Tartumaa osa metsavendade ajaloos kujuneb mitmeti keskseks, see on kantud paljudest heroilistest episoodidest.

Iseloomustav on aga, et siin esinevad kontrastidena uhked ja täiuslikud võidusaavutused ning samas traagilised kaotused, kus masendava ülevõimu vastu võitlusse sunnitud salgad hävivad viimse meheni. Olgu sellistena meenutatud Ulila jõujaama edukas kaitsmine, samas aga 6 Valguta metsavenna sangarlik surmavõitlus, edasi Tartu lahingute uhked päevad, kuid siis jälle Vaimastvere meeste traagiline lõpp Lustiveres, kus punaste poolt mõrvati 14 metsavenda.

Sellegi maakonna metsavendade käekäik kujunes üldmaakondlikus mõttes väga erinevaks.

Lõunaosas teostusid sündmused paari hoogsa päevaga, jõudes oma haripunkti Saksa vägede saabumisel Tartusse 12.juulil, põhjaosas aga tuli Punavägedest üle ujutatud aladel kõige raskemais tingimustes oodata juuli viimaste ja isegi augusti alguspäevadeni, mil 8. ja 9.augustil viimaste Tartumaa territooriumi osadena vabanesid Avinurme ja Lohusuu.

Lõuna-Tartumaa vabanemine teostus üldises punaste taganemishoos, mis peatus alles Emajõe joonel, kusjuures maakonna lõunaosa puhastamisel olulist ja vahel ka otsustavat osa etendasid kohalikud metsavennad ja nende üksused, kes kõikjal olid võimu haaranud juba 1-3 päeva enne sakslaste saabumist. Kuid mitte üksi võimuhaaramine ei olnud Tartumaa metsavendadele, keda siin üldiselt partisanideks kutsuti, iseloomulik, vaid vallutatud positsioonide sitke ja kindel käespidamine, vaatamata sellele, et tuli tagasi lüüa korduvaid, ülekaalukate jõududega teostatud rünnakuid.

Nagu kõikjal mujal, tekkisid ka Tartumaal esimesed metsavendade salgad küüditamise päevadel juunikuu keskel, kusjuures lisajõude hakkas metsadesse valguma kohe sõja puhkemise järel.

Esimesi vere-ohvreid oma kodumaa eest tõid Tartumaa metsavennad 1.juulil Võrtsjärve ääres, Valgutas, kus punased toimetasid üht laiaulatuslikumat haarangut selles maakonnas.

Võrtsjärve idapoolsel kaldal, Suuresoo, Mustjärve ja Pillsoo metsades varjas end palju metsavendade salgakesi, kes tahtsid end säilitada oma kodumaa otsustavate tundide tarvis. Kohalikke punaseid võimumehi häiris metsavendade olemasolu aga sedavõrd, et Tartu sõjaväevõimudele anti teateid, nagu kubiseks Võrtsjärve ümbrus hästirelvastatud eestlaste jõukudest ja saksa parašütistidest.

Selle tulemusena sõitis 1.juulil Tartust veoautos ja 5 omnibussis välja umbes 300 punaarmeelast ja hävituspataljonlast politrukkide juhtimisel, kaasas peale püsside ja käsigranaatide ka kerge- ja raskekuulipildujad. Asuti teostama haarangut Valguta küla ja Võrtsjärve vahel, 5 kilomeetri ulatuses otsiti läbi ka kõik talude hooned.

Pärast asjatut tuhnimist taludes pöörasid punased küla taga asetsevasse metsa, mis ümber piirati, kusjuures haarangut teostas umbes 200 meest. Selles metsas oli varjul 8 metsavenda, kelle peidupaik nüüd avastati. Meestele avati tuli kuulipildujaist ja püssidest. Kuna metsavendadel oli olemas relvi, võtsid nad lahingu julgesti vastu. 2 meest neist saadeti luurele, selgitama taganemisvõimalusi. Enne nende tagasijõudmist aga olid ründajad kohalike punaste poolt juhitud juba metsavendade seljataha.

Algas lootusetu heitlus 6 metsavenna ja neist enam kui 30 korda arvukama vaenlase vahel. Metsavennad ei andnud end elusalt vangi. Nad võitlesid viimse padrunini ja viimse meheni, kusjuures piiraval vastasel oli rohkesti kaotusi.

Esimesi metsavendade-poolseid üritusi toimus 2.juulil Ahjas, kus sealsed metsavennad sel päeval võtsid üle Ahja vallamaja ja postkontori ja heiskasid neil Eesti lipud. Sel päeval oli nimelt ümbruses kuulutatud välja kutsealuste mobilisatsioon, kes pidid ilmuma Tartusse. Varem metsadesse varjule läinud mehed saatsid oma saadikud kutsealuseid hoiatama ja juhtisid need metsadesse. Sel moel saadi abivägesid kogu ümbruskonna metsavendade peres ning Ahja vallamaja ülevõtmise järel teostati ka Võnnu vallamaja ülevõtmine.

See toimus 4.juulil, kusjuures arreteeriti kohapealsed punased ning täitevkomitee tegelased. Kuigi vallamaja oli relvastatud metsavendade valduses, tuli see siiski veel samal päeval maha jätta, sest Võndu ilmus venelaste regulaarväeosa. Lisaks saabus 5.juulil kohale veel 100-meheline hävituspataljoni üksus Tartust. Vallamaja ülevõtjaid metsadest mitte leides nad lahkusid. 7.juulil aga oli uus hävituspataljonlaste salk kohal, seekord 30 meest. Nendega tekkis metsavendadel lahing Lääniste parvel. Tunniajalise tulevahetuse järel tekkis metsavendadel laskemoona puudus, kuid üsna õigel ajal saabus Ibastest abiks 6-meheline metsavendade salk, tuues kaasa ka laskemoona. Ühendatud jõul lõid metsavennad omapoolsete kaotusteta punased põgenema. Viimased jätsid maha veoauto, autobussi, kaks kuulipildujat ja muid relvi. 9 langenud vastase hulgast leiti dokumentide järele lätlasest punane Riia kohtuprokurör, elukutselt endine kingsepp. Haavatuid oli vaenlasel 8.

Kui sakslased 12.juulil Võndu saabusid, oli metsavendadel moodustatud 63-meheline partisaniüksus.

Üks varasemaid vallamaja ülevõtmisi teostus metsavendade poolt samuti 4.juulil Peipsi ääres Meeksis. Selle eelsündmusena oli 3.juulil Järveseljal Tartu Ülikooli õppemetskonnale heisatud Eesti lipp ning moodustatud ümbruskonna meestest partisanide üksus, mis levitas isegi üleskutset üldiseks vastuhakuks venelastele. Seejärel kui ümbruskonna kommunistid olid arreteeritud, sõitsid partisanid 4.juuli varahommikul ülikooli õppemetskonna autos Meeksi vallamaja juurde. Vallamaja oli tühi, kuna täitevkomitee oli põgenenud üle järve Venemaale. Vallamaja lipuvarras sai seejärel taas tagasi Eesti lipu.

Kuid sellele järgnes rida raskeid võitlusi. Metsavennad käisid Mehikoormas ja Pedaspääl, kus vallutati vene vaatluspost ja piirivalve kordon, saades saagiks relvi. Tulnud tagasi Meeksisse, märgati aga Vene rannas paatide liikumist. Üks suundus Mehikoormale. Selgus, et see oli venelaste dessantpaat ning sellega astuti ägedasse tulevahetusse. Paat pöördus lõuna poole, kuid saatis dessandi siiski rannale. Maale tulnud dessandiga toimus lahing, kus venelased kaotasid 5 meest surnutena ja üks sai haavata. Ülevõimu eest partisanid lõpuks taganesid, kuid ka venelased pöörasid Mehikoormasse ning, sealt kaasa võttes kommunistlikke perekondi, sõitsid ära Venemaale.

8.juulil aga toimus Meeksi metsavendadel uus lahing. Tartu suunast ligines Mehikoormale 9-meheline punaväelaste jõuk, keda rünnati Mehikoorma surnuaia kohal. Lahingus 2 venelast langes, 7 aga andsid end vangi.

10.juulil tegid venelased veelkord katset üle järve tulla, kuid löödi Meeksi partisanide tulega tagasi. Kui 12.juulil lõpuks sakslased Meeksisse saabusid, valitses siin kord ja rahu.

Suuremaiks metsavendade opereerimiskeskusteks kujunesid Lõuna-Tartumaal veel Elva ja Otepää, millistes piirkondades metsavendade koondumisi toimus juba juulikuu algul.

Elva ümbruses tegutses 9-12 mitmesuguses suuruses metsavendade gruppi. 3.juulil toimus selles piirkonnas rida vallamajade ülevõtmisi metsavendade poolt. Esimene sellelaadne üritus toimus Rannus 3.juulil kell 11.45, mil kohalikud metsavennad, teades, et Vene väeosi ligiduses ei ole, asusid relvastatud rünnakule. Punased üritasid esialgu vastupanu, kuid põgenesid varsti vallamaja ligidal asuvasse metsa. Nende kadudes heisati vallamajale Eesti lipp ning asuti korraldama uut vallavalitsust. Vallamaja jäi lõplikult metsavendade valdusse ning nende minekul uutele retkedele ümbruses asusid vallamaja valvama vanemad peremehed jahipüssidega.

Samal päeval, s.o. 3.juulil, võeti metsavendade poolt veel ette rünnak Puhja vallamajale, kusjuures eesmärgiks oli vallamajas asuvate relvade kättesaamine. See üritus õnnestuski ning nõnda said metsavennad 5 sõjaväe vintpüssi ühes laskemoonaga. Samal päeval ettevõetud katse vallutada Konguta vallamaja aga ebaõnnestus ägeda vastupanu tõttu, kusjuures metsavendadel oli 2 langenut ja 2 haavatut.

Umbes samaaegselt hakkasid aktiivsust üles näitama ka Otepää ümbruse metsavennad. Kutsuti kokku nõupidamine Pühajärve Poslovitsa rannale. Nõupidamisel otsustati esialgu olla tagasihoidlik, kuna ümbruses oli veel suuremaid punaseid jõugruppe, kuid samas koostati ka kavad edaspidiseks tõsisemaks tegutsemiseks. Ühtlasi loodi side Pilkuse ja Pühajärve metsavendadega, kellest viimased olid juba 3.-4.juulil teostanud kohalike punaste tegelaste arreteerimisi, paigutades neid vahi alla ühte suuremasse, kõrvalises paigas asuvasse tallu.

Sama piirkonna metsavennad teostasid 5.juulil Paluperas õige tõsiste tulemustega ürituse.

Tolleks päevaks oli Palupera jaama kokku käsutatud ümbruskonna mootor- ja hobuveokid. Oodati nimelt Valga poolt hävituspataljonlaste rongi, mille saabumisel oleks ümbruskonnas lahti läinud suurem röövimine ja põletamine. Selle toetamiseks oli Tartust Palupera alevikku saabunud ka umbes 50 ratsamiilitsat.

Kohalikud metsavennad käsikäes raudteelastega otsustasid oodatava hävitusrongi kraavi lasta. Sellele mõttele viis neid Paluperast Puka poole raudteeäärsele põllule langenud Saksa lennukipomm, mis oli jäänud lõhkemata. Pommi tassisid nüüd mehed raudteele ja asetasid ta liiprite vahele kaevatud sügavasse auku. Mürsk pandi lõhkema kivilõhkumiseks kasutatavate lõhkeainete ja tule abil. Plahvatusest tekkis raudteele 5 meetri sügavuse ja 7 m läbimõõduga auk, kusjuures rööpad laiali paisati ja mitmekümne meetri pikkuselt ära painutati.

Tulemuseks oli see, et teekäänaku taga asuvat purustust õigeaegselt mittenägev vedurijuht kihutas kogu hävituspataljoni rongiga kraavi. Sama rong oli teel Paluperra maha põletanud Sangaste ning süüdanud Puka jaamahoone. Rongil oli ees 2 vedurit ning selle järel 2 lahtist platvormi, mis olid täis püsside ja kuulipildujatega varustatud läti ja leedu tšekiste. Klassivagunites istusid lõuna poolt põgenevad punategelased. Rongi vedurid jooksid kraavi rusudeks ning ka platvormidest ei jäänud järele muud kui rauakolu ning pilpaid. Klassivagunid jooksid samuti rööbastelt maha ja üksteise sisse. Katastroofi kohal sai surma vähemalt 100 hävituspataljonlast. Nende haarangust ümbrusele ei tulnud enam midagi välja ning ka ratsamiilitsad kihutasid Tartusse tagasi.

Rongi kraavilaskjate tabamiseks ümbruses tehtud otsimisel tabati teel koju üks asjaosaline ning lasti huupi maha. Teised ei sattunud keegi bolševikkude kätte.

Nende metsavendadele palavate ning tegevusrikaste päevade veel tähtsamaks saavutuseks kujunes Ulila elektrijaama päästmine.

Puhja ja Rannu metsavennad, olles teostanud oma vallamajade ülevõtmised, liikusid edasi Elva, kust oli tulnud teateid, et on oodata hävituspataljoni rünnakut. Elvas aga selgus, et hävituspataljonil olevat kavatsus Stalini käsu kohaselt õhku lasta Ulila elektrijaam. Autodel Elva sõitnud metsavennad otsustasid nüüd kiiresti tegutseda. Koos Elva metsavendadega sõideti otsekohe Rannu kaudu Ulilasse, kuhu jõuti 8.juuli õhtul kell 9. Ulilas oli aga ees juba kümmekond kohalikku metsavenda, kellel oli juba seljataga esimene võitlus Ulila pärast. Mehed olid Nasja külas löönud puruks vabrikule hävitusplaanidega ligineva kümnemehelise punaväelaste salga.

Juurde tulnud metsavendadest korraldati elektrijaama ümbruse kaitse ning siis alati hoonete puhastamist juutidest, kes pidid korraldama vabriku õhkulaskmist ning end seal nüüd varjasid. Vabriku eesruumis tekkis tulistamine, kusjuures üks metsavend surma sai. Samas langes ka 2 juuti, kuna ülejäänud põgenesid keldrisse, tulistades sealt edasi. Jooksma lastud vee abil sunniti nad alla andma.

Elektrijaama vallutamisel kõrvaldati masinaruumist ligi 1000 kg lõhkeainet.

Kuid järgmisel hommikul tuli metsavendadel vabrikut veel korduvalt kaitsta. Tartust sõitsid hävituspataljonlased, punaväelased ja läti miilitsad 3 veoautol vabrikut tagasi vallutama. Ründajad peatusid vabriku ligidasel sillal, kuhu metsavendade poolt oli üles seatud purustatud ja määritud Stalini pilt. Samal ajal antud kogupauk tõi ründajate rivisse kohe 5-6 langenut. Üht veoautot maha jättes põgenesid punased, kuid kordasid rünnakut paari tunni pärast uuesti. Seekord oli neid kuni 60 meest. Tulevahetuses langes neist 18, ilma et metsavendadel omapoolseid kaotusi oleks olnud. Nähes rünnaku asjatust, põgenesid punased Tartu suunas tagasi. Ulila elektrijaama kaitsesid Puhja, Elva, Rannu, Rõngu ja Tähtvere mehed.

Samal päeval, s.o. 9.juulil puhkes aktiivsusse kogu Tartu ligem ümbrus. Sellest päevast alates oli organiseeritud metsavendade salkadel vaid üks suund – Tartu poole. Sinna kiskusid mehi abistamismõttega juba üksikud puhkenud tulikahjude kumad, kuid veel enam teadmine, et siin oli kogu Eesti süda, mille hoidmine ja säilitamine igale eestlasele oli tähtsamaks ülesandeks. Teel Tartu poole aga tuli võita palju raskusi ning aidata kohapealseil partisani üksustel puhastada ümbrust ringikihutavaist ja kramplikult hävitamiskäsust kinnihoidvaist punastest jõukudest.

Elvas toimus suurem metsavendade kogunemine 9.juulil, mil siin ka võim üle võeti. Punased võimumehed põgenesid ise minema juba varahommikul, kohutatud omaeneste soomusrongist, mis jaamas teostas pöörangute õhkulaskmist. Kell 7 hommikul hakkas mehi Elvasse kohale valguma, tuli ka rohkesti ümbruse metsades peidus olnud ohvitsere, kes võtsid juhtimise oma peale. Lõunaks oli koos vähemalt 100 teotahtelist meest ning organiseeritud valve sildadel, raudteel ja ladude juures.

Sama toimus ka Peedul, Nõos ja Ropkas.

Tartu poole ruttavaile metsavendade salkadele oli Elva otsekui sõlmpunktiks, kus ühineti. Siit kaudu siirdus Tartusse ka Otepää meeste üksus. Otepää mehed olid võimu Otepääl lõplikult üle võtnud 10.juuli hommikul, heisates Eesti lipud linnavalitsuse ja tuletõrje majal. Samaks ajaks oli Otepääle kogunenuid juba 70 partisani ümbrusest. Kpt.Talpak otsustas väiksema meestesalgaga veoautol Elvast luurele sõita. Sellest väikse salgaga alatud sõidust kujunes aga välja ligi kaks kuud kestnud sõjasõit, mis lõppes 28.aug. Tallinnas, kus kpt.Talpaku väeosa marssis Eesti lippude lehvides pealinna majade vahele. Elva läbinult ühines seesama salk 10.juuli õhtul Nõos Valga koolipoiste rühmaga ja Ropka teel salgaga, mida juhatas pärastine Lõuna-Eesti partisanide ülem major Kurg, kusjuures Tartusse jõuti 11.juulikuu päeva esimesel tunnil.

Nõos toimus kohalikel metsavendadel esimene kokkupõrge punaväelastega 9.juulil pärast võimu ülevõtmist. Lühikese tulevahetuse järel Kulbi lohus taandusid punaväelased kiiresti. Sama päeva õhtul takistas väljapandud valvemeeskond Tartust tulevaid bolševikke Nõo surnuaia juures püssitulega. Ka siin bolševikud taandusid ruttu.

Järgmisel, s.o. 10.juuli hommikul seisis Nõo metsavendadel aga uus katsumine ees. Kell 8 saabus Tartust veoautol 50 hävituspataljonlast, kes tahtsid purustada Tõravere silda. Jüriste ülesõidukoha juures astusid metsavennad hävitamise takistamiseks julgesti lahingusse. Kahetunnise tulevahetuse järel bolševikud taandusid, jättes maha 1 surnu ja 1 haavatu ning viies kaasa mitu surnut ja 6 haavatut.

Esimesele rünnakule järgnes punaste poolt aga peatselt uus. Selle pealetungi purustasid Nõo mehed omapoolse vasturünnakuga. Ka seekord punased pidid taanduma, viies kaasa surnuid ja haavatuid. Nõo partisanide sitke ja vankumatu vastupanu nõudis neilt ohvriks 2 langenut ja 1 haavatu.

Ropka vallas asus suurem metsavendade koondis Kurelaane metsas, kus peidus rohkesti endisi Eesti ohvitsere. 10.juulil salkkond metsavendi ründas Ropka vallamaja juures Tartust 2 veoautol välja sõitnud bolševikkude üksust, mis koosnes 60-st mehest 2 raskekuulipildujaga. Tulevahetuses ilmnes bolševikkude sedavõrd suur arvuline üleolek, et metsavendadel tuli taanduda. Punased aga sõitsid edasi Nõkku, kus neid omakorda ootas sealsete partisanide püssituli. Olles Nõost tagasi löödud, põletasid bolševikud Tartu poole tagasi kihutades vihaga maha Ropka valla vaestemaja, kuhu põlesid sisse ka majas viibinud vallavaesed.

Tartusse tagasi löödud hävituspataljonlaste ja punaste kannul ruttasid linna ka metsavennad kõikjalt ümbrusest. Juba varem asutatud Tartu põrandaalustel gruppidel oli väljaastumise korraks sõja algpäevist alates loodud side Rõngu, Kambja, Elva, Rannu, Puurmanni, Haaslava ja Vara metsavendadega.

9.juulil punaste poolt teostatud Kivisilla õhkulaskmine oli üldsignaaliks väljaastumisele. Tartu hakkas kihama ja keema, majad lõuna pool Emajõge ehtisid end Eesti lippudega. Nende au kaitseks oli end valmis ohverdama sadasid eesti mehi. Kõike seda aimati ja tunti otsekui õhust ka kaugemal ümber Tartu.

Esimese väljaspoolse abijõuna saabus Tartusse Tähtvere ja Vorbuse partisanide grupp 10.juuli hilisõhtul. Pisut hiljem jõudsid pärale Otepää, Palupera ja Valga mehed, edasi Elva, Ropka ja Nõo partisanid. Järgnevail päevil jätkus meeste vool pidevalt kõigist Lõuna-Eesti valdadest. 12.juuliks, mil Tartu saabus suuremaid Saksa väeüksusi ning missuguseks ajaks lõuna pool Emajõge asuv osa Tartust oli eestlaste oma jõududega vabastatud, tegutses Tartus 600-meheline partisanide pataljon 4-s lahingukompaniis.

See oli metsade vägi, mis koos oma linnade võitluskaaslastega oli asunud kujundama eestlaste maa saatust oma soovide kohaselt.

Teine punkt Tartu kõrval, kuhu Lõuna-Eesti metsavendade võitlussalku kokku valgus, oli Võrtsjärve Jõesuu rajoon. Siit kippusid Emajõe joonel jõe taha tõmbunud punased regulaarväed uuesti tagasi valguma, kuna neid polnud takistamas mingit tõelist jõudu. Esimese tõkke neile lõid Puhja, Rannu, Konguta, Elva, Rõngu, Valga ja isegi Kanepi ümbrusest kokku kogunenud salgad.

Pinevamad tõrjelahingud suurte vene ülevõimuliste masside vastu kestsid siin 13.juulist kuni 22.juulini ning külg-külje kõrval võitlesid siin juba Lõuna-Eestis kindlasti formeeritud omakaitse üksused ning juhuslikult kohale sattunud metsavendade salgad.

Esimesteks Jõesuu kaitsjateks kujunesid mehed, kes olid kogunenud Ulila elektrijaama päästmisele ning seal kõik rünnakud edukalt tagasi löönud. Nimelt toodi neile üksustele Rannust teade, et Jõesuu silla ümbruses on suurem venelaste koondumine, kes tahavad teostada rünnakut ümbrusele. Ulilasse valvet maha jättes ruttasid kohalviibivad partisanid Jõesuusse.

Selgus, et silla juures oli umbes 500 punaarmeelast üle jõe tulnud. Nendega sattus tulevahetusse 60-meheline partisanide üksus, lüües venelased üle jõe tagasi. Vastasel oli langenute ja uppunutena 25-meheline kaotus. Põgenemisel jätsid punaarmeelased maha püsse, käsigranaate ja padruneid. Partisanide poolel langes 2 meest ning üks sai haavata.

Selle lahingu järel korraldati kohe kaitsejoon Emajõe Rannu-poolseile kallastele ja võeti valve alla ka Jõesuu sild. Natuke aega pärast lahingut oli valvejoonele asunud partisanidel võimalus päästa 4 venelaste kätte vangi langenud sakslast. Sündmus leidis aset umbes 100 m sillast eemal, põhja pool Emajõge. Nimelt nägid kaitsejoonel varjus olevad partisanid mööda teed sõitmas Saksa kergesõiduautot 4 saksa sõduriga. Jõudnud silla ligidusse, auto peatus järsku ning sellele järgnes kohe tulistamine püssidest. Sakslased olid langenud vangi põhja pool jõge opereerivale punaarmeelaste salgale.

Lõuna pool, sündmuspaiga läheduses peidus olevad eesti partisanid nägid nüüd, kuidas vangilangenud sakslased riietati lahti ning viidi luhale mahalaskmiseks. Nähtavasti tahtsid venelased vangilangenute riideid saada tervelt enda käsutusse. Luhale viidud 4 sakslase järel kõndis 7 laskevalmis püssidega venelast. Kuna kogu see rühm oli eesti partisanide tulejoonel, otsustati sakslased iga hinna eest päästa.

Valgete käesidemetega said eestlased mahalaskmisele viidavatele märku anda, nõnda et need kõik momentaalselt pikali viskasid. Sel hetkel paukusid eestlaste püssid ning 6 venelast langes kohe surnutena. Seitsmes venelane, kes osutus politrukiks, pääses esimestest laskudest põgenema. Jooksul haavas ta püstolilasuga veel üht maaslamavat sakslast ning püüdis seejärel sakslaste hulka käsigranaati heita. Õnneks see ei lõhkenud. Samal ajal tabas teda ühekorraga 7 eesti partisanide kuuli.

15.juulil toimus samas Jõesuus järgmine kokkupõrge punaväelastega. Vastane ründas 600-700-mehelise jõuga partisanide kaitsejoont. Seekord oli nendel olemas juba 250-300-meheline üksus vastu panna ning viietunnise heitluse järel visati vastane tagasi. Viimasel oli kaotusteks 80-100 surnut, omal langes 3 meest, üks suri hiljem haavadesse ning 2 sai haavata.

Sellele rünnakule järgnes aga nädala jooksul rida uusi, kus vaenlane kuni 1200-mehelise üksusega püüdis läbi murda. Ta löödi iga kord tagasi metsades varustatud partisanide sitke vastupanuga.

Põhja-Tartumaal tuli metsavendadel pikemaks veninud vabastamisaja tõttu näha mitmeti raskemaid päevi kui mujal. Seetõttu kandis metsavendade tegevus siin rohkem varjamisiseloomu kui aktiivse väljaastumise palet. Viimaseid sündis siiski sõjapäevade algul, kui veel polnud selge vabastamisoperatsioonide kujunemine. Tugevamaid metsavendade üksusi tekkis siiski Jõgeva ümbruses ja ka mujal.

Esimeseks suuremaks salgaks siin oli Siimuste metsavendade grupp, mis tegutses vilunud sõjaväelaste juhtimisel. Seegi grupp avaldas esimesi aktiivseid samme juba 3.juulil, mil sellised toimusid spontaanselt üle kogu Tartumaa. Grupp ise oli moodustunud juba juunikuu küüditamiste päevil arreteerimiste ähvardusel metsa põgenenud kaitseliitlastest ja teistest rahvuslikest tegelastest. Mobilisatsioon kutsealustele tõi metsavendade üksusele tubli täienduse ning peidust väljatoodud relvade abil sündis täiesti löögivõimeline grupp. 3.juulil vallutas see esimese aktiivse väljaastumisena Siimuste vabriku, vahistades seal leiduvad kommunistid. Vabriku ligidal maanteel tekkis ka tulevahetus punaväelasega, kellelt saadi esimese sõjasaagina mootorratas. Vahenditult Siimuste vabrikule järgnevalt vallutas sama grupp Jõgeva vallamaja, vahistades täitevkomitee esimehe.

Nende sammude järel teostati metsavendade poolt patrullsalkade asetamine maanteedele. Sel kombel langevad peagi metsavendade kuulidest Tartust Siimuste kommunistidele appi saadetud 2 punast miilitsameest-mootorratturit. Järgnevail päevil vallutati veel mitu mootorsõidukit ühes suuremate õli- ja bensiinitagavaradega, nii et üks masin võidi koguni laenutada Vaimastvere metsavendadele.

Kuid 6.juulil on Siimustel juba kohal haaranguks välja saadetud punaväelased. Neid on terve suur omnibussitäis ning nad asuvad küla ahelikus läbi otsima. Sellisele ülejõule ei pea Siimuste metsavennad mõistlikuks vastu hakata ning nad taanduvad Niinesaare metsa. Punaväelased aga lahkuvad tühjade kätega, viies kaasa ainult 2 maanteel vahistatud kohalikku elanikku, kes hiljem Tartu vanglas langesid veretöö ohvreiks.

8.juulil saabub haaranguks kohale läti miilitsamehi ja tšekiste. Neile astuvad Siimuste partisanid vastu. Haarajaid on 70 meest heas relvastuses. Tekkinud tulevahetuses langeb neid aga 8. Partisanid kaovad metsa ilma omapoolsete kaotusteta, kusjuures lätlased ei julge neid enam jälitada.

Pärast haarangut siirdus siimuslaste salk Põltsamaa ligidale Umbusi rappa, mille ümbrusse jäädi kuni 23.juulini, teostades kogu aja piirkonna puhastamist kommunistidest. Vaenlasega juhtus alatasa kokkupõrkeid, kuid metsaelus vilunud mehed lipsasid tõsisemaist haaranguist alati välja. 23.juulil läks neil korda ühineda Sadukülas pealetungiva Saksa üksusega.

3.juulil haarasid kohapeal võimu ka Vaimastvere metsavennad, kes sellekohase otsuse tegid Pedjal peetud koosolekul. Relvastatud salgana mindi vallamajja, kus täitevkomitee ja miilits kuulutati arreteerituiks ning paigutati vahialustena ühe ligidase talu aita. Vallamaja ülevõtmisel saadi saagiks 5 sõjaväepüssi ühes padrunitega.

Selle ürituse järel paigutati kohe teedele relvastatud valve, samuti jäi vallamaja valve alla, ja kuna Tartumaa täitevkomitee nõudis ümbruse valdadelt telefonogrammiga Tartusse hobuseid, siis andsid Vaimastvere partisanid omalt poolt igale vallale telefonogrammi, kästes hobused viia mitte Tartusse, vaid Vaimastveresse. Nõnda päästeti hulk hobuseid punaste kätte sattumast.

6.juulil palusid Laiuse metsavennad Vaimastverest abi, olles raskes võitluses Punaväe regulaarüksustega. Vaimastverest mindigi 22 mehega abiretkele. Teele sõideti autol, mis enne seda oli Siimuste salgalt saadud.

Vaimastvere meeste abi oli sedavõrd tõhus, et Mõra veski piirkonnas toimunud 4-tunnises lahingus punaarmeelased taandusid, jättes maha surnuid ja sõjasaaki. Kuid oma kodukohast, Vaimastverest, pidid partisanid siiski välja tõmbuma, sest ka sinna marssisid sisse suured bolševike regulaarüksused. Metsavennad lahkusid kodukülast koos kõigi perekondadega ning tõmbusid Endla rabasse, kaasa võttes ka kommunistlikud vangid, keda oli kokku 22 isikut.

Endla rabades suudavad Vaimastvere metsavennad end säilitada kuni koduküla vabastamiseni 29.juulil sakslaste poolt. Kuid siis juhtub traagilisim seik Tartumaa metsavendade loos – pärast ümbruse vabastamist sakslaste poolt on aga Tapiku rabadesse jäänud venelaste väeosi, kelle kätte 2.augustil sattub 14 Vaimastvere metsavenda. Nad mõrvatakse venelaste poolt viimseni.

Vaimastvere naabruses tegutsenud Laiuse metsavennad näitasid üles samavõrdselt sitkust ja vaprust. Nende valduses seisis pikemat aega kogu ümbrus, kuni alles väljatoodud suured Punaväe regulaarüksused sundisid neid positsioonidelt taanduma. Siingi teostus esimene väljaastumine 3.juulil, mil metsavennad otsustasid takistada kohalike punaste põgenemist ning neid arreteerida. Selleks tulistati põgenevat miilitsameeste autot ning võeti üle vallamaja ja telefonikeskjaam, arreteerides ühtlasi tähtsamad kommunistid.

Ümbruskonna kaitseks pealetungi vastu Jõgeva poolt lasti õhku Jõgeva – Laiuse vahel Saare soo sild, ning kui see bolševike korraldusel oli teemeistri poolt surmaähvardusel parandatud, teostati õhkulaskmine uuesti.

Metsavendade staabiks kujunes Laiuse kirikumõis, kusjuures kirikutorni kasutati vaatluspunktiks. Staapi tulid telefoniühendused metsavendade eelüksustelt, mis asusid Kantkülas, Kivijärvel ja Mõrakülas, nõnda et terve ümbrus oli metsavendade kontrolli all.

Laiuse metsavendade teeneks on ka Kuremaa mõisa kõrgeväärtusliku karja äraajamisest päästmine. Seda oldi bolševikkude käsul juba teostamas, kui Laiuse metsavennad relvastatult vahele astusid ja karja mõisa tagasi saatsid.

Samal ajal, kui Laiuse partisanid puhastasid ümbrust kommunistidest, tungis rüüstav Punaväe üksus naabruses asuvasse Sadalasse ning Jõgevalt saabus teade valmisseatud punaste autode karavanist. Varsti teatas ka Kantküla eelpost Laiuse suunas sõitvast kahest veoautost punaväelastega. Viimased olid saanud purustatud silla ületada ning sundisid metsavennad võitlusse lagedal Mõra sool.

Kuigi lahingu kestel Punaväele saabus abiks veel üks veoautotäis mehi, jäid võitjaiks Laiuse partisanid, keda omakorda olid toetama tulnud Vaimastvere mehed. 7 tundi kestnud lahingu tulemusena said metsavennad saagiks 3 veoautot, 3 kergekuulipildujat, püsse ning laskemoona. Punaväel oli 12 surnut ja 2 haavatut. Metsavendadest sai haavata 4 meest, kellest 1 langes haavatult vangi ja mõrvati.

Järgmisel päeval saabusid kohale aga nii suured punased regulaarüksused, et Laiuse vaprad metsavennad olid sunnitud taanduma Pedja rabasse. Ka siit jätkasid nad kogu aja vastase ründamist. Kui sakslased 24.juulil saabusid Laiusele, oli metsavendadel selle ajani võetud 34 vangi.

Energiliselt tegutsesid metsavennad ka Saare vallas, kus 3.juulil tehti katse vallamaja ülevõtmiseks. Lipuvardasse heisatigi Eesti lipp, kuid samas sõitis kohale hävituspataljoni auto, mille ülekaalukas ja kuulipildujatega varustatud meeskond metsavennad taganema sundis. Kuni 25.juulini varjasid mehed end ümbruse metsades, ilmudes välja Saksa jõudude saabumise järel.

Põhja-Tartumaa Peipsi-äärsetest valdadest omas energilisemaid mertsavendade salku veel Alatskivi, kus samuti 3.juulil vallamajas võim üle võeti ning Eesti lipp vanal ajaloolisel Alatskivi lossil lehvima pandi

Kallaste miilitsa-brigaadide ja Petseri hävituspataljonide masendava ülejõu eest pidid aga Alatskivigi mehed varju otsima metsades. Tekkisid terved metsavendade laagrid, nagu näiteks Padakõrve laager, kus end varjati kuni rinde saabumiseni Alatskivile.

Ka kõigis teistes valdades oli sündmusi, mis moodustavad ühise aheliku Tartumaa metsavendade sitkes võitlusloos ning kinnitavad veelkord eestlaste vabadusiha ja armastust oma kodumaa vastu.