Kui 21.juunil kogu päeva tiirlesid õhus NSVL lennukid ja tänaval liikusid suure kära ja müraga tankid, kui õhtupoolikul linn oli täis käratsevaid relvastatud isikuid ning politsei oli tänavailt kõrvaldatud, siis seevastu algas 22.juuni võrdlemisi vaikselt. Pika Hermanni tornis lehvis jälle sealt eelmisel õhtul mahakistud Eesti lipp, tänavail ei olnud enam tankide müra, ainult Nõukogude relvastatud sõdurid liikusid salkades tänavail.

Toompea loss oli suudetud öö jooksul jälle korda seada, ainult mõned hõbedased sulepead valitsuse koosoleku saalist olid „revolutsionäärid” kaasa võtnud ja mõnedes töötubades kirjutuslaualaekad lahti murdnud. Kella 9 paiku hakkasid uued valitsejad ükshaaval Toompea lossi ilmuma. Esimesena oli tulnud siseminister Maksim Unt, kes peaministri ooteruumis telefoni teel asus eelmisel õhtul vanglase viidud politseiametnikke vanglast välja kauplema, käskis neid äravõetud relvad uuesti üles otsida ja oma kohuseid „rahulikult edasi täita”.

Viimasena ilmus triibulistes pükstes ja mustas sakos peaminister Johannes Vares, tutvustades end ametnikele, mõnelegi uuele ministrile, keda ta varem ei tundnud, ja küsis riigisekretärilt, mis nüüd ette võtma peab. Riigisekretär ütles, et tuleb presidendile anda kõigepealt põhiseaduslik vanne ja et president on selleks tarbe korral nõus ka Toompeale sõitma. Peeti siis omavahel sosistades nõu ja otsustati vande andmiseks sõita Kadrioru lossi.

Pärast vande andmiselt Toompeale tagasijõudmist algas valitsuse esimene koosolek. Peaministri paremale käele istus siseminister Maksim Unt, pahemale peaministri asetäitja Hans Kruus. Esimese koosoleku päevakorda võeti valitsuse deklaratsioon. Vares luges paberilehekeselt ette deklaratsiooni kava, mille ta ütles enese poolt koostatud olevat. Kavas tehti mõningaid parandusi. Deklaratsioon kirjutati masinal ümber ja peaminister Vares pidi selle õhtul raadios ette kandma. Arutati veel, milline lipp peaks Hermanni tornis lehvima.

Kohtuminister Boris Sepp arvas, et seal peaks Eesti lipu kõrval nüüdsest peale olema ka Nõukogude lipp. Lõpuks lepiti kokku, et Pika Hermanni torni peaks jääma ikka Eesti lipp üksi. Siis pani B.Sepp valitsusele ette terves koosseisus minna lugupidamist avaldama Nõukogude saatkonda, kelle kaasabil „plutokraatlik” valitsus kukutatud ja „rahvavalitsusel” võimalus olnud ametisse astuda. Kogu valitsus siiski Pikale tänavale NSVL saatkonda ei läinud, pidid minema ainult Vares, Kruus ja Sepp.

Pärast valitsuse koosolekut läksid uued „peremehed” ministeeriumidesse asjaajamist üle võtma. Üleandmisel olid ministeeriumides kõik endised ministrid ja nad kirjutasid ka vastavatele üleandmisaktidele alla. Peaminister Jüri Uluots Toompea lossi ei ilmunud ega kirjutatud Varese ja Uluotsa vahel ka vormilist ameti üleandmise akti.

Õhtul kella 5-ks kutsuti valitsuse koosolek uuesti kiires korras kokku. Selgus, et Nõukogude saatkonnas ei olevat koostatud deklaratsiooni kavaga sugugi rahul oldud. Leitud olevat liiga tagasihoidlik ja „mitterevolutsiooniline”. Tehtud siis rida parandusi, mis valitsuse koosoleku ajal tõlgiti eesti keelde ja monteeriti deklaratsiooni ssse. Sel teel kujunes alljärgnev valitsuse deklaratsioon, mis Varese poolt sama päeva õhtul raadios ette kanti ja ajalehtedes avaldati:

„Eile kujundati uus Eesti Vabariigi Valitsus. See astub rahvavaenulise Vabariigi Valitsuse asemele, kes ei suutnud ega tahtnud kindlustada õiget sise- ja välispoliitikat, millist vajas eesti rahvas. Endine valitsus ei olnud võimeline ega tahteline ausalt ellu viima Nõukogude Liidu ja Eesti vahelist vastastikuse abistamise pakti, mis päästis meie kodumaa sõjatulekahjust ja mis tagab Eestile rahu ja ta piiride julgeoleku. Endise valitsuse poliitika oli vastuolus eesti rahva põhihuvidega.

Asudes oma kõrgete riiklike kohustuste täitmisele, peab Eesti Vabariigi uus Valitsus oma esimeseks pühaks kohustuseks teatada kogu Eesti rahvale, et tema kavas on ülimal määral teenida rahvast, tema huvisid ja lootusi, mida senini eelmiste valitsuste tagurliku režiimi poolt maha suruti ja ignoreeriti. Lähtudes sellest peamisest põhimõttest seab uus Valitsus enesele järgmised tähtsamad ülesanded.

Välispoliitika alal toetades ja arendades normaalseid vahekordi kõigi riikidega, kindlustab Valitsus esijärjekorras Nõukogude Liiduga sõlmitud vastastikuse abistamise pakti ausat ja tõelist täitmist ja temaga tiheda liidu alusel tõelikult siirate ja sõbralike suhete edasiarendamist.

Valitsus on veendunud, et üksnes sel alusel on võimalik Eesti iseseisvuse ja kaitse kindlustamine.

Sisepoliitikas pühendab Valitsus kogu oma jõu rahva õiguste täielikule maksmapanekule, tema ainelise heaolu tõstmisele ning rahvusliku kultuuri ja kodumaa hüvangu arendamisele. Selle sihiga kindlustab Valitsus rahva demokraatlike õiguste teostamise.

Ta hoolitseb poliitiliste vangide, rahva vabaduse eest võitlejate amnestia viivitamatu läbiviimise eest.

Valitsus võtab päevakorda rahva tõelist tahet mitte esindava Riigivolikogu ja Riiginõukogu laialisaatmise ja uute valimiste läbiviimise küsimuse, et nõnda teostada rahva tõelist esindust, ta saadab laiali ja keelab rahvavaenulised organisatsioonid, algatab kohalike omavalitsuste reformi, et kindlustada neist rahva tõelist osavõttu.”

Edasi kõneldakse deklaratsioonis võitlusest bürokratismi ja riigiaparaadi ülekulutuste vastu, vähemusrahvuste õiguste kindlustamisest, töötingimuste ja olude parandamisest, põllumeeste majanduse ja kultuuri edendamisest ja tõstmisest, siis lubatakse võtta tarvitusele abinõud, et Eesti majanduslik elu, kaubandus ja tööstus saaksid tõhusalt areneda tihedate vastastikuste majanduslike vahekordade alusel meie suure idanaabri ja sõbra – Nõukogude Liiduga.

Siis öeldakse veel: „Jagades eesti rahva sooje tundeid Punaarmee vastu, annab Valitsus oma poolt täielikku kaasabi Nõukogude Liidu vägede paigutamisel Eestis” ja lõpetatakse üleskutsega eesti rahvale „koonduda üksmeeles riigi uute ajalooliste ülesannete ümber ja aidata laialdaselt kaasa Valitsusele tema töös”.

Keegi ministreist tõstis üles küsimuse, kas ei peaks deklaratsioonis kindlasõnaliselt ütlema, et Eesti Vabariik ja tema põhiseaduslik kord jääb püsima. Vares vastas selle peale, et saatkonnas olevat üles seatud kindel nõue, et valitsusel tuleb toimida rangelt kinni pidades Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja seadustest. Kuigi leidus mõni „nuriseja”, kelle arvates Põhiseadus olevat liialt konservatiivne, ja kohtuminister Sepa arvates Balti eraseadus liialt keeruline, millest isegi tema kui advokaat suuremat aru ei saavat, jäädi Varese poolt avaldatud seisukoha juurde. Deklaratsiooni aga vastavalt täiendada ei leitud olevat vajalik, sest see olevat iseendast mõistetav ning kunagi ei olevat valitsused seda deklareerinud, et riik peab püsima jääma. Riigi püsimise küsimus valitsuse deklaratsioonis võivat kõnesse tulla siis, kui kavatsus on riigi iseseisvust likvideerida. Sellist kavatsust ei saavat Eestis kellelgi olla.

Valitsuse üldpoliitiline tegevus kõnesoleval esimesel ajajärgul seisnes väga elavas propaganda arendamises valitsuse deklaratsiooni ja tulevikusuundade kohta, kusjuures muidugi ei jäetud „kõvu sõnu” tarvitamata lahkunud valitsuse aadressil.

Selleks korraldati nii Tallinnas kui ka mujal harukordselt rohkel arvul rahvakoosolekuid ja „massimiitinguid”, kus sageli esinesid nii valitsuse liikmed kui ka partei tuusad ja Punaväe politrukid. Samuti kasutati ohtralt raadiot.

Koosolekutel oli igal pool kõva „rahvaomakaitse” meeste ja punaväelaste valve selleks, et „vastuhääli” kuuldavale ei saaks tulla. Koosolekud olid lavastatud „hurraa” karjumistega, punalippude ja loosungite kandmisega ja mitmekordse Internatsionaali laulmisega. Samuti raadios mängiti Internatsionaali esialgu peaaegu iga tunni tagant. Ajakirjandus oli juba varakult „tasalülitatud”.

Valitsuse deklaratsiooni tõlgendamiseks mõeldud valitsusliikmete ja teiste „suuruste” miitingukõnedest ja muudest esinemistest väärivad esmajoones tähelepanu nende avaldused riigi ja ühiskondliku korra kohta. Üldine seisukoht avaldus, nagu see väljendus deklaratsioonis ja nagu seda NSVL saatkond Varese suu läbi valitsuses deklareeris, selles, et riigikord kui ka senine ühiskondlik kord jääb püsima, muutus tuleb ainult välis- ja sisepoliitikas, kuid Põhiseaduse ja seaduste raames.

Nii kõneles välisminister Nigol Andersen jaanipäeval, 24.juunil, Tallinnas Kopli rahvamajas:

„Eestis ei valitse praegu töörahva diktatuur, kuid teiselt poolt pole praeguse valitsuse töölisliikumisega seotud ministrid pantvangid nagu endiste koalitsioonide päevil. Valitsuse poliitikale suuna andmisel peame edaspidi arvestama töölisklassi soove, jõude ja neid haaravaid välispoliitilisi olukordi ja mõjusid... On kindel ja loomulik, et meie sisepoliitika nüüdsest peale peab lähtuma rohkem kui kunagi varemini just välispoliitikast. Eesti töölisklassile andis jõu- ja julgustunnet hiljutises demonstratsioonis Punaarmee. Kuid selle juures ärgem sulgegem silmi tõsiasja ees, et Punaarmee ei liigutanud sõrmegi, et võimu Eestis võtta oma kätte. Meie asjade ajamine Eestis on ka edaspidi jäetud üksnes meie eneste asjaks. Kõike seda ma rõhutan selleks, et ümber lükata sihilikult levitatavat kõmu, nagu oleks Eestis nüüdsest peale kõigi määrajaks üksnes Punaväe arm ja heldus. Abistamispaktist ja sõprusest N.Liiduga kasvavad välja kõik meie edaspidised välispoliitilised suhted. Kahe liitlasriigi vahekordades on ju loomulik, et ei saa teha ühe käega välispoliitikat oma liitlase poolt ja samaaegselt teisega ta vastu.”

Samal koosolekul ülestõstetud küsimusele, „kas praegune valitsus võtab oma ülesandeks Eestis sisse seada nõukogude korra”, vastab Arnold Veimer (pärastine rahvakomissar): „Nägime ju Vabariigi Valitsuse deklaratsioonist, et mitte. Praegune Valitsus annab meile üksnes kodanlikud vabadused klassivõitluse arendamiseks.”

2.juulil 1940 Nõmmel sõjaväe laskemoonaladude töölistele ja ametnikele peetud kõnes ütles sama Andresen järgmist:

„Alates vastastikusest abistamise paktist Nõukogude Liiduga on meie välispoliitiline olukord hoopis uus, täiesti vastupidine endisele. Kui meie aga 21.juunil elasime üle suure sisepoliitilise pöörde, siis välispoliitiliselt ei olnud see enam mingi pööre, nagu väljaspool on püütud seda arvata ja tõlgendada. Kui enne 21.juunit oli riigikaitse süsteem lepingutega korraldatud nagu praegu, põhilisi lepinguid pole praegu näha juure tulemas, siis meil on palju rohkem nüüd juttu riigikaitse uuest sisust üldse. Teie olete tähele pannud, et praegune valitsus on ametisse astunud Presidendi kinnitamisel vande vastu, nagu iga teinegi valitsus. Sellega on siis teil tegemist äärmiselt seaduspärase vormiga ja teatud viisil revolutsioonilise sisuga. Valitsuse senised sammud ja tegevus on piinlikult rajanenud kehtivatele seadustele. Ja kui vajalik, siis muudetakse kehtivaid seadusi, kaasa arvatud põhiseadus, meie põhiseaduses ette nähtud korras... Meie tunneme proletariaadi diktatuuri, kus organiseeritud proletariaat juhib oma võimuga üleminekut kapitalismist sotsialismi. Seesugust valitsemisvõimu meil igatahes ei ole. Olgugi et proletariaadi diktatuuri rajamine võimupoliitiliselt oli 21.juunil võimalik, ei olnud selle diktatuuri võim meie ühiskonnast veel välja kasvanud. Meil on tugevate uuenduspüüetega valitsus, kes tugineb mitte väikestele kapitalistlikkudele rühmitustele, vaid kogu töötavale rahvale Eestis.”

Valitsuse uut välispoliitilist orientatsiooni püüab peale välisministri Andreseni kaitsta ka peaministri asetäitja Kruus oma raadiokõnes 1.juulil 1940 järgmiste, pisut sentimentaalsete väljendustega.

„Vaadakem Euroopa poliitilisele maakaardile ja me näeme seal rea tundlikke kohti, kus ikka ja jälle on kokku põrganud suuremate ja sõjaliselt võimsamate riikide huvid. Nende tundlikkude paikade hulgas on ka Baltimere idarannik.” Edasi kõneleb Kruus sõdadest Eesti pinnal sajandite kestel ja jätkab: „Sellepärast, armsad kaaskodanikud, kõik kodumaa tütred ja pojad, ei peaks küll olema meie ühskonnas ühtki hinge, kes ei saa aru vajadusest, et meie oma elu nii seame, et saaksime ära hoida sõjakoledused oma kallilt kodumaalt ja et teeksime selleks kõik, mis seisab meie võimuses. See on oleva tunni suurim ajalooline kohustus. Ja see nõuab vastavat hoiakut kogu meie ühiskonnalt ja valitsusvõimudelt. Missuguses suunas aga läheb selleks meie lähem teotsemistee? Pöörame jälle oma pilgud maakaardile ja vaatleme seda silmas pidades arenevaid poliitilisi ja sõjalisi sündmusi. Kas ei mõista me ilma pikematagi oma suure idanaabri enesekaitse vajadusi kõigi võimalike kallaletungide vastu, mis võiksid suunduda Balti riikide kaudu. On ilmne, et need riigid praegusel ajastul, kus on mängus määratud inimhulgad ja tohutul arvul sõjamasinaid, pole suutelised omal jõul kaitsma oma iseseisvust ja jääma erapooletuks.

Ja teiselt poolt on samuti ilmne, et Nõukogude Liit ei saa jääda rahulikult käsi rüppe pannes ootama, kuni Balti mere idarannikule jõuaks mõni vaenlane, kes siis siinsest lähtebaasist jätkaks vaenulikkust N.Liidu tähtsate elukeskuste vastu. Et sõda ära hoida, selleks tuleb sõjale ette jõuda. Selles mõttes on Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu huvid täiesti ühtuvad.”

Uue valitsuse majanduspoliitika kohta andis majandusminister Juhan Narma 28.juunil ajakirjanikele järgmisi seletusi:

„Esimese kolme tööpäeva jooksul on mul võimalus olnud kokku puutuda mitmekümne juhtiva tegelasega meie majanduse alalt, kuulda nende soove ja arvamusi muutunud olukorras kui ka heal meelel vastu võtta nende abipakkuva käe ajakohaste reformide põhimõtete kohta. Esimeses järjekorras arusaadavalt püüame hoida korras kogu meie tootmisaparaati, hoolitsedes tarvilikkude toorainete juurdeveo eest, samuti ka eksportkaupadele turgude leidmiseks... Astume tihedasti kontakti Nõukogude Liidu valitsusega, et täiendada läinud sügisel sõlmitud kaubalepingut uute kontingentidega, nii ostu kui ka müügikaupade alal.” Edasi kõneleb Narma, et tal on lootusi kaubavahetuse suurendamiseks Nõukogude Liiduga, et Eesti-Saksa kaubalepingus ettenähtud kontingendid tuleb täita ja mõnel alal uusi kontingente juurde küsida, et kaubavahetuse elustamiseks Rootsi ja Taaniga on käimas läbirääkimised uute kaubalepingute sõlmimiseks, et Hispaaniaga tahetakse sõlmida uut kaubalepingut, Prantsusmaaga võib võtta vahekordade uuesti-elustamise kõne alla, et Soomega, Lätiga ja Leeduga edeneb kaubavahetus normaalselt. Majanduslike vahekordade loomise kohta Nõukogude Liidu vägedega Tallinnas seletab Narma, et lepinguid seks sõlmib Nõukogude Liidu kaubanduslik esindus Tallinnas, kellega ettevõtjad võivad astuda otseühendusse.

25.juunil andis peaministri asetäitja Kruus jutuajamise ajakirjanikele, kus ta seletas, et „pole kahtlust ausalt teenitud eraomanduse puutumatuses. Selles küsimuses võivad kodanikud olla täiesti rahulikud. Vabariigi Valitsuse deklaratsioonis polnud sellest küll märgitud, kuna deklaratsioon tuli koostada kiiresti. Valitsus loeb seda aga endastmõistetavaks.”

29.juunil seletas põllutööminister Aleksander Jõeäär raadiokõnes: „Vaatamata sellele, et Vabariigi Valitsuse deklaratsioonis kui ka sellele järgnevates selgitavates sõnavõttudes on täie selgusega väljendatud seisukoht, et iga kodaniku ausalt teenitud eraomandus on puutumata, levitatakse kuritahtlike elementide poolt kõmu, otsekui tahaks keegi võtta põllumeestelt-maaomanikelt, isegi väikemaapidajailt nende talud ja muu vara. See on sihilik vale, samuti kui teisedki sellelaadilised tühjad jutud. Kui on juttu ausalt teenitud eraomandusest, siis kuulub sinna esimeses järjekorras eesti põllumehe ja väikemaapidaja omandus, tema maa, hooned, loomad ja muu vara. See on omandatud vanataludes mitme põlve higi ja vaevaga orjaajast alates peremehe ja terve perekonnaliikmete ennastsalgava tööga. Samuti on uustaludes asunikud maasaajad – endid pingutanud ja ennastsalgava tööga loonud viimastel aastakümneil põllumajanduse alal uusi väärtusi.” Edasi ütles Jõeäär pateetiliselt: „Kas peaks leiduma ühtki inimest, kes võiks karta, et nüüd, kus valitsuses on inimesed, kes kogu oma elu kestel on võidelnud selle eest, et maa saaks rahvale, saaks neile, kes seda oma tööjõuga harivad, et nüüd keegi tuleb ja nende inimeste käest nende maa ja vara ära võtab. See oleks ometi lausa hullumeelsus. Kelle kätte ta selle siis peaks andma?”

Nõnda Varese valitsuse deklaratsioon ja selle täienduseks ja selgituseks selle valitsuse liikmete poolt peetud kõned. Kuidas arenesid aga asjad teglikult ja ainult vaevalt kolm nädalat hiljem? Kuid peame kinni seatud süsteemist ja peatume selle juures mõni lehekülg edaspidi.

Varese valitsuse valitsemisalase tegevuse võib peale propagandategevuse kõnesoleval perioodil kokku võtta järgmiselt:
1) suurejooneline kõrgema juhtkonna ja ametnikkonna vallandamine ja asendamine uutega;
2) „rahvavaenuliste” organisatsioonide likvideerimine, osaliselt nende tasalülitamine,;
3) nn.ida-orientatsiooni elluviimine ning Punaväega seoses olevate küsimuste lahendamine;
4) laiaulatusliku vangistamise alustamine.

Kõrgema juhtkonna vallandamine algas sõjaväega, kus lahkus senine sõjavägede ülemjuhataja ja asemele kutsuti sõjavägede juhataja. Reservi arvati senine sõjaminister. Edasi vallandati „omal palvel” kõik maavanemad ja nende asemel pandi uued, kusjuures algul pandi ametisse (kuigi ajutiseks) ka mõnedki mittekommunistid. Riigiametnikest sattusid „giljotiini alla” esmajoones ministriabid, kuigi mitte kõik korraga, edasi politsei, eriti poliitilise politsei juhtkond, kui ka järk-järgult ministeeriumide direktorid ja muud kõrgemad riigiametnikud.

Ministriabidest mürgitas enese siseministri abi August Tuulse, kes suri Keskhaiglas 23.juunil. Ta oli bolševismi esimene ohver, kes pidas õigemaks elust lahkumist kui NKVD piinakambrisse sattumist. Meelde tuletades seda sündmust ei saa teatava jälestuseta mainimata jätta Varese valitsuse silmakirjalikkust isegi sel puhul. Teade Tuulse surmast jõudis valitsuseni valitsuse koosoleku ajal, kus parajasti arutati siseministri uute abide küsimust. Selleks olid ette nähtud kommunistlikud suurused Harald Haberman ja Paul Vihalem. Oldi hädas, kuidas saab määrata kahte siseministri abi, kuna koosseisus oli ainult üks koht ja sellegi koha täitjat raske vallandada, sest ta oli raskelt haige. (Tuulse haiglasolek oli teada!) Kui aga tuli Tuulse surmateade, tõusid valitsuse liikmed Varese ettepanekul ta mälestuseks püsti ja Vares tuletas lahkunut meelde soojade sõnadega, öeldes, et kadunu oli üks Eesti parimaid ametnikke.

Pärastistest „suurtegelastest” pandi sel ajal ametisse Haberman ja Vihalem siseministri abideks, neist esimene ühtlasi ka sisekaitse ülemaks, sest kaitseseisukorda, mida kommunistid, tol ajal veel poolkommunistid, varem nii kirusid ja kogu jõuga selle kaotamist nõudsid, ei mõeldudki nüüd kaotada, vaid kaitseseisukorrast tingitud režiimi kõvendati õige tugevasti! Samuti sai Riiklik Propaganda Talitus – jälle asutis, mida varem kõvasti sõimati – uue tegeliku juhi, küll abijuhataja nimetuse all, Johannes Lauristini näol. Boris Kumm sai esialgu tagasihoidliku poliitilise politsei komissari koha Pärnus. Oskar Sepre sai majandusministri abiks, Andres Murro esialgu Politseivalitsuse abidirektoriks, Viktor Hion ja Lembit Lüüs sotsiaalministri abideks. Neist oli Lauristin pärast Rahvakomissaride Nõukogu esimees, Vihalem, Kumm, Murro, Sepre, Hion, Lüüs rahvakomissarid, Haberman Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja.

Vallandamine ei piirdunud ainuüksi „suurtega”, vaid selle osaliseks sai algusest peale ka rida väiksemaid, isegi „mitteustavaid” töölisi käitistes. Kuid siiski oli vallandamisoperatsioon esialgu veel võrdlemisi tagasihoidlik, võttis aga pärast hoopis laiema ulatuse.

„Rahvavaenuliste” organisatsioonide likvideerimise või „tasalülitamise” alal oli üks „operatsioon” Varese valitsuse ametisse astumise päevaks juba läbi. See oli Töövõtjate Kutseühingute Keskliit (Ametiühingute Keskliit) ja kõik või peaaegu kõik tööliste ametiühingud. Tugevasti relvastatud punaväelaste saatel, tank laskevalmis kahuritega tänaval, tungis tulevane siseminister Unt ühes teiste kommunistlike härradega ja prouadega ööl vastu 21.juunit keskliidu ruumesse ja võttis selle lihtsalt üle.

Kiiresti likvideeriti Kaitseliit, kelle kohta tookordne ametlik ajakirjandus kirjutas, et see „on olnud plutokraatliku võimukildkonna sisepoliitiliseks instrumendiks” ja et Kaitseliidu relvad olid kõigepealt suunatud meile sõbraliku N.Liidu vastu”. Kaitseliidu asemele asutati aga varsti nn. Rahva Omakaitse (RO), mida rahvas hakkas hüüdma nimetusega „Röövlid omavahel”. Selle juhiks sai keegi E.Hanson. RO mehed olid algul korrapidajaiks miitinguil ja koosolekuil ning võtsid kinni isikuid, kes miitingul „hurraa” kaasa ei karjunud, rääkimata juba neist, kes suvatsesid mõne tuusa kõne puhul muigavat nägu teha. Varsti said nad aga suuremaid ülesandeid. Juba 30.juunil asus RO vahtkond Toompea lossi, kust kõrvaldati sõjaväeline vahtkond. Lossi komandandiks sai juut Viktor Feigin ning viimase kõrgemale kohale edutamisel pärastine partei kaadrite osakonna juhataja Kitsing. Nagu tolleaegseist ajalehist nähtub, kandsid RO mehed „esialgu vormina halli riietust, musti saapaid, peas piloodi mütsi meenutav peakate ja varrukal punane lint, millel kollased tähed „R.O.” ja nende vahel Eesti rahvuslipu värvid”. RO oli siseminister Undi ustavaks silmaks. NKVD meeste eelkäijana toimetas ta arreteerimisi ja haaranguid, pidas valvet kahtlaste isikute üle.

Ainulise poliitilise erakonnana asus tegevusse Kommunistlik Partei. 24.juunil vastas küll Veimer koosolekul Koplis küsimusele, „kas hakatakse organiseerima komparteid”, et „praegu ei lubata Eestis tegutseda ühelgi poliitilisel parteil. Eesti töörahval on juba oma kindel organisatsiooniline keskus Töölisühingute Keskliidu näol olemas”, kuid juba 2.juulil teatab Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee oma olemasolust ja EKP endiste liikmete registreerimisest. 4.juulil tühistab sisekaitseülem Habermann 1918.a. tehtud Kommunistliku Partei sulgemise otsuse ja siseminister Unt saadab Keskkomiteele tervituse: „Mul on eriline heameel tervitada nii kuulsat ja kangelaslikku Eesti töölisklassi ja kogu Eesti töötava rahva huvide eest võitlejat, nagu seda on Eestimaa Kommunistlik Partei...” Edasi suleti Eesti Rahvuslikud Klubid (ERK), mitmetes ülemaalistes organisatsioonides (Haridusliit, Lauljate Liit, Eesti Spordi Keskliit, Töölisspordi Liit jne.) toimus tähiste ja juhtide vahetus, kristlike noorte organisatsioonid jäeti esiotsa edasi tegutsema, kuid juhatusse seati Kaitseseisukorra seaduse alusel väiksemakaliibrilised kommunistlikud tegelased. Paradoksina kõlab see üldse – kommunistid kristlike ühingute eesotsas, veel paradoksaalsem on, et üheks kristlike noorte juhiks seati juut Feigin.

Kõne alla võeti varakult ka kutseliste omavalitsuste (kutsekodade) kaotamine. Tööliskoda võetigi üle ja ülesanded anti ametiühingutele. Kodade vormiline kaotamine lükkus aga edasi, sest osa valitsuse liikmed oli arvamusel, et mõni koda peaks tegutsema jääma. Nii tahtis Jõeäär alles jätta Maatööliste ja Väikemaapidajate Koja ja Kalurite Koja. Ka Põllutöökoja kaotamist ei pidanud Jõeäär praktilistel kaalutlustel esialgu võimalikuks. Kaaluti kodade reformimist ja võimalikke isikute vahetusi. Ka oli nende kaotamisel üheks raskuseks see, et kutsekodade kaudu kuulus valimisele suur osa Riiginõukogu liikmeid ning ei saadud esialgu selgusele, kas ja kellele saab neid funktsioone üle anda (Riiginõukogu kaotamise peale ei mõeldud sel ajajärgul üldse).

Välispoliitikas oli nn.ida-orientatsiooni küsimus selle valitsuse põhialuseks. Kuid valitsuse deklaratsiooni kohaselt lubas valitsus toetada ja arendada „normaalseid vahekordi kõikide riikidega”. See oli üheks tähtsamaks teemaks ka ministrite esinemisel, nagu nägime eespool. Välisminister Andresen märkis jutuajamisel ajakirjanikele, et „N.Liidu ja Eesti vahelistest välispoliitilistest tihedatest suhetest lähtuvad ka kõik uue valitsuse välispoliitilised maksiimid”. Ja nagu kord ja kohus, võttis välisminister Andresen 27.juunil vastu kõik Eests akrediteeritud välisriikide saadikud.

„Ida-orientatsiooni” süvendamise alal tühistati Eesti-Läti vahelise kaitseliidu leping 28.juunil 1940. Vastavas seletuskirjas öeldakse: „Eesti-Läti vahelise kaitseliidu lepingu tühistamist uus Vabariigi Valitsus arusaadavalt luges üheks oma kiireloomulisemaks ülesandeks. See endise valitsuse poolt alles jäetud ja veelgi süvendatud liiduleping oli ilmses vastuolus Eesti ja N.Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamispaktiga. Eesti Vabariigi välissuhete korraldamisel on Vabariigi Valitsuselt analoogilistes asjades lähemas tulevikus oodata veel rida uusi samme.” Selleks uueks sammuks oli Eesti-Läti-Leedu üksmeele ja koostöö lepingu tühistamine 30.juunil. Selle kohta öeldakse seletuskirjas: „Selle lepingu ja Eesti-Läti kaitselepingu tühistamisele järgneb Eestis välispoliitika, mis mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt tugineb Eesti ja Nõukogude Liidu vahelisele vastastikuse abistamise paktile.”

See oligi orientatsiooni vormiliseks muutuseks kõik. Muid välislepinguid ei peetud tarvilikuks puudutada. Et „orientatsiooni” muuta, selleks oli vaja likvideerida vahekorrad Läti ja Leeduga, maadega, kes ise just täpipealt samas seisukorras olid kui Eesti, see on N.Liidu sõjavägede poolt okupeeritud, ja kelle eesotsas seisid „töörahva valitsused”, kes suundusid „ida-orientatsiooni”. Paradoksaalne, kuid fakt! Nii oli aga nõutud Nõukogude Liidu poolt neile riikidele esitatud noodis, ja „rahvavalitsus” oli kohustatud vastavad sammud astuma.

Lätist ja Leedust kutsuti kiiresti ära ka senised saadikud ning asendati tundmatute noorkommunistide Reiningu ja Käsperiga, kes muidugi Riias ja Kaunases kõigi reeglite kohaselt volitused esitasid. Välisministeeriumi keskasutises vabastati senine ministri abi ning asendati kellegi Ott Sammaga.

Peale „diplomaatliku tegevuse” lepingute lõpetamise alal ja saadikute vahetamise sõlmis Varese valitsus kõnesoleval ajajärgul ka ühe uue riikidevahelise kokkuleppe. Nimelt ööl vastu 5.juulit kirjutasid Vares ja Andresen ühelt poolt ja Ždanov ja Botškarev teiselt poolt alla salajasele lepingule Naissaare ja Kopli poolsaare rendileandmise asjus NSVL-le 1939.a. vastastikuse abistamise pakti alusel. Lepingu allakirjutamiseks käsutati Vares ja Andresen NSVL saatkonda ja esitati valmis tekst, ilma et oleks peetud tavalisi eelläbirääkimisi.

Punavägi, see pidi olema eesti rahva „suur ja võimas” ning võitmatu sõber” ja selle eest oli käsk kõigiti hoolitseda. See pidi olema pandiks eesti rahva päästmiseks. Nii ütles oma kõnes 1.juulil peaministri asetäitja Kruus: „Meil kõikidel on lootus, ma rõhutan, väga põhjendatud lootus, et Punaväe sissetulek Balti riikidesse saab üldse ära hoidma meilt sõjalised üllatused. Juba teadmine, et meie maal on selline võimas kaitse, võtab ette ära isu kõigilt võimalikelt kallaletungijailt. Vabariigi Valitsuse ja kõigi ametiasutiste üheks tähtsamaks ülesandeks on hoolitseda kõigi vahenditega oma kohustuste täitmise eest oma liitlaste vastu ühise maakaitsmise sihiga.”

Hoolitsemine Punaväe eest toimus ka tõepoolest „kõigi vahenditega”. Eesti sõdurid löödi kasarmuist välja ja neisse paigutati Punaväe osad. Punaväe ohvitseridele ja politrukkidele otsiti mööda linna parimaid kortereid – tingimata vanniga ja kõigi mugavustega, mida nad enne polnud näinud – ja eesti elanikud paigutati neist ümber keldrikorteritesse. Uus sõjavägede juhataja ruttas andma Eesti sõjaväele järgmist käskkirja: „Meie suure idanaabri N.Liidu sõjaväelastes näeb Eesti sõjamees oma tugevat liitlast ja sõpra, kes vastastikuse abistamise pakti alusel tahab mõjuvalt kaasa aidata eesti rahva edasise käekäigu kindlustamiseks. Seda head tahet on N.Liidu sõjaväelased Eesti territooriumil viibimise ajal kõigiti tõestanud ja seepärast on meie sõjaväelaste aukohuseks pidada nendega usalduslikku ja heanaaberlikku vahekorda ning neid kohelda täie sõbralikkuse ja vastutulelikkusega.” Et Punaväel eesti rahva „kaitsmine” oleks kõigiti kindlustatud ja keegi punaväelasi ei saaks tülitada või end ise kaitsma hakata, selleks oli likvideeritud Kaitseliit ja asendatud usaldusliku „Rahva Omakaitsega” (RO) ning siseminister Unt andis 29.juunil määruse, et eraisikud peavad ära andma kõik nende käes olevad relvad.

Kuid hoolitseda tuli ju „kõigi vahenditega”. Nii leiame 28.juuni ajalehis pealtnäha süütu teate: „Majandusministeeriumi ja N.Liidu kaubandusliku esinduse vahel saavutatud kokkuleppe kohaselt meie ettevõtted müüvad N.Liidu asutistele ja sõjaväelastele kaupu ainult Eesti kroonide eest.” See on kõik täiesti korras – mis raha eest siis Eestis kaupa pidi müüdama. Eesti kroonides müüdi ju kaupu N.Liidu asutistele ja sõjaväelastele ka varem. Kuid uuel valitsusel tuli hoolitseda selle eest, et N.Liidu asutistel ja punaväelastel Eesti kroone oleks. „Rahvavaenulise” valitsuse ajal pidid N.Liidu asutised ostma Eesti Pangast kroone dollarite vastu (Nõukogude rublal teatavasti väljaspool oma piire mingit väärtust ei ole). Nüüd aga avati N.Liidule piiramata krediit, mida enam polnud vaja katta dollaritega, vaid mis raamatupidamises arvestati kursiga 1 Ekr. = 75 Nõukogude kopikat. Tegelik kurss oli 1 Ekr. = 10 Nõukogude rubla. Nii said Nõukogude asutised ja sõjaväelased Eesti raha 13 korda odavamalt kui oli tegelik kurss. Loomulikult oli neil siis Eesti raha palju ja võidi osta kõiksugu asju, mida nende silmad enne polnud näinud. Seesugune kurss öeldi olevat vajalik selleks, et N.Liidule osaliseltki katta kulusid, mis tal Eesti vabastamisel kapitalismi ikkest olnud.

Kuid ka Eesti sõjavägi ei võinud jääda senisesse „mahajäänud” olustikku. Ta pidi „võimsale Punaarmeele” järele sammuma. 4.juulil peetud raadiokõnes seletab sõjavägede juhataja: „Meie poolt peab meie sõjavägi kõigiti tagama vastastikuse abistamise pakti täitmist. See tingib omakorda meie sõjaväe võitlusvõime tõstmist ja ajakohastamist... Sõjavägi on ja jääb rahva lahutamatuks osaks. Sellepärast on loomulik, et sõjavägi peab olema pidevalt, täpselt ja igakülgselt informeeritud kõigest sellest, mis sünnib riigis, s.o. ta peab olema teadlik meie praeguse valitsuse tööst, tegevuskavadest ja teoksilolevaist sisepoliitilistest uuendustest. Selleks viiakse sõjaväkke sisse poliitiliste juhtide amet, kelle peale pannakse vastutusrikas ülesanne, anda meie sõjaväe isiklikule koosseisule tõetruud informatsiooni ja teha tema seas poliitilist selgitustööd, pidades sel alal loenguid ja ettekandeid uue poliitilise suuna tutvustamiseks ja selgitamiseks meie sõjaväes.”

Antaksegi seadlus sõjaväes poliitiliste juhtide ametikohtade moodustamise kohta. Poliitilised juhid pidid olema väekoondise või keskasutise ülema lähemad abilised poliitilise ning kultuurilise kasvatustöö alal. Poliitiliseks peajuhks Eesti sõjaväes nimetati Paul Keerdo (pärastine rahvakomssar) ning Eesti sõjaväes algas Punaväe eeskujul Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini „teooriate” õpetus, senini veel püsiva riigi- ja ühiskondliku korra sõimamine selleks, et „sõjaväe võitlusvõimet tõsta ja ajakohastada”.

Lõpuks algasid valitsuse kõnesoleval ajajärgul „rahvavaenlaste” arreteerimised, mida tegelikult teostas RO. Sel ajajärgul oli see aga siiski veel võrdlemisi tagasihoidlik, oli n.ö. ettevalmistusajajärk „millekski suuremaks”.

Ülaltooduga on Varese valitsuse põhiline ja iseloomustav tegevus tema esimesel perioodil käsitlemist leidnud. Märkida tuleks veel, et 29.juunil vabastati NSVL Ülemnõukogu presiidiumi poolt senine NSVL saadik Eestis K.Nikitin ja tema asemele määrati V.Botškarev, senine saatkonna nõunik. K.Nikitin kadus Tallinnast kiiresti ja ilma et ta oleks saanud teha isegi tavalisi lahkumisvisiite. Mis temast sai, ei tea keegi. Varese valitsuse koosseisust vabastati 5.juulil kohtuminister B.Sepp, kelle kohta oli kogutud rida kompromiteerivaid andmeid. Vabastamine toimus täiesti ebatavaliselt, nii et Vares Sepaga sellest ainult siis kõneles, kui lahkumisotsus juba alla oli kirjutatud. Varese kabinetis olevat olnud suur „õiendamine”, kuid Sepp pidi siiski minema. Pöördunud küll Nõukogude saatkonna poole abipalvega, kuid tema protežeerija Nikitin oli juba ise läinud kõige liha teed. Asemele nimetati 5.juulil Kohtukoja liige Friedrich Niggol, keda Sepp kavatses enesele abiks kutsuda. Eesti tolleaegne tegelik valitseja ja niiditõmbja Ždanov käis kord Moskvas, lahkudes Tallinnast 25 juunil ja tulles tagasi 2.juuli hommikul. Vististi käis ta oma seniste saavutuste üle aru andmas, võib-olla ka muid poliitilisi asju (Bessaraabia küsimus) õiendamas. President kavatses tema auks isegi lõunasöögi korraldada ja valitsuse liikmed ootasid seda pikisilmi, kuid Ždanovil polnud seks ärasõidu tõttu aega, pärast Ždanovi tagasitulekut aga loobuti sellest mõttest.

Jääks veel anda tolle ajajärgu õiguspoliitiline hinnang. See hinnang haarab suurelt osalt ka edaspidiseid ajajärke, toome selle ära aga juba siin, et pilt oleks võimalikult täielik, edaspidi märgime ainult sündmuste käigu tagajärjel tekkinud erinevusi.

Välise vormi seisukohalt olid kõnesoleval ajajärgul asjad kõige paremas korras. Kõik põhiseaduslikud riigiorganid olid olemas, tegutsesid Põhiseaduse ja seaduste kohaselt oma pädevuse piires ning ükski vormilt Põhiseaduse vastane akt tol ajal aset ei leidnud. Valitsuse liikmed, nagu nägime eespool toodud kõnede väljavõtteist, kriipsutasid eriti alla, et riigi struktuuris ja ühiskondlikus korras pole olnud muudatusi ega saavat kõnesse tulla mingikujulised revolutsioonilised muudatused ka edaspidi. Eesti Vabariik püsis väliselt suveräänse riigina edasi. Valitsus deklareeris ainult välis- ja sisepoliitilise suuna muutmist, kusjuures välispoliitika aluseks pidi olema tihe liit N.Liiduga, kuid sealjuures ka suhete jätkamine teiste riikidega, sisepoliitikas lubati „kildkonna huvid” asendada „rahva huvidega”. Riigi eesotsas seisis näilikult edasi senine president, kelle allkirja kandsid ka tähtsamad valitsemisaktid ning kes oma eriõigusel antud käskkirjaga oli ametisse nimetanud uue valitsuse.

See väline „neitsilikkus” ei olnud aga ometi midagi muud kui kommunistidele kogu nende tegevuses tuntud suitskate, kusjuures ka see suitskate hajus 4.juuliga. Samuti nagu ainult suitskatteks oli Varese valitsuse deklaratsioon kui ka selle tõlgendamiseks peetud kõned – ikka sellesama kommunistliku riigipoliitilise teooria järgi: igasugust kodanlikku „värki” tuleb kasutada ainult üleminekuks ja abinõuks põhieesmärgi saavutamisel, ning sellisena antud tõotustest ja lubadustest ei tule kinni pidada.

Teatavasti toimus endise valitsuse vabastamine NSVL valitsuse poolt 16.juunil antud kategoorilise nõudmise tagajärjel, millise nõudmise mittetäitmine oleks tähendanud sõjalist kallaletungi NSVL poolt. Sõjaline vastuhakk NSVL-le Eesti poolt ei olnud antud olustikus mõeldav ning Eestil tuli alistuda vägivallale.

Kuid NSVL valitsus ei leppinud ainuüksi seadusliku valitsuse vabastamise nõudmisega, vaid sõjalise kallaletungi ähvardusel dikteeris ta oma siisaadetud voliniku Ždanovi kaudu ette ka uue valitsuse koosseisu.

1. ja 2. Miiting sadamas 1940. aasta suvel. 3. Nõukogude Liidu soomusautode surve all vabastati 21. juunil keskvanglast nn. "poliitilised" vangid.

Nn. "poliitilised vangid" vabastatakse 21. juunil keskvanglast. 2. Poliitiliste vangide nime all vabastatud salakuulajad ja riigireeturid lahkuvad veoautos vanglaõuest.

Jäi üle kas diktaat vastu võtta või lasta maa sõjaliselt allutada. Läbirääkimised valitsuse koosseisu üle ei toimunud presidendi kabinetis ja Eesti muude konstitutsiooniliste organite osavõtul, vaid valitsus koostati NSVL saatkonnas, kusjuures selleks olid ka juba mõnda aega eeltöid teinud tuntud kommunistlikud tegelased ja pärastised ministrid ning rahvakomissarid Andresen, Unt ja Ruus. Nende leiutatud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL saatkond pidas suitskatteks tarvilikuks „laiemalt tuntud” nimesid, kes aga oleksid sealjuures iseloomutud ning hästi sõnakuulelikud. Sellisena Vares kõlbas, omas ta ju teatud nime „käremeelse” luuletajana ja arstinagi. Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja iseloomuga ei saa ta hoobelda.

Sellest selgub, et Varese valitsuse ametisse nimetamine toimus vormilt küll konstitutsioonipäraselt, kuid sisult täiesti konstitutsioonivastaselt. President ei saanud enam täita talle Põhiseadusega pandud ülesannet suveäänse riigi riigipeana, vaid pidi teise riigi poolt ettekirjutatud otsusele ainult allkirja andma, vabastama sellega põhiseadusliku valitsuse ning nimetama uue. Sellega oli Varese valitsus põhiseadusvastane juba oma tekkimisest peale.

Kuid see valitsus oma tegevuses ise! Tegelikult NSVL valitsuse poolt ametisse määratuna oli ta sellest olenev juba oma põhiolemuselt. NSVL volinik Ždanov ei leppinud ometi ainuüksi sellega. Ta ei kinkinud sellele valitsusele mingit usaldust ega lasknud seda tegutseda kas või antud üldjuhenditegi kohaselt. Vares ja tema ministrid pidid mitu korda päevas käima ettekannetega NSVL saatkonnas. Seal esitati valitsusele igasuguseid nõudmisi, mis tulid vastuvaidlematult täita. Seal kontrolliti kõiki valitsuse liikmete avalikult peetavad kõned. Saatkonnas anti juhtnöörid igaks väiksemakski toiminguks ja ühtki valitsuse otsust ei saadud ilma saatkonnast luba küsimata teha.

Sellega ei olnud Varese valitsus mingisugune konstitutsioonipärane Eesti Vabariigi Valitsus, vaid võõra riigi, NSVL käskudetäitja organ. Ta ei kandnud ega saanudki kanda vastutust Eesti rahva ega tema seaduslikkude esinduste ees, ta kandis seda ainuüksi NSVL saatkonna ees.

See oli alasti vastuoksuste kompleks: ühelt poolt näilik tegutsemine Põhiseaduse ja seaduste kohaselt, teiselt poolt Eesti riigi allutamine NSVL-le juba algusest peale. Allutamise läbiviimine mitte ainult eesti rahva,vaid kogu maailma ees näilikult „seaduslikus korras” ja eesti rahva palvel.

Asjade edaspidises käigus läks see „seaduslikus korras” toimetamine aga bolševikele pikapeale igavaks, või oli see ometi liiga keeruline nende juhtide Marxi-Engelsi-Lenini-Stalini õpetusest täistuubitud peadele.