Bolševistlik propaganda rõhutas igal sammul „seda määratut abi”, mis „Liidu valitsus” ja nõukogude võim on osutanud Eesti põllumajandusele ja uusmaasaajatele. Nõukogude võim pidi võimaldama uusmaasaajatele odavat, pikaajalist põllumajanduslikku krediiti elus ja eluta põllumajandusliku inventari muretsemiseks ja ehituste püstitamiseks, nõukogude võim pidi varustama uusmaasaajaid lehmadega ja muu põllumajandusliku inventariga, nõukogude võim pidi abistama uusmaasaajaid maaharimisel ja tegema mehhaniseeritud põllumajanduse hüved kättesaadavaks kõigile „kehvik- ja keskmiktalupoegadele”.

Ent tegelikkuses kujunes olukord sääraseks, et uusmaasaajad hoidsid ennast aupaklikku kaugusse punase võimu poolt pakutava „stalinliku hoolitsuse” eest. See ilmnes muuhulgas ka põllumajandusliku krediidi kasutamisel.

Bolševistlik võim lubas odavaprotsendilist pikaajalist põllumajanduslikku krediiti karja, inventari ja ehitusmaterjalide muretsemiseks 17 miljonit rubla, soovitades seda kasutada kollektiivselt. Ent bolševike eneste andmeil jagati 1.jaanuariks 1941 välja vaid 9 milj. rubla pikaajalist põllumajanduslikku krediiti 13 087 majapidamisele. Kui võtta arvesse, et uusmaasaajaid oli 26 487 ja juurdelõike saajaid 26 567 majapidamist, siis selgub eeltoodust, et ligi 40 000 väikemaapidamist ehk 3/4 kõigist maasaajatest ei usaldanud seda heldekäeliselt soovitatud krediiti kasutada. Uusmaasaajate hirm kolhooside ees oli sedavõrd suur, et rõhuv enamik nendest ei usaldanud ennast siduda ühegi kohustuse kaudu bolševistliku võimuga. Ainult kergemeelsem element maasaajate hulgas sirutas käe punase võimu poolt avasüli pakutava laenu järele, kasutades aga kergel käel saadud raha hoopis muudeks otstarveteks. Nii kurtis kompartei 4.kongressil partei keskkomitee sekretär K.Säre, et „mitmes maakonnas, näit. Pärnumaal, on märgatud juhtumeid, kus talupojad kasutasid saadud põllumajandusliku krediidi mitte nendeks otstarveteks, milleks see oli ette nähtud. See võib toimuda seepärast, et Maapank, Põllutöö Rahvakomissariaadi organid, maakondlikud ja valdade partei- ja nõukogude organisatsioonid, vaatamata EK(b)P Keskkomitee korduvatele meeldetuletustele, ei kindlusta tarvilikku kontrolli laenu kasutamise üle. Sellele nähtele tuleb otsustavalt lõpp teha.”

Toodust selgub, et isegi kommunistliku võimu mitmeastmelised järelevalveorganid ei suutnud kindlustada seda, et põllumajanduslikud laenud kasutataks partei poolt propageeritud otstarveteks, s.o. põllutöömasinate ja hobuste ühisostudeks mitme majapidamise peale kokku. Samal ajal jäid ka bolševike poolt propageeritavad maaülesharimise ühisused, mis pidid kujunema kollektiivse maapidamise – kolhooside – eelkooliks ja kasutama ka lõviosa lubatud põllumajanduslikest laenudest, enamikus valdades ellu kutsumata. Üksikuis kohtades, kus nad aga vormiliselt asutati, jäid nad paberlisteks ühisusteks, sest uusmaasaajad hoidsid sellistest organisatsioonidest aupaklikku kaugusse. Seega jooksis bolševistlik krediidipoliitika, mis taotles põllumajanduslike laenude kollektiivset rakendamist maa ülesharimise ühisuste kaudu, oma lootustes tühja.

Üks poliitilisi propagandanumbreid, mis pidi uusmaasaajaid veenma „stalinliku hoolitsuse” suuruses, oli uusmaasaajate varustamine lehmadega. Bolševistlik propaganda ei väsinud rõhutamast, et kodanlikus Eestis, kus „riigivõim hoolitses ainult kulaklik-jõukate majapidamiste eest”, puudusid lehmad tuhandetel „kehvikutaludel”.

Selle puuduse pidi nõukogude võim ühel hoobil kõrvaldama, võimaldades kõigil „kehviktalupoegadel” ja uusmaasaajatel piimakarja muretsemise. Ent uusmaasaajate varustamisel lehmadega tõendasid kommunistid jälle kord tegudega, et nad ei mõtlegi uustalunditest kujundada elujõulisi väikemaapidamisi, mis kindlustaks nende pidajatele korralikud elamisvõimalused, vaid uustalud pidid jääma majanduslikult kiratsevaiks väikekohtadeks, mis juba mõneaastase hingitsemise järel oleks küpse viljana kolhoosi rüppe langenud.

Väikemaapidamise arengu eelduseks on korralik elus- ja eluta inventar, mis tagab oma perekonna tööjõu otstarbeka rakendamise. Kuid bolševistlik võim ei mõtelnudki „maareformiga” loodud 10-ha-seid väiketalusid varustada kõigi vajalike töö- ja tootmisvahenditega. Nii polnud „plaanis” üldse ette nähtud hobuste muretsemist uusmaasaajatele, vaid uusmaasaajate põllud pidid harima selleks loodavad hobu-masinriistade laenutuspunktid, mille ülesandeks oli sisendada uusmaasaajatele arusaamist ühistöö ja ühismaapidamise – kolhoosi – hüvedest. Ka lehmadega varustamine pidi toimuma äärmiselt piiratud ulatuses, nagu seda tõendas kurikuulus „lehmatuse likvideerimise seadus”, mis pandi kehtima 1941.aasta algul.

Bolševistliku maakorralduse teostamise järel tõusis lehmata väikemaapidamiste arv üle 30 tuhande, kuid punased võimukandjad nägid „plaanis” ette vaid 18 500 lehma või lehmvasika kokkuostmise ja uusmaasaajatele jagamise. Seega ei peetud vajalikuks iga majapidamist lüpsilehmaga varustada, kuigi piimakarja omandamise võimaluste loomisest kõneldi korduvalt miitingukõnedes ja punase ajakirjanduse veergudel. Kui meie intensiivselt majandatud 10-hektaarilistes taludes peeti 3-5 lehma talu kohta, siis punaste agraarpoliitikute tõekspidamiste kohaselt pidi niisama suures uusmaasaajatalus ühest lehmast jätkuma „jõuka elu” loomiseks endisele kehviktalupojale, sest suurema lehmade arvu juures oleks uusmaasaajast jällegi „kulak” kujunenud.

„Lehmatuse likvideerimise seaduse” elluviimisel oli ette nähtud 18 500 lehma ostmine uusmaasaajaile „kulaklik-jõukaist” taludest 3-aastase järelmaksuga, kusjuures uusmaasaajatele lubati krediiti 60% lehma väärtusest.

Kogusummas oli ette nähtud 4,4 milj. rubla laenuandmiseks uusmaasaajatele lehmade ostmiseks, kuid ka siin ilmnes varem märgitud nähtus, et kolhoosisilmuse otsa sattumise hädaoht hirmutas uusmaasaajaid „lehmatuse likvideerimise” laenu kasutamisest. Ettenähtud 4,4 miljonist rublast leidis kasutamist vaid pool milj. rubla, kuna plaanis ettenähtud 18 500 lehmast „osteti” ümmarguselt vaid 7000 lehma, sest mõtlemisvõimelisem element uusmaasaajate hulgas eelistas lehmade sundostu asemel eraviisilist lehmade ostmist vanataluomanikelt. Kuid hoolimata sellest ilmnes „lehmatuse likvideerimise seaduse” eitav mõju maaelanikkonna vahekordade rikkumises ja klassivastuolude süvendamises, sest vägivaldne ja sageli ilma rahata toimuv lehma „ostmine” tundus vanatalupidajaile võrdne röövimisega. Seaduse eitav mõju avaldus ka rahvamajanduslikus kahjus, sest sajad väärtuslikud tõuloomad ja kõrgetoodangulised lüpsilehmad, sattudes halbadesse pidamistingimustesse, kaotasid oma tootmisvõime.

Mis puutub uusmaasaajate varustamisse muu põllumajandusliku inventariga, siis nägi nõukogude võim ette kollektiivsete ühisettevõtete, nn. maaülesharimise ühisuste varustamise põllutööriistade ja loomadega, kuid „maareformiga” loodud uustalude kui eramajapidamiste varustamine ei kuulunud uute võimukandjate „plaani”, sest üksiktalundid olid vaid takistuseks „põllumajanduse ülesehitamisel sotsialistlikel alustel”, mida taotlesid kompartei poolt propageeritavad maa ülesharimise ühisused ja põllumajanduslikud artellid kui tulevase kolhoosi eelkoolid.

Hobu-masinriistade laenutuspunktid pidid kergendama „külakehvikuil”, s.o. väiketalunikel ja uusmaasaajatel maaharimist, tehes nii hobuse tööjõu kui ka paremad põllutööriistad kättesaadavaks kõigile töötavaile talupoegadele. Tõeliseks HMLP eesmärgiks aga oli – olla taimelavaks ja südameks tulevase kolhoosi ellukutsumisel.

Kava kohaselt tuli igasse valda asutada üks hobu-masinriistade laenutuspunkt või HMLP, kusjuures ei hoolitud sellest, kas laenutuspunkti asutamist eeldavad kohapealsed olud, s.o., kas kohapeal tuntakse uusmaasaajate hulgas vajadust hobuse veojõu ja põllutööriistade järele või mitte. Näit. leidis Kareda valla täitevkomitee, et ta ei vaja laenutuspunkti, sest vallas oli ainult üks maasaaja, kel puudus hobune. Kuid hoolimata sellest tehti Tallinna võimukandjate poolt korraldus, et HMLP tuleb asutada igal juhul.

Tallinnast antud juhiste kohaselt tuli laenutuspunktide asutamiseks kasutada ümberasunud sakslaste ja „kulakute” majapidamisi. Laenutuspunktide asutamisega tehti algust 1941.aasta märtsis ja põllutöö rahvakomissar A b e l s i käsu kohaselt tuli juba 3 päeva jooksul ellu kutsuda laenutuspunkt, s.o. teatada rahvakomissarile punkti asukoht ja direktori nimi. Direktoriks pidi endastmõistetavalt olema partei usaldusmees.

Kui direktorite, raamatupidajate, tallipoiste ja seppade palkamine edenes võrdlemisi kiirelt, siis hobuste ja tööliste hankimisega oli suuremaid raskusi. Kava kohaselt pidi laenutuspunktil olema 20 hobust, millist arvu vähendati hiljem 8-le. Laenutuspunktide asutamiseks võõrandatud „kulakumajapidamiste” hobustest aga ei jätkunud ettenähtud arvu täitmiseks. Sellepärast tehti korraldus hobuste ostmiseks laenutuspunkti. Et aga kõikjal talupidajad keeldusid endale vajalike tööloomade „müümisest” laenutuspunktile, siis anti määrus, mille kohaselt talupojad „võisid” (tegelikult aga olid sunnitud) pangavõlgade katteks müüa hobuseid laenutuspunktile.

Hobuste tegelikuks hankimiseks oli iga HMLP direktor varustatud Maapanga võlgnike nimestikuga, mille kohaselt algas hobuste „ostmine”, s.o. ülevõtmine valla piirkonnas. Sellise talitusviisi tulemuseks oli, et algul ettenähtud 2500 hobuse asemel hangiti ca 1500 hobust, kusjuures paljud kahehobusetalud jäeti ühe tööhobusega, hoolimata sellest, et talu põllutööriistad nõudsid kahe hobuse veojõudu.

Kevadiseks külvikampaaniaks jõuti hädavaevalt küll hankida hobuseid, ja 1941.aasta mai lõpuks oli vormiliselt asutatud 234 HMLP-d, kuid paljudes laenutuspunktides ei leitud töölisi, kes oleks nõustunud 5 rubla ja 5 kilo naturaalpalga eest orjama laenutuspunkti hobuste ja põllutööriistadega uusmaasaajate taludes ja laenutuspunktide majapidamistes. Hobuste töölerakendamiseks hakkasid punktide direktorid neid välja laenama võõrastesse majapidamistesse, kusjuures laenutuspunkti raamatupidaja teostas direktori ülesandel järelevalvet uusmaasaaja talus punkti hobustega tehtava töö korralikkuse üle, tallipoiss kontrollis hobuste toitmist ja direktor valvas oma mõlema „juhtiva ametniku” töö järele võõras majapidamises. HMLP töö oli aga omakorda masin-traktorijaama (MTJ) direktori ja partei organite järelevalve all.

Nii kujunes võrdlemisi kulukas aparaat kontrolli teostamise alal, kuid HMLP töötulemused jäid sedavõrd väikseks, et kommunistid ei usaldanud neid avalikult teatavaks teha. Küll ilmnes aga tõsiasi, et paljudes hobu-masinriistade laenutuspunktides jäid kevadised põllutööd tegemata ja ümbruskonna põllupidajatele tehti kohustuseks HMLP põldude ülesharimine. Nii jäid põllud kündmata ja maa harimata Järvamaal, Kareda valla HMLP majapidamises ja kohalikud talupidajad, keda pidi abistama kevadiste põllutööde teostamisel valla laenutuspunkt, käsutati laenutuspunkti põldude seemendamisele. Ka Rakke valla HMLP majapidamises jäid põllutööd tegemata ja kohalik valla rahvas pidi laenutuspunkti maad üles harima.

Hobu-masinriistade laenutuspunktides esinevad kroonilised puudused leidsid osalist märkimist ka kommunistliku ajakirjanduse veergudel, kus tavaliselt iga vähemgi partei algatus püüti üles puhuda suursaavutuseks, surnuks vaikides igapäevased vääratused ja ebaõnnestumised.

Nii kirjutas „Kommunist” nr.128 31.mail 1941: „Paljudes Järvamaa HML-punktides valitseb korralagedus. Kus on hobuseid, seal pole töölisi, ja vastupidi. Hobuste hulgas leidub vanu, vigaseid, setukaid ja sälge. Nendega pole midagi peale hakata.

Saadjärve HML-i punktis söödeti hobuseid seisu ajal ristikheinaga, nüüd raskel künnitöö ajal aga õlgedega.”

„Kommunist” nr.129 1.juunil 1941: „Karksi HML-i punktis ei ole töölisi. Põllutööriistad seisavad niisama. Sookünnisahad roostetavad õues.”

Otse karistusväärse lohakusena tundub asjaolu, et talundi õues roostetab läbisegi saatuse hooleks jäetuna väärtuslikke põllutööriistu.”

Huvitavaid tähelepanekuid hobu-masinriistade laenutuspunktide majapidamistest avaldas „Teataja” nr.16 1941, kirjutades Avinurme laenutuspunkti kohta järgmist:

Punkt sai ümbruskonna talumeestelt head tööhobused, kes aga seal muutusid varsti päris setukaiks. Mitte küll üleliigsest tööst, mida seal hoopiski ei harrastatud, vaid viinavedamisest punkti sakstele ja söömata olekust. Joodik tallimees lukustas hobused talli ja kadus ise mitmeks päevaks, jättes hobused nälgima.”

Sama leht märgib oma kirjutises ühe Järvamaa laenutuspunkti „töötulemuste” kohta:

„Järvamaal võeti laenutuspunkti kasutada end. ministri Jürima talu, kuigi kogu vallas polnud ühtki hobuseta majapidamist, mis oleks võinud laenutuspunkti abitarvitajana kõne alla tulla. Nagu taibates oma üleliigsust, ei olnud punktile muretsetud ühtki hobust; seda konstateeris Tallinnast saadetud revident. Ta leidis talu täiesti mahajäetuna, kus ei hakanud silma ühtki inimhinge. Aias lebas surnud rebane, hoonete ümbrus oli täis prügi ja prahti. Ümbruskonna taludes käis kibe külvitöö, laenutuspunkti põllud olid puudutamata. Polnud ka ühtki atra, kuigi see varem oli olnud heas korras talu. Pärast omaniku vangistamist oli kogu inventar ära müüdud ja laiali veetud. Parteiorgani revidendid, kes hiljem käisid punkti oma külvikampaanias kindlaks tegemas, leidsid direktori lauda taga päiksepaistes magamas. Kõik muu oli talus endises olekus.”

Need on vaid üksiknäited paljude omasarnaste hulgas, mis tõendavad, et hobu-masinriistade laenutuspunktid oma kalli tööaparaadiga kujunesid küll ümbruskonna talupidajatele ainulaadseiks pilkeettevõtteiks, kuna nende asutuste tegelikud töötulemused jäid üpris tillukeseks.

Kommunistide parteipoliitilise „usutunnistuse” järgi pidid MTJ-id (masin-traktorijaamad) moodustama kandvama nurgakivi Eesti põllumajanduse ümberkorraldamisel Moskva retsepti kohaselt, sest masin-traktorijaamad ühes oma allüksuste – hobu-masinriistade laenutuspunktidega – pidid kujunema eelkooliks kommunistliku põllupidamise sisseseadmisel. Tehes „moodsate põllutöömasinate” kasutamise võimaldamisega põllumajanduse mehhaniseerimise hüved kättesaadavaks väiketalupidajate hulkadele, pidid masin-traktorijaamad oma tegeliku töö kogemustega viima senised üksiktalude pidajad ühismajapidamise – kolhoosi – eelistamise mõttele.

Masin-traktorijaamade poliitilisi eesmärke ei salanud Moskva palgasulased ka oma avalikel esinemistel. Kui 25.märtsil 1941 Rahvakomissaride nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee poolt välja antud määruse kohaselt masin-traktorijaamad asutati selleks, et „aidata Eesti töötavat talupoega maaharimisel”, siis kommunistliku partei 4.kongressil rõhutas keskkomitee sekretär N. K a r o t a m m : „Need masin-traktorijaamad peavad saama ja saavad kahtlemata neiks tugipunktideks, millele toetudes hiljem sünnib meie põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine, põllumajanduse viimine sotsialistlikule arenemisteele.”

Veel selgemini sõnastas MTJ-i poliitilist ülesannet põllutöö rahvakomissar A b e l s ENSV Ülemnõukogu teisel istungjärgul, väites muu hulgas: „Masin-traktorijaamad ja laenutuspunktid peavad olema meie küla organiseerijad, peavad olema talunike kollektiivse meelsuse kasvatajad. Seepärast ei ole ükskõik, missugused inimesed seal töötavad.”

Vastavalt MTJ-i poliitilistele eesmärkidele, toimus ka nende jaamade direktorite valik 1940/41.a. talvel, sest ainsaks mõõdupuuks direktorite asjatundmise hindamisel oli kommunistliku partei liikme või liikmekandidaadi kaart. Need MTJ-i poliitilised direktorid pidid siis hoolitsema selle eest, et kogu masin-traktorijaama koosseis kujundataks „Stalini suurele asjale” usaldatavatest isikutest.

Toodust selgub, et masin-traktorijaamad oma põllutööriistade, masinate ja traktorite pargiga ei pidanud demonstreerima väiketalunikele mitte ainult „sotsialistliku suurmaapidamise” – kolhoosi – paremusi, vaid nad pidid kujunema ka poliitilise kihundamise keskpunktideks, kasvatades kolhoose pooldavat meelsust esmajoones uusmaasaajate hulgas.

Esialgse kava (Rahvakomissaride nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee otsus 4.detsembrist 1940) kohaselt oli ette nähtud vaid 15 masin-traktorijaama asutamine 11 maakonna kohta, kuid 25.märtsi 1941.a. määrusega otsustati tihendada traktorijaamade võrku 25 jaamale, kusjuures enamikus maakondades oli ette nähtud 2 traktorijaama, Tartumaal – 4, Viru-, Harju- ja Pärnumaal – 3, Saaremaal ja Valgamaal – kummaski üks masin-traktorijaam. Igas jaamas oli ette nähtud 13-15 tugevajõulist traktorit, vastavalt traktorite arvule umbes sama arv 5-hõlmalisi atru, peale selle kultivaatorid, randaalid, reaskülvimasinad jne.

Kava kohaselt pidid kevadisel põllutööhooajal täie pingega tööle rakenduma 25 masin-traktorijaama 331 traktoriga, mille koguvõimsus olnuks 10 590 hobujõudu.

Kogu 1940/41 aasta jooksul tehti ränka kihutustööd asutatavate traktorijaamade kasuks, kusjuures kommunistid kasutasid oma tavalist võtet, tuues ette valeandmeid omariiklusaegsete olude kohta. Nii väitis põllutöö rahvakomissar A b e l s ENSV Ülemnõukogu teisel istungjärgul peetud kõnes:

„Käesoleval aastal meie rakendame põllumajanduses tööle üle 300 traktori. See on mitu korda enam kui kodanlikus Eestis.” Ometi tõendasid 1939.aasta põllumajanduse loenduse andmed, et Eestis töötas ümmarguselt 2000 eratraktorit, millisest arvust ca 900 traktorit töötas uudismaa ülesharimise töödel eratraktorijaamade traktroritena. Kui võtta arvesse, et kommunistid poliitilise propaganda eesmärgil võtsid kasutusele kõik abinõud traktorite kohaletoomiseks Nõukogude Liidust ja hoolimata „stahhaanovlikest pingutustest” suudeti külvitööde lõpuks kohale tuua ainult 200 traktori ümber lubatud 331-st, siis tõendavad need andmed, et kommunistide poolt üleskiidetud MTJ-i traktoritepark moodustas ümmarguselt vaid ühe kümnendiku meie omariiklusaegsest traktorite arvust.

Kuid veel suuremaid pettumusi kutsus esile masin-traktorijaamade töölerakendamine 1941.a. kevadel. Kava kohaselt pidid 1940/41 aasta talvel korraldatavad „traktoristide kursused” ette valmistama 1000 traktoristi. Sellest arvust pidid vähemalt 30 protsenti olema naised. „Sobivate kandidaatide” valimiseks moodustas põllutöö rahvakomissariaat maakondades komisjonid, mille esimeesteks määrati MTJ-i direktorid ja liikmeteks partei, nõukogude, punaste ametiühingute ja komnoorte esindajad.

See komisjon püüdis tulevaste traktoristide valikul kasutada tihedat poliitilist sõela. Et aga kommunistlikult häälestatud noori nõutaval arvul ei leidunud, siis pääsesid traktoristide kursusele ka üksikud traktorijuhid omariiklusaegsete tööjõudude ridadest, kes püüdsid hankida „nõukogude traktoristi” kutset igapäevase leiva teenimise huvides.

Asjaolu, et peamiseks õppeaineks neil kursustel oli „kommunistlik usutunnistus” ja partei ajalugu, andis ennast otsekohe tunda 1941.a. kevadel, kui traktoristid asusid tegeliku töö juurde.

Punase Venemaa harjumuste kohaselt hilinesid kõik ettevalmistused traktorijaama õigeaegseks töölehakkamiseks. Jaamad ei saanud põllutöö hooajaks lubatud traktorite arvu ja suur osa neist üleskiidetud „tehnilistest saavutustest” ei jõudnud üldse kohale enne sõja puhkemist. Kommunistide eneste andmete järgi oli 14.juuniks 1941 kohale jõudnud 236 traktorit lubatud 331-st, kuid kas ka see arv vastab tegelikkusele, on küsitav. Samuti ilmnes tõsiasi, et mõned hädavajalikud traktoriosad jäid üldse saamata, kuid sellest hoolimata esines 1941.a. kevadel, keset kibedamat põllutöö hooaega, õige sageli nähtus, et 10 traktori kokkumonteerimisel jäi üle traktori osi 11-da traktori tarvis.

Kava kohaselt pidid 1941.a. 1.aprilliks olema „stardivalmis” 15 traktorijaama, kuid tegelikult ei jõutud seks ajaks paljudes jaamades isegi eeltöid teostada tööleasumiseks. Nii kurtis Rahvakomissaride nõukogu esimees L a u r i s t i n oma 7.apr.1941 peetud kõnes „ülemnõukogu” teisel istungjärgul:

„Peab märkima, et Põllutöö Rahvakomissariaat ja maakonna täitevkomiteed täidavad seda tööd mitterahuldavalt. 1.aprilliks pole traktrorid, autod ja masinriistad masin-traktorijaamadesse veel kohale toodud, pole varutud vajalikke kütteainetagavarasid. MTJ pole sugugi kindlustatud kütteainetagavaraga. Alles äsja on hakatud sõlmima lepinguid talupoegadega põllutööde läbiviimiseks.

Hobu-masinriistade laenutuspunktide juhatajad pole veel kõikjal kohtadel, ning veel pole kõikjal varutud ruume nende majutamiseks. Tegelikult pole asutud hobuste ja inventari ostmisele, elu- ja teiste majapidamisruumide korraldamisele ja on veel rida teisi puudusi.”

Kui siis suure hilinemisega osa traktorijaamu jõudis tegeliku töö juurde, siis tõendas rida kurbnaljakaid ebaõnnestumisi uute traktorijuhtide puudulikku ettevalmistust oma kutse alal. Nii läks suur osa traktoreid rikki juba esimestel tööpäevadel, mis tuleb osaliselt kirjutada ka Nõukogude Vene masinate puuduliku konstruktsiooni arvele. Näiteks pidid Järva-Jaani masin-traktorijaama piirkonnas tööle rakenduma 13 traktorit, kuid sellest arvust jõudsid põllule vaid 11 masinat, sest üks masn ei saabunud üldse kohale ja teine osutus vigaseks juba enne traktorijaama õuest väljasõitmist! Tööle asunud 11 masinast langesid aga 7 välja juba esimesel töönädalal.

Sama nähtus ilmnes ka teiste masin-traktorijaamade tööpiirkondades. Seisukorda ei suutnud päästa ka eratraktorid, milliseid püüti tööle rakendada „stalinetside” asemel, sest vene traktorite maaharimisriistad (adrad ja kultivaatorid) olid ebakohased meie omariiklusaegseile traktoritele ja uusmaasaajate väikestele põllusiiludele. Nii kujunes olukord, et teoorias ette nähtud 3-4 hektaari asemel suutsid MTJ-ide traktoristid oma „tugevajõulise traktoriga” päeva jooksul künda vaid 0,3 ha, seega tuntavalt vähem kui oskuslik kündja künnab päeva jooksul kahehobuse adraga. Samal ajal aga kirjutasid kommunistlikud ajalehed „stahhaanovlastest”, kes tegevat päevas 120 ha „pehmet kündi”.

Suuri puudusi esines niihästi põllutööriistade ja -masinate korrashoiu kui ka töö tehnilise teostamise ja kütteõlide kasutamise alal. Neid puudusi ei salanud maha isegi kommuinistlik ajakirjandus.

Nii kirjutas „Kommunist” oma 10.juuni numbris Vändra MTJ-i töö kohta: „Täiesti lubamatult on talitatud Vändra MTJ-mas. Väärtuslik randaal lasti seal 10-päevalise töötamise järel juba kõlbmatuks muutuda. Randaali rummud lasti läbi kuluda, sest keegi polnud vaevaks võtnud kontrollida nende õigeaegset määrimist. Sama Vändra MTJ kõik neli traktorit olid 6.juunist seismas ja ootasid remonti, sest nendega oli hooletult ümber käidud.”

„Kommunist” nr.129 avaldab kirjutise Jõhvi MTJ-i kohta, kus tuuakse muu hulgas ette järgmist: „Traktor on ka sageli seisnud. Näiteks seisis 15.skp. traktor kütteaine puudumise tõttu terve päeva. 23. ja 24.skp. seisis sama traktor väikese rikke tõttu poolteist päeva... Kuigi rikke kõrvaldamiseks palus traktorist saata väikese tagavaraosa ja tegi seda õigeaegselt, saabus osa poolteist päeva hiljem. 26.skp. oli jällegi tööseisak, ja seda bensiini puudumise tõttu.”

„Kommunisti” 22.juunil 1941.a. ilmunud numbris kirjutab punasest Venest kohale tellitud „eriteadlane” M. S a f o n o v :

„Mille muuga kui ainult juhatajate vastutustunde puudumisega võib seletada seda, et Taebla MT-jaam (direktor sm.Viitars, vanem mehaanik sm.Põld) üles harides ainult 105,1 ha ühe traktori kohta, kulutas 4000 kilogrammi põletusainet üle normi...”

Sellelaadilisi kirjutusi ilmus korduvalt punase ajakirjanduse veergudel 1941.a. kevadel.

Traktoristide võhikluse tõttu ei pööratud mingit tähelepanu ka künnisügavuse reguleerimisele vastavalt mullastikuoludele. Nii pöörati surnud mullakihid maapõhjast pealispinnale, mis kisub viljasaagid alla mitmeks aastaks. Selle tõttu püüdsid ka uusmaasaajad traktorite kasutamisel piirduda peamiselt kultivaatori tööga, vältides 5-hõlmaliste traktoriatrade tööd. Suur osa uusmaasaajaid aga hoidis aupaklikku kaugusse kommunistide poolt üleskiidetud põllumajanduse mehhaniseerimise „hüvedest” ja MTJ-i põllutööriistade-masinate pargi tööjõu kasutamisest.

Kevadise põllutööhooaja lõppedes kujunesid masin-traktorijaamade töötulemused üpris nigelaks. Hoolimata sellest, et igas jaamas oli poliitilise propaganda teostamiseks ametisse seatud rohkearvuline ametnike pere (igas MTJ-is „tegutsesid” alaliselt direktor, direktori abi, vanemagronoom, nooremagronoom, vanemmehhaanik, nooremmehhaanik, mitmeliikmeline kantselei-personaal) ja jaama kohta oli tegeliku töö tegijatena ette nähtud 40-50 traktoristi, ei suudetud teostada murdosagi oma suurtest kavatsustest.

Dokumentide hävitamise tõttu MTJ-i direktorite poolt pole asjaomased asutused suutnud kindlaks teha MTJ-de ja nende allüksuste HMLP-de (hobu-masinriistade laenutuspunktide) tööulatust, kuid punaste asutuste ja juhtivate tegelaste poolt must-valgel esitatud andmeil (vt. ajakiri „Põllutöö ja Karjakasvatus” nr.6 lk.321 ilmunud kirjutis „Eesti NSV põllumajanduse olukord esimeseks nõukogude aastapäevaks”) on 25 masin-traktorijaama poolt haritud (kõik tööd pehmele künnile ümber arvestatud) ca 16 000 ha põldu. Kui pidada silmas, et selle töö teostamiseks oli rakendatud ümmarguselt 1500 inimest, 4500 hobust ja 200-250 traktorit 65 tööpäeva jooksul, siis selgub, kuivõrd nigelaks kujunesid MTJ-ide töötulemused 1941.aasta kevadisel põllutööhooajal, mis kommunistide kinnituse järgi pidid kujunema pöördelise tähtsusega ettevõtteks „kodanlise Eesti mahajäänud põllumajanduse ülesehitamisel”.

Võttes arvesse asjaolu, et kogu meie põllupindala ületab milj. ha (1939.a. põllumajanduse loenduse andmeil oli meil põldu 1 117 684 ha), millisest arvust üle 200 000 ha jagati välja uusmaasaajatele, selgub, kuivõrd armetut osa etendasid masin-traktorijaamad „töötavate talupoegade” abistamisel maaharimisel ja põldude seemendamisel, harides kevadisel põllutöö hooajal üles vaid 16 000 ha maad.

Kuidas kommunistid aru said põllumajanduse mehhaniseerimise ja „uuemate tehniliste saavutuste” kättesaadavaks tegemisest ja „kodanlise Eesti mahajäänud põllumajanduse” ülesehitamisest, seda peegeldab kujukalt tõsiasi, et muude põllutööriistade hulgas oli masin-traktorijaamadesse toodud ka 5 hobuse veojõul töötavat viljapeksu „masinat”.

Sõja puhkemisel Suur-Saksamaa ja Nõukogude Vene vahel anti masin-traktorijaamade direktoritele käsk kogu põllutööriistade-masinate pargi evakueerimiseks Venesse, kuid üksikute traktorijuhtide ennastsalgava tegevuse tõttu õnnestus siiski päästa 38 traktorit, nendest 31 linttraktorit ja 7 ratastraktorit.

Kui masin-traktorijaamadel peale 2-3 erandi puudus majapidamine, siis hobu-masinriistade laenutuspunktide juurde asutati 30-100 ha-sed majapidamised, kasutades selleks lahkunud sakslaste ja suuremate talude maid. Kogusummas võeti 23 hobulaenutuspunkti alla 400 talu või taluosa ümmarguselt 12 000 ha maaga.