PLBML-i teatris tuli 13.aprillil esietendusele V.Voitehhovi ja L.Lentši „ P a v e l G r e k o v ”. See oli läbi ja läbi poliitiline, läbi ja läbi kommunistlik näidend, ometi on see lavastus seotud päris meeldivate mälestustega.

Mitte sääraste mälestustega loomulikult, mis meeldiksid kommunistidelegi. Aga enne kui jõuda nende mälestuste eneste juurde, peame veidi kõnelema ka tükist ja selle peategelasest.

„Pavel Grekov” on, seda ei saa salata, kirjutatud päris osavasti ja temas on üsna palju põnevustki, aga nii mõneski suhtes sarnaneb „Grekov” pigem filmi kui lavateosega. Autoritele võib peale teose filmlikkuse ette heita veel patustusi tavalise ökonoomia vastu – siin on iseendast mõjuvaid efekte, mis aga dramaturgiliselt ei ole millestki tingitud, nagu näit. kahe rongi teineteisest möödasõitmine jne.

Grekovi isikus tahetakse meile näidata kommunisti, nagu ta p e a k s olema – aus, energiline jne. Enne kui jõuda oma lõpliku võiduni ja vahepeal äravõetud parteipileti tagasisaamiseni, tuleb Grekovil läbi elada terve rida seiklusi ja võitlusi küll Kesk-Aasia „basmatšide”, küll saboteerijate, küll parteikomiteedesse pugenud „kahjurite” ja kahekeelsetega. „Grekovi” tüübigalerii on suur ja vaheldusrikas. Siin on ehtsaid kommuniste, kah-kommuniste ja võltskommuniste, maskeerunud Kesk-Aasia rahvuslasi, saboteerijaid, „eeskujulikke” ja kaugeltki mitte eeskujulikke parteisekretäre ja teisi „parteitöölisi”, NKVD komandöre jt.

Näidendi tegevus algab a.1930 Kesk-Aasias, jätkub sõitvas rongis ja siirdub siis a.1935 Moskvasse, kus ta lõpeb a.1937.

Mis näidendis ennekõike meeldis, oli see päris nauditav eneseiroonia, millega autorid suhtuvad nii mõnessegi nõukogude elu nähtusse, näidates m.s. koomilises valgustuses neid „spetse”, kes seda sugugi ei ole, ja naeruvääristades neid parteifunktsionääre, kes oskavad kõnelda ainult fraase.

Kuna eestlased olid tolleks ajaks juba jõudnud tulla arvamisele, et kommunistidel ei olegi päris tõsiselt võetavaid, tõesti asjatundlikke spetse ja et nende funktsionäärid, nagu parteisekretärid jne., ei oskagi muud teha kui ainult kõnelda kõlavaid fraase ja anda tühje lubadusi, siis tundsid eestlastestki teatriskäijad sääraste kohtade puhul aina kahjurõõmu. Neil oli tunne, et „Grekov” võiks seepärast läbi lüüa ka mittekommunistidest koosneva publiku ees.

Aga kui ühele „klassiteadlikule” teatrifunktsionäärile öeldi, et „Grekov” tuleks võtta ka mõne eesti teatri repertuaari, siis see mees vastas kohe ebameeldiva naeratusega.

„Ei tule kõne allagi. Eesti publik ei ole selleks veel küps. „Grekovis” on eneseirooniat, on paljastusigi, kui asja nii võtta. See on näidend nendele, kes kommunismi ja nõukogude elu juba põhjalikult tunnevad. Eestlased aga ei tea ühest ega teisest veel kuigi palju, nad peavad kõike seda alles tundma õppima.

Ja seal ei ole eneseiroonia ega paljastustega midagi teha. Ei, eestlasele peab kõik, mis on ühenduses kommunismiga, olema tõsine ja p ü h a . Eestlane ei tohi kommunismi üle veel naeratadagi.”

Eestlane tegi seda siiski, kuigi talle selleks ei tahetud t e a t r i s võimalusi anda.

Meist igaüks on kuulnud neid arvutuid mõistatusi, võrdlusi ja rahvanalju, mis pugesid isegi linnuhäälte imitatsioonidesse.

Peale ülalmainitud eneseiroonia on veel meeldivaid mälestusi „Pavel Grekovi” etendustest.

„Meeldiv” ei ole ehk kõige sobivam väljend, aga enam kui huvitavad on need mälestused igal juhul.

V a a d a t a oli „Pavel Grekovit” võrratult õpetlikum kui seda oleks olnud ainult näidendi lugemine. Etendusel mängis publik, kes suuremalt jaolt koosnes N.Liidust tulnud, bolševismiga juba ammu ühtekasvanud isikutest, nii öelda kaasa ja oma tahtmatute reageeringutega ta valgustas välgutaoliselt nii mõndki momenti, mis l u g e m i s e l ei oleks tarvilisel määral silma paistnud.

Sel esietendusel saime m.s. ka väikese kujutluse sellest, mida kommunistile-parteiliikmele tähendab ta p a r t e i p i l e t . Kui „kahjurluse organisaator” Sorokin magamisvagunis varastas magava Grekovi pintsakutaskust „parteipileti”, käis peaaegu üle kogu saali valuline ohe – mis nüüd saab? Kuidas Grekov saab edasi töötada ilma selle nähtavasti äärmiselt tähtsa „bumaagata”?

See aga ei olnud veel kõige hullem. Sorokinil läheb korda Grekovit nii diskrediteerida, et ta kaaslased ei saa teda kuidagi enam „korralikuks” kommunistiks lugeda. Parteisekretär võtab talt – me ei mäleta enam, kas faktiliselt või sümboolselt (kaart oli ju varastatud) – parteiliikmekaardi ära, kuna ta seda oma käitumisega määrivat. See samm mõjus vaatajaskonnale s u r m a o t s u s e kuulutamisena, mis oli seda masendavam, et publiku sümpaatia algusest lõpuni kuulus Grekovile.

Vaadati kohkunult üksteise otsa ja nii mõnigi naine surus vaevu tagasi kiljatuse. Missugune kohutav lugu! Partei võttis kommunistilt ära liikmekaardi! Kui pole liikmekaarti, pole ka kommunisti ennast! Ühe sõnaga – täpselt nii nagu tsaariaegselgi Venemaal: kui pole „bumaagat”, pole inimestki...

Missugust osa partei-liikmekaart mängib kommunisti elus, see saab meile veelgi selgemaks ühe lühikese, aga seda õpetlikuma jutuajamise kaudu kõne all olevast näidendist.

Siin on vana teenija, mittekommunist, kel ei ole kogu parteiasjandusest vähematki aimu. Ta hoiab Grekovit väga ja on kurb, et Paveliga on nähtavasti juhtunud õnnetus. Missugune nimelt?”

„Mis valu see võis olla vanasti, tsaari ajal?”

„Noh, kui sa k a o t a s i d o m a a i n s a , a r m a s t a t u d p o j a .”

Kaugemale enam minna ei saa. Muide, dialoogi sõna-sõnalise täpsuse eest nende ridade kirjutaja vastutada ei saa, kuna see on ainult korra kuulatud. Ta mõte aga kogu selle kohutavuses sööbis kustumatult mällu. See aga ei olnud veel kõik tol elamusrikkal õhtul. Kõige parem oli alles ees...

Näidendi tegevus on edasi arenenud. Grekov on „puhtaks pestud”, keegi ei kahtle temas enam. Parteipiletki on talle tagasi antud. Õnnelikuna viibib ta kodus, oma ema ja teiste talle armsate inimeste seltsis. Laual on pudel veini, säravaid lilli. Tuju on hiilgav – niihästi laval kui ka sellele kaasatundvas saalis. Äkki – nagu oleks kellegi hiiglasuur, jäine vari langenud lavale ja saalile. Grekovi alles nii elavalt vestlev seltskond on oma jutuajamise poole sõna pealt katkestanud. Veinipudel ei tõmba endale enam kellegi tähelepanu ja lillede sära on nagu tuhmunud. Õhus hõljub midagi äärmiselt pahaendelist.

Surmavaikus laval. Surmavaikus saaliski. Senisest hiilgavast tujust ei ole järel jälgegi. Kõik on masendunud, tundub, nagu ei julgeks keegi hingatagi.

Üks mees on astunud üle Grekovi toa läve. Mundrimees. Pikas sinelis mundrimees-leitnant. Ja nüüd leitnant avab oma suu:

„Kes teist siin on Grekov, Pavel?”

Sõna lausumata, surmtõsiselt kahmab Grekov oma mütsi ja lahkub ühes leitnandiga. Juhmis arusaamatuses vahivad teised talle järele...

Kui äärmiselt paljuütlev, otse paljastav oli jällegi see väike stseen!

Süütult lõbutseb rida inimesi, kellede s ü d a m e t u n n i s t u s o n t ä i t s a p u h a s . Grekov ise on oma partei-liikmekaardi tagasi saanud, on seega täiel määral rehabiliteeritud ja seetõttu kahekordselt õnnelik. Teised rõõmustavad kaasa, kõik on kõige paremas korras ja kogu maailm roosa. Ja kui k o h u t a v a l t mõjub äkki sellele seltskonnale, selle puhta südametunnistusega seltskonnale ühe väikse siseasjade rahvakomissariaadi leitnandikese ilmumine!

Ja niisama kohutavalt mõjus see lava kaudu saalilegi. Oli tõepoolest tunne, nagu oleks iga saalisistuja äkki unustanud, et ta on vaatamas etendust, ja nagu mõtleks ta seesmiselt värisedes: „Ega leitnant ometi ole minu järele tulnud?”

Kas see pidi olema nõukogude rahva a r m a s t u s oma NKVD vastu, millest olime lugenud nii mõneski artiklis või brošüüris? Ei, see oli hirm, teeseldud hirm laval ja ehtne, alasti, jääkülma käega südame järele haarav hirm v a a t e r u u m i s . Nende ridade kirjutaja nägi seda, sest ta laskis oma silmadel ringi liikuda, niipea kui oli tekkinud too ääretult rusuv surmavaikus. Oli näha lihaseid tõmblemas, huuli värisemas, nägusid kahvatamas. Ja tekkis mõte: mis kasu on nüüd Grekovil ta partei-liikmekaardist, mis kommunistile olevat niisama kallis kui ainus armastatud laps! Kui pole parteipiletit, pole enam ka kommunisti, aga kui on partei-liikmekaart, siis tarvitseb ainult ta uksest sisse astuda SARK-i leitnandikesel selleks, et kommunist jälle haihtuks või vähemalt muutuks väikseks, üsna väikseks – ka siis, kui ta ei tea endal absoluutselt mingit süüd olevat. Suuremat orjust on igatahes raske kujutella.

Kui PLBML-i teatri mehed oleksid ette aimanud, mida eestlased näevad nende etenduste ajal ja mida laevastikuteatri lavastused neile ütlevad, nad ei oleks võib-olla nii mõndki näidendit Tallinnas repertuaari võtnud. Nad tahtsid ju küll „kultuuri” tuua, aga eesti publiku silmade avamine nõukogude korra õige palge suhtes seisis vaevalt nende kavas. Kahjuks aga – kas peab siiski ütlema: kahjuks? – käis PLBML-i teatri etendusi, nagu juba märgitud, külastamas väga vähe eestlasi.

Olgu kuidas on – „Pavel Grekovit” maksis vaadata!