kulapi pärisnimi oli S. L e v i n . (Oma kirjutustele kirjutas ta sageli alla ka: S.I.L.)

See tüüpiline juudi välimusega noormees, kellest seni ei olnud ükski eesti teatritegelane midagi kuulnud, hakkas varsti pärast kommunistide Eestis võimule pääsmist teatritega „suhteid” looma. „Estonias” pakkus ta ennast „tagasihoidlikult” ainult režiiassistendiks, ilma et tal selleks oleks olnud vähemaidki eeldusi – välja arvatud ainult see, et ta „Sovetskaja Estonijas” kirjutas teatrist ja oli nähtavasti läbi ja läbi „klassiteadlik” ning enda arvates suur „ideoloog”, sest muidu ei oleks ta oma suud nii täis võtnud, nagu seda näitab ta kirjutus „Töölisteatri” „Püve talus” kohta.

„Estonias” Levin režiiassistendiks siiski ei saanud. Nüüd püüdis ta juba kõrgemale, tahtes saada „Draamateatri” direktoriks. Sellestki ei tulnud midagi välja, kuna Kunstidevalitsus ega Hariduse rahvakomissar ei tunnistanud Levini võimeid. Oma „tarkust” aga jagas Levin sellest hoolimata.

Nii tuli ta kord „Libahundi” lavastaja juurde ja ütles ilma pikema jututa:

„Me oleme arusaamisele jõudnud, et teie olete andekas näitejuht, kuid millest see tuleb, et teie sotsialistlikku realismi sugugi nii põhjalikult ei tunne, nagu seda tarvis oleks?”

„Mul pole selle tundmaõppimiseks võimalusi olnud,” püüdis see end „vabandada”.

„Teie elate ju siin nii suurepärase ja täiusliku teatriga, nagu seda on PLBML-i teater.Miks te korrakski pole võtnud vaevaks selle teatri juhi Pergamendiga pikemalt sotsialistliku realismi küsimuste üle kõnelda ja neisse süveneda? Seltsimees Pergament võiks teile siin väga suureks abiks olla. Kindel on, et teie omal jõul sellest küsimusest üle ei saa. Ma palun teid nüüdsest peale tihedamalt käia Pergamendi proovidel, sest seal võite nii mõndagi õppida, milles teie teatrid on väga maha jäänud.”

Vahepeal saabus aga kevad ning hooaja lõpp muutus sõja lahtipuhkemise tõttu sõduritele lõbustusetenduste andmiseks, mispärast ka Pergamendi proovide külastamine ja temalt „õpetse” saamine ära jäi.

Võib-olla, et Levin ajas oma „isalikku” juttu lootuses, et ta – kuigi ta direktoriks saamise väljavaated ei täitunud – saab ehk „Draamateatri k u n s t i l i s e k s j u h i k s . Selleks ta pidi ennekõike käsundatama Leningradi teatriinstituuti – kuueks kuuks. Vastav komandeerimistunnistus sm.Vinerilt oli tal juba taskus. Kui nõukogude võim oleks meil püsima jäänud, siis oleks ehk pikapeale iga eesti teatri etteotsa saanud juudid...

Missugusele kohale juut Levin pretendeeris „Töölisteatris”, seda ei tea täpselt keegi. Aga midagi pidi ka seal juhtunud olema – ja mitte Levini rõõmuks, sest muidu ei oleks ju Kulap-Levin „Püve talus” lavastajale nii ägedasti kallale tunginud. Muide, „Püve talus” keelati juunis ära, mängiti aga keelust hoolimata hooaja lõpetuseks.