Kõik need uued tuuled ja õpetused eesti kunstis, mis pidi nüüd kujunema „nõukogude kunstiks”, pidid kahtlematult leidma väljendust järjekordsel kunstinäitusel. Sellest näitusest pidi ka selguma, kuidas suhtub Eesti kunstnikkond nõukogude kunstiteooriasse ja bolševistlikku kunstikäsitusse. Ühtlasi pidi see näitus peegeldama, millised eesti kunstnikud olid jäänud truuks oma kunstilistele tõekspidamistele ja arusaamadele ning millised karjäärihimust aetuna olid valmis rakenduma uue bolševistliku isanda teenistusse.

Järjekordne kunstinäitus avatigi Kunstihoones 13.juulil 1940.a. See oli küll esimeseks bolševike-aegseks näituseks, kuid ta oli kavatsetud juba varem ja seetõttu oma sisult ja korralduselt vaevalt erines eelmistest iseseisvusaegsetest näitustest, kui välja arvata vaid üksikud tööd kunstnikelt, kes olid teinud täispöörde ning võtnud uue suuna.

Üks sellelaadilisi töid oli ühe maastikumaalija figuraalkompositsioon, mille teemaks oli töörahva meeleavaldus 21.juunil 1940. Teos kujutas Tallinna Vabadusväljakule kogunenud tööliste rongkäiku mitmesuguste lippude ja loosungitega ning sirgeisse ridadesse rongkäikude kaitseks või surveks üles rivistatud vene sõjaväelastega.

Pildi kohta tähendati teiste kunstnike poolt ironiseerivalt, et kunstnik ei olevat küllalt elulähedane olnud oma elujälgimise hoos, sest tegelikult polevat Vene sõjavägi kunagi nii sirgetes ridades marssinud ega seisnud. Maali esiplaanil seisis tihe rahvamass, samuti paremal nurgal. Tagafooni raskuspunktiks oli valitud EKA maja. Vaade platsile oli toimunud Kunstihoone aknast, kust võidi ka kunstinäituse ajal platsile vaadata ja „kunstiteose” perspektiive tegelikkusega võrrelda.

Kuna töö vildakuse arvel küllalt nalja tehti, vabandas kunstnik ennast sellega, et väljapandud töö olevat vaid kavand suurema teose jaoks. Selle visandi olevat ta maalinud vaid seepärast, et tahtnud uue korra loojatele näidata, et eesti kunstnikud polegi nii eluvõõrad, kui neid mõnelt poolt püütakse tembeldada. Viimaseid põhimõtteid julges kunstnik küll sosistada vaid mõnele lähemale tuttavale poolsalaja.

Väärib märkimist, et see „esimene pääsuke” sotsialistliku realismi vallast oli kunstitööna sedavõrd nõrk, et leidis mahaarvustamist isegi uue režiimi „kunstikriitikute” poolt.

Pärast esimest bolševikeaegset kunstinäitust oli üheks järgnevaks suureks bolševistlikuks ürituseks pariisi kooli esindaja Adamson-Ericu suur, ikooni moodi maalitud Stalini portree, mis pandi välja Tallinna kunstikooperatiivi müügigaleriis ja mis kandis allkirja „Läänemere kaldal”. See oli tavalise foto järgi maalitud Stalini pilt, üsna pariislike varjunditega. Stalini kolba kõrvale oli maalitud tükike sinist merd kaliuripaadiga, mis pidi tähendama Nõukogude võimu väljajõudmist Läänemereni. Pilt oli ümbritsetud halli raamiga, millele oli maalitud ringi ümber pildi loosung: „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” Muide polnud autor siin omast tavalisest ärimehelikkusest loobunud, vaid oli tollele „sotsialistlikule realismile” ka tüseda reaalse väärtuse teose hinnana juurde lisanud. Tolle enneolematu kõrge summa eest omandas teose ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja läkitas selle Moskvasse.

On omaette tähelepanuväärsuseks, et oma täispöördega vasemale sai kuulsaks just Adamson-Eric, kes oli jõukamaid mehi eesti kunstnike ridades. Elades ise hoopis teistsuguseis tingimustes, kui seda nautisid „õnnelikud” nõukogude kunstnikud, kujunes Adamson-Eric K.Liimandi ja Aino Bachi kõrval tähtsamaks organisaatoriks eesti kunstielu ümberkorraldamisel Moskva liistu järgi. Adamsoni kui „isiku” iseloomustamiseks väärib kinninaelutamist, et otsekohe peale kurikuulsat 21.juuni pööret tegi Adamson-Eric juttu sotsiaalse päritolu küsimuse üle, kuna ta teadis, et see küsimus tema puhul meie seltskonnas teravalt esile kerkis. Et oma sotsiaalset päritolu Nõukogudele sobivaks kohandada, laskis ta kui osav reklaamimees jutu lahti, ert ta esivanemad olid Rootsi päritoluga käsitöölised. Neid olevat omal ajal siinse võimuloleva kihi esindaja Rootsist jahikoera vastu siia vahetanud.

Adamson-Ericust hoopis „suurema” poliitilise staažiga olid aga Tartu kunstnikud K.Liimand ja viimase kodanlik naine Aino Bach, kelle kohta teati kinnitada, et nad olevat olnud kommunistliku partei liikmed juba 1936.aastast alates. Nendele seltsisid hiljem kompartei käsilastena veel kunstnikud A.Johani Tartust ja B.Lukats, R.Sagrits ning venelane B.Korolev Tallinnast, kes kõik hakkasid „juhtima” eesti kunsti „sotsialistliku realismi” suunas.

Need aktiivsed kommunistliku partei käsilased moodustasid aga siiski vaid väikese murdosa meie kunstnike üldarvust.

Mis õieti oli nõukogude kunsti ja kunstnike peamine ülesanne, see ilmnes kõige selgemini 1940.aasta sügisel Tallinnas toimunud „oktoobripidustuste” ajal. Kogu kunstnikkond koondati siis mingiks „sotsialistlikuks” löökbrigaadiks, kelle ülesanne oli linna dekoreerimine.

Selle dekoratsiooni üldilme pidi aga Tallinna „revolutsioonilise” ilme kujundamisel olema piinlikult kooskõlas punase Moskva vastavate dekoratsioonidega.

Linna dekoreerimisel ei saanud kunstnikud vähemalgi määral arvestada neid nõudeid, mida dikteeris Tallinna kui põhjamaise linna eriilmeline arhitektuur, vaid siin tuli lähtuda vaid partei soovidest, millest ei saanud olla mingit kõrvalekaldumist.

Veel enne aga, kui said teoks „oktoobripidustused”, tuli meie kunstnikkonnal üle elada nii mitugi ainulaadset „katsumisajastut”, võtta osa mitmesuguseist koosolekutest ja kongressidest, millistest kõige kuulsamaks sai omal ajal palju kõmu ja nalja valmistanud „nöörikongress”.

Kunstielu kiiret ümberkorraldamist põhjendasid isehakanud punased kunstijuhid eesotsas Andreseni, Semperi, Liimandi ja Adamson-Ericuga sellega, et Nõukogude Liidus osutatavat kunstile ja kunstnikele erilist tähelepanu avarate aineliste võimaluste loomisega kunstiloominguks. Neist suurtest „soodustustest” ja „sotsialismi hüvedest” saavat aga Eesti kunstnikkond, kes seni on „äganud kapitalistliku klassi surve all”, ainult siis osa, kui ta organisatsiooniliselt ümber korraldatakse uute olude kohaselt.

Järelikult – tuleb kokku kutsuda üks vägev kongress, kus oleksid esindatud kõik Eestis leiduvad kunstnikud, et siis ühiselt asuda uue Nõukogude kunstnikkonna kujundamisele. Ühe sõnaga – tuleb eraldada „sikud lammastest”, s.o. kodanlikult mõtlevate kunstnike asemel tuleb tõsta esiplaanile need, kes on „kannatanud suurkodanlike rõhujate klassi” surve all.

Kui palju meie kunstnike peres säärast kunstirahvast leidus, ilmnes 1940.a. juuli lõpul kokku kutsutud kunstide kongressil.