Peale võitluse metsavendlusega, millest eelmises kirjutises pikemalt juttu, rakendati hävituspataljone ka Saksa regulaarüksuste vastu.

Nii nagu enamlased 1918.aasta veebruaris saatsid Tallinna töölisi Keilasse Saksa väeosade vastu kindlasse surma, niisama kordasid nad oma inimeste hoolimatut tulleajamist ka 1941.aasta juulis Audrus, kus Tallinna hävituspataljonid said Saksa eelvägedelt raskesti lüüa.

Kuidas sõjalise ettevalmistuseta ja puudulikult relvastatud hävituspataljonlasi viidi lahingusse, selle kohta jutustab Tallinna 4. hävituspataljoni staabiülem van.-leitnant Edgar K o s t a b i ettekanne kompartei Tallinna linnakomiteele 21.juulist 1941, mis on säilinud originaaldokumendina. E.Kostabi kirjutab:

„Esitades alloleva aruande Audru lahingu kohta, palun igakülgselt selgitust selle kohta, kelle käsul ja korraldusel saadetakse tapmiseks välja paremaid kommuniste ja parteituid töölisi hästivarustatud regulaarsõjaväe vastu äärmiselt nõrga varustuse ja vähese sõjalise õppusega.”

Järgnevalt selgub ettekandest, et Tallinna 4.hävituspataljon sai 18.aug. käsu välja sõita Lihula rajooni. Sõideti Kirblasse, kuid seal vastast mitte leides jätkati liikumist edasi. Reedel, 18.juulil puhkas pataljon Lihulas ja õhtul saadeti välja luure, kellele tehti ülesandeks jõuda välja Pärnuni.

19.juuli hommikul anti pataljonile käsk liikuda Pärnu suunas.

4.hävituspataljon, liikudes kolonni ees, millest moodustasid teised Tallinna hävituspataljonid, jõudis laupäeval Audru kiriku juurde, kus maantee läheb üle jõe. Seal kohtas pataljon oma luuresalka, kellel ei olnud vaenlase kohta mingeid andmeid. Järele jõudsid ka teised pataljonid. Anti käsk meeste autodelt mahatulekuks. Nagu Kostabi kirjutab, on temale paistnud, et üldjuhtidel ei olnud mingit kindlat tegutsemiskava ega olnud analüüsinud olukorda.

Meeste veoautodelt mahalaadimise lõppemisel avati hävituspataljonidele ootamatult tuli raskekuulipildujatest ja miinipildujatest kahest suunast maanteele seisma jäänud veokitele aga tankitõrjekahuritest.

Hajutatud rühmadel ei olnud olukorrast ülevaadet. Juhtidel õnnestus lõpuks kuidagi neid korraldada lahinguks. 4.hävituspataljoni üks rühm sattus eriti tugeva tule alla ja selle juures viibiv pataljonikomandör Stockberg sai haavata. Rühm oli taandunud 100-150 m ja peatus metsaserval, et siduda pataljonikomandöri haavu. Kohe tabas rühma miinipilduja tuli, surmates ühe ja haavates kahte hävituspataljonlast.

Seejärel läks Kostabi rühmaga uuesti rünnakule, kuid sattus taas raskekuulipilduja tule alla, kaotades 3 meest surnutena, ja oli sunnitud tagasi tõmbuma. Kapten R u b i n o v , kes oli üle võtnud üldjuhtimise, saatis Kostabile käsu igal tingimusel hoida rinnet, sest hävituspataljonidele tulevat appi regulaarvägi ja lennukeid.

Sakslased asusid otserünnakule. Kostabi kirjutab, et ta ei julgenud rünnakut vastu võtta, kuna neist vasakul töötanud kuulipilduja jäänud vait, hävituspataljonlaste püssid olnud tääkideta ja mehed tema arvates vaevalt oleksid olnud võimelised pidama lähivõitlust. Seepärast ta andis käsu taandumiseks.

„Lennukite ja abi ootamine maksis meile 115 teadmata kadunut või surnut ja 20 äratransporditud haavatut. Üksikuid haavatuid jäi maha igale poole.

Isiklikult kardan, et teadmata kadunute hulgas on kõige suurem protsent surnuid, siis väiksem arv haavatuid, mõni üksik vangelangenu ja, võib-olla, ka mõni, kes eksleb praegu veel kuskil.”

Taganemist algas Kostabi pataljonist järele jäänud 35 mehega. Et sakslased olid otseteed juba ära lõiganud, tuli Lihulasse tagasi pääsemiseks teha 15 km pikkune ring üle Mihkli. Teel kogunes juurde üksikuid eksinud mehi, osalt teistest segilöödud pataljonidest.

Appisaadetud Punaväe regulaarsalka kohati alles järgmise päeva hommikul.

„Tõsiselt on kahju, et mehed lasti maha tappa,” lõpetab Kostabi oma ettekande. „Meie püssidest läksid paljud laskmisel rikki, ei korraldatud luuret olukorrast ülevaate saamiseks ja kõik operatsioonist osavõtvad jõud paisati kokku lahtisele maanteele ja hakati neid seal hajutama vastase rinde ees, kuigi seda oleks võidud teha pool kilomeetrit tagapool vaenlasele täiesti märkamatult. Need olid meie suurte kaotuste põhjuseks.”

J . L a u r i s t i n kirjutas ettekandele resolutsiooni: „Sms.Antipovile. Tarvis asjaolud hoolikalt selgitada, eriti Kostabi ülalpidamine (meeste kaudu) ja anda oma arvamus tema edaspidise ärakasutamise kohta.”

J.Lauristinile ei meeldinud Kostabi käre ja arvustav toon, seepärast ässitati tšekist tema teguviisi kohta andmeid koguma. Kostabi, endine orkestrijuht, kes lootis saada hävituspataljoni ülemaks, pettus oma lootustes.

Hävituspataljonide rakendamine sõjategevuseks Saksa vägede vastu tõi hävituspataljonlastele alati raskeid kaotusi. Pärnu hävituspataljonist saadeti üks rood (ca 100 isikut) 8.juulil 1941 Saksa dessandi vastu, kus rood löödi puruks, nii et tagasi tuli ainult mõni üksik.

Samast pataljonist saadeti 1941.a. 8.juuli hommikul 150 meest veoautodel Pärnu-Jaagupisse Saksa vägede vastu. Väesalk, mis moodustas Pärnu hävituspataljoni tuuma, löödi tagasi. Pataljon sattus kabuhirmu ja põgenes peatumatult Tallinna, kuhu jõudis 9.juuli hommikul.

1. (Tallinna) hävituspataljon, mis koosnes ainult kommunistliku partei liikmetest ja liikmekandidaatidest ning seepärast loeti hävituspataljonide keskel eliitväeosaks, saadeti 7.juulil 1941 Pärnus Raiküla alla sakslaste vastu ja sai lüüa. Pataljon taganes Pärnu-Jaagupisse, kus sai sakslastelt teistkordselt lüüa ja taganes Tallinna.

17. (Viljandi) hävituspataljon saadeti 8.juulil 1941 koos Punaarmee osadega Võhma kaudu Roosna-Allikule ja sealt Põltsamaale, kus ta võttis osa mitu päeva kestnud lahingust Saksa vägedega. Pataljon sai lüüa ja taganes Rutikvere mõisa lähedal asuvasse Sauna metsa.

Seni peamiselt metsavendade vastu tegutsenud pataljoni lahingumoraal langes esimeses lahingus regulaarväega sedavõrd, et pataljoni ei saadud tükil ajal enam sõjaliseks tegevuseks rakendada. Pataljon viidi 23.juulil Jõgeva kaudu Kiltsi ja sealt järgmisel päeval Tapale, kus liideti Tallinnast, Võrust ja Paidest tulnud hävituspataljonide riismetega ühiseks 3.hävituspolguks. Pataljoni meeleolu loodeti tõsta haarangutega nõrgalt relvastatud metsavendade vastu ja ligi kuu aega hiljem, 18.augustil, saadeti pataljon Pikaveres sakslaste vastu, kus sai aga uuesti lüüa ja taganes Peningile.

11. (Haapsalu) hävituspataljon kaotas 9.-10.juulil Kirblas lahingus Saksa väeosaga ja Eesti omakaitsega 8 meest ja taganes. Oidremaa lahingus kaotas pataljon 3 meest surnutena ja 24 haavatutena. 3 autot lasti puruks Saksa miinipilduja tulega.

2. (Tallinna) hävituspataljon venelasest hävituspataljoniülema T o k a r e v i juhatusel saadeti 20.augusti õhtul Kiviloo mõisa, kus 21.augustil astus lahingusse Saksa väeosadega. Pataljon löödi puruks. Riismed liideti teiste hävituspataljoni jäänustega Kiviloo ja Perila mõisas 1.Eesti Kütipolguks. Polk oli 22. ja 23.augustil lahingus Saksa vägedega ja sai raskesti lüüa.

Hävituspataljonide rakendamist lahingutegevuseks kõrvuti Punaarmeega tõendavad Punaarmeeosade käskkirjad.

125.laskurdiviisi komandör kindralmajor Bogaitšuki käskkirjas 14.uulist 1941 öeldakse:

„Vaenlane on 14.7. kell 17.30 kahe kompanii tugevuses tulnud üle Emajõe ja rünnanud Kulu metsa juures asuva 466.laskurpolgu osi.

Leitnant Bernoussovi salgal, hävituspataljonil, Bikmejevi rühmal ja polgu varul, kõik kapten Hmelevski üldjuhatusel, piirata sisse ja hävitada vastane ning taastada endine seisukord.

Kivi-Koogi piirkonnas asuvail hävituspataljonide osadel veoautodel sõita viibimata kohale ja ilmuda 466.laskurpolgu ülema käsutusse.”

22.laskurdiviisi komandöri käskkirjas 10.8.41 kell 17.00 öeldakse:

„Pataljon vaenlase jalaväge alustas 9.8.41. lahingut 22.laskurdiviisi osadega Sibula – Mustametsa – Pudisoo liinil.

10.laskurkorpuse osad asusid 9.8.41 kell 24.00 pealetungile ja jõudsid liinile Kõrve – Kohtla järve idapoolsel kaldal – Uri – Muuksi, kus olid lahingus vastasega.

Hävituspataljonil van.-leitnant Košelevi juhatusel võtta kõvendatud rooduga Mannival (Jägala jõe juures) enda alla Vandjala risttee ja teostada luuret Mannivast kirdesse Lihasalu – Kaberneeme – Kullamäe suunas, loodesse Kostiranna – Jurgase mõisa – Ustküla suunas.

Leitnant Jakimovi hävituspataljonil võtta enda alla Raasiku – Perila mõisa – Nellavere – Uuemõisa – Kolu liin, et kindlustada liiklusteid. Komandopunkt Perila mõisas.

Kapten Grigorjevi pataljonil võtta enda alla liin Eesmäe – Kajama (Saku vallamaja) – Nabala mõis – Angelja mõis. Komandopunkt – Sakus.

4. ja 7. (Tallinna) hävituspataljonid paigutada 10.augustil positsioonile Jägala-Joale, ülesandeks seljatagant tulistamisega kinni pidada sakslaste eest taganevaid Punaarmee osi ja neid sundida sakslastele vastupanu osutama.”

Hävituspataljonide kaotuste üldarvu kohta sõjalises tegevuses ei ole andmeid, kuid suured kaotused sundisid hävituspataljonide riismeid ühte liitma. Pasternaki poolt 4.augustil 1941 antud käskkirjas öeldakse:

„Täiskoosseisuliste hävituspataljonide loomiseks ja nende töö parandamiseks käsin: liita 15. ja 17.hävituspataljonide kogu isikkoosseis üheks hävituspataljoniks nr.2.

Pataljonil asuda uuele dislokatsioonikohale Pihva mõisa, üle võttes tööpiirkonna kapten Rodionovilt. Hävituspataljon nr.7 komandöril anda rajoon üle IB-2-le ja tulla tagasi Tallinna.”

Hävituspataljonide kaotustest annab ettekujutuse ka see, et juulikuus oli üksi Tallinna Keskhaiglas ravimisel 86 haavatut hävituspataljonimeest.

Hävituspataljonide lahingusse käsutamine Punaarmee kõrgemate ohvitseride poolt tekitas paksu verd hävituspataljonide staabis. Hävituspataljonide üldjuhataja Pasternak tundis oma õigused riivatud olevat ja andis 29.juulil 1941 järgmise käskkirja:

„Viimasel ajal on sagenenud juhtumid, et hävituspataljonide komandörid on täitnud mitmesuguseid käske ja korraldusi, mis antud komandöride poolt, kellel ei ole otsest ja vahetut suhet pataljonidega, nagu laskurpolkude ja laskurdiviiside komandörid, NKVD ja NKGB maakondlikud komiteed ja osakonnad, samuiti 8.armee tagala staap.

Kõik see desorganiseerib hävituspataljonide tööd ja takistab nende otseste ülesannete täitmist, võitlust banditismiga ja dessantidega.

Seepärast tuleb edaspidi täita ainult neid korraldusi, mis on antud minu või hävituspataljonide staabi komissari sms. Feodor Oki poolt.”

Tegelikult ei hoolinud aga Punaarmee komandörid Pasternaki korraldusest, vaid käsutasid vajaduse korral ikkagi käepärast olevaid hävituspataljone.

Hävituspataljonide juures amdis end tunda sõjalise ettevalmistuse puudumine, mille tõttu igal sammul tehti rumalaid vigu. See põhjustas Pasternaki, Oki ja Vladimirovi allkirjadega käskkirja andmise hävituspataljonide komandöridele 7.augustil 1941:

„Hävituspataljonides ei panda küllalt rõhku maskeerimisele. 3.VIII 41 oli 7 hävituspataljoniga Kolu mõisas juhtum, et autod toodi maanteele kolonni ja siis alles hakati mehi peale laadima. Vaenlase lennuk märkas seda ja tulistas masinaid ja mehi pardarelvadest, 2 meest said haavata jas autod vigastada.

Lahinguline taip puudub 1., 2., 3., 4. ja 7.hävituspataljonis. Nõuan, et moondamisele pöörataks suuremat tähelepanu. Autodega väljasõidu puhul ei tohi lubada mingisugust kära.”

Seega anti nõrk hinnang kõigile Tallinna hävituspataljonidele. Hävituspataljonide tegevusega ei olnud rahul ka nende kõrgem juhtiv asutus, NKVD poliitilise osakonna hävituspataljonide operatiivgrupi staap. Selle staabi ülem major L u s k a t o v andis juba 3.juulil 1941 järgmise käskkirja:

„Kõrvuti 17., 6. ja 22.hävituspataljoni poolt teostatud töö heade näitajatega võib märkida teiste hävituspataljonide ebarahuldavat tööd. Nende komandörid ja staabid töötavad mitteaktiivselt, ootavad ära, kuni vastane mingisuguse terrorismi- või diversiooniaktiga paljastab oma asukoha, aktiivset maakuulamist ei toimeta, operatsioonigruppide väljasõite korraldatakse pärast asetleidnud akte jne.”

Rindejuhataja abi kindralmajor R a k u t i n käskis.

„Otsustavalt läbi viia kogu töö banditismi likvideerimise alal, organiseerida ja korraldada iga päev valveteenistust igas asustatud punktis, kohalike nõukogude, partei- jka komsomoliorganisatsioonide kaudu kontrollida kõiki kohti ja piirkondi, kus tõenäoliselt võiksid asuda bandiidid ja vaenlase prašütistid. Iga päev kell 6.00 ja 18.00 olukorrast maakonnas ette kanda Tallinna linna operatiivgrupi staapi.”

„Banditism” metsavendade tegevuse näol võttis ikka suuremat hoogu, mille tõttu „Eesti NSV vabatahtlik kaitsekomitee” K.Säre eesistumisel oli sunnitud 23.juulil 1941 välja andma korralduse, millega kohustati kõiki isikuid oma elukohta tagasi ilmuma. Korralduses öeldi:

„Kõik isikud, kes ei pöördu tagasi metsadest, loetakse banditismile kaasaaitajaiks ja nad võetakse kaelakohtulikule vastutusele sõjaaegsete seaduste kohaselt ühes kogu varanduse konfiskeerimisega.”