Talude tükeldamise tegelikule teostamisele asuti 1940.aasta hilissügisel. 2.oktoobril 1940 avaldati Rahvakomissaride Nõukogu ja kommunistliku partei keskkomitee määrus, mille alusel tulid sundvõõrandamisele; 1)eraomanike maad, mis 23.juulil 1940 ületasid 30 ha suuruse alammäära, 2)kirikute ja usuühingute maad, 3)kõik maatükid, mis 23.juulil 1940 kuulusid aadlikele või endistele aadlikele, 4)linnade ja omavalitsuste maad.

Sel teel loodud riiklik maafond lubati esijärjekorras kasutada maata või vähese maaga talupoegade maaga varustamiseks ning teises järjekorras riiklike suurmajapidamiste – sovhooside – loomiseks.

Üldisest sundvõõrandamise reeglist tehti erand vaid üksikuile tõuloomade sugulava-majapidamistele, samuti ka paremaile sordivilja- ja heinaseemnekasvatuse majapidamistele, millised talud pidid kommunistlike agraarpoliitikute tõekspidamise järgi moodustama oma väärtusliku loommaterjali ja sordiviljaga alusvara tulevikus rajatavaile ühismajapidamistele – kolhoosidele. Mitmekordse valiku ja sundvõõrandamise all väljajäetavate talude arvu vähendamise järel tehti erand vaid 196 üle 30 ha suurusele talumajapidamisele, mis otsustati jätta tükeldamatult talupidajaile ajutiseks kasutamiseks.

Maade sundvõõrandamise ja talude tükeldamise tegelik teostamine tehti ülesandeks maakondade ja valdade maakomiteedele, milliste komiteede tööst olid kohustatud osa võtma ka põllutöö rahvakomissariaadi esindajad asjatundjatena. Kogu töö juhtimist ja järelevalvet teostas selleks moodustatud peakomitee Tallinnas. Sundvõõrandamise määruse rakendamise eeskirja kohaselt võeti suuremad talud tervikuna riigi valdusse riigimõisade – sovhooside – moodustamiseks, kusjuures endistele omanikele ei jäetud kasutamiseks ainsatki hektaari maad. Nii võõrandati riikliku maafondi tervikuna 3779 talumajapidamist, kuna 32 891 talul lõigati ära 30 ha ületav osa.

Bolševistliku maareformi teostamisel ei peetud kinni 30 ha suurusest alammäärast. Nii lõigati 3268 talul tükid ära, hoolimata sellest, et talude suurus oli alla 30 ha.

Sundvõõrandamisel arvati riigimaadest maafondi ainult 24 935 ha, samal ajal aga võõrandati 703 maaüksust omavalitsustelt ja 301 maaüksust kirikutelt. Üldse arvati sundvõõrandamisel riiklikku maafondi 758 358 ha, millisest arvust talundeilt võõrandatud maa moodustas 578 000 ha ehk 18,5% Eesti põllumajanduslikult kasutatavast maast.

Toodud andmetest selgub, et ligi 1/3 kogu Eesti talumajapidamistest pidi „kulaklik-jõukate” majapidamistena loovutama oma maid „kehvik-talupoegade maanälja” rahuldamiseks.

Samal ajal aga tõendasid punased võimukandjad tegudega, et nad ei mõtlegi teostada oma hüüdlauset „Maa rahva kätte”. Eelkõige äratas tähelepanu, et riiklikust maafondist moodustati 113 riigimõisa-sovhoosi, ümmarguselt 47 000 ha pindalaga. Bolševike andmete järgi oli maasoovijaid 96 675 isikut, kuid maad anti kogusummas 52 994 isikule, neist 26 487 said oma valdusse uustalundid, kuna 26 507 väikepõllupidajale anti juurdelõikeid, keskmiselt 4,6 ha majapidamise kohta.

Kogusummas jagati sundvõõrandamise teel moodustatud 758 358 hektaarisest riiklikust maafondist välja 403 855 ha, kuna ülejäänud 354 503 ha jäeti riigi korraldusse. 1939.a. põllumajandusloenduse andmeil oli Eestis talumajapidamistele kuuluvat maad 3,13 milj.ha, kuid bolševistliku maareformi teostamise järel vähenes talundite maa-ala 2,77 milj. hektaarile. Need andmed tõendavad, kuidas kommunistid mõtlesid ellu viia oma hüüdlauset „Maa rahva kätte”. Võttes tegelikult maaharijalt ära tema eraomandusse kuuluva maa, koondasid nad suure osa sellest riiklikku maareservi, et seda hiljem kasutada riikliku ja kolhoosliku põllupidamise sisseseadmiseks.