Esimene noorsoo-esietendus, Leida Tarmeli „ V a n a i s a j u t u s t u s „ tuleb 24.novembril. Kavalehelt loeme esimest korda „Natsionaliseeritud Draamateater” ja väljaandjana figureerib „Ühendatud Draama- ja Töölisteater”. „Vanaisa jutustus” on noorsoonäidend, nagu neid on mängitud ennegi, aga kavakirjutuses oli öeldud, et „näidendi põhiülesandeks on protesti äratamine inimese kurnamise vastu inimese poolt ning näidata ahnuse ja varanduste kokkukuhjamise mõttetust”.

Päris koomiline aga on lugeda, et „isegi loomad ning linnud džunglijärve kaldal jõuavad veendumusele, kuidas nemadki on kuningas Ahnele äritsemise ja rikastumise vahendiks”. Seega kuulsime esimest korda klassiteadlikest loomadestki. Noor vaatajaskond reageeris elavalt, aga temagi „klassiteadlikuks” muutumist ei olnud kuigi palju märgata.

28.novembril anti uuslavastusena „Estonias” Tšaikovski ooper „ P a d a e m a n d ”, mis oli ennegi läinud suure menuga.

Ühenduses „Padaemandaga” ei saa mööduda ühest külaskäiguetendusest, mis „Estoniale” poolenisti peale suruti. Hermani osas esines nimelt keegi Mihhail Borovski, kes teenis Balti laevastikus ja oli vist enne seda kuidagi mingisuguse teatriga ühenduses olnud. Ta teenistuskaaslased olid umbes kuuekümnekesi teatrisse tulnud ja püüdsid „klakina” metsiku aplausiga meeleolu tekitada.

See ei läinud neil aga kuigi suurel määral korda, sest Borovski jättis igas suhtes kaunis keskpärase mulje ja ta esinemine ei tundunud seetõttu küllaldasel määral õigustatud olevat. Me ei saanud Hermanit, kes meid oleks haaranud või huvitanud.

Liiga palju oli ka neid hetki, kus Borovski liigutused tundusid teatraalsed ja ühtlasi šabloonilised. Külalise ekspressiivsus aga tundus pigemini välist kui seesmist laadi.

Osa arvustust märkis „külalise” nõrgad küljed ära, „Rahva Hääles” aga ei lasknud peatoimetaja J.Ottender ilmuda kriitikat, kuigi see oli end Borovski puuduste suhtes väljendanud kaunis pehmelt.

Ottender oli üldse arg mehike ja värises mõtte juures, et ta võiks pähe saada selle eest, et ta leht ei suhtu N.Liidust tulnud külalistesse küllaldase lugupidamisega. Järgmisena tuli 12.detsembril „natsionaliseeritud” „Töölisteatris” esiettekandele eesti algupärand, August Kitzbergi „ L a u r i t s ”. Kavakirjutuses seletati:

„Kuigi kirjanik seisab kaugel marksistlikust mõtlemisviisist ning on võõras proletariaadi maailmavaatele, annab ta ometi selle näidendiga lohutu pildi kodanliku ja kapitalistliku ühiskonna mandumisest.”

„Natsionaliseeritud” „Estonias” toodi 14.detsembril uuesti lavale Reinhold Gliere nõukogude ballett „ P u n a n e m o o n ”, mis enne kommunistlikku hooaega oli suure menuga läinud 28 korda. Omal ajal oli balleti tendentsi vähendatud miinimumini, nõukogude laevast ja nõukogude kaptenist tehtud lihtsalt euroopa laev ja euroopa kapten jne. Nüüd ei pääsetud kõigest sellest loomulikult enam mööda. Tai-Hoad, hiina tantsijatarist peaosalist, pidi nüüd haarama „ülestõusu vaimustus” ja tuli anda ka apoteoos, mis omal ajal ettekande kasuks oli ära jäänud: ülestõusnud kogunevad sündmuspaigale, langetavad surnud Tai-Hoale punased lipud ja lähevad vastu päiksele. „Stalini päiksele” muidugi.

21.detsembril toodi „Draamateatri” poolt välja iirlase Sean O’Casey „ J u n o j a P a a b u l i n d ”, mida mõni aasta tagasi oli silmapaistvalt hea kunstilise menuga mänginud „Töölisteatri” õpperühm.

„Juno ja Paabulind” ei ole tendentsdraama. Kavalehes oli m.s. pooleldi etteheitvalt märgitud, et O’Casey „käesolevas näidendis ei suuda meile näidata mingit konkreetsemat juhtmõtet kapitalismi ikkes ägava töölisklassi vabanemiseks”, küll aga andvat ta meile „lääneproletariaadi olukorrast ning elust reljeefse pildi”.

See on kõik õige, ja kuna „Junos” on palju ilusat huumoritki, siis vaatad näidendit hea mõnutundega, sel eeldusel muidugi, et mängitakse enam-vähem rahuldavalt.

„Draamateatri” kõne all oleval etendusel see eeldus ei olnud täidetud. Ettekanne oli oma tasemelt lihtsalt skandaalne. Üks arvustaja kirjutas sel puhul pealkirja all „Ebaküps lavastus” järgmiselt:

„Iirlase Sean O’Casey iseendast väga huvitava „Juno ja Paabulinnu” lavastus ei kujuta hiilgavat lehekülge „E.Draamateatri” ajaloos. Kaugeltki mitte. Nii ebaküpset esinemist ei ole me oma kutselistes teatrites juba ammu näinud. Osade tekst on küll kõigil näitlejail ära õpitud. Seda teksti „esitatigi” meile. Selle kõrval saime ka tehtud „mängu”, mis näis küll olevat teataval määral läbi mõeldud, ei olnud aga küllaldaselt läbi tuntud ja läbi elatud. Ansambli, kõne all oleva lavastuse ansambli ühtekasvamisest ei ole juttugi. Seda konstateerida on seda piinlikum, et me alles võrdlemisi hiljuti nägime sama näidendit väga meeldejäävas ettekandes – „Töölisteatri” noorte omas.

Ei ole häbiks see, et keegi teeb midagi sinust paremini, küll on aga häbistav see, kui sa ei saa puhta südametunnistusega öelda, et oled kõik teinud selleks, et oma asja teha hästi. Seda aga „Draamateater” käesoleval juhul ei saa.

Olgu „telgitagustega” kuidas on, fakt on see, et „Juno ja Paabulind” ilmus publiku ette liig vara. Et säärane asi on täiesti lubamatu, seda peaks teatri komissar teadma, ja ta oleks pidanud ka vastavalt sellele talitama. Näitlejad ja näitejuht aga oleksid pidanud protesteerima selle vastu, et nende tööd serveeritakse staadiumis, mille kohaks on veel eesriidetagune.”

Peatusime selle juhtumi juures võrdlemisi pikalt seetõttu, et jällegi ilmnes käegakatsutavalt suur vahe kommunistliku teooria ja praktika vahel. Kommunistlikult ajajärgult loodeti ju ametlikult poolt eesti teatrikunsti enneolematut tõusu. Teatrite kunstiline südametunnistus ei lubanud neil lasta oma ettekannete taset üldiselt langeda allapoole senisaavutatut – eeldusel muidugi, et etendatav näidend seda kuidagi võimaldas. Seda ei tehtud aga loomulikult kommunistidest võimukandjate pärast. „Juno ja Paabulinnu” skandaal aga näitab, et on ka teisi „võimalusi”. Ja nüüd tuleme „telgitaguste” juurde, milledele kriitikas on vihjatud.

Ei ole teada, kas teatri komissar, täh.Priit Põldroos, oli ennast informeerinud „Juno ja Paabulinnu” lavastuse ettekandeküpsusest või ei, sest ta viibis rohkem „Töölisteatris”, mille komissar ta samuti oli ja mis ta südamele lähemal oli, ning kõiksugu „tähtsail koosolekutel”

Igatahes aga kaebas „Juno” näitejuht, Põldroos kinnitanud talle kategooriliselt, et „Juno ja Paabulinnu” esietendus teatri plaani (või oli see „graafik”?) kohaselt peab igal juhul olema laupäeval, 21.detsembril. Õnnetu näitejuht väitnud küll vastu, et ta lavastust selleks ajaks küpseks ei saa, aga komissari ikkagi kategooriliseks jäävale nõudmisele ei tohtinud ta muidugi vastu hakata.

Niisiis, esietendus toimus ettenähtud päeval, ilmus ülaltoodud arvustus, mille tagajärjeks oli see, et Põldroos – kas ise või kõrgemalt poolt tulnud ettekirjutuse kohaselt – võttis „Juno” kohe pärast kriitika ilmumist teatri mängukavast maha, kus ta oli juba välja kuulutatudki, ja määras uued proovid, mida ta tuli ka isiklikult jälgima – nagu oleks lavastuse küpsematuses süüdi näitejuht.

„Juno” lugu tekitas teatriringkondades suurt elevust ja oli nii mõneski suhtes päris tavaliseks hoiatuseks.

Päeval pärast „Juno ja Paabulinnu” esietendust „Draamateatris”, täh. 22.detsembril, tõi „Estonia” välja Shakespeare’i komöödia „ T õ r k s a t a l t s u t u s ”. See igas suhtes hiilgav lavastus oli kõige paremaks vahelduseks ja meelelahutuseks kõigile neile väga paljudele, kes muidu pidid kannatama nõukogude argipäeva vaimutapva rusuvuse all.

„Tõrksa taltsutus” oli viimaseks uudiseks hooaja esimesel poolel.

Vana-aastaõhtu oli kurvaks õhtuks mitte ainult „Estoniale”, vaid kõigile eesti teatrisõpradelegi. Sel päeval – just enne teatrisse minekut – arreteeriti NKVD poolt operetiprimadonna, kes pidi „Nahkhiires esinema Rosalinde osas. Seetõttu jäi opereti ettekanne ka ära, kuna seda viimsel minutil ei saadud enam millegi muuga asendada. Mõned päevad hiljem peeti NKVD agentide poolt kinni ka kaks „Estonia” meesnäitlejat, kes olid läinud vaatama, miks nende kolleeg ei ilmu teatrisse.

Õnnetu operetiprimadonna vahistamine mõjus äärmiselt masendavalt kõigisse, kes sellest kuulda said...

„Eesti Draamateatris” valitses samal õhtul ärevus, aga veidi teistsugune. Ametiühingukomitee, oli seekord traditsioonilise vana-aastaõhtu korraldamise oma kätte võtnud. See õhtu kujunes siin aga, nagu näitlejad ütlesid, „suureks madinaks”, otse rahvuslikuks meeleavalduseks.

Muuseas oli ette nähtud ka Eesti Ametiühingute Keskliidu mehe, kommunist Jaanuse kõne. Niipea aga kui ta suu avas, hakkas rahvas saalis köhima ja köhiski kõne maha, mispeale Jaanus vihaselt hüüdis: „Köhige aga pealegi, küll see köha teil kurku kinni jääb!” ning lahkus siis puldist.

Kui „vana-aasta” lausus oma deklamatsioonis lahkumissõnu (midagi vana korra kokkuvarisemisest ja minekust), puhkes publikus otse möirgamise torm, vilistati, trambiti, karjuti, nii et keegi ei kuulnud enam näitleja häält. Kuna elektrik ei lülitanud saalivalgustust sisse, sai meeleavaldus veelgi hoogu juurde, nii et tseremoonia tuli katkestada. Muidugi pidi elektrik hiljem oma „lohakuse” eest vastust andma, aga mees vabandas end sellega, et ta suures hirmus ei olevat enam midagi osanud teha.

Niipea aga kui saal viimaks valgeks tehti, vaikis publiku räuskamine ja võis esineda „uus aasta”, kellesse aga vaatajad suhtusid külma üleoleku ning põlgusega.

Pärast eeskava lõppu sai publiku mässumeel uuesti hoogu. Siirduti teatri restorani, kus lauldi isamaalikke laule ja tehti valjusti märkusi punase korra kohta. „Draamateatri” personal, kes oli heas vahekorras restorani teenijaskonnaga, sai sel õhtul kuidagi takistada miilitsa pääsmist kõrtsiruumi, mis muidu oleks nii mõnelegi mehele läinud maksma ta vabaduse. Pärast oli üks miilitsamees siiski kõrtsi saanud pugeda, aga ta visati lihtsalt välja. Enne aga seletati talle, et politseitund olevat käes, koos olevat ainult „Draamateatri” tegelased ja temal ei olevat all restoranis mitte midagi otsida.

Hiljem korraldati asja kohta juurdlus. Kuna aga teatrirahvas oli miilitsa suhtes ühel arvamisel ja keegi kedagi välja ei andnud, ei olnud sel juurdlusel nimetamisväärseid tulemusi. Rohkem sekeldusi oli selle õhtu pärast teatri ametiühingukomiteel. Ja kui komitee pärast palus luba maiõhtu korraldamiseks, heideti talle publiku meeleavaldus uuesti ette ning lubati „asja vaadata”. „Vaatamine” lõppes sellega, et luba anti, aga ainult sel tingimusel, et igasuguste ebasoovitavate juhtumite ärahoidmiseks kutsutakse käitistest kokku „organiseeritud” publik. Kuid meeleavaldusi oli sellest hoolimata maiõhtulgi.