Tartumaal, kolmandal Liivi lahe ja Peipsi järve vahelisel lõunast põhja viival sildalal, arenesid sõjasündmused alul üldiselt nagu kahel esimesel, s.o. nagu Pärnu- ja Viljandimaal. Rindejoone peatumisega kujunes olukord aga erinevaks, Pärnu- ja Viljandimaal jäi rinne peatuma keset normaalselt asustatud põllumaid. Tartumaal peatus rinne Peipsit ja Võrtsjärve ühendaval pehmete kallastega Emajõel, millel peale mõne kitsa ülekäigu väljaspool Tartut jääb soodsamaks ülekäigukohaks õieti linn ise. Võrumaal ja Valgamaal üle piiri tulnud Saksa vägede edasiliikumine arenes kiirelt. Kolmandal päeval jõuti Tartumaa piiridesse. Meie metsavendade-omakaitselaste toetusel oli edasiliikumine eriti kergendatud ja mõne päevaga oli Saksa sõjaväe poolt kõrvaldatud selle õitsva maa kohalt hävituspataljoni, NKVD-meeste ja Punaväe hävitamisoht. Omakaitselased väljastpoolt Tartut aitasid kõikjal kaasa, et bolševike vastane rindejoon võiks kanduda 10.juulil Emajõe üldjoonele ja sellel püsida. Lõplikult vabastamata lõuna pool Emajõge jäid esialgu veel Tähtvere ja Mäksa vallad.

Metsavendi ja pakkupugenuid oli Tartumaal ja linnas rohkesti. Organiseerimine oli linnas alanud aegsasti. Enne sakslaste tulekut olid metsavennad-omakaitselased teinud Tartumaal tõhusat tööd. Võnnus võtsid metsavennad vallamaja üle ja vangistasid täitevkomitee 4.juulil. Seejärel tekkis 7.juulil kohalesõitnud karistussalgaga metsavendadel-omakaitselastel tulevahetus. Kaotusi oli seejuures ainult karistussalgal., kes taandudes jättis peale 9 surnu maha veel veoauto, autobussi, 2 kuulipildujat, 9 püssi ja laskemoona. Neli päeva hiljem, 11 juulil oli Võnnu metsavendadel veel tulevahetus punaväelastega, kel oli kaotusi 1 surnu ja 7 vangi ja kes jätsid maha 9 püssi. Sakslased jõudsid Võnnu 12.juulil. Ahjas võeti vallamaja ja postkontor üle 2.juulil ja omakaitse organiseeriti 4.juulil. Meeksis võtsid omakaitselased vallamaja üle 4.juulil. Seejärel oli kolmel korral kokkupõrkeid Punaväega: 4.juulil dessandiga Peipsi ääres, 8.juulil 9-mehelise punaväelaste salgaga ja 10.juulil üle järve tuleva venelaste salgaga. Tegevuse juures oli omakaitselastel kaotusi esimesel korral 1 haavatu ja teisel korral 1 surnu. Vastane kaotas esimesel korral 5 surnut ja 1 haavatu, teisel korral 2 surnut ja 7 vangilangenut ja kolmandal korral 2 surnut. Esimesed sakslased saabusid Mehikoormasse 12.juulil. Pühajärve vallas vangistasid metsavennad-omakaitselased 3.ja 4.juulil kohalikud kommunistid. Võim võeti üle 10.juulil ja vallamajas ning ümbruskonnas heisati Eesti lipud. Sakslased saabusid 14.juulil. Veski vallas võtsid omakaitselased võimu üle ja vangistasid kommunistlikud tegelased 10.juulil. Sakslased jõudsid kohale 14.juulil. Otepääl võeti omakaitselaste poolt võim üle ja lipp heisati linnavalitsuse hoonele 10.juulil. Otepäält sõitis kohe veoautol välja omakaitselaste salk vabastama Tartut, kuhu saabus 10.-11juuli keskööl. Puhja vallas vallutasid metsavennad 3.juulil vallamaja, kust said 5 vintpüssi ja laskemoona. Konguta vallas metsavendadel vallamaja ülevõtmine aga äpardus ja neil oli kaotusi (2 surnut ja 2 haavatut). Rõngu vallas asetasid metsavennad 5.juulil Palupera jaama juures raudteele lõhkemata lennukipommi ja lasksid raudtee õhku. Valgast tulev hävituspataljonlaste rong jooksis purustatud kohalt rööbastelt maha. Purunes 2 vedurit ning 13-14 vagunit. Inimkaotusi oli hävituspataljonlastel üle 100 mehe surnute ja haavatutena. Hävituspataljonlastel olid Palupera mõisa vastu käsutatud veoautod ja kahehobuseveokid, millega kavatseti sõita terrori-ja rüüsteretkele. Üks raudteelane mõrvati hiljem rongi katastroofi pärast. Nõos võtsid metsavennad vallavalitsuse ja postkontori üle 9.juulil. Niisama võeti vallamajad üle Puhjas, Kambjas, Kongutas, Rõngus ja Rannus. Peale võimu ülevõtmist Nõos oli omakaitselastel kokkupõrge 9.juulil Kulbilohus punaväelastega, kes kiirelt taandusid. Õhtul oli tulevahetus Tartust tulnud bolševikega Nõo surnuaia juures, kus bolševikud taandusid. 10.juuli hommikul algas uus võitlus Järiste ülesõidukoha juures Tartust saabunud 50 hävituspataljonlasega, kel oli kavatsus purustada Tõravere silda. Kaks tundi kestnud tulevahetus oli omakaitselastele edukas. Vastasel jäi maha 1 surnu ja 1 haavatu. Ära viidi aga 6 haavatut ja mitu surnut. Vähe hiljem ründasid bolševikud uuesti, kuid ei saavutanud samuti edu. Omakaitselastel oli selles viimses Nõo kokkupõrkes kaotusi 2 surnut ja 1 haavatu. Vastane taandus, viies kaasa suurema osa oma surnuid ja haavatuid. Ropka vallas ründasid Kurelaane metsavennad 10.juulil vallamaja juures Tartust kahel veoauol Nõosse sõitvat 60-mehelist bolševike salka. Ülekaalu ees tõmbusid metsavennad metsa. Nõos tagasilööduna põletasid bolševikud tagasiteel maha Ropka vallamaja ja vaestemaja koos vallavaestega. Puhja vallas oli omakaitselastel pikem võitlus Ulila elektrijaama vallutamise juures 9.juulil. Vallamaja ülevõtmise järel saadi andmeid, et bolševikel on kavatsus elektrijaam õhku lasta. Kiirelt astuti tegevusse. Elektrijaamale läheneva 10-mehelise punaväelaste salga likvideeris Puhja omakaitselaste salk Näsja külas. Samal ajal üritasid jõujaama vallutamist Ulila mehed, keda toetasid Tähtvere ja Puhja omakaitselased. Tulevahetus kestis kuni 10.juuli kella 9.00-ni. Siis olid viimased keldris vastupanu avaldanud ja allandmisest keeldunud juudid uppunud sinna juhitud veest. Selle tegevuse juures oli kaotusi: omal 1 surnu ja 1 haavatu, vastasel 4 surnut. Tulevahetuse ajal, 10.juuli öösel, kell 01.00, püüdis jõujaamale läheneda veoautotäis bolševikke. See abistamiskatse tõrjuti tagasi. Seejärel üritasid bolševikud veel 3 korda ründamist, kuid löödi peale paaritunnist võitlust kaotustega tagasi. Jõujaama kaitsmisest võtsid osa peale eelnimetatute veel Elva, Rannu ja Rõngu omakaitselased. Elva ümbruses oli metsavendi üle kümne grupi. 1.juulil korraldas umbes 200-300-meheline punaarmeelaste salk Valguta metsavendadele haarangu. Kuus metsavenda jäi haardesse, kellest viis sai surma ja kuues langes haavatuna piirajate kätte ning arvatavasti mõrvati. 9.juulil võeti bolševikelt võim üle kogu Elva ümbruskonnas. 9.juulil kell 04.00 laskis Paluperast tulev soomusrong Elva jaamas õhku rööpmeid, veetorni ja Elva raudteesilla. Tugevate kärgatuste mõjul põgenesid bolševike tegelased linnast autodel ja omnibussidel Tartu suunas. Metsavennad võtsid võimu üle kõigis Elva ümbruse valdades. 10.juuli õhtul oli Elva ümbrus kindlasti omakaitselaste käes ja funktsioneerisid omavalitsused. Samal õhtul sõitis Elvast välja omakaitselaste salk Nõosse, ja võtnud veel kaasa Elva ja Nõo mehi, sõitis Tartut vabastama.

Tartus oli režiimi eest pakkupugenute arv suur ja varakult alustatud ka omakaitse-mõtteliste registreerimise-organiseerimisega. 3.juulil valmis linna vallutamise kava, kuid jäädi ootama selleks soodsat silmapilku. 9.juulil kl. 06.30 lasksid bolševikud õhku Kivisilla. Seejärel lahkusid täitevkomitee ja kompartei linnast. Silla õhkulaskmine oli signaaliks omakaitselastele kiiremaks tegutsema hakkamiseks. 9.juulil loendati Tartus organiseeritud omakaitselasi 300. Samal päeval leidsidki aset esimesed väljaastumised. Rüütli tänaval sai surma mootorrattur-miilitsamees, Tähe tänava lõpus oli omakaitselastel tulevahetus miilitsameeste ja punaväelastega. Keskpäeval lasti õhku Ropka laskemoonalaod. Üks püsside panipaik oli aga terveks jäänud ja sealt said omakaitselased 350 püssi. 9.juuli õhtul määrati väljaastumise algmomendiks Vabadussilla õhkulaskmine, s.o. jõuvankrite liikluse katkemise moment kahe jõekalda vahel. Ööseks jäi esialgselt kujunenud staapi alaline valve ja loodi side üksikute salkade vahel. Ööseks loodi ka linnas korrapidamine vabatahtliku tuletõrje patrullide poolt, et ära hoida rüüstamisi ja muid korrarikkumisi. 10.juuli hommikul jätkati ettevalmistustöid. Luurelt saadi teade, et Riia maanteel Tiisikuse Ravila juures on umbes 300-meheline Punaväe jõuk. Vangistatud hävituspataljoni mehelt saadi andmeid hävituspataljoni kohta. Kell 09.30 ilmusid aga mõned veoautod eelmisel päeval maha jäetud NKVD maja ja end. Kaitseliidu maja ette. Autodes kohale ilmunud hävitupataljonlased võtsid mõlemad majad oma alla. Kuna omakaitselaste staap Tervishoiu Muuseumis sattus seega liiga hädaohtlikku ümbrusse, siis vahetati asukohta. 10.juulil keskpäeval oli omakaitselastel tulevahetus miilitsaga Kesk tänava lõpu ja Võru tänava rajoonis ning kella 16.30 ümber kokkupõrge haarangule tulnud miilitsaga Piiskopi väljakul. Kella 17.00 ümber ilmusid ootamatult Võru tänavale kaks Võrust tulnud Saksa luureautot. Vastuastunud miilitsatest sai kaks kohapeal surma, kuna teised vahistati. Kuni Riia tänava mäeni edasi liikudes lasksid sakslased vahistatud miilitsaid autode ees joosta. Saksa autode ilmumine oli kõikjal märgiks aega viitmata tegevusse astuda. Üllatunud punaväelased, miilitsad ja hävituspataljoni mehed osutasid küll mitmel pool vastupanu, kuid bolševikele ootamatult tärganud omakaitse kiirus ja aktiivsus sundis vastaspoole kiirelt alistuma ja põgenema. Sama resoluutsusega kõrvaldati ka peiduurkaist tulistavad juudid ja bolševike käsilased. Lühikese ajaga oli linnaosa lõuna pool Emajõge omakaitselaste valduses. Endisele Kaitseliidu ja teistele majadele kerkisid Eesti lipud. Staabi asukohaks jäi „Puhk & Poegade” harukontori hoov Riia tänava mäe juures. Mehi tuli kõikjalt kokku, puudu oli vaid relvadest. Tuli hakata korraldama linna plaanikindlat kaitset. Tänavanurkadele pandi välja postid, loodi side virgatsite abil komandopunktidega Ropka linnaosas, kesklinnas ja mujal tegutsevate võitlussalkadega ja omavahel, korraldati jõekalda valvet, et bolševikud ei pääseks jõe põhjakaldalt jõe lõunakaldale jne. Sellega oli Tartu lõunakallas vaba bolševike hirmuvalitsusest ja jäigi vabaks, olgugi et tuli veel kanda suuri ohvreid ja suuri pingutusi.

Kell 21.00 lasksid bolševikud õhku Vabadussilla. Omakaitselaste aktiivsus ja Saksa luureauto ilmumine jõe lõunakaldale olid segadusse viinud ülekaaluka vastase jõud jõe vastaskaldal. Silla purustamisega ühest küljest kõrvaldati omakaitselastele hädaoht ja teisest küljest võeti bolševikelt võimalus, mis oleks aset leidnud soomusmasinate sillast ülepääsmise korral. Kell 22.30 lahkusid Saksa luureautod Tartust. Linna kaitsele asusid ööseks kehvalt relvastatud Tartu omakaitselaste salgad mõnesajamehelises koosseisus. Peale keskööd aga saabus abisalku maaorganisatsioonidest (kesköö paiku Vorbuse metsavennad-partisanid, vähe hiljem Otepää, Palupera, Nõo 35-meheline metsavendade koondsalk ja 30 Valga omakaitselast-partisani; kella 01.00 paiku saabusid Elva, Ropka, Nõo omakaitselaste salgad). Öö läbi kestis intensiivne tegevus. Juurdetulijad paigutati Emajõe äärde positsioonile ja osalt linna puhastama ägedamaisse vastupanukohtadesse. Hommikul kella 03.00-06.00 viibis linnas Saksa luurepatrull sildade luurel.

Päeva kestel, 11.juulil, üritas vastane jõest ületuleku katseid Tähtvere ja Ropka linnaosades. Need korduvad katsed löödi omakaitselaste-partisanide poolt edukalt tagasi. Linna sees jätkati puhastusaktsiooni rüüstajate ja redust tulijate vastu. Õhtul kell 19.00 saabus esimese Saksa eelosana kohale Tartu Välikomandantuuri 20-meheline rühm. Saksa Välikomandant saabus Tartu 12.juuli hommikul ja sama päeva jooksul jõudis kohale ka suuremaid Saksa üksusi. Algas kaks nädalat kestnud Tartu tõrjesõda, kus õlg-õla kõrval võitlesid saksa sõdur ja eesti omakaitselane.

Sakslaste tuleku järel kujunes välja tõrjesõda või positsioonisõda Emajõe joonel. 12.juulil formeeriti senised partisanisalgad Tartus neljaks kompaniiks ja allutati ühele pataljoniülemale. Tuleb märkida, et Tartumaal kutsuti metsavendi-omakaitselasi harilikult partisanideks. Tartumaal tegutsevad omakaitselased-partisanid allutati Tartumaa partisanisalkade ülemale. Emajõe positsiooni kaitsele asusid sakslased koos omakaitselastega. Tartu omakaitselased asusid rindel Tähtvere mõisast kuni Ropka mõisani, tõrjudes tagasi nimetatud mõisade all paljud ületulekukatsed. Linna hoiti vastase poolt kogu aeg suurtükitule all. Paljud majad süüdati võitluste esimestel päevadel kommunistlike tegelaste poolt. Võitluste keerises hävisid tules terved kvartalid, majade grupid ja palju üksikuid hooneid. Omakaitselased kaotasid Tartu kaitsel 19 meest langenutena ja 13 meest haavatutena. Saksa osadel oli samuti kaotusi. Sakslaste kõrval oli omakaitselasi Emajõe alamjooksu kaitsel veel Sarakuste mõisast kuni Kastreni. Selles rajoonis oli tegevus väike ja omakaitselastel oli kaotusi ainult 3 meest haavatutena. Rindelõigus Vorbuse mõisast kuni Kärevere sillani oli tõrjetegevusel koos sakslastega umbes 250 omakaitselast, kes olid kogunenud Tartust, Tähtvere vallast, Elva ümbrusest ja Valgast. Ägedamaid võitlusi oli siin Kardla küla rajoonis, kus bolševikud püüdsid üle jõe pääseda. Siin langes 3 ja sai haavata 2 omakaitselast. Teiste omakaitselaste gruppide kaotusi Emajõe kesk- ja alamjooksul pole teada. Raskemaid võitlusi Emajõe ääres oli omakaitselastel aga Võrtsjärve juures Jõesuu rajoonis, kus tegutsesid Puhja, Rannu, Konguta, Elva, Rõngu ja Valga omakaitselased. Esimesel tõsisemal kokkupõrkel 13.juulil õnnestus omakaitselastel päästa bolševike käest 4 vangilangenud sakslast. Tegevusest osavõtnud 60-st mehest sai surma 2 ja raskesti haavata 1 omakaitselane. Vastane kaotas langenute ja uppunutena 25 meest. Järgmine kokkupõrge Jõesuus toimus 15.juulil. Vastane ründas 600-700 mehega 250-300 kaitsejoonel asuvat omakaitselast. Viietunnise ägeda võitluse järel löödi vastane tagasi. Omal oli kaotusi 3 langenut, 1 haavadesse surnu ja 2 haavatut. Vastane kaotas surnutena umbes 80-100 meest. 20.juulil muutus lahingutegevus jälle eelnevaist päevadest aktiivsemaks. Vastasel oli seal üle 1200 võitleja meie omakaitselaste 240 mehe vastu. Vihasemaid võitlusi oli Verevi küla juures, kus üle jõe tungida püüdval 600-mehelisel vastase salgal oli kaotusi langenutena 50 meest. Omakaitselased kaotasid selle vastu 4 meest langenutena ja 1 mehe haavatuna. Seejärel lahingutegevus jätkus siin veel 21. ja 22.juulil. 23.juulil taandus vastane Jõesuu rajoonist ja kontakt temaga kadus. Tartu alt lahkusid Punaväe osad 25.juuli hommikul. Sellega olid lõppenud võitlused Emajõe joonel. Emajõe kaitsejoone võitlustest võttis osa peale Tartu linna ja Tartumaa omakaitselaste veel omakaitselaste salku Petserist, Valgast ja Võrust. Nad võitlesid mitmesugustel aegadel pea kõigis lõikudes: Petserist 29-meheline rühm võitles koos sakslastega Emajõe joonel Kavastu ja Mäksa vahel 21. kuni 29.juulini. Võrumaalt Valgjärve omakaitse grupp tegutses 11.kuni 22.juulini Võrtsjärve Jõesuus, võttes osa kõigist sealseist lahingutest; Kanepi omakaitse 19-meheline grupp tegutses Tartu linnas ja hiljem võttis võitlusest osa Kardla juures; Võru 40-meheline koondrühm tegutses retkedel 20. ja 21.juulil Lämmi järve ääres ja Praaga rajoonis (käis veel Mehikoormast üle järve Pnevo külas); Võru 25-meheline õppurrühm tegutses retkel 27.juulil Piirissaarele; Kanepi 18-meheline omakaitse üksus võttis osa lahingutest 12. kuni 25.augustini Emajõe kaitsejoonel Mäksa rajoonis, teostades vahepeal, 19.augustil haarangu Piirissaarele, Valga omakaitselaste väiksem grupp, tegutsedes koos sakslastega, oli 11.juulil lühikest aega valveteenistuses Emajõe ääres; Valga omakaitse 30-meheline grupp võttis 13.juuli paiku osa esiteks lühikesest võitlusest Emajõe ääres (madruste rühma vastu), seejärel võitlusest Verevi küla juures, tegi seejärel retke Pedja jõe suudmesse, 15.juulil võtsid Valga omakaitselased osa 11 tundi kestnud Jõesuu lahingust.

Asetus Emajõe kallastel nõudis Tartult raskeid sõjaohvreid. Kaks nädalat kestnud võitluse keerises kaotas linn hiljem toimunud loenduse andmeil tulekahju tagajärjel 1007 hoonet. Moodsa sõja tallermaana nii pika aja kestel oleks kahjud võinud olla veelgi suuremad (võrdlusena võiks mainida meist mitte väga kaugel asunud Vene linnu Smolenskit, Staraja-Russat, Novgorodi ja Soltsõd, mis on täiesti varemetes). Kuid ka Tartus on tules hävinenud ulatuslikud rajoonid, peaasjalikult linna keskosas. Varemetes on põhjapoolne Emajõe kallas sildade ümbruses, rajoon Barclai de Tolly mälestussamba – Vanemuise joonest Emajõe poole, Tiigi tänava äärne koos Maarja kiriku ümbrusega, rajoon raudteejaama ja Viljandi tänava vahel ja palju väiksemaid rajoone mitmel pool.

Rindejoone peatumise järel Põhja-Pärnumaal, Põhja-Viljandimaal ja Emajõe joonel võttis sõjategevus teise ilme. Nimetatud maakondade põhjaosa ning Põhja-Eesti vabanemine toimus üksikute lahingoperatsioonide tulemusena. Maakondade ja valdade vabastamise aeg olenes siin operatsiooni eesmärgist ja suunast, mitte aga, nagu varem, vabastatud alade lähedusest.

Vastase Emajõe põhjakaldalt eemale tõrjumiseks ja tema jõudude hävitamiseks võttis Saksa väejuhatus juuli viimasel kolmandikul ette suurema haardeoperatsiooni: Võhmast ja Kolga-Jaanist kui baasist üle Põltsamaa, Jõgeva, Laiuse Peipsi äärde. Selle lähteala kindlustamiseks laiendati aga varem bolševikest puhastatud maa-ala põhja suunas Vändra aleviku vallutamisega 16.juulil, Rae vallutamisega 17.juulil, Särevere mõisa vallutamisega 18.juulil ja Kabala valla puhastamisega 19.juulil. Põhja-Viljandimaa ja Põhja-Tartumaa vallad ja asulad vabanesid selle haardepealetungi kiirete hüpete juures bolševike võimu alt järgmiselt: Lustivere, Põltsamaa, Pajusi – 22.juulil; Laeva, Kursi, Kaarepere, Jõgeva – 23.juulil; Kuremaa, Voore, Kasepää, Torma, Laiuse – 24.juulil; Pala, Mustvee, Sadala – 25. juulil. Sellega oldi jõutud laial rindel välja Peipsini. Suuremaid võitlusi oli sellejuures Laiusel.

Teisest küljest ületasid Saksa väed 24.juulil Kavastu juures Emajõe, et liikudes mööda Peipsi läänekallast põhja poole sulgeda kotisuu. Siin langesid samal ja järgmisel päeval sakslaste kätte Varnja, Kolkja, Kallaste; 25.juulil suletakse haardering Omedu jõe ääres. Sellega vabanes 25.juulil ka Tartu linna põhjapoolne osa kaks nädalat märatsenud vaenlase hädaohust ja samal ja järgmisel päeval vabanesid ka kõik kottijäänud ala vallad peale Saare valla (25.juulil Saadjärve, Äksi ja 26.juulil MaarjaMagdaleena, Kudina, Laeva ning Jõgeva linn ja Kallaste linn). Saare vallas kestis aga kottijäänud vastase vastupanu likvideerimine „Kalevipojast” tuttavaks saanud Kääpa jõe ümbruses veel mõned päevad ja sellega jõuti lõpule 31.juulil. Kottijäänud vastase inimjõude arvestati üle 10 000 mehe ühes rikkaliku sõjamaterjaliga. Operatsiooni lõpu paika jäävad tunnistama küll kokkukuhjatult, küll üksikult esinevad purustatud Punaväe veokite, relvade ja laskemoona riismed.

Sama operatsiooni ajal nihutati tagala ja külgkaitse kindlustamiseks rindejoont mõnevõrra edasi ka põhja suunas. Nii vallutati 24.juulil Türi linn ja Särevere vald, 25.juulil Imavere vald, 26.juulil Mustvee linn ja Lohusuu alev. Vastane oli takerdunud selle operatsiooni ajal Endla järve ümbrusse. Algas uue koti valmistamine. Nüüd haarati Mustvee – Torma rajoonist eelosade teravikuga loodesse. 30.juulil vallutati Salla vald ja Avanduse valla lõunaosa koos Simuna alevikuga, 31.juulil lõplikult Avanduse vald ja Rakke vald ning 1.augustil Väinjärve vald. Koigi valla vallutamisega 1.augustil lääne suunast suleti selle Endla järve ümber kujunenud koti suu. Vaimastvere valla vallutamisega 2.,augustil likvideeriti kotisolevate Oonurme juures purustatud väeosade riismed koos suure vooriga. Selle viimase pesa likvideerimisel mängisid peaosa kohalikud metsavennad-omakaitselased.

Põhja-Tartumaal tegutsesid metsavennad-partisanid sama innuga kui mujal. Siin oli aga tegutsemisaeg palju pikem. Põhja-Tartumaa kubises suurtest Punaväe üksustest, mis takistas metsavendade tegevust laiemas ulatuses. Tugevamad metsavendade salgad, kes tegutsesid organiseeritult ja pidasid omavahel sidet, tekkisid Jõgeva linna ümbruses Siimuste metsas, Vaimastveres ja Laiusel. Siimuste metsavennad vallutasid 3.juulil Siimuste vabriku ja võtsid üle Jõgeva vallamaja, vangistades seejuures vabriku juhtivad jõud ja hävitades järgmisel päeval kaks miilitsameest. Väljaastumisele järgnesid 6.ja 8.juulil haarangud bolševike poolt. Tekkinud tulevahetusel, 8.juulil, kaotasid haarajad 8 meest langenutena. Metsavendade salk ühines 23.juulil Sadukülas sakslastega. Vaimastveres võtsid metsavennad 3.juulil üle vallamaja, kus nad vangistasid kommunistlikud tegelased. Sellele järgnesid vastase haarangud tugevate jõududega ja metsavennad olid sunnitud tõmbuma tagasi Endla rabasse. 14 redusolevat Vaimastvere metsavenda tabati Punaväe poolt 2.augustil ja tapeti Lustivere valla põhjatipus Udukülas.

Saksa väed saabusid Vaimastverre 29.juulil (vald vabastati lõplikult 2.augustil). Laiuse metsavennad, umbes 30 meest, astusid aktiivselt välja 3.juulil, võttes üle Laiuse vallamaja ja telefonikeskjaama. Seejärel vangistati kommunistlikud tegelased. Metsavennad kindlustasid endid kirikumõisa ümbruses. 6.juulil ründasid metsavennad kaht Punaväe veoautot Mõra sool. Pooletunnise tulevahetuse järel saabus venelastele abi kolmandal veoautol. Tulevahetuse jätkamisel hakkas metsavendadel laskemoon lõpukorrale jõudma. Olukord oli muutunud hädaohtlikuks. Parajal momendil saabus aga abijõude Vaimastvere metsavendadelt. Ühise rünnakuga löödi vastane põgenema. Ligi 7 tundi kestnud „Mõra lahing” lõppes metsavendade võiduga. Saagiks saadi 3 veoautot, 3 kergekuulipildujat, peale selle püsse ja laskemoona. Metsavendadel oli 4 haavatut, kellest üks langes vastase kätte ja mõrvati. Vastasel oli 12 langenut ja 2 haavatut. Järgmisel ööl saabusid kohale tugevad Punaväe üksused. Metsavennad tõmbusid Pedja rabasse, kust edaspidi rünnati vastast veel sageli. Kokku võeti seal metsavendade poolt 34 vangi. Sakslased saabusid Laiusele 24.juulil. Peale mainitute tegutses metsavendi pea kõigis Põhja-Tartumaa valdades, kus toimus ka õhuvaatluspostide ülevõtmisi ja ajutisi vallamajade vallutamisi. Laiemas ulatuses ei omanud see tegevus aga erilist tähtsust. Seega toimus Põhja-Tartumaa lõplik vabastamine 23. kuni 29.juulimi, välja arvatud Avinurme ja Lohusuu vallad, mis vabastati, esimene 9. ja teine 10.augustil.