Vaatamata Eesti valitsuse kõige paremaile püüetele, Nõukogude Liidu surve Eestile hakkas järjest kasvama, eriti mai lõpust 1940.a. alates. Surve leidis täiuslikuma väljenduse Nõukogude Liidu nõudmises anda Eesti tuletornid Nõukogude kontrolli alla, mis oli ilmselt abistamispakti vastane ja ühtlasi sõjalise ettevalmistuse akt. Samal ajal oli märgata Nõukogude vägede liikumisi Eestis olevais baasides ning avaldusi Eesti ametiühingute tegelastelt, kes olid ilmselt Nõukogude poolt häälestatud.

Rööbiti sellega üldine rahvusvaheline olustik muutus kasvavalt põnevamaks seoses Saksa vägede sõjalise eduga Lääne-Euroopas. Leedu-Nõukogude vahekorrad võtsid nädala kestel enne 15,juunit kasvavalt kartustäratavama ilme.

Reede hilisõhtul 14.juunil 1940.a. viibis Eesti õhkkonnas, mis oli täis muret lähema tuleviku pärast.

Laupäeval, 15.juunil, võtsid kartused reaalse kuju. Päeva jooksul saabusid teated Eesti kaubalaevade kinnipidamisest merel Nõukogude laevade poolt ja sellest nähtus, et Eesti ühendus välismaaga mere kaudu oli katkestatud. Teated Nõukogude sõjavägede sissemarsist Leedusse tähistasid seda, et Eesti ühendus välismaaga mandri kaudu oli purunemas. Samal päeval Tallinnast Helsingisse sõitva lennuki allatulistamine Nõukogude sõjajõudude poolt tõendas, et Eesti liiklus muu maailmaga ka õhu kaudu oli katkenud. Samaaegne Nõukogude sõjalaevade kadumine Tallinna merebaasist ja väeosade korraldamine maabaasides täiendas pilti. Laupäeva hilisõhtul oli Eesti puurilind. Ta oli Nõukogude vägedega muust maailmast lahutatud merelt, maalt ja õhust ning temas endas asusid ka veel Nõukogude lahinguvalmis sõjajõud.

16.juuni 1940.a. hommikul levitas Nõukogude Liidu ametlik agentuur Tass teadet, nagu oleks Eesti, Läti ja Leedu sõlminud omavahel sõjalise liidu Nõukogude Venemaa vastu. Samal päeval kell 14 teatas Eesti Vabariigi valitsus ametlikult Nõukogude saadikule Tallinnas, et Eesti ei ole sõlminud mingit lepingut eelnimetatud riikidega ega ole seda üldse kavatsenud, vaid on ausalt kinni pidanud sõlmitud lepingust. Kell 15.20 esitati Eestile Moskva poolt ultimaatum, milles korrati süüdistust eeltähendatud lepingu sõlmimises ja esitati teisi samuti täiesti põhjendamatuid süüdistusi ning nõuti Nõukogudele mitte sõbraliku valitsuse tagasiastumist, uue valitsuse moodustamist, kes oleks tahteline kindlustama vastastikuse abistamise lepingu täitmist ning takistamata ja vaba läbipääsu Nõukogude vägedele, kes pidid asuma mitmesse kohta Eesti maa-alal. Vastust nõuti hiljemalt sama päeva kella 24-ks Moskva aja järgi.

Moskva ilmselt püüdis kogu maailma uskuma panna, et Eesti, Läti ja Leedu ei tahtnud täita vastastikuse abistamise paktist tulenevaid kohustusi. Selle tõendina tuuakse ultimaatumis ette väited, et Eesti ja Läti pole pärast paktide sõlmimist Nõukogude Liiduga likvideerinud nendevahelist sõjalist liitu, vaid on püüdnud seda isegi laiendada Leedu juurdetõmbamisega. Selle „tõendusena” mainib ultimaatum Balti riikide välisministrite konverentside jätkamist ja „Balti sõjalise liidu eriorgani Revue Baltique’ avaldamise alustamist”.

Nende valeväidete esitamisel, milledega taheti petta kogu maailma ning kujutada Balti riike agressoritena, kes sepitsevad plaane Venemaa vallutamiseks, „unustasid” Moskva punased võimukandjad, et 1939.a. septembris abistamispakti sõlmimise läbirääkimiste ajal jõuti Moskvas kokkuleppele ka selle kohta, et see pakt Nõukogude Liiduga loomulikult ei takista kuidagi Balti riikide koostööd ega nõua ka Balti riikide välisministrite traditsiooniliste konverentside ärajäämist. Selletõttu jätkusidki need välisministrite konverentsid, kusjuures vaevalt väärib rõhutamist, et mingit sõjalist liitu neil konverentsidel ei korraldatud.

Mis aga puutub Eesti-Läti sõjalise liidu edasipüsimisse, siis tõsteti see küsimus 1939.a. septembris Eesti delegaatide poolt üles, millele järgnes Nõukogude võimumeeste otsene kinnitus, et liidulepingu tühistamiseks pole mingit poliitilist ega juriidilist vajadust. Ka abistamispakti ükski artikkel ei nõudnud seda.

Ultimaatumi koostajate saladuseks jääb aga asjaolu, kuidas võis Baltimaade sõprusühingute toimetusel ilmunud ja kõikjal avalikult müüdavat ajakirja Revue Baltique’i tembeldada Baltimaade sõjalise liidu eriorganiks, mis pidi pealegi veel kõvendana sidemeid kolme Balti riigi kindralstaapide vahel.

Ning kõige selle tipuks kinnitas veel M o l o t o v ise alles oma 14.aprilli 1940.a. peetud kõnes, et vahekorrad Balti riikidega arenevad korrapäraselt ning vastastikuse abistamise pakt leiab täielikku täitmist.

Kõigest sellest ilmneb, et ultimaatumis esiletoodud väited ja põhjendused olid täielikult alusetud ning tuulest võetud ja nende ainsaks eesmärgiks oli kogu tsiviliseeritud maailma avalikkuse petmine ning eksiteele juhtimine ja Nõukogude Liidu vallutusihade õigustamine. Lisaks kõigele sellele oli ultimaatumi esitamine iseendast ilmses vastuolus niihästi 1932.a. sõlmitud Eest-Vene mittekallaletungi ja tülide lahendamise lepinguga kui ka sama abistamispakt art.V-ga, millega N.Liit kohustus hoiduma igasugusest vahelesegamisest Eesti kehtivasse riigikorda või tema majanduslikku süsteemi.

Sama päeva õhtupoolel toimus vabariigi valitsuse koosolek Vabariigi Presidendi eesistumisel. Välisel sõjalisel nõudmisel ja survel esitati vabariigi valitsuse lahkumispalve. Tähtaegselt teatati Moskvasse ultimaatumi nõudmiste täitmisest. Samal õhtul teatati raadio kaudu rahvale asetleidnud sündmusest tagasihoidlikul kujul, et vältida võimalikke provokatsioone edasiste sündmuste mõjutamiseks.

17.juuni varahommikul Nõukogude väed alustasid üle piiri sissemarssi Eestisse ning Nõukogude baasidest ning senistest seisukohtadest algas Nõukogude tankivägede ja muude üksuste liikumine Tallinna. Igal pool Eestis elanikkond võttis Nõukogude väed vastu külma ja jäise vaikuse ja eemalolekuga, välja arvatud üksikud vene elanikkonnaga kohad Petserimaal. Eesti sõjaline okupatsioon Nõukogude poolt läks käiku. Öösel Moskvast saadud nõudmise kohaselt ilmus Eesti Sõjavägede Ülemjuhataja samal päeval kl.8 Narva, kus talle Nõukogude sõjalise ülema poolt esitati valmiskirjutatud ja salajaseks tunnustatud tingimused Nõukogude vägede Eestis liikumise ja Eesti Kaitseliidu sõjariistade äravõtmise kohta. Eesti kindralile ei osutatud võimalusi nende tingimuste muutmiseks, Eesti Kaitseliidu desarmeerimiseks seati alus.

18.juunil jätkusid Nõukogude väeosade liikumised Eesti okupeerimiseks, eriti Tallinna kogunes palju Nõukogude väeosi. Nende paigutamiseks algasid juba eelmisel päeval ja nüüd jätkusid Nõukogude väeosade ülemustelt nõudmised Eesti sõjavägede, kasarmute, sõjakooli ja teiste ruumide loovutamiseks Nõukogude väeosade käsutusse ja Eesti väeosade lahkumine mujale. Toimus Eesti väeosade paigutamine kuhu saadi.

Samal ajal algas Eesti kaitseliitlaste sõjariistade äraandmine, paljud lahkusid oma relvadest raske meelega. Elanikkond suhtus Nõukogude vägedesse endiselt jäise vaikuse, piinliku korrektsuse ja teadliku eemalolekuga ning kogu olustikku tõsise murelikkusega. Kokkuleppel Vabariigi Presidendi, Sõjavägede Ülemjuhataja ja välisministriga seletuse vastavate osade sisu suhtes andis senine peaminister teisipäeva õhtul raadio kaudu lühikese seletuse seisukorra selgitamiseks, vihjates lõpul kaaskodanikkonna targale arusaamisele karmis olustikus.

Kesknädala, 19.juuni hommikul jõudis Tallinna Nõukogude juhtivamaid tegelasi Zhdanov, ümbritsetud Tallinnas seni ennenägematu tugevast sõjaväelisest ja politseilisest ihukaitsemeeskonnast. Ilmselt Nõukogude võimud ise hindasid Eestit sõjaliselt okupeeritud maana, kus ainult ränk sõjaline kaitse võib kindlustada julgeolekut. Tegelikult Eesti väeosade laialipaiskamine oma ruumidest jätkus, Eesti Katseliidul relvade äraandmine hakkas lõpule jõudma, Eesti oli sõjaliselt kaitseta. Seevastu Tallinn oli juba tugevasti okupeeritud Nõukogude vägede poolt ja kogu maa okupeerimine hakkas lõpule jõudma. Katse tõendada, et Haapsalu lähedal Eesti Kaitseliit olevat ette valmistanud Nõukogude vägedele vastuhakku, osutus kohesel juurdlemisel armetult äralangevaks.

Elanikkonna hoiak suhtumises Nõukogude vägedesse jätkus endisena. Nõukogude sõjaline okupatsioon oli muutunud silmatorkavaks ülemaaliseks vägivallaks. Kuidas niisugustel oludel luua Nõukogudele alluvat valitsust?

Äärmiselt vähesed eestlased – Nõukogude agendid – muutusid aktiivsemaks 17.juunist alates, Zhdanovi tulekul said aga kindla ülesande. Neljapäeval, 20.juunil hakati Tallinna tehastes pidama kõnesid ja, kus kõnepidamine oli lootusetu, läkitati Nõukogude soomusautod või tankid tehaste väravate ette seisma või neist mööda liikuma. Sellises sunnikorras ja hirmutuses käsutati väike hulk Tallinna töölisi neljapäeva õhtul ühisele koosolekule. Tungivalt soovitati seda koosolekut takistada, tarbe korral jõuga. Eesti valitsusvõimud keeldusid provokatsioonile laskumast. Koosolek osutus kõhnaks kõnedelt ja tulemustelt. Agendid käsutati järgmisel päeval avalikke miitinguid korraldama Tallinnas ja mujal. Öösi kimbutasid Nõukogude võimud kauemat aega siseministrit.

Reedel, 21.juunil käsutati Tallinnas tehastest, ja, kus tulemused lootusetud, jällegi soomusautode ja tankide kaasabil, töölisi miitingule Vabadusväljakule. Miiting toimus, Nõukogude soomusautode ja tankide juuresolekul osavõtjate hirmutuseks Sellele järgnes – jällegi Nõukogude soomusautode ja tankide saatel – rongkäik Toompea lossi ja Nõukogude saatkonna eest mööda Kadrioru lossi ette, kus presidendi sõnavõtt agentide õhutusel katkestati. Siin läksid osavõtjad laiali, välja arvatud väike jõuk, kes jätkas tegutsemist keskvanglas ja viimati Toompea lossis. Tallinnast saadetud agendid korraldasid rongkäike samuti mujal. Nõnda loeti nüüd rahvas oma tahet avaldanuks, eriti uue valitsuse loomise suhtes. Vabariigi President oli juba 16.juuni õhtust alates püüdnud selgitada pinda uue valitsuse kujundamiseks. Nüüd alles, kui miiting Kadrioru lossi ees oli lõppenud, tegi Zhdanov vabariigi Presidendile teatavaks uue peaministri kandidaadi, kelleks oli J o h .V a r e s . Kell 17.30 esitas peaministri kandidaat Vabariigi Presidendile uue valitsuse koosseisu, millele aga president mõnes suhtes vastu vaidles. Seejärel peaministri kandidaat lahkus ja jäi kauemaks ajaks Nõukogude saatkonda. Samal ajal Nõukogude agendid ja nende jõugud jätkasid tegutsemist Toompeal ja hiljem ka mujal. Viimati (kell 22 läbi) ilmus peaministri kandidaat tagasi presidendi juurde ja esitas sellele uue valitsuse täpselt samas koosseisus nagu varem. Nüüd oli president sunnitud selle vastu võtma. Sealsamas teatas uus peaminister senisele sõjavägede ülemjuhatajale ametist lahkumise vajaduse. Presidendi juurest siirdus uus peaminister Nõukogude saatkonda ja sealt tagasi tulles teatas raadio kaudu rahvale uue valitsuse ametisseastumisest – mõned minutid enne k.24, reedel 21.juunil 1940. Kohe sellele järgnesid kuulipildujate praksatused linnas, sest nüüd polnud enam vaja märatsevaid jõuke toetada uue valitsuse õigustamiseks. Uus valitsus oli teatatud ja relvade tärin alanud, kesköö oli käes ja uus valdaja majas.

Eesti okupatsioon Nõukogude Liidu vägede poolt ei olnud mingil viisil tingitud Eesti valitsuse poolt enne 16.juunit 1940.a. Ka pärast seda hoiduti igast aktist, mis oleks kuidagi õigustanud või provotseerinud okupeerimise käiku. Nõnda see okupatsioon koos ultimaatumiga 16.juunist 1940 kujunes kõige puhtamal kujul vägivalla-aktiks, mida iialgi üks suurriik väikeriigi kallal toimetada võib, kasutades enda jõudu ja kaasaegset rahvusvahelist seisundit. Sama vägivallaga sunniti Eesti töölisi miitingule ja rongkäigule. Uus valitsus ei olnud enam sisult Eesti valitsus, sest ta allikaks oli sellesama vägivalla keskpunkt Eestis: ta koosseisu nimestik saabus Nõukogude Liidu saatkonnast, kinnitati seal ja kiideti lõplikult heaks samas saatkonnas. Eesti Vabariigi Presidendi kaastöö ja Eesti rahvale teatamine oli vaid vormi täitmine.