Enne kui üle minna hooaega ettevalmistava töö ja sesooni enda vaatlemisele, pühendame oma huvi veel kolmele tähtsale küsimusele – t e a t r i t e l i i g i t a m i s e l e , p a l k a d e l e n i n g n ä i t l e j a t e „ ü h i s k o n d l i k u l e t ö ö l e ”. Kaks esimest küsimust on teineteisega seoses, sest liigist, millesse oli arvatud üks või teine teater, olenes ka ta tegelastele makstavate palkade suurus.

Nõukogude Liidus olid kõik teatrid vastavalt oma tähtsusele („juhtivad teatrid”, „kohaliku tähtsusega” jne.) jaotatud kolme liiki. ENSV kompetentsete instantside poolt oli mõeldud ja pandi ette Moskva kunstiasjade komiteele nii, et esimesse liiki oleksid kuulunud „Estonia”, „Draamateater”, „Töölisteater” ja „Vanemuine”, teise liiki „Endla” teater, „Ugala” ja Narva teater ning kolmandasse – „Säde, „Kannel” ja Kuressaare teater.

Moskva komitee, kelle nimi täies pikkuses oli „NSVL Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kunstiasjade Komitee”, ei võtnud seda ettepanekut omaks, vaid liigitas – nii jutustab sellest Semper „Sirbis ja Vasaras” 19.aprillist 1941 – meie teatrid teisiti, nii et esimesse liiki jäi ainult „Estonia”. Teise liiki pääsesid „Draamateater”, „Töölisteater” ja „Vanemuine” ning kolmandasse Narva teater. „Ugala”, „Kannel”, „Endla”, „Säde” ja Kuressaare teater aga paigutati – „linnade väiksuse tõttu ja esialgu üheks aastaks” – mingisugusesse neljandasse liiki. Huvitav on seejuures, et Nõukogude Liidus tarvitusel olev teatripersonali palgatabel n e l j a n d a liigi teatreid üldse ette ei näe!

Iga „teatritöölise” – olgu ta näitleja, administratiivjõud või lavatööline – palga suurus olenes esiteks sellest, mis liiki teatris ta teenis, teiseks aga sellest, mis kategooriasse ta oma teatris oli arvatud. Neid kategooriaid oli näit. sõnalavastuste kunstilise isikkonna („draama-artistide”) alal kuus – kõrgem kategooria, I, II, III, IV kategooria ja abijõud; ooperi ja muusikalise komöödia (opereti) artistide alal neli – kõrgem, I, II ja III kategooria. Samsugune oli lugu balletiartistidega, kuna ooperikoori alal oli lihtsalt I, II ja III kategooria. Peale selle olid olemas veel mingisugused salapärased kahekategoorilised, õ i g e väikesepalgalised „ m i m a n s i – a r t i s t i d ” – sõnalavastuse kooriliikmed.

Nõukogude Liidus tarvitusel oleva palgatabeli järgi, mida kavatseti maksma panna meilgi, kõikusid draamanäitlejate palgad esimese liigi teatris (tähendab, meil „Estonias”) 200 ja 1500 rubla vahel, muusikalavastuste näitlejate palgad 400 ja 2500 rubla vahel, kuna tantsijatele oli ette nähtud 250-1200 rubla. Seejuures oli igal kategoorial veel kaks kuni kolm alajaotust, nii et näit. esimese liigi teatri kõrgema kategooria ooperilaulja võis saada kas 1500, 2000 või 2500 rubla. „Estonias” oli ooperilaulja kõige kõrgemaks palgaks tegelikult 2000 rubla, nii et maksimumini meil millegipärast ei lastud minna.

Kõige kõrgem palk üldse teatri alal oli ette nähtud o o p e r i t e a t r i t e juhtkonnale, kunstilisele juhile (2000-3000 rubla) ja I kategooria režissöörile (1250-3000 rubla). Selgi alal ei makstud meil maksimumi, kuna Moskvas üldse oldi piinlikus seisukorras „Estonia” juhtivate jõudude palkade liigitamise suhtes. Ei teatud, mis laadi teatriks „Estoniat” lugeda, kuna N.Liidus ei ole olemas ühtki teatrit, mis nagu „Estonia” harrastaks nelja ala: ooperit, sõnalavastust, operetti ja balletti, vaid seal on iga teater kas muusika- või sõnalavastusteater.

„Estonia” teatri direktor sai 1500 rubla kuus, teatri kunstiline juht 2000 rubla, kuna ülemmääraks viimasele oli 2500 rubla.

Kõrgemate palkade saajaid oli meiegi teatrites vähe, nii et näitlejate aineline seisukord ei kujunenud nii hiilgavaks, nagu mõni ehk oli lootnud.

Nii said näit. III kategooriasse arvatud tantsijad kõigest 250 või 300, „Vanemuises” koguni kõigest 200 rubla kuus, III kategooria „draamaartistid” II liigi teatrites, tähendab, meil „Draamateatris”, „Töölisteatris” ja „Vanemuises”, said 275 kuni 350 rubla kuus.

Neid palku maksti kuude kaupa „avansina” ja nad kinnitati Kunstidevalitsuse juhataja poolt alles 29.mail 1941.a.

Nende suurte ja kõlavate sõnade hulka, mida kommunistid meil armastasid tarvitada, kuulusid ka „ühiskond” ja „ühiskonna teenimine”.

Bolševistlikku ühiskonda pidid loomulikult teenima näitlejadki, ja mitte ainult oma kitsamal erialal, tähendab, esinedes oma teatri lavastustes, vaid ka otsese poliitilise propaganda huvides, deklameerides „väikekava-õhtutel” Majakovski „Nõukogude passi” taolisi luuletusi, Joh.Vares-Barbaruse „Pürgimusi” ja Lenini ning Stalini ülistusi, mida neil – peale mõne üksiku erandi – oli hingeliselt raske ette kanda ja mida enamikul kuulajatest oli niisama raske rahulikult jälgida.

Eriti aga rakendati näitlejad tööle „suurte” tähtpäevade puhul, olgu need nüüd oktoobripidustused, valimised NSVL Ülemnõukogusse või midagi muud.

„Suure oktoobrirevolutsiooni” pidustuste kava mitmekesistamiseks pidid kõik teatrid „pidupäevadeks” saatma maale ringreisitruppe. Nii saatis „Draamateater” – küll tavalise ringreisi korras – välja kaks eri truppi ja nukuteatri, mis pidid andma kokku kakskümmend etendust. Peale selle tehti „Draamateatrile” ülesandeks koostada kuus väiksemat eritruppi „teatritöölistest”, kes võiksid anda „päevakohase kavaga kontserte” rahvamajades, koolides, klubides ja punastes nurkades. Samuti korraldasid lühemaid või pikemaid ringreise ka „Vanemuine” ja väikesed provintsiteatrid. „Töölisteatri” tegelastest oli moodustatud neli „brigaadi”, kes esinesid päevakohase kavaga niihästi alg- kui ka keskkoolides, töölisklassides ja mujalgi.

Rõõmu ei valmistanud need esinemised kellelegi peale kommunistide. Aplaus oli „ametlik”, protestireageeringuid aga oli neil esinemistel alles vähe, sest need toimusid harilikult kõva kontrolli all.

Iseäranis „aktiviseeriti” teatrirahvas valimiste puhul NSVL Ülemnõukogusse, mis meil olid ette nähtud 12.jaanuaril 1941.

Juba 16.novembril 1940 me võime „Kommunistist” lugeda natsionaliseeritud „Draama- ja Töölisteatri” komissari järgmist deklaratsiooni:

„Valimiste kampaania peab meil kujunema p i d u p ä e v a d e k s , millal kogu meie töötav rahvas avaldab k u u m a p o o l e h o i d u L e n i n i – S t a l i n i p a r t e i l e , ÜK(b) Parteile ja neile võimsatele sihtidele, mida partei suur juht Stalin taotleb.

Kõik ühendatud „Draama- ja „Töölisteatri” töölised – juhtide, näitlejate ja tehniliste jõudude kaadrid – tahavad siiralt välja panna kogu (sic!) oma võimed ja nende käsutuses olevad kunstilised vahendid, et meie rahvale selle seadlusega määratud a u s t a v ü l e s a n n e täies ulatuses õnnestuks. „Draamateatri” osas ühendatud teatrid tahavad tutvustada meie töötavat rahvast k o g u m a a u l a t u s e s . „Töölisteatri” osas aga õhutab „Töölisteater” sellekohase repertuaariga teostama õilsalt suure sotsialistliku maailma ülesehitustööd. Väljakuuluitatud valimiskampaania kordaminekuks püüab ühendatud „Draama- ja Töölisteater” oma esinemistega töölisklubides, rahvamajades ja mujal töötava rahvaga vahenditus kokkupuutumises siiralt õhutada sotsialismi-kommunismi tuld inimeste südameis, et valimised NSVL Ülemnõukogusse toimuksid suurima entusiasmi, hoo ja üksmeelega.”

Teatritel oli – muidugi üksikasjaliselt ettekirjutatult – kavatsusel teatrihoonete esikülgede ja saalide dekoreerimine ühes päevakohaste loosungite ülesseadmisega, v õ i m a l i k u l t i g a l e t e n d u s e l v a l i m i s i k ä s i t a v a k õ n e e s i t a m i n e , e s m a k o r d s e l t v a l i m i s t e l e m i n e v a t e l e n o o r t e l e e t e n d u s t e k o r r a l d a m i n e , koos ametiühingukomiteega teatri oma tegelaskonnale selgitavate koosolekute-miitingute korraldamine, näitlejaist brigaadide komplekteerimine esinemiseks a g i t p u n k t i d e s ning käitistes ja ettevõtetes toimuvatel valimiste-kontsertmiitingutel”.

Rahvas tüdis õige pea kogu sellest äärmiselt pealetükkivast reklaami-klimbimmist, mida korraldati valimiste heaks.

Nii mõnigi mees või naine, kelle silmad valutasid valimisplakatite verepunast ja kelle kõrvad huugasid ringhäälingu poolt levitatavaist „selgitustest”, läks teatrisse – mittekommunistlikule näidendile, et vähemalt paariks tunniks vabaneda sellest kriiskavast valimiste-eelsest möllust. Teatris ootasid teda jällegi plakatid, loosungid ning Lenini-Stalini rinnakujud või pildid, aga kui saal läks pimedaks, ei olnud kõike seda enam näha või ta ei tõmmanud endale enam tähelepanu. Väike, ootusrikas hetk pimedas. Nüüd-nüüd avaneb eesriie ja meid viiakse hoopis teise maailma, kus saab puhata „sotsialistlik-kommunistlikust” argi- või ka pidupäevast. Piinatud närvid rahunevad. Aga mitte kauaks.

Eesriide vahelt astub välja üks mees, näitleja. Tal on käes paberileht. Ega ometi ole keegi haigeks jäänud? Ei, näitleja hakkab midagi lehelt lugema – Ülemnõukogu, ÜK(b)P, Lenin, Stalin, töötav rahvas, nagu üks mees valimistele, kõik hääled bolševike ja parteitute blokile jne.

Vaatajate tuju langeb ülekaalukas enamuses jälle allapoole nulli. Siingi ei pääse neetud painajast! Aga siis tõuseb viha, siis ärkab protestivaim. Keegi hakkab liialdatult köhima. See on nagu märgusõnaks kogu saalile või vähemalt ta suuremale osale. Varsti mattuvad näitleja sõnad üha kõvenevaisse köhahoogudesse. Näitleja liigutab suud edasi – ta peab seda tegema. Õnneks on ta varsti valmis ja kaob eesriide taha. Otsekohe lakkavad kõik köhimast ja tujugi on hea – pahameel on ära reageeritud. Eesriie avaneb, mäng läheb lahti ja nüüd on kõigil hoopis parem olla.

Ja nii see kordub igal õhtul, igas teatris, niikaua kui loetakse neid – tänu jumalale lühikesi – „agitkõnesid”. Kommunistlikud võimukandjad on täbaras seisukorras. Mõni päev pärast esimest „köhademonstratsiooni” nad on targemad ja lasevad saali valgustada, niipea kui köha algab, et oleks näha, kes need köhijad on. See aitab, aga mitte kauaks, sest nüüd muudavad demonstrandid oma taktika – köhitakse lühemalt, järsumalt, kord siit, kord sealt – pihku või omaette maha. Ja seda tehakse päris järjekindlalt, tulgu eesriide ette kas või publiku kõige suurem lemmik. Ainult mõni üksik näitleja ei saa aru, et demonstratsioon on sihitud vaid selle h ä ä l e t o r u vastu, mida ta neil piinlikel hetkedel peab mängima, solvub ning tõstab häält. Siis läheb aga ka köha jalamaid tugevamaks.

Mis puutub esmakordselt valimistele minevaisse noortesse, siis nendele korraldati „Töölisteatris” 23.detsembril „noorte valijate miiting”, mis aga ei kestnud kuigi kaua ja millele siis järgnes „Murrangu” etendus.

Näitlejate esinemisi korraldati Kunstidevalitsuse juhataja eeskirja kohaselt ka k u t s e a l i s t e l e ja nimelt ajavahemikus 16.aprillist kuni 20.maini 1941.a. Esialgu olid need esinemised ette nähtud ainult 15.maini, aga et teatrid vahete-vahel unustasid oma kohuse, nagu seda märgitakse ühes Kunstidevalitsuse ringkirjas, siis nad pidid vahelejäänud päevad „järele tegema”.

Esineti iga päev, välja arvatud „puhkepäevad” – nagu mõned jonnakalt ütlesid ja kirjutasid, kuna ametlikult oli „pühapäev” – kella kolme ja nelja vahel Lai t.1. endises NMKÜ-s. Seda loeti – jällegi Kunstidevalitsuse käskkirja kohaselt – „ühiskondlikuks kohusetäitmiseks” ja selle eest erilist tasu ei makstud. Ettekandeid – poliitilisi ja mittepoliitilisi lühipalu – pakkusid peale „Estonia”, „Draama- ja Töölisteatri” veel Konservatoorium, Filharmoonia ja Kunstilise Isetegevuse Keskmaja.

Kutseealistelegi meeldisid enam muidugi mittepoliitilised numbrid.

Kõik need „ühiskondlikud kohustused” suurendasid näitlejate töökoormust üsna tunduvalt ja „Nõukogude passi” ning teiste sellesarnaste palade deklareerimine pakkus ainult mõnele üksikule neist rõõmu. Aga selle järele loomulikult ei küsinud võimumeestest keegi.